29. jaanuar 2013

Robert Burns ja haggis Tartu moodi

Burns ja viski

Kõik sai omal ajal alguse sellest, kui Šoti luuletaja Robert Burnsi sõbrad tulid kokku tähistamaks kalli kadunukese 5. surma-aastapäeva. Luuletaja, kellele on omistatud säravad tiitlid nagu Šoti rahvuspoeet ja romantismi rajaja, valiti 2009. a isegi suurimaks šotlaseks. Luuletaja, kelle sünnipäevast 25. jaanuaril on kujunenud vaat et suuremgi püha kui šoti ametlik rahvuspüha. Kui päris alguses tähistati rahvalauliku surma-aastapäeva, siis peagi muutus see sünipäevapeoks. Õige kah, tuleb ju tähistada kõike kaunist, mida see poeet maailmale on pärandanud. Tänapäeval on see kujunenud šoti klubide, rahvusühenduste ja muidu Šotimaa huviliste pidupäevaks, mida peetake traditsiooniliselt jaanuaris, kuid keegi ei keela tõsta üht viskiklaasi austet sõnemeistri terviseks ka muul ajal, kui sisetunne seda vähegi nõuab.

13 söömaajalist

Kusjuures see on üritus, millel on raudpoltkindel ülesehitus, üle ega ümber ei saa viski ja haggiseta. Pidu peab algama Burnsi söögipalvega, vahelduva eduga öeldakse kaunikõlalisi tooste ning kulminatsiooniks on torupillimängija saatel haggise laualekandmine koos selle toidu ülituseks loodud oodi (ikka Burns) deklameerimisega. Ka menüü on kindlamast kindel. Kui ei usu, võib lugeda siit, siit ja siit. Või veel targem on guugeldada "burns supper" :).

Haggis

Burnsi õhtusööke on päris hea mitu aastat korraldatud ka Eestis. Eelmisel aastal, kui üks neist leidis aset Põltsamaal, tekkis kihk isegi minna, kuid paraku tuli miskit vahele. Nüüd saabus õhtusöök aga koju kätte - Heli Hahndorfi ja Kalle Talvi õpetuste kohaselt tegime kõik selle kaasa möödunud reedel Maitseelamuse kojas (FB lehel on peagi näha ka rohkem pilte). Nagu kojas kombeks, ei potsata keegi niisama kaetud laua taha istuma, vaid kõik tuleb ise valmis vaaritada, et pärast ei oleks kedagi süüdistada :).

Kalle ja Heli

Heli tegeles söögitegemise juhendamisega, Kalle aga tutvustas Šoti eripärasid, viskit, kombeid, Burnsi õhtusöögi iseärasusi, ühesõnaga viis meid sellesse maailma, milleks nad Hiiumaalt Tartusse olid sõitnud. Nüüdsetele hiidlastele on šoti värk südamelähedane, pidasid nad ju aastaid Tallinna vanalinnas Šoti klubi siseõues restorani, mille joogikaardi viskide nimekirjast räägitakse tänini.

"Kuum šotlane"

Heli kokkupandud menüü järgis sisaldas kõike kohustuslikku, lisaks ka väikesed knihvid (mhm, hiidlaste mõju vist). Alustuseks üks klaasike "Kuuma šotlast", millesse läks lisaks viskile sorts kuuma vett, lusikatäis mett, lõiguke sidrunit ja kaneelikoorest segamispulk.


Seejärel lõigukesed Hiiumaal kasvanud šoti mägiveist, nii tšilliõliga vürtsitatult kui eelnevalt Worchesteri kastmest läbi käinud ja seejärel kuivatatult.

Kana-porrusupp

"Päris" söök algas kana-porrusupiga, milles sisaldub vaid kolm põhikomponenti: kana, porru ja mustad ploomid, no vesi ja maitseained ka. Kõrvale küpsetatud soodaleib koos pehme maitsevõiga moodustas rikkaliku leemekesega meeliülendava alguse.


