29. august 2012

Kogu tõde sibulatest, vol 3

Selleaastane sibulalugu siis ehk et mõned täiendavad tähelepanekud sibulakasvatuse teemal. Varasemad sibulaheietused leiab SIIT ja SIIT.


Nimelt polnud me varem proovinud koguda ise sibulaseemet. Kuna Peipsi sibula puhul (nii "Peipsiäärne" kui Jõgeva 3") on tegemist järjepideva taimelt taimele töötava paljundamisega, on seda kaunis lihtne teha. Nii et kui kellelgi on õnnestunud varuda näiteks head Piirissaare sibulat (olevat parim, teisel kohal on Varnja oma), võib seda rõõmsalt ise edasi kasvatada:). Juhul muidugi, kui on olemas sobiva mullaga maa, liiga liivane maa ei ole ka hea. Siiski soovitatakse oma kasvandust uuendada 4-5 aasta tagant (hankida uus seeme), et sort säilitaks oma head omadused.

Seemnesibulate toestamine Piirisaarel (foto 2010)

Sibula elutsükkel näeb välja nii, et esimesel aastal kasvab seemnest tippsibul, teisel tarbe- ehk söögisibul ja kolmandal moodustab õisiku, millest saab koguda uued seemned. Poest kevadeti tippsibulaid ostes me ei mõtle nii pikale ringile:).

Peipsi ääres kasvatakse sibulat traditsiooniliselt kaunites ja filigraanselt nööri järgi ühesugustes  kõrgpeenardes. Lisaks silmailule on sellisel kasvatusviisil märksa pragmaatilisemad põhjused: kevadel, eriti kui juhtub olema märg kevad, võimaldab see varasemat külviaega, kuna selline peenar kuivab ja soojeneb kiiremini; peenra sisse saab lihtsamini panna isekomposteeruvat kraami, mis omakorda suurendab mullaviljakust ja viimaks ei saa unustada ka tervist ning seljavalu - kõrgemale tõstetud peenar tähendab vähem küürutamist:). Aeg-ajalt kaevatakse peenrad ringi, mõnel pool kasvatatakse samal peenral järgmistel aastatel teisi köögivilju, et tekitada viljavaheldust. Sealsed inimesed teavad, kuidas on hea.
Sestap meeldib mulle maikuu, kui loodus on tärganud ja sibulapeenrad hakkavad vaikselt haljendama. See on ilus aeg, soovitan soojalt teha sel ajal Peipsi ääres üks väike tiir.

Sibulapeenarde ümberkaevamine Suure-Kolkjas 2011.a sügisel
Meie oleme kasvatanud sibulat tavalistes kartulivagudest maharehitsetud peenardes, nii et sibulad kasvavad ühes reas. Näiteks suurema kasvatuse puhul oleks see kõige lihtsam ja kergemini hooldatav kasvatusviis.

Õige aeg sibulate ülesvõtmiseks - varred on lamandunud ja sõrmedega katsudes on varre murdumiskoht elastne ning kergelt kuivanud

Sel aastal kasvatasime siis omakasvatatud tippsibulast "Jõgeva 3" nagu ikka, Värskast pärit sibulat (ekstra valisin kevadel müügikorvist välja roosakad tippsibulad, millest sain enamjaolt ilusad punased isendid) ja punast sibulat, välismaiste heledate sibulatega ei hakanud mässamagi. Erinevalt tavalisest Peipsi sibulast, mis on pesasibul ehk kasvatab mitu mugulat alla, annab selline punane sibul vaid ühe suure mugula. Kui Peipsi ääres ringi vaadata, siis pakutakse tumepunast mahedamat lapiku kujuga sibulat ka seal nii mitmeski väravas müügiks, ju siis nõudlust on, kuid kordan igaks juhuks üle, see EI OLE Peipsi sibul.

Väike katsetus Värskast pärit Peipsi roosade tippsibulatega - valitud nööbikestest kasvasid kõik kenad punakaslillad pesasibulad.

