26. oktoober 2013

Suvearuanne, vol 2 - mitte ainult rannarahva toidust

R. Sagrits, Bridži mängijad, 1960

Pärandiralli, nii nimetati kultuuripärandi aasta ürituste raames toredaid laupäevi erinevates Eesti paikades, kus räägiti just selle piirkonna kultuuripärandist, pärandkultuurist ning mälust. Ei, need üritused polnud viuhti-läbi-ajaloo, otse vastupidi. Võeti aega, et rääkida ja kuulata, et arutada, et leida seoseid. Üheksateistkümnest "etapist" õnnestus mul osa võtta kolmest, seda siis ühe jutustaja rollis olles. Kahel korral oli minu ülesandeks rääkida kultuuripärandist oma töö kaudu ehk siis kunstimälestistest kahes südamele armsas maakonnas. Kolmas kord oli aga vettehüpe tundmatus kohas.

Kalame talu Karepal

Mingil hetkel oli juuli algul Karepal toimunud etapp veidi põrandaalune, kuna samaks päevaks oli planeeritud üritus ka Avinurmesse. Partisane ei tulnud siiski lõpuni mängida, viimaks sai sellest ikka täitsa avalik rahvakogunemine, nii et Kalame talu rehealusesse oli raske ära mahtuda. Küllap mängis oma osa ka pärandisaadiku Indrek Hargla kohalviibimine. Tulnud oli nii päris-karepalasi kui suvesaksu, on ju Sagritsa muuseum kohaliku kooskäimise keskpunkt. Kogu rallihooaja üks rahvarohkemaid üritusi!

Simson von Seakyll, Alice ja Aada, 2012

Vettehüppeni poleks ehk otseseski mõttes palju teed olnud, jookseb ju Selja jõgi muuseumi õue alt läbi :) Kui mu hea kolleeg Mirjam sellest kõigest kevadel rääkis ja tegi ettepaneku vesta rannarahva toidust, tundus see esiti hästi võõrana, pole mul ju selle piirkonnaga isiklikku seost. Mõni aeg hiljem tegi ta ära suure töö ja sortis Virumaa Muuseumide kogudest välja mõned välitööde kaustad, milles kirjeldati kohalikke vanu söömisharjumusi Võsu, Mahu, Käsmu, jne kandis. Aitäh sulle Mirjam selle abi eest!

C.Sarap, Mahu rand ja Kaupsaare sadama silkudega kaubitsemine (viit: ERM Fk 1114:1, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/687777 )

Ja neid vanade inimeste jutustatud lugusid lugedes tekkisid silme ette suisa pildid, kuidas Uhtju saarel kala soolati või kuidas soomlastega äri aeti või hoopis kuidas kaubakoormaga Rakvere mihklipäeva laadale sõideti. See oli nii põnev! Seoses sellega hakkas mind vaevama aga hoopis teine küsimus. Kui me jagame tänapäeval Eesti köögi piirkondlike erisuste tõttu kas lihtsalt Põhja-, Lõuna-, Ida- ja Lääne-Eesti toitudeks või toome välja mulgi, setude, vanausuliste, rannarahva, jne erisused, siis millal üldse hakati tähelepanu pöörama Eesti rahvustoitudele. Ehk et mis need on ja kust neid leiab? Ja kas tänapäevane heietus kui mitte heiastus Eesti rahvusköögist ongi lihtsalt üks suur mull?


Meie esimesed eesti keeles avaldatud kokaraamatud, olles tõlked vastavalt rootsi ja saksa keelest, olid ju määratud kas mõisnike või jõukate linlaste söögilaua eest hoolitsemiseks. Mhm, tegelikult isegi hea, aitasid ju needsinatsed kokaraamatud vähemalt kokkade lugemisoskust lihvida:). Samas polnud neist kokaraamatutest ega ka näiteks mõisakärneritele mõeldud aianduse käsiraamatust suurt ega laiemat mõju Eesti talupoegadele. Seda rõhutab juba Ants Viires.
Märgiliseks teoseks osutub siin Tartus Karl Treufeldt`i poolt 1881.a välja antud õhuke raamatuke "Lühikene õpetus söögide tegemisest ehk taluperenaese köögi-raamat", mis esmakordselt oli mõeldud Eesti taluperenaistele. Ajaleht Sakala oli tegelikult juba mõned aastad varem hakanud toidust kirjutama, avaldades nii üldisi artikleid kui isegi retsepte. Uus valgustusaeg hakkas Liivimaale jõudma!





