30. detsember 2012

Lõppudega lõppu

Vasakul rabarberi-, paremal pihlakanaps

Ja jõuabki see aasta lõpule. Tormiline, nii heas kui halvas. Sellegipoolest loodan ma paadunud optimistina ikka head uut aastat, kuidas muidu.

Enne aasta lõppu tahaksin rääkida, kuidas kasutada lõppe:). Ei-ei, see ei tähenda mitte seda, kuidas käituda külmkapijääkidega. Selleks otstarbeks on teatavasti toiduahel kass-koer-kanad, vähemasti minu versioonis. Ja ega neid lõppe, millest kohe juttu tuleb, polegi mõistlik sellele troikale pakkuda, pärast on kogu õu purupurjus loomi-linde täis:).

Et siis alkohol. Sel suvel-sügisel ärkas minus noor keemik ja panin talveks valmima päris mitmed napsid. Eelmisel sügisel proovisin harjutamiseks Aive Luigela retsepti järgi kerget õunanapsi  teha, mis osutus äärmiselt võluvaks prouade tipsutamisjoogiks (viimane osa purgist lihtsalt haihtus kuhugi:) ). Kevadel julgesin võtta ette rabarberi ja esialgu lähenesin talle klassikaliselt: 1:1:1 ehk et 1 osa rabarberit, 1 osa suhkrut ja 1 osa viina. Ja pooliku vanillikauna panin ka purki. Ütleme nii, et võrdsus ei tähenda alati vendlust. See, et jook läheb ikka liiga magusaks, selgus umbes poole peal. Kallasin sügise alguses tubli sortsu viina juurde ja võtsin vanillikauna ära. Paremaks läks, kohe tunduvalt. Lasin purgil rahus, vaikuses ja pimeduses seista kuni jõuludeni. Ütleme nii, et hinnagud olid seinast seina, üsna heast kuni iseloomutuseni. Üks pakkus, et temaga võiks hoopis magustoite vääristada.


Iseloomutu oli rabarberinaps aga pihlaka kõrval:). Et kui võrrelda. Kuna tänavune sügis tähendas minu jaoks vasikavaimustust pihlakatest, siis lisaks kõigele muule sai temast teha mitu katsetust
mõeldes külmale talvele. Esimese purgitäie panin hakkama siis, kui pihlamarjad olid alles oranžid, nii suur oli kartus lindude invasiooni ees. Võrdsusprintsiibi unustasin eos ja purki läks suhkrut kohe vähem. Ülejäänud kaks laari said juba valmis marjad ja ikka vanillikauna ka lisaks. Kõige viimasema pudeli, mis sai Triinule kingitud, degusteerisime kojas ära juba tükk aega tagasi. Ütleme nii, et oleks tahtnud veel seista. Ja veel üks märkus, alkoholi osas oleks mõistlik kasutada puhast maitsestamata viina.

Esimesed kuud esimese purgiga panid pühas ürituses kahtlema, ehk et naps tundus algul lausa vihamõruna. Aga õnneks sai purgikaas nii kõvasti kinni keeratud, et ma ei jõudnud seda iseseisvalt avada. Nüüd jõulude ajal sai mänpauer sellega õnneks hakkama ja oh imet, suurepärane kergelt mõrkjas ja üldse mitte imal neste oligi valmis saanud. Taevalik jook!


Retsepte siin ei anna, selliste jookide valmistamine on puhas looming ja sisetunde küsimus. Nüüd aga see küsimus, et mida teha lõppudega. Napsi sisse kogu oma väe andnud pihlakatega ei ole suurt midagi teha, krimpsus mammud, ei muud. Seevastu mahlased rabarberitükid tekitasid kohe mõtteid, kuidas magustoite-kooke nende paremaks muuta:).

Kõige lihtsam oleks teha näiteks magustoit, kus purustatud piparkoogid panna kihiti kohupiimakreemiga, mille hulka on segatud just neidsamu rabarberitükke, ja peale kuhjata muidugi neid rabarbereid ka.