"Jõgeva 3" on tavalise värvilise Peipsi sibulaga võrreldes kohe äratuntav ehk et pealmised kuivsoomused on valkjaskollasest kuni kerge roosaka varjundiga kollaseni, roosakaslillasid isendeid ei esine. Värska tumeroosadest nubludest said nüüd vahvad punakaslillad sibulad, värv muutus oluliselt intevsiivsemaks. Kavatseme seda eksperimenti jätkata ja kasvatada mõnest kobedamast sibulast järgmisel aastal ise seemet, näis kas säilitab oma värvi.

Sibulate kuivatamine Nahkro talu moodi:)

Kui Peipsi ääres kuivatakse sibulat avatavate ustega sibulakuurides, mis on jagatud portsude kuivamise järgi tsoonideks, siis meie kodukootud "sibulalaboris" on selleks võrkrestid, mis on tõstetud tavaliselt katuse all olevas puusaras maast kõrgemale laudadele, nii et õhk käib vabalt ringi (päikeselisematel ja kuivematel suvedel on need restid tegelikult väljas päikese käes, mis on parim kuivatusviis). Pärast paari-kolme nädalat, kui äralõigatud varrejupp on muutunud juba krõpskuivaks, toome mugulad ahju äärde järelkuivama ning puhastame seejärel lõplikult lahtistest koortest. Seejärel paneme sibulad metallvõrgust kasti ja nii nad seisavad kööginurgas kuni uue saagini. Julgemad võivad proovida järelkuivatada ka saunalaval või põrandaküttega põrandal, kuid sellega kaasneb oht sibulate äraküpsetamiseks (ruumi soojus tohib olla max 45 kraadi). Sibulatootjatel toimub suurte koguste juures kogu kuivatusprotsess muidugi forsseeritult, kuid sellega kaasneb oht, et sibul ei kuiva seest korralikult läbi ja võib talvel mädanema minna.

Läbilõige tippsibulaks saamisest: eelmisel suvel 3. aasta sibula õitsemine ja seemne valmimine, kevadel külv ja nüüd koristamine. Järgmisel hooajal kasvavad neist söögisibulad.

Nüüd aga sibulaseemneeksperimendist. Eelmisel aastal kasvatasime sordist "Peipsiäärne" mõned sibulad seemnesibulateks (3. aasta sibulad siis). Suvi oli kuiv ja soe, õisikud said kenasti välja kujuneda ja seemned kupardes valmida. Lõpuks pudistasime ilusad mustad terad välja ja ootasime põnevusega kevadet. Seeme tärkas väga hästi, idanevusprotsenti ei arvutanud, kuid igatahes oli see maksimumi kanti. Koristatud saak oli hea, optimaalne tippsibulate läbimõõt on 1-3 cm, suuremad võib panna söögisibulate korvi.
Sel aastal lisandus eksperimenti Piirissaarest pärit sibul. Kaks õisikut on väga ilusad, jõuaks vaid seeme piisavalt ära valmida.

Tasub rõhutada, et seemnesibulate maa ei tohi olla rammus, muidu hakkavad taimede maapealsed osad  vohama ja ei kasvata tugevat väikest sibulat alla. Muide, sama kehtib ka tarbesibulate kasvatamise kohta, näiteks kevadel enne külvamist maale laotatud sõnnik või muu jõuduandev väetis on lausa kurjast, seda ütleb juba Böttner. Kui maad turgutada, siis tuleb seda teha eelmisel sügisel.

