Kuidas peipsimaalased Pihkva hansapäevadel käisid, vol 3 - Illusioon, illusioon ...

Oudova ilusaim maja

... sind vaid loon, sind vaid loon, jne.

Nii kõlavad Ott Arderi sõnad vanas heas Tõnu Aare laululoos.
Enne Pihkvamaale sõitu oli neid illusioone ikka terve trobikond. No kõik polnud ka päris illusioonid, osad olid kahtlused, kõhklused ja muidu arvamised. See on, kui pole kaua käinud ja ei oska ette kujutadagi, kuidas asjalood tegelikult on. Kümnekonna aasta tagusest kevadel bussiga Moskvas käigust on näiteks meeles hetk kusagil poolel teel Pihkvast Moskvasse, kus põldude ja metsade vahel polnud ainsatki pulka mobiililevi, pimedas tungis läbi õhufiltri bussi salongi kulupõlengute suitsust kirbe lõhn ja akna tagant paistis läbipaistmatu toss. Siis tuli küll hirm peale. Ja kui veel miilits suvalises kohas reisibussi peatas ja sama suvaliselt reisidokumente kontrollis, siis pigem kummastav tunne. Või kui meid samal aastal ühel Moskva konverentsil koos lätlaste ja leedukatega loeti ikka "endisteks" ja hoiti kiivalt lahus klassist "inostrannõje gosti". Päris välismaalased viidi ekskursioonidele ning majutati kesklinna hotelli, meid aga linna äärde mingisse ühikasse ning Moskvat pidime avastama ise.

Nüüd juhtusid aga täitsa uued lood. Et reisist on juba poolteist kuud möödas, siis meeldetuletuseks võib alustada SIIT ja SEALT.

Pühapäevaõhtusel jalutuskäigul veendusime, et kollased aknad on jõudnud ka Pihkvasse, mida kõvema kaliibriga kultuurimälestis, seda hullemas seisus see on ja kõik on üks suur turg, ole sa ilmik või kirikumees. Aga kui ma meie "lemmiktänaval" ehk siis Hipodroomi tänaval ühte kipakat maja pildistasin, jäi möödasõitev auto seisma ning laskis mul kenasti klõpsu ära teha. Vat see oli uskumatu!

"Kollased aknad" Pihkva moodi
Riikliku tähtsusega kultuurimälestis
Kirik on oma lavka sättinud otse turu väravasse

Esmaspäeval läks Tauno Pihkva peale asju ajama, meie Triinuga aga keerasime rattad Oudova ehk venepäraselt Gdovi poole. See, et hommik oli alanud üsna reipalt, oli üldiselt hea märk. Kaks blondiini :) võõra autoga kusagil tundmatus kohas Venemaal - mhm ... Oudovasse aga sellepärast, et Tauno koos teise kalamehega oli kunagi näinud enda pool Peipsit ühte huvitavat pilti: pimedas üle järve paistab üks kõrgete kortermajadega, mille akendest osad on valged, osad pimedad, linn, isegi valgusfoori punane-kollane-roheline plinkinud üle vee. Ainus asustatud punkt, mis neile tingimustele võinuks vastata, oli Oudova. Niisiis müüt nr 1: Oudova on suur linn kõrgete korruselamute ja valgusfooridega.

Maantee oli äsja uue katte saanud, tee ääres laiusid puhtad seene- ja marjametsad, ei ainsatki vart karuputke. Mida veel tahta, täiesti kodune tunne! Oudovasse sisse sõites nägime linna sildile lisaks ka teist silti, et seal asub 14. sajandi linnus. Ja siis need illusioonid algasid! Peatänav, ei ainsatki korrusmaja, isegi kahekordne on haruldane, ei mingeid valgusfoore ja uups kohe ongi linna lõpp!!! Miraaž? Igatahes mitte see, milles me hetkel asusime. Seigeldes mõnedel kõrvaltänavatel, mida oli raske isegi tänavateks nimetada, jõudsime kas haigla manu või enamvähem kellegi õue. Oleks siis mõni söögikohtki! Järsku meenub, et linna piiri kurvis oli olnud kohviku viit. Lootusrikkalt viita järgides jõudsime üha enam teistpidi "linnast" välja, nii et heinarullid ja ootamatult vohama hakanud karuputk osutusid viimaseks piisaks kannatustekarikasse. Jumal teab, millal see suunaviit oli sinna pandud. Katsuks siit minema saada! Isegi linnust reklaamivat silt enam ei näinud, nii et korraks tekkis tugev kahtlus, kas seegi on miraaž. Hale küll, kuid kesklinna restorani asemel (selle olemasolu selgus muidugi alles hiljem) tuli lõunaks leppida paari Eestist kaasavõetud martsipanibatooni ja Kellukese limpsiga.