Üks slaid

Kokaraamatuid ilmus kuni II MS-ni päris arvukalt, kuid mitte ükski ei erista Eesti rahvustoite või -kööki. See, et mingit toit kuulub päritolult hoopis saksa või vene kööki, ei oma grammigi tähtsust, mingil hetkel tundub, et see on isegi boonuseks. Kõik on võrdsed, nii laenud kui omalooming. Verstapostiks rõhutamaks Eesti rahvusroogi on hoopis täiesti ootamatu teos - köögipiibli staatusesse tõusnud "Raamat maitsvast ja tervislikust toidust", originaal vene keeles 1953, eesti keelde tõlgitud 1955; tõlkinud Selma Vitsur, toimetanud Salme Masso. Nimelt on seal lõpus esimest korda Eesti rahvustoitude peatükk "Eesti rahvusroad" ja sellest valikust saab üsna määrav etalonpilt, mida eestlased söövad, õigemini on söönud. Tuletame meelde, et aasta on 1955, pelmeenid ei ole veel muutunud tüüpiliseks Eesti toiduks (mitte segi ajada rahvustoiduga!) :).

Silvia Kalvik laiendas oma raamatus "Eesti rahvatoite" (3 trükki: 1970, 1981, 1988; tõlgitud ka vene, soome, inglise ja saksa keelde. Viimane raamat „Pühade- ja tavanditoidud“, 2001) söökide skaalat erinevate pühade- ja tavanditoitudega. Paraku toimib see raamat eeskätt retseptide kogumikuna, milles pole võimalik üht või teist rooga mingisse piirkonda paigutada.

Parimaks kaasaegseks rahvusköögi peegelduseks pean aga Signe Siimu toimetanud ja väärikate autorite kokkukirjutatud raamatut „Eesti rahvusköök“ (ilmutatud Maalehe Raamatu poolt 2004). Eesti on jaotatud neljaks, iga peatüki algul selle veerandi lühike, kuid informatsioonist tulvil sissejuhatus ning seejärel retseptid. Need ei pretendeeri tohutule algupärale, vaid annavad edasi meie traditsiooniliste toitude võluvad eripärad, seda siis vähem või rohkem kaasaega toodud kuues. Paralleeliks võiks siin tuua lõigukese tuttuue ajakirja "Maailm & Maitsed" Riia söögikohti tutvustanud artiklist: "Ehkki Eesti kokaraamatute guru Salme Masso hirmutab raamatus "Rahvaste toite" Läti magustoitudest rääkides, et laialt on levinud leivasupp, mustikasupp klimpidega ja kissellid pudruga, ei leia Miera ielalt õnneks mitte midagi sellist.". Mida kolme priske hüüumärgiga, kriiskasin seepeale kõva häälega ja küsisin endalt, kas niimoodi on võimalik seast ja käost arvata?

R. Sagrits, Leivategu Kalamel, 1946 (viit: RM _ 6343 K 338:17, SA Virumaa Muuseumid, http://muis.ee/museaalview/1385282)

Suures plaanis selline jagamine toimib, kuid mida aeg edasi, seda rohkem huvitab tänapäeva toiduhuvilist mitte ainult geograafiline jaotus, vaid eripäraste kommete jaotus - konkreetsete toitude kultuur ja päritolu. Olen ju siin blogiski mitu korda rääkinud, kuidas naaberkihelkondades, isegi -külades söödi erinevaid asju. Kõrvutades Aliise Moora kogutud pilti tänapäevaga, on erinevus totaalne. Ise ei adu seda ehk nii nagu statistikat lugedes. Ma ei valeta palju, kui ütlen, et mistahes seostega kogukondlikud eripärad on kaasajal tuntavad vaid setude ja vanausuliste juures. Teiste puhul hakkab sisse tulema teatud võõrdumine ja selle vastandina aeg-ajalt esinev nostalgiline tõmme juurte juurde. Oleks neid LEADER-eid, KOP-e ja mis-tahes programme enam, mille kaudu saab kirjutada projekte kohaliku toidu propageerimiseks! Loomulikult teel kulgev järjepidevus ei toimi enam nii nagu sajand tagasi. Samas sain korraliku ninanipsu MTÜ Arenduskoda Roheline veebilehel "Põhja-Eesti kohalik toit", millel hakkab silma kohaliku toidu kokaraamat, kenasti arvutis lehitsetav ja puha. Minu esimene šokk oli see, et seal polnud pea ühtegi traditsiooniliseks peetavat kohalikku või vähemasti traditsioonidest inspiratsiooni saanud rooga (no ehk kartulipuder, manna- ja rukkijahuvaht tõesti välja arvata) ja teiseks: kaks ainsat kalarooga olid ka Rootsi-pärased.  Parafraseerides varasemat tsitaati, jumal tänatud, et midagi traditsioonilist ei kohanud! Ehk et ühelt poolt nagu tahaks hirmsasti kohalikule eripärale rõhuda, teisalt ei taha see kohalik eripära kuidagi meeles püsida. Või ongi Armeenia salat nüüd uus Põhja-Eesti must?