Üks asi veel. Guugeldades sattusin mitmetes foorumides väga omapärastele aruteludele alates sellest, kas Peipsi sibul on ikka üldse sort kuni selleni, et selle sibula kasvatamine on mõttetu, kuna kvaliteet on sama mis poesibulal. Võib-olla oli see õnnetu kasvataja saanud kehva saagi, kuna tema maa lihtsalt ei sobinud selleks. Tegelikult on anonüümsel poesibulal ja Peipsi sibulal ikka vahe küll. Maitsevahe võib olla ehk isikliku eelistuse teema, kuid lõikelaual on erinevus olemas. Õigesti kasvatatud ja kuivatatud Peipsi sibula soomused on omavahel hästi tihedalt kinni, vahekiled ei libise ja mugul on mahlane, mistõttu allub noa all  ideaalselt lõikamisele. Poesibul on tihtipeale kas kore või kuiv (viimane on vähese valmimise viga, värskelt ülesvõetud sibul tahab umbes kuu aega järelvalmida), mistõttu viilutamisel lendavad viimased äärmised viilud noa alt lihtsalt minema.
Muide, isegi selle roosaka sibulatüübi kohta võib öelda, et värskelt ülesvõetud sibul on ainult pealt roosa või helelilla ja seest täitsa valge. Alles umbes paari nädala kuni kuu pärast värvub ka seest ühtlaselt roosavöödiliseks.


Kuna see sibulaafäär on juba muutunud kergelt hasartmänguks, siis uus mängukava näeb ette koguda kõigist Peipsiäärsetest küladest sibulaid, et kas samal maal kasvatades märkab erinevusi. Uut kevadet ootab juba näiteks Kolkja sibul:). Kuigi Peipsi sibula puhul räägitakse legendi, kuidas vanausulised tõid selle endaga Venemaalt kaasa ja on siiani alles hoidnud,väidetakse, et külal ja külal on vahe. Asjatundjad ütlevad, et see sort on lihtsalt tüüpiderohke. Samas on olemas teave keskaegsest sibula- ja sibulaseemneärist, milles venelased olid peategijad. Samuti on 20.saj. alguses, kui hakkab ilmuma eestikeelset aianduskirjandust ja seemnekatalooge, eraldi sordina juttu Venemaa kollasest sibulast.  Kas küsimus on tõesti mullas või legendis, mine sa tea. Sellegipoolest tekib kuidagi mõnus sibulakollektsionääri tunne:).

*     *     *

Sibulakuivatuskuur Kolkjas ja imekena sibulapats Kasepääl

Väga mõnus tunne valdas laupäeval ka Kallaste kala- ja sibulalaadalt (osalesime seal ÜleEesti Peipsi kohviku ja Peipsimaa infomaterjalidega) Kolkja kaudu Tartusse tagasi sõites, kui kolme küla  - Kolkja, Kasepää ja Varnja peale lugesime kokku 53 (!) sibulamüügiletti. Südame tegi kohe soojaks! 
Nii et nüüd on paras aeg võtta ette üks sõit Peipsi äärde, lüües lahti Peipsimaa kaardi kas paberil või siin ja nautides ilusat augustikuud, külades toimuvat sibulatralli ja mõistagi ostes kaasa seda kuldset kraami.
Head sibulajahti!

