31. juuli 2013

Brioche tante Minna moodi


Minu esmakohtumine brioššiga (eesti keeles nimetatakse ka nupsusaiaks) leidis aset sügavas lapsepõlves ajakirja "Nõukogude Naine" retseptilehekülgedel. Usun, et küllap võlus mind see tainapallikeste rida või torn ehk nupsud, ikkagi erinev palmikust või muust seni silmale tuttavamast. Teismelisena, kui oma retseptikaustikuid kleepisin, leidis see ajakirjaväljalõige platsi kõige esimeses kaustikus, järelikult pidi hea tunduma ja esimeses järjekorras tegemisele minema. Eee, sellest sai aga ma parem ei ütle, kui palju aastaid, kui võtsin kätte ja tegin ta lõpuks ära :). Liiga palju märke kogunes juba, isegi Michael Pauli raamatu "Sweet Paris" lõin esimest korda lahti just sellelt leheküljelt :).

Prantsuse päritoluga  brioche on ju hullumeelselt palju võid sisaldav pärmitainast sai, klassikaline jahu ja või suhe olevat 2:1. Väärika päritoluga küpsetis ja pärineb vähemasti keskajast. Eelkergitusega pärmitainas kasutati niiöelda päristaina vedelikuna algselt ilmselt vaid lahtiklopitud muna, nüüdseks on juba traditsiooniliseks muutunud koostisainete nimekirja lisandunud ka piim.

Brioche kanamaksapasteedi ja marineeritud punase sibulaga

Viimaseks märgiks oli ajakirja "Köök" värske number. Mustakaaneline "Köök" on uhke, ei saa salata. Ja kui ma nägin seal lõpus retseptilehekülgedel Tõnis Siiguri brioche`i ja Maia Smõslova küpsetatud kanamaksapasteeti, teadsin paugupealt, et nüüd peab see küpsetamispäev ometi kätte jõudma. Ja jõudiski:) Aga tsipa üle 100 aasta vanuse retsepti kaudu.


Nimelt jõudis mõni aeg tagasi minuni üks tore retseptiraamat - Moskauer Kochbuch von tante Minna, välja antud 1909 Moskvas, 2.trükk, 201 lk. Eessõna järgi olevat esimest trükki müüdud 2000 eksemplari ja nüüd see tante Minna (pseudonüüm!) otsustas anda välja uue trüki, lisades 30 uut retsepti. Millal raamatu esmatrükk ilmus, hetkel paraku ei tea.
Raamat on ses mõttes tore, et sisaldab hulganisti Vene toitude retsepte, tuttavaid Lääne-Euroopa klassikuid (eelistatud on Prantsuse köök) on muidugi rohkem. Esimeste puhul on saksakeelse nimetuse järel selle venekeelne variant. Salapärane tante Minna on raamatu koostanud ajastu vaimus, rõhutades keedukursuste ja seega ka sellise lihtsa raamatu vajadust, koputades ühtlasi lugeja südametunnistusele, et tekiks Liebe und Lust keetmise ja küpsetamise vastu.

Hetkel on aga oluline see, et raamatus leidub brioche`i retsept. Tegin retseptis väikesed mugandused, 80 g pärmi (retseptis oli pärmi 8 kopika eest, mis võrdub 80 grammiga) 2 naela jahu kohta tundus ikka liig mis liig. Kiikasin siis tante Minna kaudse õpetaja, Prantsuse kööki armastanud Peterburist pärit Pelageja Pavlovna Aleksandrova-Ignatjeva (1872-1953) koostatud venekeelsesse väga põhjalikku, suisa entsüklopeedilisse ligi 1000 leheküljelisse teosesse "Практическия основы кулинарнаго искусства" (raamatut ilmus 11 trükki, minul on 9. trükk, välja antud 1912). Oma otseseks õpetajaks loeb Minna hoopis Pelageja abikaasat ja selle paksu raamatu liha käsitleva osa koostajat, väga värvika karjääriga veterinaarteaduste magistrit Mihhail Aleksandrovitši, aga see on hoopis eraldi lugu. Proua Pelageja  ütleb igatahes väga konkreetselt, et prantsuse viisil valmistatud tainale läheb 2 naela jahu kohta 1 nael võid (1 nael = 410 g), 4 solotnikut suhkrut ja samapalju soola (4 solotnikut = umbes 17 g) ning 12 muna. Pärmi kulub rusikareegli kohaselt umbes 50 g. Eeltainas valmistatakse pärmist, poolest kogusest ehk 1 naelast jahust ja umbes 1 klaasist veest (2 dl). Tainapall peab nii tihke olema, et sooja veega kaussi kerkima pannes ta ei lahustuks vette. Ülejäänud kraam segatakse eraldi ja pärast ühendatakse, kui eeltainas on piisavalt käärinud. Kui muidu öeldakse, et briošitainas tahab pärast esimest kerkimist ja mahasõtkumist ka külmas seista, siis siin kirjutatakse, et seda läheb tarvis üksnes juhul, kui tuleb hästi vara hommikul küpsetada. Pelageja ütleb, et ta eelistab prantsuse tüüpi tainast nn vene valmistusviisile, kuna nii valmib tainas kiiremini ja pole nii hapu maitsega. Seda ta muidugi ei ütle, et esimene on kordades rammusam :).