Paadid Viinistu sadamas, 1960 (viit: EVM N 33:226, Eesti Vabaõhumuuseum, http://muis.ee/museaalview/1935390) 


Viinistul, sadam jääb pisut paremale, 2013

Tulles tagasi vana rannarahva juurde, on see olnud vaid väga kitsa piirkonna teema. Mida enam sisemaa poole, seda vähem kala ümber tiirlemist. Kala tähendas rannarahvale ju elu, kala rohkusest sõltus, mida endale lubada saadi. Tõesti, neist tugevalt eristuvatest traditsioonidest saab rääkida taaskord sajand tagasi. Vaevu suudame ette kujutada, kuidas kalurid ehitasid siis Uhtju saarele maa sisse elamiseks putkad. Silgud soolati kohe kohapeal, vastu talve tuldi koos koormaga üsna viimasel minutil ära. Kohapeal söödi tiirude, kajakate ja kosklate mune, ahinguga püüti angerjaid ja lõhet. Täna kõlaks see ehk romantilise puhkusena ... Või kuidas Vergi küla rahvas läks jaanilaadale heinasilku müüma. Üks tünn oli 7 puuda ja selle eest sai 3 rubla: 1 läks hobusemehele, kui endal hobust polnud, 2. jäi  soolarahaks ja 3. püüdjale. Esimesele ostjale pidi 1 kopika võrra odavamalt müüma, siis see kiitis silgud ära ja kaup läks. Ega kala rikkaks teinud (no eks mõned tegi siiski ka), kartulile ja pudrule rüübati kalja peale, vedelale supile raputati koguni toorest rukkijahu peale.
Seevastu sisemaa poole Vihula ja Sagadi kandis vahetas rahvas kaluritega vilja kala vastu. Vahel tulid silku müüma ka soomlased, nende käest sai veel riideid, salakaubana ka püsse, kohvi ja tuletikke, mida peideti randrüütlite ehk venelastest rannavalvurite eest. Rannast toodud silgutünn tõsteti aita, millest jätkus järgmise sügiseni. Soolasilku söödi toorelt, küpsetatult, keedetult, praetult. Kurnatud kartulitele pandud silgud läksid kiiresti pehmeks.

Sagadi kandist korjatud veidi uuemad mälestused on aga õige uhked: heinalistele pakuti õhtul kauahaudunud tanguputru koos võisilmaga, laual piimapütt ja silgukauss, kõrvale leiba. Hommikul küpsetati odrajahukooke, keedeti kohvigi ja anti suhkrutükk juurde. Valgest poejahust küpsetati saia vaid suurteks pühadeks. Suvel söödi kodus piimapudi. Heinateotalgutel tehti ka magustoitu: mustikasuppi ja mannaputru. Rukkilõpetuseks valmistati munarooga, keedeti mannaputru ja marjasuppi, kõrvale võeti punast viina. Rehelt tulles toodi lauale tuhas küpsetatud kaalikad ja lihakauss. Linatalguteks tapeti lammas, pruuliti õlut, kalja ja isegi puskarit, keedeti sülti, hautati kerisel kaalikaid, küpsetati liha, peenleiba, sepikut, uuemal ajal ka saia. Mihklipäeval viidi võid, mune, kodukootud riiet Rakvere laadale, kust osteti riideid, linnasaia ja muud head-paremat. Talveks pandi kapsad ja liha tünni. 
Viimases kirjelduses pole rannarahva eluviisist enam õhkagi, see on juba sisemaa, ainsaks seoseks merega on vaid kaluritelt ostetud silgud.  

