19. september 2013

Kogu tõde sibulatest, vol 4

Jõgeva 3, tagaplaanil on näha ka Peipsiäärse lillakaid mugulaid. September 2013 Nahkro talus.

Et kevadine aialugu jäi seekord olemata, siis hüppan kohe sügisesse sibulate manu.
Jah, ma armastan Eesti sibulat, jah, ma olen selle patrioot. Aga ma ei saa enam aru. Võib-olla ma eksin, tegelikult ma lausa soovin, et eksin.

Järgnev õitsva sibula seeria on sellest, kuidas näeb välja sibula säilitusaretus Eesti Taimekasvatuse Instituudis juulis 2013

Kui ma eelmisel sügisel kilkasin soovist panna võrdluseks maha erinevatest Peipsiääre küladest pärit sibulaid, siis päriselt see nii ei teostunud. Mõneti õnneks, kuid sellegipoolest tahaks erinevaid proovida. Seda siis edaspidi. Lisaks tahtsime katsetada, kas ja kuidas Peipsi äärest toodud sibulatest ise kasvatatud seemnesibulatest kogutud mustadest terakestest saadud tippsibulad söögisibulateks sirguvad. Ja nüüd veel see toidukvaliteedikava kah.


Kevadel oli meil kahte jagu tippsibulat: isekasvatatud Jõgeva 3 ja Peipsiäärne. Nagu öeldud, pärines Peipsiäärse tippsibul eelmisel aastal mahakülvatud seemnest, mis siis üle-eelmisel sügisel sai kogutud kolmanda aasta sibulatelt (pärinesid siis Piirissaarelt ja Kallastelt). Niiöelda lambist katse läks untsu, kuigi mõlema sordi tippsibulaid sai ületalve hoida üksteise kõrval ehk ühesugustes tingimustes. Jõgeva 3 kasvas mühinal nagu alati, kuiva suve tõttu jäi ehk suts kehvemaks, aga mitte märkimisväärselt. Peipsiäärne jäi aga tuntavalt kehvemaks. Et mõlemad on pesasibulad ehk alla tuleb mitu mugulat, siis Peipsiäärsel jäid pesad nõrgaks, varred kippusid putke minema (selleks võisid olla mitmed põhjused) ja seetõttu kulutas palju taimi asjatult jõudu õisiku moodustamisele. Esimene järeldus: kasvata seda, mida paremini tunned. Teine järeldus: mullal on määrav tähtsus.


Nüüd aga sellest, mis on viimasel ajal kõige enam tolmu üles keerutanud. 16. septembril allkirjastati nimelt Veterinaar- ja Toiduametis Peipsi sibula toidukvaliteedikava. Kui ajakirjanduses hakati sellest mõnda aega tagasi rääkima, siis mõtlesin, et oi kui tore, nüüd saab sort Peipsiäärne endale portsu kõikvõimalikke garantiisid. Tulemus on pehmelt öeldes huvitav, isegi kummaline. Kava vastab kõigile sellise dokumendi nõuetele bürokraatlikus mõttes, küll aga tekitas mus terve hulga küsimusi sisulises mõttes. Mida arvavad kõigest sellest sordiaretajad? Iseenesest sama keiss mis konjakiga ehk et sama tooraine, kuid teatud kohas tuleb teda teisiti nimetada. Siin on aga piirkonnagagi segadus.