Tulles tagasi tante Minna retsepti juurde, milles sai siis koostisainete koguseid veidike muudetud.  Kui muidu tundub pool kilo jahu hiiglama väikese kogusena, siis selle taina puhul küll mitte. Poolest kilost jahust saab lausa kaks pikemas keeksivormis küpsetatud saia, keskmisele seltskonnale täiesti piisav. Sai on parim äsja ahjust võetuna, soojalt. Oma suure või ja munade hulga tõttu meenutab järgmisel päeval natuke keeksi ja kui midagi veel üle jääb, võib saiaviilud ahjus kuivikuteks üle küpsetada, väga mõnusad krõbistada.

500 g jahu
25 g pärmi
0,25 dl vett
1,5 dl piima
4 muna
125 g suhkrut
0,5 tl soola
1 tl vanillsuhkrut
250 g võid

Lahusta pärm leiges vees, sega juurde umbes 1 dl jahu ja jäta sooja kohta käärima. Samal ajal vala suuremasse kaussi ülejäänud jahu, tee keskele kraater, vala sinna soe piim, suhkrud, sool, löö lahti munad. Klopi hästi läbi. Lõpuks lisa eelkergitus ja pehme või, klopi veelkord hästi läbi. Tainas jääb üsna pehme ja kleepuv.
Kata kauss toidukile või käterätiga ja lase soojas kohas kahekordseks kerkida. Klopi korralikult läbi ja vala küpsetuspaberiga vooderdatud keeksivormidesse, lase veelkord kahekordseks kerkida. Enne ahjupanekut määri lahtiklopitud munaga.
Küpseta eelsoojendatud ahjus 200 kraadi juures umbes 30 minutit, kuni on pealt kenasti kuldpruunid. Maitseb kõige paremini soojalt.

26. juuli 2013

Kuidas peipsimaalased Pihkva hansapäevadel käisid, vol 1 - Gorjatšije estonskije parnja

Laupäeva öö: Kreml ja hästivalvatud kraana:)


Kui te pikendate oma ID-kaarti ja mõtlete passi osas, et ahh, ega ma lähemal ajal Venemaale või USA-sse minema hakka ja kui, siis ega see üleöö juhtuda saa, siis saab küll. Otseses mõttes. Seejärel on kõik puhtalt logistika küsimus:).


Niisiis Pihkva ja ülevenemaalised hansapäevad 19.-21. juulini. Kuna mina sattusin sellesse afääri viimase minuti eelviimasel sekundil, siis selleks, et ennast asjaga kurssi viia, internetist eriti ei piisanud. Või olin piisavalt blondiin, et ei osanud otsida nõela heinakuhjast, kui seda va heinakuhjagi polnud. Ühesõnaga märksõnad stiilis "pskov", "hanseatic days 2013", "hanseatic days in pskov", "russian hanseatic days" ei andnud mulle mitte bittigi rohkem infomatsiooni kui mul juba oli. Pihkva linna kodukast ma üldse ei räägi, see elas mingis teises dimensioonis. Ainus koht, kust tiba infot lekkis, oli http://tourism.pskov.ru/. Jumal tänatud, midagigi! Kuigi tegelikult polnud sel kõigel mitte grammigi tähtsust.

