30. detsember 2014

Ja siis nad tegid selle Eesti Vabariigi!


Ärkasin esimese jõulupüha öösel pool 2 köögist tuleva ahjuprae lõhna peale. Sel aastal pääsesin jõululaupäevaks prae valmistamisest, kuid päev hiljem enam mitte. Õnneks on tänapäeva ahjudel taimerid ning praad saab enda küpsetamisega ise väga hästi hakkama. Niisiis ärkasin, ninale vajunud Carl Mothanderi "Kulinaarsed vested" kõige õigemalt kohalt pooleli, kus pererahvas kihutab advendi eel koos oma külalistega veidi ülemeelikus tujus saani ja selle ees kihutava troikaga traavides Toompealt alla ning mööda lumist Kaarli puiesteed oma Tohisoo mõisa poole. Ma vist nägin seda kõike isegi hetkeks unes.

Niisiis kulinaarsed vested. Autoriks meisterlik köögivõlur ja sööginautleja, hooajalisuse eestkõneleja. Viimast küll mitte arvatavasti üksnes südame sunnil. Eesti Vabariigi alguse maareformi käigus kõvasti kärbitud Wrangelite Tohisoo mõisa köögis valitses enamasti kriis. Osalt seepärast, et ajad polnud enam endised, osalt seepärast, et vaim  ja valitsevad olud olid sattunud teatud konfrontatsiooni. Noja siis need külalised, enamasti ootamatud või kaelasadanud. Isegi allakukkunud lenduritel on õigus suupistelauale, nentis härra Kaarel pärast seda, kui nende aeda oli prantsatanud hädamaandudes oma lennuki lõhkunud kaks lendurit. Lootusandvatest ja lootust kustutavatest sugulastest ning vanadest sõpradest rääkimata. Tohisoo ning nende linnakorteri (tänane Kohtu 2) köögis valitses alailma üks küsimus: "Mida pakkuda ootamatutele külalistele?" Härra Kaarlil ideid jagus, oli see siis võluv suupistelaud, kerge lõuna või meeliülendav supee. Ärge unustage sealjuures madeirat ja puljongiekstrakti!

Minu lemmiklõik sellest raamatust on järgmine: "Siis saabusid vaesed metspardid - armutult maha lastud just sel hetkel, kui nende metslinnuelu oli kõige toredamas õitsengus. Ilusti kollakaspruunid ja krõbedad tänu lakkamatule kastmisele, haudusid nad uuel täidisel, mille kohta ma olin ilmutuse saanud ja mis osutus maitsvamaks kui kõik õunad ja ploomid: värsked kibuvitsamarjad ja till, peidetud linasest riidest kotikesse. Et pardid haudusid kotikeste peal, ei ole päris õige, sest need olid juba ära võetud, aga maitse oli alles jäänud. Miks ei peaks fantaasia tohtima lahkuda kokaraamatute tuttavatelt radadelt?"
Kas pole kaunis? Igas vestes räägitu elustub silmade ees, raske on jääda ükskõikseks. See on kui elav retseptiraamat, kuigi seal on ka üks retsept sees. Nimelt õpetatakse tegema rukkiveini, täpselt. Aga kui saatetekstides nimetatakse seda küll bisarseks raamatuks või pilguheiduks balti aadelkonna karikatuursele hääbumisele, siis ma pole sellega päri. See on parim, mida neis tingimustes võis endale lubada, niipaljukese uhkuse ja sirgeselgsusega, kui seda oli veel alles jäänud. Lugege neid vesteid, kirjeldatud roogades on rohkem sõnu kui süüa. Suursugusus ja isegi lihtsa toidu esmaklassiline väljamängimine, laualepuistatud roosiõielehtedega või ilma, on märksa tähtsam kui lihtsalt tomatiga võileiba süüa.

Sest nad olid teinud selle Eesti Vabariigi! Niiviisi ohkas ühe tsaaririigi ametniku proua, kes oli kaotanud kõik privileegid, veel aastaid hiljem. Ilma maareformita poleks noor Eesti Vabariik ilmselt püsima jäänud, kuid hind selle eest oli suur. Isegi veel täna, kuigi me ei taha seda tunnistada ja püüame kramplikult kaitsta seda, mis läks juba siis. Iga uus riigikord hävitab eelmise. Just sellepärast, et see on eelmine.

Ja kas pole asjakohane sellesama autori tuntumas raamatus "Parunid, eestlased ja enamlased" toodud lõik: "Turist, kes nägi peaasjalikult Tallinna, paari kuurorti ja mõningaid korrastatud turismiteid, nägi tegelikult vaid esinduslikku fassaadi, mida oli hoolikalt viksitud ja lihvitud. Aga maal pakkusid lagunevad mõisahooned ja hallid troostitud uusasundused masendavat pilti: vana kultuur ja esteetilised väärtused kokku varisenud, mõisapargid laastatud, suured aiad metsistunud, kaunid tiigid soostunud. Järel olid vaid primitiivse, kasina taluelu puhtad tarbeväärtused. Tühjadel ülearustel häärberitel, kus esimestel aastatel ehk elas mõni asunikupere, olid katused sisse varisenud ning ümbruskond kasutas neid , nii nagu ka tohutuid majandushooneid, tihtipeale kivivõtukohana." Eeskujud, mis kannustasid talumehi peremeesteks saama, oma majapidamist edendama, laudlina heegeldama või iluaeda rajama, olid ühtäkki purustatud. Talud osteti varem välja seda südamest soovides, asunikuna võidi maatükk ka lihtsalt saada. Tuletades meelde Lutsu "Sügist", kui rätsep tahtis ikka talumeheks hakata, siis ta ka sai seda. Selles oligi vahe.