Mis siis ikkagi on Peipsi sibul?
Algatuseks tsiteerin Valve Jaagust (V. Jaagus, Söögisibul, Tallinn 1968):
"... Pikaajaline sibulate kasvatamine kindlates looduslikes ja agrotehnilistes tingimustes, nende teadlik ja ebateadlik valik kujundasid välja kohaliku tüübi, mida A.Mätlik soovitas nimetada "Peipsi-äärne ümmargune kollane", kuid mida praegu nimetatakse lihtsalt "Peipsi-äärne"...
... Peipsi-äärne sibul põlvneb rostovi sibulatest. ... Peipsi ääres kasutatav agrotehnika on väga sarnane rostovi sibulate hällis, Jaroslavli oblastis Nero järve nõos rakendatava kasvatusviisiga. Bioloogiliselt ja morfoloogiliselt on Peipsi-äärne sibul lähedane Rostovi lapikule, mitte aga Rostovi ümarale. ... Peipsi-äärsel sibulal pole mitte ainult lapikümar kuju, vaid ka Rostovi lapikuga sarnane kuivsoomuste värvus, pealegi esineb mõlemal sordil vähesel määral roosakaslillade kuivsoomustega sibulaid. ...Peipsi-äärse sibula tunnuste varieerumine lubab oletada, et selle kujunemisest võtsid spontaansel tolmlemisel isataimedena osa ka mõned teised sordid, arvatavasti Zittau (või Skviri, mis on Zittaust aretatud valiku teel), Varssavi ja Bessonovi. Söögisibula seemet kasvatati vähesel määral Eesti Seemnevilja Ühisuse seemnekasvandustes: Peipsi-äärse seemet Vene kollase nimetuse all Luunjas ja Skviri seemet ehk Zittau`d Nõmmiku seemnekasvanduses." Siinkohal tulebki mulle meelde Peipsi äärest kuuldu, etpõhimõtteliselt on tänapäeval tegu kahe sordi segunemisega ja Piirissaare kui eraldi oleva ala sibul on mandri-Peipsimaa omast erinev.

Raamatukeses annab pr Jaagus ka meile sobivate sibulasortide tunnused. Peipsiäärset defineerib ta järgmiselt: "Peipsi-äärne on kohalik tüüpiderohke, kindlates agrotehnilistes ja väliskeskkonna tingimustes kujunenud sibul, mida tinglikult võib nimetada ka sordiks." Seejärel toob ta välja ka piirkondlikud erinevused, näiteks Mikitamäe ja Piirissaare sibulad on lapikumad, põhja pool aga ümaramad, samuti erineb piirkonniti kuivsoomuste värvus.
Jõgeva 3 kohta ütleb, et see on aretatud 15 aasta kestel peamiselt Peipsiääre külanõukogust pärinevaist proovidest pideva perevaliku teel. Aretuse eesmärgiks oli tüübiühtluse, saagirohkuse, sibulate keskmise suuruse, säilivuse ja ka ebajahukastekindluse tõstmine.


Juurde niipalju, et ühe sordi "tegemiseks" kulub vähemalt 12 aastat, sordiaretaja töö on jälgida, jälgida ja veelkord jälgida, valida, valida ja veelkord valida, et tulemuseks oleks ühtlaste tunnustega sort. Ja kindlasti kasvab see aretuskohaga võimalikult sarnastes tingimustes kõige paremini. Valve tegi oma katseid nii Jõgeval kui Peipsi ääres, mistõttu sobib tema sibul sellesse piirkonda kõige enam. Näiteks liiga savisel maal ei kasva see teps mitte, samas aga tavaline poest ostetud Stuttgarten Riesen kasvab seal mis mühin (allikas: kodused katsed Laeva vallas Kärevere külas).


Kava väidab, et Peipsi sibul on kas Bessonovi või Jõgeva 3 sibul, mida kasvatatakse Peipsi ääres teatud meetodil. Seletatakse lahti, et vanausulised tõid 19.saj keskel Penza oblastist Bessonovka küla talupoegade aretatud Bessonovski rahvusliku sibulasordi Peipsimaale. Lisaks tuleb seda sibulat kasvatada kõrgpeenras (seda tehaks kevadise kõrge veetaseme pärast, aga las ta olla), toita maad komposti ja sõnnikuga ning kasvatada ilma keemiata. Ehk et kui kasvatad selliseid sorte nagu Jõgeva 3 ja Bessonovi kohalik mujal Eestis või ka näiteks Peipsimaal niiöelda kartulivaos, siis võid neid oma sordinimedega kutsuda, aga kui Peipsi ääres kõrgpeenras, siis on see juba Peipsi sibul.