Tartu ja Lõuna-Eesti ning AHHAA keskuse telgid

Igatahes asusime reede varahommikul ühe bussi ja ühe autoga Tartust Pihkva poole teele. Et asjalood kohe selged oleksid, pidid kolmeteistkümnele ja poolele ruutmeetrile resp vasakpoolsesse valgesse telki ära mahtuma Lõuna-Eesti Turism, Tartumaa Turism, Peipsimaa Turism, Palamuse muuseum, Võrtsjärve sihtasutus ja mõned üksiküritajaid, et tutvustada Tartut ja Lõuna-Eestit. Eelmisel päeval vaatasime kõik ilmateadet, mis lubas nädalavahetuseks vihma ja külma, kuid ei uskunud. No kuidas saab pärast sellist palavat perioodi kõik vastupidi minna! Sai aga küll ja kuidas veel! Algse kokkuleppe järgi olid kõigil kaasas vähem või rohkem linased "esinemisrõivad", mis riidekottidesse jäidki. Ühendavaks elemendiks said hoopis ... kummikud.

Vaid niimoodi sai telkide juurde

Entusiastlikult hansaalale jõudes selgus, et vihm oli pargi korralikult läbi leotanud, mistõttu muruala oli kattunud ühtlase veekihiga. Esimeste minutite nõutu edasi-tagasi tammumisega hakkas see juba poriväljaks muutuma, lisaks selgus, et me oleme kogu ala mõttes kusagil karup...s ehk kõige tagumise otsa juures. Tagatipuks oli meile broneeritud telk lömmis, kuna selle karkass oli võitluses vihmaga kaasnenud tormiga kaotajaks jäänud. Lohutas vaid see, et teised külalishansalinnad olid täpselt sama jaburas olukorras. Mõned kõndisid juba oma telkidega ringi ja kogu pilt meenutas katkendeid musta ja valge koera multikast. Kollases vihmakeebis proua Korraldajal olid raudsed närvid ja tõelise meisterlogistiku ajud, sest selles tohuvabohus, kus kes tahtis telki kolida, kes tahtis sissesõiduluba, kes tahtis niisama midagi teada, suutis ta ennast isegi valitseda. Pärast esimesi minuteid, kui oli selge, et järgmised päevad pikendavad vaid mõttetult elatud päevade rivi, suundusid esimesed kummikuid ostma. Optimistid passisid veel.

Laupäeva hommik ...

Laupäeva öösel ärkasime paduvihma peale üles. Minu mõte seda ladinat kuuldes oli vaid, et madalama säärega kummikute asemel tuleb osta pikema säärega ja keerasin teise külje. Kella 11-ks alale jõuda polnud mingit mõtet, kuigi mõned eriti vintsked hansafännid olid siiski vihma ja muda trotsides telgi eest läbi plärtsutanud. Suundusime hoopis kummikujahile:)

Et käed saaks soojaks, Haanja vallavanem jälgib mängu

Peipsimaa uued trükised

Peipsimaa maitsed täna - grillitud vutt, praetud vutisüdamed, taar, värskehapukurk, leib

Grillitud vutid, mmmmmm
Päeva peale hakkas ilm paranema ja rahvaski voorima. Avasime ka telgi teise seina ja see oli mõistlik mõte. Peagi ehitati telkide ette laudtee nagu soos kunagi ja siis polnud hool ega hoobil enam vahet, pühapäeval läks veel hullemaks. Ütleme nii, et paber ei müü ehk et Eesti võib olla küll hiigeltore riik, kuhu reisida, kuid inimesed tahavad flaierite asemel näha ikka verd, higi ja pisaraid. Ja seda nad said: vutisüdamete praadimisel tekkivaid leeke pildistati nii hoogsalt, et kohati tekkis klõpsutegijatest suisa järjekord. Vutisüdameid vaadates ei hakanud keegi nutma ega ähvardanud loomakaitse või äkilise taimetoitlaseks hakkamisega (millegipärast puhkeb Eestis alati oigamine oi-mitu-lindu-siin-ilma-südameta-nüüd-on). Grillitud vutt ei tekitanud kelleski tundeid a la oi-pisi-pisi-lind-kes-ta-nüüd-ära-grillis. Värskehapukurk kutsus esile rahulolumõmina (tuletame meelde, kus riigis me oleme, nii et väga hästi läks), Eesti leib maitses hää ja taargi hakkas tuure koguma.