20. august 2012

Soe salat Pilguse mõisa moodi



20. august.  Vaatasin reede õhtul telekast  uuesti Ilmar Raagi filmi „August 1991“ ja poetasin lõpus pisara. Ma tean ja mäletan väga hästi, et see film on palju lihtsam, kui sel  augustipäeval 21 aastat tagasi  tegelikult juhtus, aga sellegipoolest. Vahelduva eduga kuuleb ikka ütlemist, et kas me sellist Eestit tahtsime. Aga millist siis? Niipalju kui on inimesi, on erinevaid soove ja tahtmisi. Ja nagu elu näitab, liigne demokraatia ei ole hea. Mis siis üle jääb? Kas diktatuur või tänaseks oma kommetega kummalisena tunduv monarhia? Torgu Kuningriik koos kuningaga on meil juba olnud, ei ole enam põnev. Diktatuuri ei ole nii lihtsalt võimalik siinses kultuuriruumis luua. Jääb järele see, mis meil on. Nii hea kui halb, nii õiglane kui rõhuv, tõde on alati iga inimese silmades ja südames. Üks asi teeb mulle siiski muret, kadunud on loov ja aateline riik ning asemele astunud nina paberites tuhniv kesksooline olend nagu teised omasugused.  See riik, mida tahtsime 21 aastat tagasi, pidi olema märksa lihtsam ja selgem. Aga võib-olla tahtsime valesti, keegi ei teadnud ju täpselt, milline üks vaba riik välja nägema peab, eelmise vaba riigi aegadest oli maailm liiga palju muutunud.
Eesti inimene tahab aga ise midagi teha. Loovus ja aatelisus on alles, need tuleb kasvõi aeg-ajalt üles äratada. Olgu selleks märgiks mõne aasta tagune üsna spontaanne öölaulupidu Tallinnas või  juba aastaid  Karilatsis toimuv Ökofest või hoopis Kassinurmes korraldatav Mütofest. Pärast toimetavad inimesed tükk aega õnnelike nägudega. Tegelikult pole festi tarviski, piisab äratundmisest, et elus on tarvis teha midagi teisiti. Nagu näiteks Gerri Pöide kiriku juurest, kes tunneb ennast õnnelikuna kirikule avanevaid vaated puhastades, sest see on üle tüki aja selline töö, kus ta näeb tulemust kohe siin ja praegu ning tunneb, et ta on kasulik. Ja selliseid mehi ja naisi on mujalgi! Ükski olukord ei ole lootusetu, tuleb osata leida ja näha märke, mis teed näitavad ning uskuda endasse. Kui Ülo Nugis poleks endasse uskunud tol riigile nii olulisel õhtul, kas meil oleks täna midagi teisiti? Me ei tea seda, sest ajaratas pöörleb üksnes ühes suunas ja ajamasin töötab ainult filmides. Ma ei taha, et tuleks kunagi uus Marie Under kirjutama uut versiooni kõige südantkriipivamast luuletusest „Jõulutervitus 1941“. Sestap tuleb leida rahu ja rahulolu kõigepealt enda sees, riik ootab vaikselt, aga ka mitte igavesti, väsib lihtsalt vahepeal ära. 

Rahuloluks on tarvis harmooniat, seda isegi oma söömisharjumustes. Praegu, mil enamus köögivilju on oma parimas kasvueas ja värskuses, oleks patt jätta seda rikkust kasutamata. Küll talvel jõuab keldri vahet käia või poes sügavkülmariiuleid puistata.

Foto taustaks olev linik pärineb Eesti Wabariigi aegadest

Seepärast ei peagi täna pühenduma peentele piduroogadele, vaid hoopis nautima seda, mida aed ja mets pakuvad. Näiteks ühte mõnusat sooja salatit a la Pilguse*, nimetage kuidas tahate. 
Kogused on siin täiesti vabad ja käe järgi.

võid
sibulat
kukeseeni
tsukiinit
aedoakaunu
soola
pipart
soovi korral küpsetatud või grillitud liha või vorstikesi

Puhasta köögiviljad, viiluta sibul ja tsukiini, haki seened väiksemaks ning keeda oakaunad soolakas vees poolpehmeks.
Prae sibul ja seened rohkes võis, lisa tsukiini ja natukese aja pärast oad ning prae läbi, et suvikõrvits ja oad jääksid kergelt krõmpsuks. Maitsesta soola ja pipraga, soovi korral lisa ka mõnda ürtidega maitsesoola.
Serveeri kas sooja salatina liharoogade juurde või ka omaette einena.

Ilusat taasiseseisvumispäeva!

* - selline soe salat võlus mind veidi rohkem kui nädal tagasi Saaremaal Pilguse mõisas pakutud õhtusöögil.

14. august 2012

Mõned mõtted Põhjaka lainelt

 
Tegelikult on vahepeal kogunenud päris omapäraseid, kui mitte naljakaidki toidukogemusi ja pealegi on aeg kulgenud mitte lihtsalt kiirelt, vaid suisa traavides. Alles see oli, kui me Kärdla kohvikutepäeval käisime, nüüd siis kiire põige Põhjakale ja juba täna õhtul seisab ees väike ühine grilliõhtu Tartus.

