Postitused

Kuvatud on kuupäeva detsember, 2013 postitused

Mandlisült ehk blancmange

Kujutis
Lugu algab taas aastate eest, kui lehitsedes oma armsa Jaan Koori kokaraamatu kapsastunud 3.trükki, hakkas silma magustoit nimega želee vasika pääst, sulgudes blanc-manger. Selle retsepti kohaselt tarretas koorest tehtud desserti keedetud vasikapea; želatiiniga tehtud varianti nimetati lihtsalt želee rõõsast koorest mandlitega. Tollal ei teadnud ma selle desserdi nimest, taustast ega hingeelust tuhkagi. Minu jaoks oli see pigem naljaka nimega roog, nii et kulus veel tükk aega, kui maailmapilt hakkas tasapidi avarduma. Aja jooksul selgus, et "samast perekonnast" on veel panna cotta, vanillipuding ning muidki piimast tarretatud desserte, mis on nii mõnigi kord leidnud menüüs oma koha. Vasikapääst želee olin rõõmsalt kõrvale jätnud :).


Pärast pikka aega tuletas see ennast meelde tänavu kevadel ühes Londoni raamatupoes, kui uurides Rose Prince`i paksu raamatu "The New English Table" viimast trükki, avasin selle täiesti juhuslikult leheküljelt 378. Kolm korda võib arva…

Okkaline tee süldini

Kujutis
Mul on süldiga olnud terve elu keerulised suhted. Kuni eelmise aastani olin nõus sööma üksnes ema keedetud süldi kallerdist, siis võtsin südame rindu ja tegin ära. Oma esimese iseseisva sülditeo. Kuna teooriakrunt oli tugev, läks kõik täkkesse. Nüüd olen juba käpp sel alal :). Paar päeva tagasi tõstsin külas olles esimest korda elus taldrikule kellegi teise tehtud sülti. Süda põksus ja imelik oli olla. Aga ära tegin :).

Kuigi kõik teed pidavat lapsepõlveni viima, ei mäleta ma ainsatki seika, kus mul oleks kästud sülti süüa. Ses mõttes olid mu vanemad väga tolerantsed, õigemini oli meil reegel, et kui laual olev ei kõlba, otsi ise endale midagi asemele, eraldi sööki ei hakanud nüüd küll keegi preili pirtsutajale tegema. Niisiis, hingelist traumat polnud, pigem vahtisin alati juures, kui ema süldiliha lõikus, endal näpud ja pool nägu kõrvade närimisest kleepumas. Suuremast peast aitasin ka lõikuda, kuid jätkuvalt ei tekitanud see kaussides tarretunud lihamass mus mingeid tundeid. Küsi…

Jõulud, kõrvitsad ja kevad

Kujutis
Miks ma pidin küll blogi päise taustapildi ära vahetama. Seda karget härmatist jagus ju vaid mõneks korraks! Kui päike juhtub pilve tagant korraks välja piiluma, haarab nina õhust pigem kevade poolt salakavalalt laialipuistatud värske õhu killukesi ja isegi kui silmad korraks maha lüüa, kinnitab rohekas muru ja pehme kruusaga külatee tõesti pigem kevadeootust. See, et ametlikult on meil nüüd talv, pole üldse tähtis. Natuke tegelikult siiski on, kuidas sa jõule kevadel ikka tähistad :)

Sisimas valdab mind tänutunne. Selle aasta eest. Aasta, mis algas üsna segaselt ja lausa mustades toonides, hakkas nagu pikemaks muutunud päev muudkui ennast koguma ja heledamaks minema. Ning kui nüüd jõuluajal on korraks aeg maha võetud, saad aru, kui palju on neid armsaid inimesi, kellega võib kõhklemata minna mitte ainult luurele, vaid ka üksikule saarele või lausa maailma otsa. Nii mõnegagi on koos luuratud ja üksikul saarel käidud, kes teab kuidas järgmisel suvel selle maailma otsaga siis jääb :).…