Kristi sai võimaluse ka suuremal laval mängida

Tegelikult oli kõik hästi vahva. Mõni külastaja tuli pikalt jutustama, mõnel lasime ise kodus edasi lugeda. Pikalt jutustajad olid aga hästi lahedad. Näiteks tundis vuti hankimise vastu huvi üks noor perekond, kes käib pea igal pühapäeval Tartus oma tütrega trennis, Pihkva sport ei olevat nii tasemel. Järgmine kord vaatavad nad taluturu külmkappe hoopis põhjalikumalt:). Meie lõõtsatüdruku Kristi pilli vastu tunti samuti elavat huvi, üks härra kuulas heldinult tükk aega rahvaviise ja kiitis imekaunist pilli. Või üks vanem Tartumaalt pärit härra oli lausa liigutatud, et sai üle tüki aja taas eesti keelt rääkida, juttu jätkus kohe pikemalt. Kohati küsiti, miks ikka kogu Peipsi äär pole ühendatud. Üks Valkast pärit härra jagas ajaarvamise nagu ikka enne ja pärast revolutsiooni ning kahjatses, et nooremad eelistavad inglise keelt. Neid, kelle juured olid Eestis või kel elas siin sugulasi, oli palju. Iseenesest hästi armas ja südantsoojendav. Ja milline viisakus! Eesti tormatakse messidel ja laatadel tasuta asju võtma nagu hagijakari, seal aga küsiti viisakalt, et kas tohib. Me ei kohanud kogu reisi vältel ainsatki inimest, kes oleks olnud ebaviisakas või tõre, hoopis vastupidi.


Unistuste kummikud Pihkvast!

Kas see ...

... või teine

Võitleja jõudehetk

Kõik õhupallid ma kingiksin sulle ...

Hansalaat ise oli Tartu iga-aastase laadaga võrreldes kuidagi kõhnuke. Traavisin kogu ala läbi, aga ei leidnud midagi, mida hingest oleks tahtnud kaasa osta. Vaid Pihkva kummikuvabriku punaseid botikuid oleks igatsenud küll, aga näidiseid paraku kaasa ei müüdud. Niipalju, et üsna rohkelt oli riidest nukke, vähe aga erinevaid rõivaid. Demonstreeriti keskaegset mõõgavõitlust, soovijad said ammust nooli lasta ja heal juhul oleks võinud lasta ennast ka giljotineerida, kuid kuidagi unine oli see kõik. Kõige vingem oli aga härra, kes otsis lolli järjekindlusega linna nimega Hansa, et no kuidas see Hansa Liit tekkis, kui ühtegi samanimelist linna polnud:).

Peipsimaa karjanaised :)

Meie jaoks pakkusid elevust pigem rahvamassid, kes meie telgi eest mööda astusid või vabandust väga - laudteel kakerdasid. Vaksased kontsad polnud midagi haruldast, küpses eas daamidel polnud kahju punasest huulepulgast, mida jagus poolde näkku ja üldse oli kõik väga pidulik. Vaid meie Triinuga nägime oma Peipsimaa põllede ja kummikutega välja nagu karjanaised kunagi:).

Peipsimaa põlled: Triinu, Kaja, Tauno ja mina

Peipsimaa oli Pihkva hansapäevadel eeskujulikult esindatud. Kaja oli korraldanud selleks ajaks telereklaamid kanalil Rossija 2, raadioreklaamid jaamades Sedmoje Nebo ja Datcha ning paberkandjal reklaamid Komsomolskaja Pravdas ja Argumentõ ja Faktõ kahes numbris. Veel trükisoojadena olid kaasas kolm uut infotrükist sarjast Peipsimaa reisipaun: Peipsimaa loodus, Peipsimaa kultuur ja Peipsimaa maitsed. Viimasele oli mul au ka tekst koostada ja toidud pildistada:). Kristi paitas külastajate kõrvu oma kauni lõõtsamänguga, Triinu ja Tauno hoolitsesid Peipsimaa maitsete eest ning Aive, Mari ja mina varustasime huvilisi sobiva lugemisvaraga ning lõksutasime lõugu. Ja Kaja muidugi korraldas seda kõike :)

Kogu Peipsimaa punt, vasakule poole on lisandunud Aive, Kristi, Mari ja Aive tütar

Peipsimaa langes siiski ka ühe täiesti tasuta reklaami "ohvriks". Nimelt astus pühapäeva viimasel tunnil meie juurest läbi kohaliku telesaate Vesti-Pskov võttegrupp, kelle töö tulemusena näidati telekas Peipsimaa põllega tuleleekides vutisüdameid praadivat Taunot ja meie kõrval paiknenud AHHAA keskuse tossuga lämmastikukatseid, taustaks tekst, et hansalinn Tartu meelitas külalisi tulega:). Gorjatšije estonskije parnja, ehhhh!