Rene Reinumäe, Haigutav kunstnik, 2011

Niisiis olen lõpuks kahevahel. Kas need hoolikalt kirjapandud mälestused on vaid kokkukirjutatud ilusate sõnade rivi? On seda heiastust üldse vaja või mitte? Vaja on seda neil, keda toit ja selle päritolu sügavalt puudutavad, ajaloolastest-etnoloogidest ma siin isegi ei räägiks. Vaja on ka neil, kes saavad seda projekti pealkirjas kasutada. Küsimus on vaid selles, kas see vajadus tuleb alati tõesti südamest ja hoolimisest oma kultuuripärandi vastu.

18. oktoober 2013

Eще раз тебя люблю - Karjala ja Komimaa *

Anastasia, Margarita ja Nadežda

Eile õhtul Maitseelamuse kojast koju minnes valdas mind kaks emotsiooni. Esiteks olin täielikult vaevatud, ohtrast toidust muidugi. Ärge saage valesti aru, me ei õginud! Pigem maitsesime, kuid laud oli erinevatest maitsetest nii kirju, et silme ees läks samuti peaaegu kirjuks. Teiseks tundsin ennast ikka madalam kui muru. Me oskame une pealt kirjeldada tervet rida roogi itaalia, briti, isegi tai köögist, lausa nende valmistamist, kuid teiste soome-ugri rahvaste toidulaualt meenuvad ehk soomlaste poronkäristys ja kaalikavorm, karjalaste Karjala pirukad (kannavad muide Euroopa garanteeritud traditsioonilise eritunnuse märki) ning ungarlaste guljašš või paprikás. Edasi läheb juba keerulisemaks. Tegelikult isegi hästi, et meil on olemas Katariina Juhansoni koostatud ja 1995.a välja antud "Soome-Ugri kokaraamat". Täielik soome-ugri toitude piibel eesti keeles! Ja õnneks on see pandud üles internetti, kui ma ei eksi, siis lausa 1:1-le:)

Iseenesest on põhitoiduained üsna sarnased, traditsioonilistes toitudes on palju teravilja, aia- ja metsasaadusi, kala ning metsloomaliha. Põhiküsimus on pigem see, kuidas neid erinevaid komponente omavahel kokku panna. Kuigi liitmise vahetuvusseadus ütleb, et summa ei muutu liidetavate järjekorrast, muutub maitse vägagi, kui liidetavatega vahepeal veel midagi ette võetakse.

Sestap meeldis mulle väga tänavuste hõimupäevade programm, milles on suur osa pühendatud ugri-mugri maitsetele. Nii palju asju: projekti "Hõimupäev koolisööklas", külaliskokad otse Karjalast ja Komimaalt, veebimäng, videoretseptid. Väga lahe!

Kas kõik on alustamiseks valmis?

Külaliskokad tulid ka Tartusse! Kusjuures samal päeval juhtusin bussiga Tallinnast Tartusse sõites pealt kuulma väga omapärast telefonikõnet: üks härra seletas kellelegi teisele, kuidas Karjala pirukad on kellegi proua x külmkapis, et seal teises kohas polnud võimalik kohapeal neid küpsetada ning et teised inimesed tulevad neile järgi.  Vabandust, kuid kuuldes räägitavat Karjala pirukatest, ei saa kuidagi jääda apaatseks :) Esialgu tekkis mul korraks kahtlus, ega jutt ei käi õhtust, ahi on ju olemas! Õhtul selgus aga, et ei mingeid selliseid pirukaid, jutt käis ühest teisest üritusest :)

Nadežda sõtkub magusate pirukate tainast

Lauale oli tõstetud rukki- ja nisujahu, mune, võid, piima, päevalilleõli, kartuleid, hoidiseid, värsket kala ja üks ... lind. Kõlab ju üsna koduselt, eks ole! Muidugi, kui see ... lind välja arvata :).


Anastasia Mišarina Sõktõvkarist ja Nadežda Kalmõkova koos Margarita Kemppaisega Petroskoist olid riietanud ennast nagu nukud, said aga ette Peipsimaa põlled ning asusid asja kallale. Anastasia toimetab Komi kultuurikeskuses, mis tegeleb Komi keele ja kultuuriga, Nadežda hoiab elus Karjala traditsioone Kinnermäe külas ning Margarita töötab ajalehes Oma Mua. Ja see, mida nad tegid, oli midagi muud kui kokaraamatus. Enamuse toorainest olid nad enne koos Taunoga Lõunakeskuse taluturul välja valinud, ... lind välja arvatud. Ainus normaalne pood, olid nad selle kohta öelnud, kui kogu keskusele tiir peale tehti :).