Teine äärmiselt lihtne variant on küpsetada aga siidine kohupiimakook, lisades neid rabarberitükke täidise sekka, näiteks koos pohladega. Valisin enda koogile põhjaks jõuludest üle jäänud kerge apelsinimekiga piparkoogid (näiteks 150 g krõbedaid piparkooke ja 75 g võid). Katteks 500 g magusat kohupiima (jätkuvalt olen Saida fänn) koos 3 muna, 1 dl suhkru, lusikatäie vanillsuhkru, sortsu hapukoore ja 1 sl maisitärklisega, sekka umbes 1 dl külmutatud pohli ja 2 dl liköörirabarbereid. Kogu seda kupatust tuleks küpsetada 24-cm läbimõõduga lahtikäivas koogivormis algul 200 kraadi ja umbes poole pealt 180 kraadi juures vähemalt pool tundi. Tuhksuhkur kuulub pärast asja juurde.


Head vana-aasta lõppu!

22. detsember 2012

Võta aega ...


Üks vaikne varahommik, pime on veel, kuid koidukumas idataevas särab kõikidest selgemini üks täht, veidi kaugemal paistavad teised tähed, tükk maad eemal on kuu. Kirun, et pole enam aega toast fotokat tuua, pigem jään mõneks hetkeks lummatult seda looduspostkaarti nautima. Ma tunnen, et see on märk, märk sellest, et kõik hakkab taas paremuse poole minema. Piisab ju vaid hetkest, kui kõik võib vastu taevast lennata, praavimiseks kulub aga oi kui palju aega. Lootust peab olema, usku peab olema ja mis kõige tähtsam - armasaid inimesi peab olema. Kui asjad lähevad katki, pole hullu, ostame uue. Aga kui inimene läheb katki, on kõik teisiti.

Viimased nädalad on toonud mind ajas tagasi ja tuletanud meelde, kui kiiresti harjub inimene mugava eluga. Ja kui valgustav on uuesti õppida märkama! Iga päev on eriline, on selles siis hommikuti maantee ääres lume sees kalpsavad kitsekesed, poolel maanteel teed oranži valgusega täitev päikeseratas, millele ette jääb hetkeks Äksi kiriku sihvakas torn või isegi härmalill autoaknal. Igapäevases linnamelus pole detailidel sellist väärtust, vaid kiirus, kiirus, ei muud. Sestap märgakem ja tundkem rõõmu pisiasjadest. Ehk ei ole veel hilja seda teha.


Jõhvikamoos on ju teada-tuntud lisand verivorstide juures. Maitseelamuse kojas on terve aasta tehtud Emmanuel Wille õpetuse järgi hoopis jõhvikakastet, mille trumbiks on keetmise lõpus lisatav pirniliköör. Täpset retsepti ma ei tea, polnud ise tookord kohal, kui Manu oma õpikööki tegi, kuigi sain pärast seda suurepärast maitsebuketti maitsta. Ühe korra olen pidanud isegi juhendama kastme tegemist, aga ma usun, et see oli jõhvikakaste jõhvikakastme ainetel:). Nagu ka see, millest täna kirjutan.

Inglaslik jõhvikakaste on aga hea, väike vaheldus tavalisele üksnes marjadest ja suhkrust moosile. Muide, karamellise mekiga särtsakas kaste sobib taevalikult hästi kohupiimakoogiga, tasub proovida. Kastme jaoks võib kasutada nii tavalisi kui kultuurjõhvikaid. Esimeste puhul tuleb lihtsalt rohkem suhkrut lisada, võib-olla isegi rohkem, kui retseptis kirjas.

400 g jõhvikaid
1 dl mustasõstraveini
1,5 dl fariinsuhkrut või tumedat muscovadot
(metsamarjade puhul ca 1 dl tavalist valget suhkrut)
0,5 vanillikauna
1 apelsini mahl ja riivitud koor
sortsuke rummi või handsat

Vala vein keedupotti, lisa pruun suhkur (metsamarjade puhul ka valge suhkur), pikuti poolitatud vanillikaun, apelsinimahl ja -koor. Lase mõni minut tugevamal tulel podiseda. Kalla juurde 3/4 jõhvikatest ja lase keskmisel tulel keeda, kuni marjad lõhkevad ning hakkavad kergelt pudruseks muutuma. Kontrolli maitset, see peab olema pigem magus kui hapu. Lisa nüüd ülejäänud toored marjad ja lase korraks keema. Lõpuks vala juurde sortuke kanget napsu, tõsta pott tulelt ja lase maha jahtuda.
Ja kui verivorsti kõrvale või koogile ei jagu, pole midagi hullu, tuleb uus potitäis keeta. Moos kõlbab ju ka niisama:).

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...