Pihkvamaa telekokk :)

24. juuli 2013

Sangastes kohtuvad Lõuna-Eesti traditsioonid ja rukis


Kes poleks kuulnud Sangaste rukkist, kauneimast ja nõtkeimast rukkisordist, mis meil eales aretatud. Vaadake nüüd, kui rukkipõld muutub kollaseks, neid terade raskusest allapoole koolduvaid viljapäid - kõrs ei murdu naljalt selle raskuse all, vaid jääb elegantselt kiikuma. 20. saj alguse võrdluskatsetes on kõrre pikkus olnud 190 cm kandis, tänapäeval on "tehtud" teda lühemaks - 160-170 cm ringi. Sellegipoolest eristub ta teistest enamlevinud sortidest täiesti tuntavalt oma pikkusega ja isegi võhik tunneb Sangaste oma nõtkuse tõttu kaugelt ära. Tänapäeval eelistatakse madalamaid sorte, mis ei lamandu nii kergelt, põhku pole ka vaja, kuid küpsetamisomaduste tõttu on Sangaste jätkuvalt tipus.


Mihkel Pill kirjutab oma 1921.a välja antud raamatus "Meile tähtsamad põllutaimede sordid" Sangaste kohta nii: "Sangaste rukis on krahv Fr. Bergi poolt Sangaste mõisas Tartumaal välja kasvatatud. 1870. aastal tellis krahv Fr. Berg Soomest rukki seemet. Kui ühe külma talve pärast tal selle rukki 260 vakamaad täiesti ikaldas, siis hakkas ta kodumaalt seemneproove koguma ja nende hulgast oma põldude jaoks kohast välja valima. Praeguse Sangaste rukki algmaterjal on 1875. aastal Tartumaalt Vana-Kuuste mõisast saadud, kus teda 1852. aastal  arvatavasti Probstei rukkina (märkus: pärit Saksamaalt Holsteinist) kasvatati ja kus teda vist ka kohaliku rukkiga on ristamisi tolmutatud. Üle 45 aasta on krahv Fr. Berg Sangaste rukki kallal valiku teel parandusetööd teinud."
Pärast krahvi surma 1938. a jätkaski Mihkel Pill selle sordi aretustööd Jõgeval ja Sangaste on vanim teadaolev rukkisort, mis tänini kasutusel. Muide, krahvi pojapojast Renè Bergist sai samuti sordiaretaja ja üheks tema saavutuseks on olnud Sangaste baasil uue rukkisordi Kodiak aretamine 1970. aa alguses Kanadas.

Rukkikrahv, A.Rimm, 1995/2005, pronks

Nii et mees, kes oli hingelt visionäär ja maailmamees ning kes polnud päevagi Eesti kodanik, andis meile midagi sellist, milleta ei oleks Eesti Eesti. Rukkileib on olnud ju eestlasele püha ja pikki sajandeid toidulaua alustala.


Sangastes on kaks söögikohta, kes rukkikrahvi pärandit väärtustavad: lossi restoran ja kaasaegne Sangaste Rukki Maja. Viimane pakub lisaks söömisele ka ulualust ja toidupoodi.