Haggise valmistamine ja kuulsusrikas serveerimiseks ettevalmistumine

Pärast mõningaid tooste ja mekutamist supi-leiva-võiga, oli aeg küps haggise serveerimiseks. Pean tunnistama, et see oli minu jaoks esimene kord seda rooga maitsta. Algul mekkisime toorest lihasegu, mida tundus isegi patt lambamakku toppida. Nüüd küpsetatuna maitses see jätkuvalt üllatuslikult hästi. Kes eestlastest armastab täidetud seamagu ja kopsupirukaid, ei pea pettuma ka selles roas. Serveerituna kartuli- ja kaalikatambiga suutis see kõiki südamesügavuseni võluda. "Veel üks kord ..." võinuks vabalt üle õue kaikuda. Meie haggis ei saanud 100 % selline, nagu Heli oleks oodanud, nimelt osutas lambamagu täielikku vastupanu reeglipärasele puhastamisele. Tulemus ja maitse sellest ei kannatanud, välimus sarnanes pigem mini-reisikohvriga.

Cranachan

Tipsy Laird

Lõpuks jõudsime magustoiduni, õigemini magustoitudeni. Pokaalides pakutud jätkuvalt traditsiooniline Cranachan koos tumedast õllest kokkukeedetud iirisekastmega võistles suurele taldrikule ehitatud vintis leediga (Tipsy Laird).

Ja muidugi erinevaid viskisid koos jätkuvalt kaunite toostidega kaunite daamide terviseks.

Ah, oh ja ohhoo, kostus laua tagant rahulolevavaid häälitsusi. Egas midagi, õhtusöök hakkas jõudma oma paratamatu lõpuni. Järgmise aastani siis! Kindlasti on juures 11 inimest, kes tuletavad aasta pärast seda kaunist hetke meelde ja keedavad kasvõi soojendava porrusupi, kui lamba sisikonna hankimine peaks üle jõu käima.

Aitäh Heli ja Kalle!

20. jaanuar 2013

Muster siin ja Riias


Kaunis karge ja härmas nädalavahetus, aga seda vaid seespool aknaklaasi. Väljaspool sündis vastupidiselt ootustele uus külmarekord, õnneks juhtus see eile, täna on juba vähem. Õhk on kuidagi teistsugune, maanteel sõitvad autod tekitavad sama häält mis rekkad ja õhtune kuupaiste koos tähise taeva ning otse üles tõusvate korstnasuitsudega mõjub peaaegu nõiduslikult.


Ehk siis siit tuleb vihje tutvuda kapisügavustega, sest välja minna ju võib, kuid ega seal kaua ei jaksa viibida, kui just pangaröövli maski ees pole.Turvalisem on toas püsida :).

Aga kapisügavused paljastavad nii mõndagi. Lugu, mis mind tõeliselt liigutas, juhtus tegelikult juba suvel. Meil on vanaemade ja tädi varamust säilinud päris mitu toredat vabariigiaegset, kui mitte isegi tsaariaegset lina-linikut-käterätti, tikitud mustrite või monogrammidega, heegeldatud äärepitsidega, lisaks veel heegeldatud pitslinikuid ning natuke rišeljööd. Puhas käsitöö, kus koduskootud linane kangas on saanud endale seltsiks valged või poevärvilised niidid.


Selles hunnikus on ka üks lina, mis ongi kusagilt sealt tsaasriaja ja vabariigi vahetusest, vähemasti ma ise arvan nii. Aga võib-olla ka puhtalt vabariigiajast, mustri eeskuju ja teostuse ajaline vahe võib ju täiesti olemas olla. Mõeldud on ta ehk kummutikattena, kuna ta on vaadeldav vaid ühte pidi. Aga mine sa tea. Tugevale linasele riidele iirise moodi niitidega tikitud kompositsioonis on tunda juugendit. Lina seisab kummutisahtlis, aeg-ajalt on ta kasutusel, aga mida aeg edasi, seda vähem, süda ei luba.

Siin ...