Muhu soe õllesupp

Märksõnaga omapärane seostub näiteks eelmisel nädalal Muhus maitstud soe õllesupp (koosneb piimast, õllest, suhkrust, munadest ja saiast), mis kuulub Muhu traditsiooniliste roogade sekka ja nõuab respektiga suhtumist. Kui mu senised suhted nendesamaste vanade toitudega on olnud üsnagi sõbralikud, siis seekord jääksin eriarvamusele. Ütleme nii, et järeletegemisele ei lähe:). Järeletegemisele ei lähe ka Anglas pakutud rukkileib, mis siis, et uhke ahi ja puha.


Põhjakale viis mind aga üks kevadine Põhjaka poiste algatus lasta kamp toidublogijaid sealsesse kööki ühekaupa möllama ja menüüsse veidi teistsuguseid tuuli tooma. FB-s on sellest kõigest üsna pikalt ja pildirohkelt juttu, kes kõik seal on juba oma jälje menüüsse jätnud ja puha. See nädal on siis minu nädal. Olles seni käinud Põhjakal vaid viksi ja viisaka külastajana, oli tegemist ettepanekuga, millest oli võimatu keelduda. Koos oma toetustiimi - Triinu ja Karmeniga (ka nemad ei saanud lasta sellist võimalust käest, ühel klappis see isegi oma kiire kodumaakülastusega) marssisime ennelõunal tagauksest sisse, kohe pandi meid rakkesse ja nii läkski. Pärast Joel imestas, et muidu tuleb ikka ise ka teha, aga näe, seekord tehti kohe kõik valmis. Pärast algset natuke kaootilist liikumist ja küsimisi, kust ma midagi saan, läks edasi juba päris lihtsalt. Ruumi oli rohkesti, häid lambaid mahub lauta alati palju ning potte-panne jagus samuti, lisaks lustis Karmen ka fotokaga.

Kõik söögiks:)

Otse loomulikult võlus mind mõisa köögiviljaaed, värskelt kodustatud kanu ei jõudnudki vaatama ja puupliit on ikka hoopis teine asi kui mingi linnavurlede terashall kast. Mis siis, et pliidi juures on peaaegu sama tunne kui saunas ja südame võtab kriipima mõisa aastane küttepuude kulu (200 ruumi!!!).


Minu tagasihoidlik panus Põhjaka selle nädala menüüsse koosneb siis tummisest tomatisupist lihapallide ja isetehtud Põhjaka nuudlitega ning õrnalt kreemisest tikripossetist. Eile toimus siis katsetus, kas ja kuidas need road sealsetes tingimustes ja nendepoolse toorainega välja tulevad, poisid timmivad veel oma maitse järgi ning tänasest kuni pühapäevani võib neid loodetavasti juba menüüst leida. Ikka selleks, et järgmisel nädalal järgmist blogardit oodata:).

Esialgsed katsetused supi ja desserdi teemal

Täna toimub aga Dansukkeri ja D-kokaraamatu koostöös mõnus augustikuine grilliõhtu  Tartus Antoniuse õue Maitseelamuse kojas (minu koduköögis, nagu Triinu eile rõhutas ja ma olen selle ütlemise üle kohe päris uhke:) ). Tegemist ei ole lihtsalt grillile visatud kraamiga, vaid põnevust lisab erinevate suhkrute kasutamine nii soolastes kui magusates roogades.
Kuna sel nädalal lubati sutsu soojemat ilma, siis pakume koos Kaare, Liisi, Jaanika ja Signega jätkuvalt suviseid palasid, kampa lööb ka Piret.

8. august 2012

Kuidas peipsimaalased koos sõpradega Kärdla kohvikutepäeval käisid

Algus Rohuküla sadamas, nagu näha, kõik 18 ei ole hetkel pildil (foto Jaanika kaamerast)

Anekdoot, ma ütlen. Arvestades, millise killavooriga me kolm päeva enne kohvikutepäeva teele asusime (sealjuures usalda GPS-i, aga kontrolli:) ) ja milliste seiklustega tagasi jõudsime, siis parajalt koomiliselt kukkus see välja küll.