Kevadel jõuti restoranipidamisega sellisesse punkti, kus senine toimetamine vajas uusi tuuli. Alustuseks jätkati seda turundusstrateegiat, mis omal ajal oli pooleli jäänud, pearõhk siis kohaliku toidupärandi väärtustamisele tänases võtmes, võimalikult palju Sangaste piirkonnas kasvatatud toorainet ning rohkem koostööd teiste Lõuna-Eesti tegijatega. Ühe lülina selles pikas ahelas sai uue menüü koostamine. Asjaolude kokkusattumisena oli mul au kuuluda sellesse menüükujundamise meeskonda ajaloopoole esindajana ja see oli väga põnev kogemus. Kõigepealt analüüsisime läbi vana menüü, kaevusime ajalukku, studeerisime Aliise Moorat, ajasime peakoka Ingridi peaaegu hulluks (tegelikult tal ikka silm säras rohkem:) ), maitsesime erinevaid katsetusi, lappasime seemnepakke, nöökisime üksteise kallal ja nii TA sündis. Selline, mille üle on mul siiralt hea meel. Mitte seepärast, et ma selle sünnilugu kõrvalt nägin, vaid seepärast, et see pole mitte suvaline universaalne toit, vaid talle on antud lisaväärtus - ehedus ja värskus. Viimase osas kaasati tooraine poolelt näiteks Nopri meierei, Kurevere küüslaugutalu, Põltsamaa Felix oma veinidega, jne. Leivajahu saadakse aga Loona veskist ja Anneli Maksan käis eelnevalt leivategu isegi õpetamas.

Kaks lemmikut uuest menüüst: seafileerull ja rukkileivakreem (fotod on tehtud katsetustefaasis, tänane serveering võib mõnevõrra erineda)


Koos menüüga sündis ka üks täiesti uus teenus. Nimelt polnud restoran seni pakkunud cateringi. Nüüd aga on olemas rukkipaus. Esialgu pakutakse seda kohapeal gruppidele, kui räägitakse kohalikust toidust, rukkist ja traditsioonide väärtustamisest. Ääri-veeri oli juttu, et põhimõtteliselt võiks seda pakkuda ka väljapoole. Rukkipausi võivad kuuluda näiteks kohapeal küpsetatud rukkileib (ikka Sangaste rukkist), odrakarask, maitsevõi, munavõi, sõir, rukkipallid, kamajook, rukkijahust rullbiskviit, rukkikorvikesed ja taar või kali. Kohe toimus ka selle tutvustusüritus turismiinimestele, samuti on neid suupistetena pakutud ka Sangaste pidude ajal.

Rukkipausil

Kõige lahedam oli aga peenramaa lugu. Ajude ragistamise käigus sündis mõte restorani peenramaast. Üle tee olevalt põllult mõõdeti välja üks tükk ja nii ta sündis. Maitseroheline ja muu selline on nüüd sealt, isegi mitu peenart Peipsi sibulat laiutab. Eriti vahva olnuks muidugi peenramaa otse restorani ukse taga, aga mõnikümmend meetrit üle tee pole ka paha. Naersime, et eriti agarad külastajad võivad vabatahtlikult minna ka rohima või tulevikus oma salatikraami ise välja valida.

Algul oli kuhi seemneid ...

... seejärel oodati tärkamist

... ja nüüd koristatakse saaki :)

Sangastes armastatakse aga pidutseda. Sellel pühapäeval, 28. juulil leiab aset Sangaste rukki päev, kus lisaks laadale, õpitubadele, ekskursioonidele ja mitut masti võistlustele toimub ka väike jututuba, milles arutame Lõuna-Eesti toidupärandi üle. Kõige kiiremini lisanduvad rukki päeva uudised ürituse FB lehele, nii et kohtumiseni Sangastes.


18. juuli 2013

Peipsimaa tuules


Viimaste päevade lõõskav tuul on teinud mitmel pool kurja lookas õunapuudele, meiegi aias murdus vanal valgel klaaril suur oks pikku tüve maha. Kahju!
Selliste ilmadega, kus säravsinine taevas ja parajalt tugev tuul, on Peipsi ilus. Vahuste tippudega tumesinised lained petaksid ära mistahes mereäärse inimese, nina tuleb enne pesulõksuga kinni panna :) Miks? No muidu haistaks ta kilomeetri kauguselt, et see pole meri :)

Peipsimaal on suvel põnev. Eelmisel nädalal tegime ühe väikese väljasõidu, milles töö ühendatud lõbuga ja peab ütlema, et toimis taevalikult. Sestap julgen soovitada ka teistele, kellele pakuvad huvi sealased ajalookillud, armsad külad, järvekallas, aga ka paras annus turistitunnet:). Marsruut pole pikk, algus ja lõpp võivad olla Tartus, aga ei pea olema. Kestuseks umbes pool päeva. Tark inimene võtaks teise poole päevast, see on kuidagi pikem.