Vabandust, sel ajal eksisteeris seal veel kubermang:). Vene sibulakaubandusest siin on teateid juba keskajast, lisaks on teada, et Peipsiveerest käidi Tartu laatadel sibulat müümas juba 19.saj alguses. Midagi siin ei klapi. Samas ei püsi ühegi sellise valiku teel paljundatava sordi omadused konstantsetena mitusada aastat. Kui seda paljundavad asjatundjad-teadlased, võib tõenäosus suurem olla, kui aga tavalised inimesed, on loomulik muutus paratamatu. Isegi vanemad inimesed ütlevad, et praegune sibul pole enam see, mis aastakümneid tagasi.

Kasepää sibulavanikud 2013. a septembri alguses

Sort Bessonovi kohalik on täpselt samuti rahvaselektsioonisort, mis kuulub vanade vene kibedate sibulasortide hulka. Valve Jaaguse hinnangul on meil tema saak pigem keskpärane ja säilivus kehvem kui kohalikel sortidel. Võimalik, et selle sordi aluseks on just Rostovi sibulad, kuna rostovlased olid agarad köögivilja-, sh sibulakasvatajad ning Rostovi lapikut loetakse Venemaa üheks vanimaks sibulasordiks. Miks siis see ei tule kõne alla??? Pealegi asub Penza kubermang Liivimaa-Novgorodi-Tveri-Jaroslavli kubermangudest jupp maad lõuna ja mõnevõrra ka ida pool.

Ja veel. Kava näeb ette sibulakasvatuspiirkonna Jõgeva maakonnast Rae külast kuni Põlva maakonna  Ljubnitsa külani, Piirisaare siis lisaks. No mida! Keegi võiks ikka kontrollida (dokumentide esitaja kaasa arvatud), kas sellised kohad Eestis üldse eksisteerivad!!! Rae külasid on Eestis kaks, üks neist Harju-, teine Pärnu maakonnas ja Ljubnitsat pole olemaski. Mhm, huvitav küsimus, kus seda sibulat siis kasvatada võiks, kui kasvuala määratlemine on kava üks esmaseid ülesandeid.


Mina võin Nahkro talus oma Jõgeva 3 rahulikult edasi kasvatada, samuti Peipsiäärset, sest kava ei tunnista viimast. Tänapäeval tegeleb Eesti Taimekasvatuse Instituut (endise nimega Jõgeva Sordiaretuse Instituut) Jõgeva 3 säilitusaretusega, mis tähendab, et vähemalt selle sordi omadused on enam-vähem püsivad (enam-vähem selles mõttes, et tegemist ei ole hübriidsordiga), kuid Peipsi ääres elab sibul oma elu.

Kolkja sibulad 2012. a augustis

1. september 2013

Kuidas peipsimaalased Pihkva hansapäevadel käisid, vol 3 - Illusioon, illusioon ...

Oudova ilusaim maja

... sind vaid loon, sind vaid loon, jne.

Nii kõlavad Ott Arderi sõnad vanas heas Tõnu Aare laululoos.
Enne Pihkvamaale sõitu oli neid illusioone ikka terve trobikond. No kõik polnud ka päris illusioonid, osad olid kahtlused, kõhklused ja muidu arvamised. See on, kui pole kaua käinud ja ei oska ette kujutadagi, kuidas asjalood tegelikult on. Kümnekonna aasta tagusest kevadel bussiga Moskvas käigust on näiteks meeles kusagil poolel teel Pihkvast Moskvasse, kus põldude ja metsade vahel polnud ainsatki pulka mobiililevi, pimedas kulupõlengute suitsust kirbe lõhn ja läbipaistmatu toss. Siis tuli küll hirm peale. Ja kui veel miilits suvalises kohas reisibussi peatas ja sama suvaliselt reisidokumente kontrollis, siis pigem kummastav tunne. Või kui meid samal aastal ühel Moskva konverentsil koos lätlaste ja leedukatega loeti ikka "endisteks" ja hoiti kiivalt lahus klassist "inostrannõje gosti". Päris välismaalased viidi ekskursioonidele ning majutati kesklinna hotelli, meid aga linna äärde mingisse ühikasse ja Moskvat pidime avastama ise.