... ja seal Riias

Kuni selle suveni oli ta lihtsalt üks vana lina. Kätevärin tabas mind aga Riia juugendimuuseumis. Tegemist on siis Riia arhitekti Konstantīns Pēkšēnsi kortermuuseumiga, kuhu on loodud võimalikult ajastu- ja tõetruu interjöör. Seinamaalingud on restaureeritud ja kohati rekonstrueeritud, mööbel ja muud esemed aga otsitud ja sobitatud. Niisiis mööda seda muuseumi ekskurseerides ja igale poole oma nina toppides jõudsime korteri tagaosas oleva vannitoa ja tualettruumini. Ja mida ma näen - samasuguste siniste kandiliste lilledega lina!!! Milline rõõm - sama muster, mida ma näen Riia juugendimuuseumisse hoolikalt valitud linalt, vaatab mulle vastu kodus Nahkro talu vanas kummutisahtlis.
Elu pakub ikka imelisi üllatusi! Sellest hoolimata oleks põnev teada, kust see muster pärit on. Äkki keegi teab ...

13. jaanuar 2013

Toidust, kultuuripärandist, Hildast ja Almast


Toit on üks osa meie kultuuripärandist. Kes üleeilset 11. jaanuari Köögikodanike saadet ei juhtunud vaatama, saab teha seda SIIN, kommentaarid on liigsed. Isegi ICCROM* on sügisel oma FB lehel kirjutanud, et "food and story telling are hugely important aspects of cultural heritage". Lisaks klišeelikeks muutunud ütlused stiilis sa oled see, mida sa sööd, jne.


2013. aasta on kuulutatud Eestis kultuuripärandi aastaks, juhtmõtteks "Pärijata pole pärandit". Märksa enam meeldis mulle aga viimases OP-i saates ümberpööratud lause "Igal pärijal oma pärand". Just nii ongi, kultuuripärand ei ole must-valge kõigi jaoks, igaühel tekivad ükskõik mis teema või misiganes eseme osas omad seosed, määravaks on ju taust, huvid, mälu ja tont-teab-mis veel. On küll üldmõistetavad ja üldtunnustatud väärtused, kuid igaüks näeb isegi neid natuke erinevalt. Inimlikkus määrab! Seepärast on mul üdini hea meel, et pärandiaasta saadikute hulgas on ka Dimitri Demjanov, saate isegi aru, miks.

Kultuuripärand on mu töise elu lahutamatu osa. Kodust kaasa saadud respekt vanade asjade suhtes on mu igapäevaelu lahutamatu osa. Mälu on mu elu lahutamatu osa. Seepärast tahaksin selle aasta jooksul rääkida toitudest, mis on mu enda mälus, mis tulevad mu ema mälust ja millel on juured ning lugu. Need lood seostuvad peamiselt vana Põhja-Tartumaaga, ka see märkus on oluline, et kajastada mingi paiga traditsiooni.


Esimene lugu on ühest tordist, mis sööbis mu mällu umbes 10-aastasena. Kahjuks pole seda võimalik enam uuesti proovida (noh, et kas siis oli ikka rohi rohelisem:) ), sest pole enam neid inimesi, pole seda aega. Mu tädi Marie (tegelikult vanaonu naine, aga tädiks oli teda kuidagi suupärasem nimetada) käis üsna tihti Mutso talus Hildal ja Almal külas, vastupidi ka. Ükskord läksime ühele neist sünnipäevale, mind võeti ka kaasa ja see käik kujunes minu jaoks märgilise tähendusega sündmuseks. Mina polnud vist enne seal käinud, nii et mulle näidati maja. Seejärel istusime kööki laua taha ja prouad tõid lauale tordi. See oli niivõrd erinev teistest tortidest: suur, kõrge, ristkülikukujuline, vahel hästi palju õunamoosi. Tort oli sama suur kui puuküttega pliidi ahjuplaat, sest nad küpsetasid biskviitpõhju just selles ahjus, nii nad vähemalt rääkisid. Ma olin rabatud, laps polnud mitte kunagi enne midagi sellist näinud. Tagantjärele mõeldes on mul meeles see mälupilt, kus valget ja helerohelist tooni köögis askeldasid vahetpidamata vadistades need prouad, ühel oli satsidega põllgi ees. Ja siis serveeriti seda torti, õunamoosist läbiimbunud ja pealt võikreemist kaunistustega. Viimastest ma tõsi küll ei hoolinud, aga see selleks.

