13. jaanuar 2013

Toidust, kultuuripärandist, Hildast ja Almast


Toit on üks osa meie kultuuripärandist. Kes üleeilset 11. jaanuari Köögikodanike saadet ei juhtunud vaatama, saab teha seda SIIN, kommentaarid on liigsed. Isegi ICCROM* on sügisel oma FB lehel kirjutanud, et "food and story telling are hugely important aspects of cultural heritage". Lisaks klišeelikeks muutunud ütlused stiilis sa oled see, mida sa sööd, jne.


2013. aasta on kuulutatud Eestis kultuuripärandi aastaks, juhtmõtteks "Pärijata pole pärandit". Märksa enam meeldis mulle aga viimases OP-i saates ümberpööratud lause "Igal pärijal oma pärand". Just nii ongi, kultuuripärand ei ole must-valge kõigi jaoks, igaühel tekivad ükskõik mis teema või misiganes eseme osas omad seosed, määravaks on ju taust, huvid, mälu ja tont-teab-mis veel. On küll üldmõistetavad ja üldtunnustatud väärtused, kuid igaüks näeb isegi neid natuke erinevalt. Inimlikkus määrab! Seepärast on mul üdini hea meel, et pärandiaasta saadikute hulgas on ka Dimitri Demjanov, saate isegi aru, miks.

Kultuuripärand on mu töise elu lahutamatu osa. Kodust kaasa saadud respekt vanade asjade suhtes on mu igapäevaelu lahutamatu osa. Mälu on mu elu lahutamatu osa. Seepärast tahaksin selle aasta jooksul rääkida toitudest, mis on mu enda mälus, mis tulevad mu ema mälust ja millel on juured ning lugu. Need lood seostuvad peamiselt vana Põhja-Tartumaaga, ka see märkus on oluline, et kajastada mingi paiga traditsiooni.


Esimene lugu on ühest tordist, mis sööbis mu mällu umbes 10-aastasena. Kahjuks pole seda võimalik enam uuesti proovida (noh, et kas siis oli ikka rohi rohelisem:) ), sest pole enam neid inimesi, pole seda aega. Mu tädi Marie (tegelikult vanaonu naine, aga tädiks oli teda kuidagi suupärasem nimetada) käis üsna tihti Mutso talus Hildal ja Almal külas, vastupidi ka. Ükskord läksime ühele neist sünnipäevale, mind võeti ka kaasa ja see käik kujunes minu jaoks märgilise tähendusega sündmuseks. Mina polnud vist enne seal käinud, nii et mulle näidati maja. Seejärel istusime kööki laua taha ja prouad tõid lauale tordi. See oli niivõrd erinev teistest tortidest: suur, kõrge, ristkülikukujuline, vahel hästi palju õunamoosi. Tort oli sama suur kui puuküttega pliidi ahjuplaat, sest nad küpsetasid biskviitpõhju just selles ahjus, nii nad vähemalt rääkisid. Ma olin rabatud, laps polnud mitte kunagi enne midagi sellist näinud. Tagantjärele mõeldes on mul meeles see mälupilt, kus valget ja helerohelist tooni köögis askeldasid vahetpidamata vadistades need prouad, ühel oli satsidega põllgi ees. Ja siis serveeriti seda torti, õunamoosist läbiimbunud ja pealt võikreemist kaunistustega. Viimastest ma tõsi küll ei hoolinud, aga see selleks.

Aga kes siis olid Hilda ja Alma? Hilda oli Mutso talu perenaine. Pirso talust (kõik ikka oma küla piires:) ) pärit Hilda oli 1935.a abiellunud Aleksander Mutsuga, viimane oli kange mees, võtnud osa I maailmasõjast ja Vabadussõjast, nüüd tegev tuletõrjeseltsis, lisaks veel Kaitseliidu kompaniipealik. Sõjaliste teenete eest oli teda autasustatud Vabadusristiga (II/3), lisaks eelnevalt II, III ja IV järgu Georgi ristiga. Mutso talu kuulus varem Kõssima küla alla, aga kui 19.saj lõpus nii meie Võduvere kui Kõssima küla tõsteti jõe äärest kaugemale, ühendati need kaks küla üheks. Mutsost sai siis ühtlasi küla postitalu. Niisiis oli kõik veel ilus, Aleksander sai 1938. a 38-hektarilise talu peremeheks ja puha. Paraku arreteeriti ta 1944. a detsembri lõpus ja suri märtsis 1945 Tartu vanglas. Muide, Aleksandri üks vend Rudolf arreteeriti samuti 1944. a detsembris ja ta suri Siberis 1946. a juunis. Õnnetud saatused. Hilda jäi üksi, Siberisse küüditamisest ta siiski pääses. Pärast sõda võis ta oma majja edasi jääda, küll aga pandi sinna ka võõraid inimesed elama. Nii sattusid Mutsole Alma ja Uno. Tänaseks on elumaja müüdud uutele inimestele, kandes nüüd hoopis teist nime. Hilda puhkab Laiuse surnuaial, Alma ja Uno aga Põltsamaal.