Anastasia õpetab Taunole, kuidas kala tükeldada

Nüüd aga valmistatud roogadest. Loetlen need söömise järjekorras, kuna muidu oleks liiga keeruline mängu jälgida. Niipalju, et Komi toitudest saab aimu ka SIIT, Karjala omadest aga SIIT, lisaks veel neist ja teistest SIIT. Natuke võivad need retseptid Anastasia ja Nadežda käe all erineda, kuid see ongi asja juures põnev, sest igal muutusel on oma lugu kaasas.

Komi kruubisupp

Азя шыд (Кислая перловая похлебка). Tegemist on supiga, milles pannakse eelnevalt leotatud odrakruubid ja herned keema, pärastpoole lisatakse kuumas vees paisutatud rukkileib ning viimaks tublisti hapukoort, soola muidugi ka. Kui Anastasia maitses Katre leiba, ütles ta, et tühja sellest supist, leib ja hapukoor maitsevad ilma selletagi hästi. Mida rasvasem hapukoor, seda parem! Anastasia nimetas seda meeste supiks, sest selle retsepti on ta saanud oma isalt, tema aga omakorda oma isalt.



 
Komi kalavorm


Йöла чери (Рыба в молоке). Anastasia rääkis, et traditsiooniliselt valmistatakse seda tursast, kuid põhimõtteliselt võib kasutada mistahes valget kala, seekord oli võtta haugi. Toitu võib teha vormiroana, kus kala ja kartulid pannakse ühte patta kokku, kuid tema tegi kala eraldi, keedetud kartuleid sõime lihtsalt juurde. Kalatükid ja poolitatud sibularattad tuleb võis läbi praadida, lisada vett ja hautada poolvalmis. Seejärel valada peale piima ja natuke hapukoort, nii et toit oleks piima sees, lasta keema, lisada võitükke ja pista kogu krempel ahju. Küpsetada üsna kõrgel temperatuuril, kuni osa vedelikust aurustub ja pealispind omandab kauni kuldse jume. Minu jaoks oli see ainus söök, mis oli nii kodune, tehakse ju ka Peipsimaal kala samal põhimõttel, küpsetamine küll välja arvatud. Muide, peaaegu sama toit on olemas ka Karjalas, vaid sibulat pole.
Nii praetakse neid rukkijahust kettaid


Valmis Karjala sulčinati

Sulčinati koos Komi seenesalatiga

Sulčinat (Cульчинат). Neid Karjala rukkileibu serveeriti koos Komi seenesalatiga
Лöла чери (грибы со сметаной). Tegemist on samuti Karjala vana toiduga, milles veest, rukki- ja nisujahust ning soolast sõtkutakse tainas (peaaegu nagu Karjala pirukate jaoks), lõigatakse tainast voolitud vorst juppideks ja iga ports rullitakse umbes väiksema panni suuruseks imeõhukeseks kettaks. Kettad küpsetatakse kuumal kuival pannil mõlemalt poolelt läbi ja pintseldatakse ühelt poolelt sulavõiga. Täidiseks keedetakse mannapuder, kuhu pannakse tublisti võid. Ketaste võivabale poolele määritakse lusikatäis putru, tõstetakse neli serva poolenisti üle ja murtakse pooleks. Salati jaoks leotatakse soolaseened (neil soolatakse seeni nii, et seened pestakse ja leotatakse külmas vees kolm päeva ning laotakse seejärel soola ja küüslauguküüntega kihiti purki; seentele jääb eriline värske maitse) ja hakitakse koos mugulsibulaga peeneks. Seejärel lisatakse paksu hapukoort, soovi korral ka peeneks hakitud keedukartuleid.
Magusate pirukate tegu