Põhjus, miks me selle reisi üldse ette võtsime, oli Liivi Muuseum ja selle uus püsinäitus. Juuni algul üles pandud näitus Kodavere kihelkonnast on väga hästi õnnestunud, ladusate tekstide ja vahvate piltidega. Meile, kes me sellest kandist natuke ikka teame, pakkus nii mõndagi üllatuseks. Näiteks ei teadnud ma enne midagi tindikuivatusrehest ja talvistest Peipsi peale rajatud kalaküladest oli kohe pikalt  juttu. Mõne minutiga said üle korratud ka Kodavere murraku eripärad. Vanade fotodega album on alati põnev ja nurka istuma pandud nukk pakkus tükiks ajaks jutuainet. Muuseumi territooriumil paikneb vendade Liivide kodutalu - Oja talu, mille rehielamu võtab külastaja vastu ilma kisa-kära ja ootamatult kõrva kriiskava nõudekolina või vokimürata. Selles mõttes on Liivi muuseum ikka õige vanakooli muuseum, ei mingeid häppeninge museaalidega, sul on võimalus rahulikult selle kõige keskel ringi vaadata ja omi mõtteid mõelda.


Alatskivi mõis on muidugi omaette teema. Lossi teab igaüks, kuid vahepeal on avanud uksed ka mitu muud maja. Näiteks saab nüüd päevasel ajal minna mõisa ait-kuivatisse (6500051.2,682211.7 või 58°36′7.43″, 27°8′7.89″), milles on päris mitu aastat tegutsenud looduskeskus, kuid seni vaid ettetellitud üritustega, sh kooliekskursioonid. Nüüd korraldas loss ka nende uste lahtiolemise kuni augusti lõpuni, nii et kel huvi Peipsi järve ja selle ümbruse looduse vastu, võib sisse astuda. Lisaks saab seestpoolt näha aidaosa, salvesid kahjuks enam pole, tuleb leppida üksnes salvepostidega:).


Parajaks eineks sobib sepikoja trahter (6500098.4,682118.3 või 58°36′9.1″, 27°8′2.26″). Seda juhul, kui te ei igatse piirkondliku eripära järele (ausalt öeldes on selle eripäraga ikka kole halvasti, vähemalt Tartumaa piires). Tegemist on siis mõisaaegsesse ja hiljuti restaureeritud sepikotta rajatud külaslistemajaga, milles tegutseb ka söögikoht. Massiivsed kõrtsilauad ja -pingid mõjuvad päris sümpaatselt, raskepärased sepistatud lae-, seina- ja põrandalühtrid tunduvad ehk vanamoodsad, kuid vähemasti on kujundus terviklik. Menüü on stiilis "kõigile midagi", alates Caesarist kuni Viinini. Muide, kui soovite tellida kohakala Peipsi moodi, siis see ei ole mitte hautatud kala nagu Peipsi ääres levinud, vaid paneeritud ja praetud filee. Kala on aga aus ja värske.


Kallastel ei saa üle ega ümber liivakivist. Ja ongi kohe pank -  Krasnõje Gorõ on märksa löövam kui eestikeelne linnanimi. Kõigepealt tasub minna vaatama aga kalmistut (6506288.2,683578.3 või 58°39′26.72″, 27°9′50.64″). Võidu tänavalt järve poole, majade 27 ja 29 vahelt viib väike teekene otse kalmistu punastest tellistest laotud väravateni. Piirdemüüri järgi on näha mitu erinevat laienemist, kuid ristidelt nimesid lugedes kohtab palju sarnaseid, on ju siinkandis suured vanausuliste suguvõsad. Surnuaed on piinlikult puhas, soojal ajal katavad risti ees olevaid klumpe ebanormaalselt lopsakad lilled, põhjuseks rohke päike ja usin hoolitsus. Siiski hakkavad traditsioonidesse "mõrad" tekkima, juba on märgata esimesi kergkruusa ja purustatud puukoorega kaetud platse. Vaid valatud ristid on algupärased, õieti küll nende vorm, mis püsib mitte enam aastakümneid, vaid juba sadu, saab neid ju kohapealt Kallasteltki hankida. Uuena torkas silma mitte enam üleni must või hall värv, vaid ristide esiküljed justkui marmoreeritakse. Omapärane, aga huvitav.