Aga kes siis olid Hilda ja Alma? Hilda oli Mutso talu perenaine. Pirso talust (kõik ikka oma küla piires:) ) pärit Hilda oli 1935.a abiellunud Aleksander Mutsuga, viimane oli kange mees, võtnud osa I maailmasõjast ja Vabadussõjast, nüüd tegev tuletõrjeseltsis, lisaks veel Kaitseliidu kompaniipealik. Sõjaliste teenete eest oli teda autasustatud Vabadusristiga (II/3), lisaks eelnevalt II, III ja IV järgu Georgi ristiga. Mutso talu kuulus varem Kõssima küla alla, aga kui 19.saj lõpus nii meie Võduvere kui Kõssima küla tõsteti jõe äärest kaugemale, ühendati need kaks küla üheks. Mutsost sai siis ühtlasi küla postitalu. Niisiis oli kõik veel ilus, Aleksander sai 1938. a 38-hektarilise talu peremeheks ja puha. Paraku arreteeriti ta 1944. a detsembri lõpus ja suri märtsis 1945 Tartu vanglas. Muide, Aleksandri üks vend Rudolf arreteeriti samuti 1944. a detsembris ja ta suri Siberis 1946. a juunis. Õnnetud saatused. Hilda jäi üksi, Siberisse küüditamisest ta siiski pääses. Pärast sõda võis ta oma majja edasi jääda, küll aga pandi sinna ka võõraid inimesed elama. Nii sattusid Mutsole Alma ja Uno. Tänaseks on elumaja müüdud uutele inimestele, kandes nüüd hoopis teist nime. Hilda puhkab Laiuse surnuaial, Alma ja Uno aga Põltsamaal.

Tort on aga see, mis neid meenutab. See retsept ei ole kindlasti täpne, pigem on see mälestuse rekonstruktsioon. Kusjuures selle jahupuistega on selline lugu, et ma mäletasin, et tordipealne helepruun pudi ei olnud purustatud tordipõhi, sellel oli teine maitse. Mingil hetkel pärast pingsat mõtlemistööd plahvatas, et proovin jahuga, no pole enam mingit muud võimalust. Ja nii oligi:).

Hilda ja Alma õunamoositort
6 muna
9 sl suhkrut
9 sl jahu

hapukamat õunamoosi

150 g võid
100 g tuhksuhkrut
80 g kondenspiima
1 tl vanillsuhkrut
1 sl konjakit

2 sl jahu
1 tl tuhksuhkrut

Põhja jaoks vahusta munad suhkruga tihedaks vahuks, sõelu juurde jahu ja sega ettevaatlikult läbi, tainast alt üles tõstes. Jaga tainas 2 väiksemale küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile (24 x 36 cm) ja küpseta biskviiti 200 kraadi juures umbes 10 minutit, kuni hakkavad pealt kergelt pruunistuma.
Võikreemi jaoks vahusta võid tuhksuhkruga vähemalt 15 minutit, lisa ülejäänud ained ja vahusta veel vähemalt samakaua. Kreem peab jääma õhuline ja kohev.
Puiste jaoks pruunista kergelt jahu pidevalt segades kuival pannil, lisa tuhksuhkur ja prae veel natuke. Jahu ei tohi pruuniks ega mõruks minna.
Poolita jahtunud koogipõhjad ja tõsta ülestikku, vahele tublisti õunamoosi määrides. Kata tort pealt võikreemiga, kaunista soovikohaselt ja puista üle jahupuistega.

* - ICCROM - Kultuuriväärtuste Säilitamise ja Restaureerimise Uurimise Rahvusvaheline Keskus (International Centre for the Study of the Preservation and Restoration of Cultural Property), asub Roomas

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...