Sangastes kohtuvad Lõuna-Eesti traditsioonid ja rukis


Kes poleks kuulnud Sangaste rukkist, kauneimast ja nõtkeimast rukkisordist, mis meil eales aretatud. Vaadake nüüd, kui rukkipõld muutub kollaseks, neid terade raskusest allapoole koolduvaid viljapäid - kõrs ei murdu naljalt selle raskuse all, vaid jääb elegantselt kiikuma. 20. saj alguse võrdluskatsetes on kõrre pikkus olnud 190 cm kandis, tänapäeval on "tehtud" teda lühemaks - 160-170 cm ringi. Sellegipoolest eristub ta teistest enamlevinud sortidest täiesti tuntavalt oma pikkusega ja isegi võhik tunneb Sangaste oma nõtkuse tõttu kaugelt ära. Tänapäeval eelistatakse madalamaid sorte, mis ei lamandu nii kergelt, põhku pole ka vaja, kuid küpsetamisomaduste tõttu on Sangaste jätkuvalt tipus.


Mihkel Pill kirjutab oma 1921.a välja antud raamatus "Meile tähtsamad põllutaimede sordid" Sangaste kohta nii: "Sangaste rukis on krahv Fr. Bergi poolt Sangaste mõisas Tartumaal välja kasvatatud. 1870. aastal tellis krahv Fr. Berg Soomest rukki seemet. Kui ühe külma talve pärast tal selle rukki 260 vakamaad täiesti ikaldas, siis hakkas ta kodumaalt seemneproove koguma ja nende hulgast oma põldude jaoks kohast välja valima. Praeguse Sangaste rukki algmaterjal on 1875. aastal Tartumaalt Vana-Kuuste mõisast saadud, kus teda 1852. aastal  arvatavasti Probstei rukkina (märkus: pärit Saksamaalt Holsteinist) kasvatati ja kus teda vist ka kohaliku rukkiga on ristamisi tolmutatud. Üle 45 aasta on krahv Fr. Berg Sangaste rukki kallal valiku teel parandusetööd teinud."
Pärast krahvi surma 1938. a jätkaski Mihkel Pill selle sordi aretustööd Jõgeval ja Sangaste on vanim teadaolev rukkisort, mis tänini kasutusel. Muide, krahvi pojapojast Renè Bergist sai samuti sordiaretaja ja üheks tema saavutuseks on olnud Sangaste baasil uue rukkisordi Kodiak aretamine 1970. aa alguses Kanadas.

Rukkikrahv, A.Rimm, 1995/2005, pronks

Nii et mees, kes oli hingelt visionäär ja maailmamees ning kes polnud päevagi Eesti kodanik, andis meile midagi sellist, milleta ei oleks Eesti Eesti. Rukkileib on olnud ju eestlasele püha ja pikki sajandeid toidulaua alustala.


Sangastes on kaks söögikohta, kes rukkikrahvi pärandit väärtustavad: lossi restoran ja kaasaegne Sangaste Rukki Maja. Viimane pakub lisaks söömisele ka ulualust ja toidupoodi.


Kevadel jõuti restoranipidamisega sellisesse punkti, kus senine toimetamine vajas uusi tuuli. Alustuseks jätkati seda turundusstrateegiat, mis omal ajal oli pooleli jäänud, pearõhk siis kohaliku toidupärandi väärtustamisele tänases võtmes, võimalikult palju Sangaste piirkonnas kasvatatud toorainet ning rohkem koostööd teiste Lõuna-Eesti tegijatega. Ühe lülina selles pikas ahelas sai uue menüü koostamine. Asjaolude kokkusattumisena oli mul au kuuluda sellesse menüükujundamise meeskonda ajaloopoole esindajana ja see oli väga põnev kogemus. Kõigepealt analüüsisime läbi vana menüü, kaevusime ajalukku, studeerisime Aliise Moorat, ajasime peakoka Ingridi peaaegu hulluks (tegelikult tal ikka silm säras rohkem:) ), maitsesime erinevaid katsetusi, lappasime seemnepakke, nöökisime üksteise kallal ja nii TA sündis. Selline, mille üle on mul siiralt hea meel. Mitte seepärast, et ma selle sünnilugu kõrvalt nägin, vaid seepärast, et see pole mitte suvaline universaalne toit, vaid talle on antud lisaväärtus - ehedus ja värskus. Viimase osas kaasati tooraine poolelt näiteks Nopri meierei, Kurevere küüslaugutalu, Põltsamaa Felix oma veinidega, jne. Leivajahu saadakse aga Loona veskist ja Anneli Maksan käis eelnevalt leivategu isegi õpetamas.

Kaks lemmikut uuest menüüst: seafileerull ja rukkileivakreem (fotod on tehtud katsetustefaasis, tänane serveering võib mõnevõrra erineda)


Koos menüüga sündis ka üks täiesti uus teenus. Nimelt polnud restoran seni pakkunud cateringi. Nüüd aga on olemas rukkipaus. Esialgu pakutakse seda kohapeal gruppidele, kui räägitakse kohalikust toidust, rukkist ja traditsioonide väärtustamisest. Ääri-veeri oli juttu, et põhimõtteliselt võiks seda pakkuda ka väljapoole. Rukkipausi võivad kuuluda näiteks kohapeal küpsetatud rukkileib (ikka Sangaste rukkist), odrakarask, maitsevõi, munavõi, sõir, rukkipallid, kamajook, rukkijahust rullbiskviit, rukkikorvikesed ja taar või kali. Kohe toimus ka selle tutvustusüritus turismiinimestele, samuti on neid suupistetena pakutud ka Sangaste pidude ajal.

Rukkipausil

Kõige lahedam oli aga peenramaa lugu. Ajude ragistamise käigus sündis mõte restorani peenramaast. Üle tee olevalt põllult mõõdeti välja üks tükk ja nii ta sündis. Maitseroheline ja muu selline on nüüd sealt, isegi mitu peenart Peipsi sibulat laiutab. Eriti vahva olnuks muidugi peenramaa otse restorani ukse taga, aga mõnikümmend meetrit üle tee pole ka paha. Naersime, et eriti agarad külastajad võivad vabatahtlikult minna ka rohima või tulevikus oma salatikraami ise välja valida.

Algul oli kuhi seemneid ...

... seejärel oodati tärkamist

... ja nüüd koristatakse saaki :)

Sangastes armastatakse aga pidutseda. Sellel pühapäeval, 28. juulil leiab aset Sangaste rukki päev, kus lisaks laadale, õpitubadele, ekskursioonidele ja mitut masti võistlustele toimub ka väike jututuba, milles arutame Lõuna-Eesti toidupärandi üle. Kõige kiiremini lisanduvad rukki päeva uudised ürituse FB lehele, nii et kohtumiseni Sangastes.


Kommentaarid

Ülle ütles …
Tore jah:) Kuidagi kodune tunne on nüüd Sangastesse minna.

Populaarsed postitused

Kaerahelbeküpsised - igihaljas klassika

Kartuli-tangupuder ehk mulgipuder

Kartulitoidud kui ehe köögiteadus