See ei ole kohvik

Siin ei ole valgusfoori

See ei ole linnus (päriselt on varemed ikka alles ja kivist pealegi)

Edaspidi olime oma soovidega igaks juhuks väga ettevaatlikud ehk katsusime kindla peale välja minna. Vetvenniku küla otse järve ääres on omapärane, majade taga järve kaldal seisab valge justkui Okasroosikese loss. Tegelikult asub korraliku aiaga piiratud täiesti lagedal krundil tellingutes ja juba poolenisti valgendatud õigeusu kirik koos kunagise õigeusu kooli ja veel ühe kahekordse hoonega. Vihma sajab, ehitusmehed pole mitu päeva välja tulnud ning keegi samasugune turist küsib Triinult, kas kirik on avatud. Ei, me pole kohalikud! All järve ääres tahab tuul jope seljast kiskuda, vahuste tippudega lained uhavad üle kummikuääre ning silmapiir ei asu kaugustes, vaid kohe siin paarisaja meetri kaugusel. Kõhe hakkab. Hea, et loobusime plaanist sõita lõuna poole piki järvekallast. Kaarti lähemalt silmitsedes tuleb välja, et tee lõppenuks enne väikest jõge ära ning vaevalt, et seal a la Kavastu parve leidub. Pealegi oleme sõiduauto, mitte džiibiga.

Peipsi lained Vetvenniku külas

Vahepeal ka üks praktiline soovitus. Kui teie autol juhtub keset teed kusagil pärapõrgus jahutusvedelik ootamatult lõppema ja salongis on tunda tugevat kärsakat (veendudes, et see kärsakas pole olematutest piduritest), siis valage vastavasse paaki puhast vett. Kellukest, Sprite`i või suhkruga morssi ärge pange, pärast on jama rohkem kui enne. Õnneks meil oli veel natuke vett...

Naastes maanteele nägime Spitsõno puhkekeskuses Eesti lippu ning ühes väikeses külas jäi silma ehitatav kirik. Kõrvaloleva väikse puukiriku jätkuks saab seal olema korralik kärgtellisest ja betoonist pühakoda. Üsna ootamatult leidsime seina müüritud kiviristid, üks ka kiriku ees - kahe ajastu kohtumine või nii. Ehitatakse ka juba pikemat aega, kuid eks ta ükskord ikka valmis saab.

Kõik on pooleli



Maanteeäärne iludus

Ja lõpuks seenemets! Vaatasime ühe viisakama koha ja selle suve esimene (minu puhul ka viimane) seenelkäik sai kirja. Ilusad väikesed kukeseened, kuidagi ei raatsinud korjamata jätta. Mõned pihutäied viimaseid priskeid mustikaid veel põske pistetud ning tagasi Pihkva poole. Oudova - tehtud! Järvekallas - tehtud! Seenemets - tehtud! Illusioonid - purunenud!

Ilusad puhtad metsaalused

Kukekate jahil

Varuks jäi veel Irboska, seda siis õhtul koduteel Eestisse. Irboskaga seob mind üks omapärane seik, kirjutasin nimelt sealsest kivilinnusest kunagi oma esimese kursuse proseminaritöö. Siis ja veel mitu aastat hiljem olin veendunud, et minust saab arhitektuuriajaloolane. Tol kevadel 1991. aastal, kui Vene piir oli veel lahti, vaatasin pingsalt linnusevaremete kiviladu, et lugeda kirjanduses toodud ehitusetappe. Nüüd aga pidevalt siirast imestusest "oi-ma-ei-või" kiljudes seda, kuidas vaest linnust piltlikult öeldes üles ehitatakse, keskenduses jällegi kivilaole, kuid seda hoopiski teises valguses. Pehmelt öeldes olin vapustatud.

Vaade kivilinnusele 1991.aastal

Ja sama aastal 2013

Irboskal on omapärane saatus. Kunagisest läänemeresoomlaste asualast on saanud Vene riigi üks alustalasid. Kõik me teame refereeringut Vene kroonikatest, kuidas aastal 862 kutsuti Vene riiki valitsema kolm varjaagist venda – Rjurik, Sineus ja Truvor. Rjurik tuli valitsema Laadogasse, Sineus Valgjärvele ning Truvor Irboskasse. Sineus ja Truvor surid peagi ning nende valdused päris Rjurik, kes asus valitsema Novgorodi linnusesse ning kellest sai alguse Venemaa valitsejate sugu. Ja nii on meil Truvori linnus ja Truvori rist, kuigi linnuselt leitud materjal ei ole mitte skandinaavia-, vaid soomeugripärane ning rist on hilisem - puhtalt keskaegne. Samas on seal rõhk vene identiteedil ja selle heaks on kuuldavasti kunagi lausa "ebasobivaid" leide ohverdatud (loe: ignoreeritud).