Nüüd juhtusid aga täitsa uued lood. Et reisist on juba poolteist kuud möödas, siis meeldetuletuseks võib alustada SIIT ja SEALT.

Pühapäevaõhtusel jalutuskäigul veendusime, et kollased aknad on jõudnud ka Pihkvasse, mida kõvema kaliibriga kultuurimälestis, seda hullemas seisus ja kõik on üks suur turg, ole sa ilmik või kirikumees. Aga kui ma meie "lemmiktänaval" ehk siis Hipodroomi tänaval ühte kipakat maja pildistasin, jäi möödasõitev auto seisma ning laskis mul kenasti klõpsu ära teha. Vat see oli uskumatu!

"Kollased aknad" Pihkva moodi
Riikliku tähtsusega kultuurimälestis
Kirik on oma lavka sättinud otse turu väravasse

Esmaspäeval läks Tauno Pihkva peale asju ajama, meie Triinuga aga keerasime rattad Oudova ehk venepäraselt Gdovi poole. See, et hommik oli alanud üsna reipalt, oli üldiselt hea märk. Kaks blondiini :) võõra autoga kusagil tundmatus kohas Venemaal - mhm ... Oudovasse aga sellepärast, et Tauno koos teise kalamehega oli kunagi näinud enda pool Peipsit ühte huvitavat pilti: pimedas üle järve paistab üks kõrgete kortermajadega, mille akendest osad on valged, osad pimedad, linn, isegi valgusfoori punane-kollane-roheline plinkis üle vee. Ainus asustatud punkt, mis neile tingimustele võinuks vastata, oli Oudova. Niisiis müüt nr 1: Oudova on suur linn kõrgete korruselamute ja valgusfooridega.

Maantee oli äsja uue katte saanud, tee ääres laiusid puhtad seene- ja marjametsad, ei ainsatki vart karuputke. Mida veel tahta, täiesti kodune tunne! Oudovasse sisse sõites nägime linna sildile lisaks ka teist silti, et seal asub 14.sajandi linnus. Ja siis need illusioonid algasid! Peatänav, ei ainsatki korrusmaja, isegi kahekordne on haruldane, ei mingeid valgusfoore ja uups kohe ongi linna lõpp!!! Miraaž? Igatahes mitte see, milles me hetkel asusime. Seigeldes mõnedel kõrvaltänavatel, mida oli raske isegi tänavateks nimetada, jõudsime kas haigla manu või enamvähem kellegi õue. Oleks siis mõni söögikohtki! Järsku meenub, et linna piiri kurvis oli kohviku viit. Lootusrikkalt viita järgides jõudsime üha enam teistpidi "linnast" välja, heinarullid ja ootamatult vohama hakanud karuputk osutusid viimaseks piisaks kannatustekarikasse. Jumal teab, millal see suunaviit oli sinna pandud :). Katsuks siit minema saada! Isegi linnust reklaamivat silt enam ei näinud, nii et korraks tekkis tugev kahtlus, kas seegi on miraaž. Hale küll, kuid kesklinna restorani asemel (selle olemasolu selgus alles pärast) tuli lõunaks leppida paari Eestist kaasavõetud martsipanibatooni ja Kellukese limpsiga :D.