Pirukaid küpsetatakse rohkes õlis

Karjala magusad pirukad

Keitinpiirai (Пироги для зятя). Ülimalt huvitavad Karjala pirukad, mis paisuvad üsna puhvi ja jäävad hästi krõbedaks, oma osa on selles kindlasti ka päevalilleõlil, olgu ta nüüd nii rafineeritud kui tahes. Tainas sõtkutakse piimast, munadest, jahust ja soolast ning rullitakse väikesed õhukesed kettad nagu eelmises retseptis. Ketastele riputatakse tavalist suhkrut ja murtakse pooleks, servad näpitakse hästi hoolikalt kinni. Pirukad küpsetatakse rohkes õlis (võiks ka frittida) ja serveerida võib nii vanilliga maitsetatud tuhksuhkruga või nagu meil - komipäraste suhkurdatud pohladega (pohlad tuleb lihtsalt tavalise suhkruga segada). Nadežda naeris, et Karjalas küpsetatakse hästi palju pirukaid, isegi kui leib juhtus otsa saama või seda lihtsalt polnud, küpsetati ikka pirukaid.


Karjala piimakissell

Maidokisseli (молочный кисель). Piimakissell nagu piimakissell ikka. Ehk siis piim keema, suhkrut ka ja seejärel lisada väheses piimas lahustatud kartulitärklis. Kuumutada keemiseni, et toores tärklisemaitse kaoks. Nüüd valati magustoidukaussidesse välja, riputati peale suhkrut, et piimakilet ei tekiks ning serveerimisel puistati peale neidsamu suhkurdatud pohli. Lapsepõlv tuli meelde.


Niimoodi näevad välja kuivatatud porgandid, Komi jook ise on kaljakarva

Юрöт (Kомпот из сушеной моркови). Seda võib serveerida nii desserdina kui joogina, nagu meie tegime. Komi kuivatatud porgandid näevad välja nagu mustad j...d, kergelt elastsed nagu kuivatatud õunad, hamba all on tunda tuhka. Toored õunad pannakse pliidirauale (või ka ahju) ja kuivatakse soojal pinnal 24 tundi. Nüüd leotatakse neid musti porgandeid külmas veel mitu tundi ja keedetakse sellessamas leotusvees koos suhkruga. Sarnast toitu võib teha veel ka kuivatatud naeristest või kaalikatest. Ütleme nii, et maitse oli omapärane.

Püüd puhastada on imelihtne ...

... kõik ei arva nii

Nagu vutt, on ju :)

Nüüd aga kõige elevusttekitavamast roast. Kui püss on ikka etenduse alguses laval, peab ta ka pauku tegema. Seekord oli pauk juba varem ära käinud, lind maha potsatanud ning Anastasia võttis linnu, õigemini kaks lindu näpu otsa ja tuli siia. Ärge küsige, kuidas :). Kogu selle linnuooper käis teemal "kuidas karastus teras", kuid hoolimata senistest katsumustest, mida see köök on pidanud nägema, ei ole midagi õpitud. OK, kahekorra keeratud kaelaga põldpüüd (ряпчик) nähes ei minestanud küll keegi ära, kuid puhastamine suunati sujuvalt tulevasele loomaarstile, tundus kuidagi ohtum, pärast asjatas teisega ka leivaküpsetaja:). Idee poolest pidi neist lindudest saama supp -
Сьöла шыд( Cуп из ряпчика). Supi jaoks pannakse sulgedest ja sisikonnast puhastatud linnuke keema, puljongisse lisataks kartuleid ja muid köögivilju ning serveerimisel murtakse lind tükkideks supi sisse. Hoolimata sellest, et pistsime nahka aasta linnu, lohutasime ennast sellega, et see polnud meie nunnu linnuke, pealegi näeb meie aasta lind välja sutike teiste värvidega. Suppi me ei hakanud tegema, keetsime linnud lihtsalt puljongiks, proovides liha kõrvale. Vedelik oli ülimalt maitsev, lind ise heleda lihaga ja samuti heas mõttes huvitava maitsega. 


Rätt räägib rohkem kui Elu24 ...

Põnev, emotsioone sai lõpuks nii palju, et seda kõike oli raske seedida. Ka otseses mõttes. Igatahes saime jällegi targemaks ja mis peamine, nägime uusi toredaid inimesi. Margarita tutvustas Karjala kombeid, näitas Anastasia peal, kuidas naise pearätti siduda. Lisaks olid tal kaasas Karjalas ilmuvad ajalehted "Oma Mua" ja "Karjalan Sanomat"  ning hunnik nukke, kaks neist õigetes Karjala rahvariietes. 


Margarital oli lisaks neile iludustele kaasas veel teisi nukke
Naiste programm oli aga tihe. Täna ootas neid juba Pärnu ...

* - ja siin see on :)

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...