Uus mood ristide kaunistamisel

Läbi kalmistu jalutades jõuab aga panka tutvustava infostendini. Vaade alla on vaimustav, taustaks kaldapääsukeste lakkamatu sädin. Isegi saarlane tõdes, et see kõik on kaunis. Justnagu meri, kuid ilma lõhnata. Kui Peipsi on rahumeelne, siis ta on ilus, peaegu sume, kuigi see kõlab ehk totralt. Väike laine loksub kergelt, taevas on sinine, mis taamal sulab järvega üheks. Ehh!

Pääsukeste Lasnamäe

Kui need idüllilised hetked seljataha jätta ja autonina tagasi keerata, siis järgmine sihtkoht on Kolkja. Vahepeal möödume Laheperast, väikesest Peipsi sopist, millest on tänaseks saanud omaette järv. Kolkjas teeme peatuse Peipsimaa külastuskeskuses, sest midagi head tahaks ju. Teada on, et suvisel ajal on hoones tegutsev tädi Šura kohvik avatud iga päev, teed ja kooki ikka saab. Ja teadmine ei valeta:). Maja on armas, justkui läheks kellelegi külla. Parajasti maiustavad kolm jalgrattamatkajast sakslast (vägisi tuleb meelde kunagine ajalehelugu unisest Peipsiäärest, kus kohtab suvel vaid kahte jalgrattaga sakslast:) ), noogutame ja asume maja uurima. Peagi sakslased lahkuvad ja majas ringi toimetav Kairi on nüüd meie päralt. Võtame rabarberikooki ja mina proovin esimest korda elus sigurikohvi. Ütleme nii, et teist korda väga ei tahaks:). Joogil on spetsiifiline kirbe maitse, mida leevendab küll suur hulk koort, kuid sellegipoolest. Kairi jutustas pikalt-laialt sigurist ja tõi proovida hoopis sigurimorssi. Sigur, mida varem kasvatati Peipsi ääres, oli vahepeal üsna unustusse vajunud, nüüd aga tagasi tulemas. Lõunapoolsemate naabrite - lätlaste ja leedukate juures on aga sigur jätkuvalt levinud. Sestap olevat poodides saada nn sigurisiirupit ehk tihket siguriekstrakti (valmistatud muide Jõhvis Maadlexis). Morss, mis koosnes veest, sellest siguriekstraktist ja veidikesest kaneelist, oli põnev ja päris maitsev. Olevat hea seedimise korrashoidmiseks:). Korraldasin küll õhtul väikese kaubandusliku uurimisretke, kuid ei trehvanud (vihjeks Maxima!).  Otsingud igatahes  jätkuvad.

Sibulapirukaid ja rabarberikooki

Puust ette ja punaseks

Laual on kauss keedusuhkruga - mmmm ...


Taustal imekenad pakutrükis seinavaibad


Poes ei leidu üksnes suveniire, riidepuudelt leiab ka midagi selgapanemiseks


Samovaritee, taga sigurimorss koos siguriekstrakti purgiga

Külastuskeskus ise on hästi armas ja kodune. 1893.a ehitatud elumajast leiab lisaks kohvikule piirkonna turismiinfot, poest ainulaadset käsitööd, korraldatakse ka õpitubasid. Nii leiab kogu majast näiteks suurel hulgal traditsioonilises pakutrükis teostatud tekstiile. Ometi on Kairil üks unistus - teha korda keldris asub sigurikuivatusahi. Maja näidates räägib ta sellest nii vaimustunult, et ma usun, et see päev pole enam kaugel. Seal on kanged naised.


Imekaunid ja hästisäilinud vanaaegsed kardinad

Et külla ei jääda igaveseks, on aeg ka meil lahkuda. Õieti tuleks keerata vasakule, et kulgeda aeglaselt, nautides samal ajal, kuidas õhtupäike tasapisi järvele uusi värve heidab, läbi Kolkja, Kasepää ja Varnja. Aega seismajättev suvi on teistmoodi kui kiire kevad või ärev sügis. Rohelised lopsakad sibulapeenrad, võimsad valkjad sibulaõied, sekka kirevaid maju ja ukseesiseid.

Koosalt suurele maanteele jõudes tekib järsku tunne, nagu siseneks mingisse teise maailma. Tagasi reaalsusse, eelnev polnud mitte unenägu, vaid üks jupike aega, mis käis omasoodu. Ja hea oligi.

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...