Tort on aga see, mis neid meenutab. See retsept ei ole kindlasti täpne, pigem on see mälestuse rekonstruktsioon. Kusjuures selle jahupuistega on selline lugu, et ma mäletasin, et tordipealne helepruun pudi ei olnud purustatud tordipõhi, sellel oli teine maitse. Mingil hetkel pärast pingsat mõtlemistööd plahvatas, et proovin jahuga, no pole enam mingit muud võimalust. Ja nii oligi:).

Hilda ja Alma õunamoositort
6 muna
9 sl suhkrut
9 sl jahu

hapukamat õunamoosi

150 g võid
100 g tuhksuhkrut
80 g kondenspiima
1 tl vanillsuhkrut
1 sl konjakit

2 sl jahu
1 tl tuhksuhkrut

Põhja jaoks vahusta munad suhkruga tihedaks vahuks, sõelu juurde jahu ja sega ettevaatlikult läbi, tainast alt üles tõstes. Jaga tainas 2 väiksemale küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile (24 x 36 cm) ja küpseta biskviiti 200 kraadi juures umbes 10 minutit, kuni hakkavad pealt kergelt pruunistuma.
Võikreemi jaoks vahusta võid tuhksuhkruga vähemalt 15 minutit, lisa ülejäänud ained ja vahusta veel vähemalt samakaua. Kreem peab jääma õhuline ja kohev.
Puiste jaoks pruunista kergelt jahu pidevalt segades kuival pannil, lisa tuhksuhkur ja prae veel natuke. Jahu ei tohi pruuniks ega mõruks minna.
Poolita jahtunud koogipõhjad ja tõsta ülestikku, vahele tublisti õunamoosi määrides. Kata tort pealt võikreemiga, kaunista soovikohaselt ja puista üle jahupuistega.

* - ICCROM - Kultuuriväärtuste Säilitamise ja Restaureerimise Uurimise Rahvusvaheline Keskus (International Centre for the Study of the Preservation and Restoration of Cultural Property), asub Roomas

5 kommentaari:

Mirjam Abel ütles ...

Ülle, väga hea mõte (ja miks mitte ka algatus) sinu poolt. Kui võib, siis ühinen, pühendades ka oma blogis pärandiaastal rohkem aega ja mõtteid kodukihelkonna käsitöö ja muude algatuste ajaloole.

Eva P. ütles ...

Väga sümpaatne postitus. Kaunis kuldkollane biskviit ja pärisahjus tehtuna oli sellel kindlasti teistsugune maitse...

Ülle ütles ...

Aitäh Mirjam ja Eva!
Mirjam, nii lahe, kui sa ühined oma käsitöölugudega, koos seltsim:)

Tuuli ütles ...

Väga armas algatus, Ülle! Kusjuures see tibukollase ihuga tort meenutab vägagi seda torti, mida minu Mamma ehk vanaema tegi. Ikka kodukanade munadest biskviidiga, aga temal tegi üht või-piimakreemi, mis oli hästi mõnus. Lapsena ma võikreeme väga ei armastanud, aga Mamma tordi kreemi kausipõhja jäänud jääke olin alati nõus noolima. Ja siis kohustuslik oli veel tordi peale tehtud kaunistused, mis täidetud isetehtud punasesõstratarretisega. Selline tort on nüüdseks kadunud kunst, aga ainuüksi selle tordi pärast sai sünnipäevasid pikisilmi oodatud. Ja külalised ka alati enne küsisid, kas sünnipäeval Mamma torti ja ema marineeritud seeni ikka saab :)

Ülle ütles ...

Tuuli, tänud sulle! Kodukanamunadest kollane tort on tõesti midagi muud kui beezikasvalge kommerts, kusjuures poemunadest, olgu nad nii kollase rebuga kui tahes, ei saa nii intensiivse värviga kooki. Küllap selles peituvadki paljude kodukookide-tortide võlud.

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...