2. juuli 2013

Köök pole see, pole see ...


Teate küll seda tunnet, kui ootad midagi, pinge on kõrgele kruvitud ja tegelikult ei juhtu mitte kui midagi. Lühidalt öeldes jama või siis peaaegu. Vastupidi, ehk et ilma igasuguste ootuste ja lootusteta pea ees tundmatusse hüpata on hoopis teine asi. Isegi kui untsu läheb, ei oska kahju tunda. Kui aga hästi läheb, on rõõm üüratu. Justnagu nii vähe olekski õnneks tarvis. Kusjuures nii ongi.

Meie kontseptsioon on tulevik, P.Allik, 2000

Ja täpselt nii juhtus laupäeval, kui kolm tantet asusid Tartust Võsu poole teele. Ütleme nii, et suvitada saanuks ka mujal, kuid Võsu rannaklubis ehk samas majas, kus asub Vihula vallavalitsus, mängib Rakvere teater suveetendust Köök/keittiö. Mnjaa, liiga deep oli. Ei saanud kõikidele nüanssidele pihta, raske oli pildi sisse minna, veelgi raskem sealt välja tulla. Kusjuures meil puudusid selle tüki suhtes vähimadki eelarvamused, isegi kavalehte ei jõudnud osta, nii viimasel hetkel sai punastesse toolidesse prantsatatud. Tegelikult oleks vabalt võinud ennast unustada hoopis ... Palmsesse.


Millal te käisite viimati sellises söögikohas, kus kogu maailm keerles teie ümber? Seda kõige paremas mõttes. Vähemalt mina polnud tükk aega midagi sellist tundnud, kui Palmse külje all sakslaste perekonnakohvikus. Tegelikult polnud meil mingit plaani sinna ekstra sisse astuda, kuid hommikused viivitused (ei saa mainimata jätta Tapal Pikk 6a asuvat saiaäri, milles oleks aeg nagu seisma jäänud ja saiakesed maitsesid täpselt nii kui aastakümneid tagasi - nagu päris!) oleks viinud muidu igasugusedki mõtted teatrilt minema.


Kohvikus on ka lett kohalike purkipandud hõrgutiste, Eesti ja Saksa veinide ning muu hea-paremaga

Niisiis Lahemaa Kohvikann - pealtnäha mittemidagiütlev kaasaegne lihtne kipsmajake, mille sisemust on üritatud nipsasjakeste ja piltidega õdusamaks ning kodusemaks muuta. Ja ei mingeid ootusi, mõtlesime võtta kerge eine ja kohe edasi kihutada, aga võta näpust. Sinna võinuks jäädagi ja sinna tasuks saata enamuse Eesti söögikohtade bossid, et õppida, kuidas kliendiga suhelda, kuidas muuta tema sealolemine nauditavaks, kuidas tunda oma maja poolt pakutavat ja kuidas seeläbi müüa kliendile oma toodet. Müümise kunst on ülimalt peen, kuid kohvikannu rahvas valdab seda filigraanse täpsuseni.

SEE jäätee :)

Nad tegid mu ära kodutehtud jääteega!!! See võib kõlada küll üsna tobedalt, aga nii vähe oligi tarvis. Proua Julia oskab väga vähesest õigeid asju välja lugeda ja sinu kahevaheloleku delikaatselt sõnadeks vormida. Autojuhtide jook, jaah! Kas kõhtu enam ei mahtunud? Kas ma võin soovitada seda veini? Muusika, mis ei ole närviline raadio ega suvaline eurolauluplaat, mõjub otsekui palsam hingele. Täpselt nii vali, et täidab fooni, täpselt nii tasane, et laseb rõõmsalt jutelda, enamasti ilma sõnadeta, mis sunniks sind toidu asemel elu mõtet uurima. Toolide alla kleebitud pehmendused ei tundu olevat mitte plaaditud põranda kaitseks, vaid külastajate kõrvade säästmiseks, et vältida toolide liigutamisest tingitud läbilõikavaid kriipimishääli. Supiringi saatnud rõõmsad viisid koguvad desserdi jaoks tuure, jõudes umbes poole magustoidu juures finaalini ja taandudes seejärel õndsasse rahulollu. Kipsmaja polegi järsku enam oluline, toolidki pole kõvavõitu, meie komplimendid toidu kohta on siirad ja südamest.

Kuidas pakkuda võid



Lehttainas, veiseliha ja puravikud



Kodutehtud mustikasupp


Midagi Hispaania köögist - Kataloonia kreem



Võlutud väikestest võipurgikestest (appi kui geniaalne!!!), kodusest jääteest (limonaadi oli ka), heast saksa veinist (tõesti-tõesti!), sametistest  magustoitudest ja võluvast perekonnast koos eesti-saksa-inglise segakeelega, tuli hetkeks naasta reaalsusse, vaadata kella ja keerata autonina Võsu suunas. Ja seda kõike selleks, et paari tunni pärast sõita edasi Viinistule.


Viinistu. Kaunid mälestused, ilus päikeseline õhtupoolik. Etendusest mõjutatud segaste meeleolude leevendamiseks sobis imehästi tubli annus Eesti kunsti (võrdus samaga, mis söögikordade vahele serveeritav väike vahekäik, et maitsemeeli puhastada), mis valmistas ette järgmiseks vaatuseks. Viinistu restorani suhtes olid mul ootused olemas, kõikvõimas FB on lasknud kõigele sellele ju kaasa elada. Üle ukseläve astudes avanes hoopis teine maailm - viisakas, reserveeritud, anonüümne. Formaat oli teine. Isegi maakond oli teine, naljaga pooleks öeldes olime ju sisenenud Tallinna mõjusfääri:). Enam polnud me omad, vaid lihtsalt ühed külastajad. Au tuleb anda aga kalapraadijale, sest täp-täp-täpselt õige piirini praetud sudakas ehk koha maitses taevalikult hästi. Asjaolu, et Jussi praekalale saabus konkurent alles aasta pärast ja vahepeal olen ekstra palju praetud koha üritanud pugida, on iseenesest masendav, aga vähemalt hea, et see juhtus Viinistul. Rannaresto kõrval tossas veel ka suitsuahi, kuid ehtne saarlane ühmas, et vara veel ja ei vaadanud rohkem suitsulesta sildi poolegi.

Õrn ja värske praetud koha

Pärast seda tahtis see ehtne saarlane veel ka puu otsa ronida, kuid piirdus siiski betoonkohvrite otsas turnimisega. Vot mis juhtub, kui mõelda või veelgi enam - öelda Õnne 13 Mare viisil "Lase vabaks!", "Lase vabaks!".


1 kommentaar:

Peeter ütles ...

Maitsev lugeda, tänan. Läh-me proovime ise kah. :-P

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...