See ei ole kohvik

Siin ei ole valgusfoori

See ei ole linnus (päriselt on varemed ikka alles ja kivist pealegi)

Edaspidi olime oma soovidega igaks juhuks väga ettevaatlikud ehk katsusime kindla peale välja minna:). Vetvenniku küla otse järve ääres on omapärane, majade taga otse järve kaldal seisab valge justkui Okasroosikese loss. Tegelikult asub korraliku aiaga piiratud täiesti lagedal krundil tellingutes ja juba poolenisti valgendatud õigeusu kirik koos kunagise õigeusu kooli ja veel ühe kahekordse hoonega. Vihma sajab, ehitusmehed pole mitu päeva välja tulnud ning keegi samasugune turist küsib Triinult, kas kirik on avatud. Ei, me pole kohalikud! All järve ääres tahab tuul jope seljast kiskuda, vahuste tippudega lained uhavad üle kummikuääre ning silmapiir ei asu kaugustes, vaid kohe siin paarisaja meetri kaugusel. Kõhe hakkab. Hea, et loobusime plaanist sõita lõuna poole piki järvekallast. Kaarti lähemalt silmitsedes tuleb välja, et tee lõppenuks enne väikest jõge ära ning vaevalt, et seal a la Kavastu parve leidub:).

Peipsi lained

Vahepeal ka üks praktiline soovitus. Kui teie autol juhtub keset teed kusagil pärapõrgus jahutusvedelik ootamatult lõppema ja salongis on tunda tugevat kärsakat (veendudes, et see kärsakas pole olematutest piduritest), siis valage vastavasse paaki puhast vett. Kellukest, Sprite`i või suhkruga morssi ärge pange, pärast on jama rohkem kui enne. Õnneks meil oli natuke vett:)

Naastes maanteele nägime Spitsõno puhkekeskuses Eesti lippu ning ühes väikeses külas jäi silma ehitatav kirik. Kõrvaloleva väikse puukiriku jätkuks saab olema korralikult kärgtellisest ja betoonist pühakoda. Üsna ootamatult leiame seina müüritud kiviristid, üks ka kiriku ees - kahe ajastu kohtumine või nii. Ehitatakse ka juba pikemat aega, kuid eks ta ükskord ikka valmis saab.

Kõik on pooleli



Maanteeäärne iludus

Ja lõpuks seenemets! Vaatasime ühe viisakama koha ja selle suve esimene (minu puhul ka viimane) seenelkäik sai kirja. Ilusad väikesed kukeseened, kuidagi ei raatsinud korjamata jätta. Mõned pihutäied viimaseid priskeid mustikaid veel põske pistetud ning tagasi Pihkva poole. Oudova - tehtud! Järvekallas - tehtud! Seenemets - tehtud!

Ilusad puhtad metsaalused

Kukekate jahil

Varuks jäi veel Irboska, seda siis õhtul koduteel. Irboskaga seob mind üks omapärane seik, kirjutasin nimelt sealsest kivilinnusest kunagi oma esimese kursuse proseminaritöö. Siis ja veel mitu aastat hiljem olin veendunud, et minust saab arhitektuuriajaloolane:). Tol kevadel, kui Vene piir oli veel lahti, vaatasin pingsalt linnusevaremete kiviladu, et lugeda kirjanduses toodud ehitusetappe. Nüüd aga pidevalt siirast imestusest "oi-ma-ei-või" kiljudes seda, kuidas vaest linnust piltlikult öeldes üles ehitatakse, keskenduses jällegi kivilaole, kuid seda hoopiski teises valguses. Pehmelt öeldes olin vapustatud.

Vaade kivilinnusele 1991.aastal

Ja sama aastal 2013

Irboskal on omapärane saatus. Kunagisest läänemeresoomlaste asualast on saanud Vene riigi üks alustalasid. Kõik me teame refereeringut Vene kroonikatest, kuidas aastal 862 kutsuti Vene riiki valitsema kolm varjaagist venda – Rjurik, Sineus ja Truvor. Rjurik tuli valitsema Laadogasse, Sineus Valgjärvele ning Truvor Irboskasse. Sineus ja Truvor surid peagi ning nende valdused päris Rjurik, kes asus valitsema Novgorodi linnusesse ning kellest sai alguse Venemaa valitsejate sugu. Ja nii on meil Truvori linnus ja Truvori rist, kuigi linnuselt leitu ei ole mitte skandinaavia-, vaid soomeugripärane ning rist on puhtalt keskaegne. Samas on seal rõhk vene identiteedil ja selle heaks on kuuldavasti kunagi lausa "ebasobivaid" leide ohverdatud (loe: ignoreeritud).