Hanikati talu elamu (valminud 1936, mõni aeg tagasi aknad ja katus vahetatud)

Tegelikult läks kõik äraütlemata hästi, igaks juhuks eemaldusime Hiiumaale jõudes algatuseks kohe tsivilisatsioonist ja leppisime natuke rohkem kui 24 tundi vaid enda seltskonnaga. Ilus oleks olnud kirjutada, et leppisime enda ja oma teise minaga, aga paraku oli meid koos allameetrimeestega 18 inimest. Noh ja Anna ka, aga see on hoopis eraldi lugu.

Metslauk võlus kõikide südamed oma õrnalt küüslauguse mekiga

Kui me oma kola Salinõmme sadamas suurde puupaati ladusime, tundus küll, et läheme Hanikatsi laiule elama. Vähemasti tulid meelde hetked filmist "Mehed ei nuta", kus lugupeetud härra, kes meisterdas kunstnikerdusega esmaabikappe, läks sanatooriumisse terve kohvrivirnaga. Ja meil olid kõik sellised! Tõele au andes oli pakkide seas olulisel kohal ka söök, kuigi tagasiteel selgus huvitav tõsiasi, et hoolimata rikkalikest söögikordadest ei ilmutanud last olulisi kahanemismärke.

Esimesed valminud põldmarjad läksid kõigepealt söömiseks ja seejärel värskelttehtud pannkookidele moosi jaoks

Päikeseloojang merel paadiga kivi otsas kinni istudes, hommik majatagusel niidul ning keskpäev iidvanade pärnade all

Laid oli aga tõeline vaimne paradiis - ei mingeid kompuutreid, elektrit ega muud, mis võiks sealset idülli rikkuda, isegi mobiilileviga oli nagu oli. Üksnes maja (X 6515687.4, Y 444855) , kaev, lambad, hülged, tuul ja vesi. Metslauk ka, mille Tauno meile kandikul ette tõi (see oli nüüd piltlikult öeldud, tegelikult tõi pihuga seemneid ja kaevas sibulakesi välja) ning millest kujunes tõeline hitt. Ööbisime endises Hanikati talus, millest on saanud nüüd kõigile avatud loodusmaja. Taevalik rahu, kell oli kogu aeg kolmveerand üks ehk et aeg polnud oluline ja Hiiumaale tagasi jõudes valitses väike segadus kuupäeva ning kellaaja osas. Isegi võõrad inimesed tekitasid kerget õõvastust! Sry, see ei käi Margiti ja Indreku kohta, keda juurde jõudes olime mõistagi äraütlemata rõõmsad:). Meie ekipaažil läks muidugi natuke rohkem aega justnagu leopardil onni otsides, aga lõpp hea, kõik hea.

Margiti ja Indreku juures Mäeotsa talus

Suurtest plaanidest tutvuda saare vaatamisväärustega ja teha mõned turistipildid ei tulnud muidugi midagi välja. Ei olnud see päev. Teemadeks oli pigem Sloveenia naistõstjad, üks suur kollane autohaagis ja jumalatest mahajäetud paik Kärdla linnaveerel, Kärdla Selver ka. Ühesõnaga läks mingil hetkel tuju nii nulli, et esimese pauguga tahtsime koju tagasi sõita, natuke hiljem mõtlesime järgmist päeva kasutada otstarbekamalt ja minna vähemalt vaatama, mida teised teevad. Margit, Indrek ja Ly püüdsid mõistagi lohutada, aga umbusk ei tahtnud kuidagi kaduda. Pärast oli neil muidugi hea parastada, et me ju ütlesime!!!

Breti juustude õhtu Orjaku sadamas (paremal Aigar ise)

Reede õhtul õnnestus herr Brett saada isegi Orjakule oma suurepärastest juustudest rääkima. Tauno ja Jaanika valmistasid juustudest vanu häid klassikuid, juustude juurde pakuti noobleid veine ja kõik oli äraütlemata šikk. Voogavat õhtukleiti olnuks tarvis.