Maalinnal asub hilisem Nikolai kirik

1990.aastate alguses leidsime Truvori risti vaevu kalmistu nurgast üles, nüüd on see kujundatud stiilis "au langenud kangelastele"

Slaavlaste kivilinnus on märksa konkreetsem: 14. sajandi algul koliti uude kohta, kõigepealt ehitati praegune Lukovka torn koos puittaraga, 1330. aasta paiku paekivist ringmüür ning sajandi lõpus ehitati müüre kõrgemaks ja paksemaks ning rajati viis torni lisaks. Kogu häda oli ju selles, et Vana-Liivimaa poolel asus Vastseliina linnus ja midagi tuli vastukaaluks pakkuda. 16. sajandi algul hakkab Petseri klooster tõusma olulisemaks piirikindlustuseks, kakssada aastat hiljem, pärast Põhjasõda, arvati Irboska piirikindluste nimekirjast juba loomulikul teel välja. Üsna tüüpiline lõpp.

Lukovka torn 1991. aastal

Ja nüüd ... Torni tagant saab treppi pidi müürile rajatud galeriile.

Nüüd aga tabas Irboska 1150. juubeli puhul linna suurusehullus. Kuna mängus on ju kolme venna au (iseasi, kas see Truvor üldse kunagi Irboskas viibis) ja riigi uhkus, siis  olid panused eriti kõrged. Külatänavad asfalteeriti täielikult, kivilinnuse esine possaad on nagu potjomkini küla, linnus peaaegu üles ehitatud (selle kohta ei saa ma jätta kõrvale tsitaati muljetest Skandinaavia ja Loode-Venemaa linnuste veebilehelt: "В башне Луковке - евроремонт, вставлены заграничные стеклопакеты, и вход ноне платный (но не зело - 15 руб. с рыла). От Луковки к Талавскому захабу дорога мощена бетонными плитами - колорит 70-х годов прошлого века. Из отритцательных впечетлений, пожалуй, всё. Остальные - сугубо и зело положительные..." ja kõige tipuks küttis vanatädi linnuse sees paikneva Nikolai kiriku bullerjaniahju vana ikonostaasi karkassi juppidega. Minu küsimusele, et miks nendega, vastas ta, et vanad, hea puu, tuleb ära põletada. Ja nii see selles kultuuriruumis on, vana asi, kui see arvatakse piisavalt kulunud olevat, asendatakse lihtsalt uuega. Hea veel, kui koopiaga. Lääs vs Ida või vastupidi. Kaks paralleelselt sirget, mis ei ristu kunagi.
Positiivse poole pealt, et ringmüür näeb kaugelt loomulik välja (mitte nagu sakiline Rakvere) ja müüri peal on katsetatud kivide lapiti ladumist, mitte mingit koledat kaitsekatust. Näis, kaua kestab ja mis edasi saab.

Ja topeltmüür kerkibki (vaade asula poolt)

Seestpoolt ...

Praegu lähevad ahju kliiroste suurte ikoonikappide sambakesed

Palun tähelepanu pealmisele kivilaole!

Kell on kukkunud ja tööpäev sai läb

Külastuskeskuse taga on avatud vanavaralaat. Lageda taeva all ja vihmaveest läbi ligunenud ...

Midagi ka meie hiljutisest minevikust

Vähemalt puutsässoni kassil on kõigest sellest pohhu

Irboska ehitab, sry, restaureerib, sry rekonstrueerib ...

Just nimelt. Hammas on verel, vaim on valmis ja uutele avastustele! Ühte me õppisime sellest reisilt siiski küll: Venemaale tuleb alati minna kummikutega.


Kommentaarid

Tibu ütles …
Nagu ikka - väga hea lugu ja see restaureerimise-rekonstrueerimise osa tuleks lisada kohustusliku kirjanduse nimekirja, kes harivad ennast muinsuskaitse vallas
Ülle ütles …
Aitäh, aitäh! Kusjuures endalegi ootamatult klõbisesid klahvid töises plaanis :)

Populaarsed postitused

Kaerahelbeküpsised - igihaljas klassika

Kartuli-tangupuder ehk mulgipuder

Kartulitoidud kui ehe köögiteadus