Maalinnal asub hilisem Nikolai kirik

90.aastate alguses leidsime Truvori risti vaevu kalmistu nurgast üles, nüüd on see kujundatud stiilis au langenud kangelastele

Slaavlaste kivilinnus on märksa konkreetsem: 14. saj algul koliti uude kohta, kõigepealt ehitati praegune Lukovka torn koos puittaraga, 1330. aasta paiku paekivist ringmüür ning sajandi lõpus ehitati müüre kõrgemaks ja paksemaks ning rajati viis torni lisaks. Kogu häda oli ju selles, et Vana-Liivimaa poolel asus Vastseliina linnus ja midagi tuli vastukaaluks pakkuda. 16. saj algul hakkab Petseri klooster tõusma olulisemaks piirikindlustuseks, kakssada aastat hiljem, pärast Põhjasõda, arvati Irboska piirikindluste nimekirjast juba loomulikul teel välja. Üsna tüüpiline lõpp.

Lukovka 1991. aastal

Ja nüüd ... Torni tagant saab treppi pidi müürile rajatud galeriile.

Nüüd aga tabas Irboska 1150. juubeli puhul linna suurusehullus. Kuna mängus on ju kolme venna au (iseasi, kas see Truvor üldse kunagi Irboskas viibis) ja riigi uhkus, siis  olid panused eriti kõrged. Külatänavad asfalteeriti täielikult, kivilinnuse esine possaad on nagu potjomkini küla, linnus peaaegu üles ehitatud (selle kohta ei saa ma jätta kõrvale tsitaati muljetest Skandinaavia ja Loode-Venemaa linnuste veebilehelt: "В башне Луковке - евроремонт, вставлены заграничные стеклопакеты, и вход ноне платный (но не зело - 15 руб. с рыла). От Луковки к Талавскому захабу дорога мощена бетонными плитами - колорит 70-х годов прошлого века. Из отритцательных впечетлений, пожалуй, всё. Остальные - сугубо и зело положительные..." ja kõige tipuks küttis vanatädi linnuse sees paikneva Nikolai kiriku bullerjaniahju vana ikonostaasi karkassi juppidega. Minu küsimusele, et miks nendega, vastas ta, et vanad, hea puu, tuleb ära põletada. Ja nii see selles kultuuriruumis on, vana asi, kui see arvatakse piisavalt kulunud olevat, asendatakse lihtsalt uue koopiaga. Lääs vs Ida või vastupidi. Kaks paralleelselt sirget, mis ei ristu kunagi.
Positiivse poole pealt, et ringmüür näeb kaugelt loomulik välja (mitte nagu sakiline Rakvere) ja müüri peal on katsetatud kivide lapiti ladumist, mitte mingit koledat kaitsekatust. Näis, kaua kestab ja mis edasi saab:).

Ja topeltmüür kerkibki (vaade asula poolt)

Seestpoolt ...

Praegu lähevad ahju kliiroste suurte ikoonikappide sambakesed

Palun tähelepanu pealmisele kivilaole!

Kell on kukkunud ja tööpäev sai läbi :)

Külastuskeskuse taga on avatud vanavaralaat. Lageda taeva all ja vihmaveest läbi ligunenud ...

Midagi ka meie hiljutisest minevikust

Vähemalt puutsässoni kassil on kõigest sellest pohhui :)

Irboska ehitab, sry, restaureerib, sry rekonstrueerib ...

Just nimelt. Hammas on verel, vaim on valmis ja uutele avastustele! Ühte me õppisime sellest reisilt siiski küll: Venemaale tuleb minna kummikutega :)


Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...