Kaamera ette jäi kanepiseemnete uhmerdamine ja vutimunade puhastamine

Õhtul ja öösel toimusid vähem ning rohkem emotsionaalsed ettevalmistused laupäevaks. Ahi huugas, tainaseid kausse leidus igal pool, närvid andsid tunda ja kõik pandi rakkesse. Ega see polnud siis ka nii puhkusereisiks mõeldud!

Kust ja kuidas:)

Sellegipoolest oli laupäeval hommikul asjad niikaugel, et võis mõelda kohviku avamisele. Ja oh seda õnne, kui tulid esimesed kliendid, süda kohe heldis ja silma võttis peaaegu niiskeks. Aga kui neid siis hakkas voorima ja voorima, ...,  no poleks unes ka osanud oodata. Ühesõnaga meid söödi ja joodi paljaks, kogu kraami, mis sai kaasa võetud, müüsime maha. Küpsetistest olime juba õhtupoole lagedad ja kui hilisemate külastajate ees sai kurbliku näoga vabandatud, et kahjuks meil enam kooke pole, öeldi vastuseks, et jumal tänatud, tahamegi midagi tahedamat. Vutt ja vutisüdamed oli tegijad, Tõnu supid viisid keele alla ja kanep tekitas elevust. Kui gaas poleks otsa saanud, küpsetanuks Kaidi oma suurepäraseid pannkooke veel poole ööeni, Katre ahjusoojad leivad kadusid kui soojad saiad, Jaanika kaneelilõõtsad broneeriti ära juba enne küpsetamist ja üleüldse. Koduõlu osutus väga popiks, taari maitse võlus paljusid ning meie meel läks õhtuks ikka päris rõõmsaks.
Jehhuuuuuuu! Ära tegime!

Niiviisi reklaamiti ÜleEesti Peipsit

Tegelikult andsid meie edule suure panuse suurepärased reklaamipoisid Karl-Cardo, Kristjan ja Siim, kes jagasid linna peal kohviku flaiereid ja Peipsimaa kaarte. Raske on nii stiilsete noorhärrade kutsele vastu seista, eks ju;)

Kõik teed tõid meie kohvikusse

Õhtuks olime väsinud, kuid õnnelikud, sest meid külastanud inimesed tegid oma komplimentidega  ikka südame soojaks küll. Aitäh kõigile, kes ÜleEesti Peipsi kohvikust Posti tänava lõpus läbi astusid!

Kohviku avamisest on möödas paar tundi

Menüü ajalooannaalide jaoks:
- Peipsimaa seljanka (ei olnud purgist!!!), pärastpoole südamlik värskekapsasupp (südamlikkust lisasid vutisüdamed)
- Suitsuvutt & sõbrad (sõprust aitasid sobitada hapukurk, sibul ja soolatud vutimunad)
- Punt vutisüdameid (ilusasti ära praetud)
- Kanepitembisuutäis (kanepitemp Katre rukkileival või karaskil)
- Peipsi muna-sibulapirukas (traditsiooniline kraam)
- Suvikõrvitsa-kukeseenepätsike (hooaeg, eks ju)
- Kanepikook (ärge saage valesti aru:) )
- Tupsukook (punaste sõstarde ja besee duo)
- Peipsiveere marjakook (augustiklassika)
- Kaneelilõõts (pillimäng meil puuduski!)
- Keerusaiad (puhas ilu!)
- Koduõlu ja taar

Kaasa sai osta ka sibulavanikuid ja teha tutvust Breti juustudega.

*     *     *

Lõpumärkusena, et kingsepal pole kingi ja nii edasi, sest pühapäeva jõudis vähemalt meie auto ekipaaž koju purunäljastena: Haapsalu Konsumi bistroo (oli vist nii) oli pühapäeval suletud, Põhjakasse oli kogunenud pool Eestit, Adavere tuulikut oli tabanud suurusehullustus (ei tea, kas pärast Köögikupja dessanti:) ), Põltsamaa Hullava Naise Pubi köök oli suletud (ilmselt mingi avarii) ja Carl Schmidti maja kohvik pidas tavalist puhkepäeva.

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...