Kolmanda jõulupüha hommikul Tallinna rongis istudes olin veel vestete raamatu lummuses. Jõuludeks mahasadanud valge lumi oli kuidagi nii ilus, et ma olin paar päeva seda pehmet vaipa lihtsalt imetlenud. Maal on see nii puhas, ilma ainsagi soolalaiguta. Pole tarvis muretseda koera käppade pärast ega midagi. Hommikune päike lõi vanalinna ja Toompea aga särama, kastes kõik üle kuldse valgusega. Paljutõotav, eksju. Ometi purunes see pildike rongist väljudes tuhandeks killuks. See polnud mitte Mothanderi-aegne end rokokookappide labürinti unustanud Tallinn, seda ma ju teadsin, vaid 21.sajandi soolalöpane ja -pudrune Tallinn. Ja ärge unustage, et selle soolapudru all peitus veel salakaval jää!

Järsku ma tahtsin tagasi - Nahkrole, oma Tohisoole. Sinna, kus lumi on puhas ja kohev. Sinna, kus võib tükk aega väraval kõõluda ja lihtsalt vaadata, kuidas lumi langeb tasakesi suurte räitsakatena äsja puhtaks roogitud sissesõiduteele. Sinna, kus kaameral on raske teravustada, kuna valges lumes puudub ainsamgi eristatav pidepunkt. Sinna, kus võib suvel katta laua kasvõi lauda taha heinamaale, nautida värskeid kartuleid, kurki, tomatit ja rahu ... Ja kus töö ei lõpe kunagi :). Ning siinkohal ma ei vihja viieköitelisele sookuivendamise käsiraamatule :).


26. detsember 2014

Kaks klassikut - punane ja valge

Kodune rosolje
 Ühe keskmise eestlase kuvandi juurde käib rosolje. Huvitav on märkida, et me ise justnagu eelistame kartulisalatit (vähemasti mulle tundub nii), kuid välismaalastele jääb mulje, et rosolje on popim. Seda eriti pühade aegu. Kartulisalat on midagi sellist, mida ei peakski nagu mainima. See on ju elementaarne, et seda tehakse ja süüakse. Rosolje ning eriti veel kasukas on nagu peenemad road.

Ehk on põhjus selles, et rosolje on vanem ja väärikama looga kui nõukogudeaegne kartulisalat. Justnimelt nõukogudeaegne, sest Olivier salat jäi enne sõda ikkagi võõraks roaks.
Kui teha ekskursioon ajas tagasi, siis rosolje retsept ilmus minu andmetel esimest korda eesti keeles 1824.a, kui ilmus Katharina Fehre Fehre kokaraamatu "Livländisches Koch- und Wirthschaftsbuch" eestikeelne tõlge pealkirjaga "Uus Kögi- ja Kokka Ramat, mis öppetab keigetarwilissemad road pissokesse ja sure maiapiddamisse kohta teggema, ja keik mis senna jure tarwis, ja sedda möda, kui Lihwlandi kokka ja maiapiddamisse ramatust on luggeda, mis Saksakele on wäljaantud", tõlkinud Carl Matthias Henning. On ikka lohe, aga kõik taheti korraga ära öelda.
Tegelikult oli raamatus kaks üsna sarnaste koostisosadega salatiretsepti, kuid edasises loos teeb ilma see teine - risoll.




L. Pancki kokaraamatu "Kochbuch für die deutschen Ostseeprovinzen Russlands" (1844) eestikeelses tõlkes "Kasulinne Kögi- ja majapiddamisseramat", ilmunud 1864, hakkab salatiretsept juba tänast jumet võtma:


Jaan Koor lisas mõni aeg hiljem (1888) hapukoore ning tänane peolaudade klassika oligi ilmavalgust näinud. Taas ennast ei-tea-kui-mitu-korda korrates, herr Koor ütles välja ja Adeline Tannbaum viis selle rahva hulka. Nüüd on see koht, kus ma julgen öelda, et niipalju, kui on rosolje vanelasi ja sõpru, on ka isiklikke nägemusi (siinkohal on see sõna täiesti paslik) sellest salatist. Huvitaval kombel ollakse kõvahäälselt veendunud, et hapukoor on see õige ja õun käib ka salatisse, porgand mitte. Ja teate, see pole mitte vanaema retsept, vaid puhas Eesti kokandusklassika, mis käib käest kätte juba umbes 125 aastat :).


Millegipärast kaob pärast Koori see põnev nimetus ning kokaraamatud ja ajakirjad ei jäta seda salatit küll ümber kirjutamata, kuid temast saab segasalat, segatoit või äärmisel juhul segasalat peediga. Ometi säilib rosolje kõnekeeles paindumatu ja murdumatuna. Vaid mõnel üksikul korral naaseb rosolje ka toidukirjandusse (näiteks M.Eesmaa, A.Küüsvek, S.Masso raamat "Valik toiduretsepte"). Kust Koor hapukoore idee näppas, ma ei tea. Küllap mõnest saksakeelsest raamatust siinsamas kultuuriruumis, sest sama koosseisuga retsept esineb ka samal perioodil Riias välja antud vähemalt saksakeelses toidukirjanduses. Esialgu ma ei tee kõrgeid panuseid mõttevälgatusele, et keegi viis eestikeelse retsepti Liivimaa pealinna ja tõlkis saksa keelde. Aga mine sa tea :).

Edasi võib spekuleerida, kust on rosolje meile tulnud. Vene kultuuriruumis on küll punapeediga köögiviljasalat olemas, kuid vinegretina tuntud roog on valmistatud õlikastmega. Soomlastel on selline salat nagu rosolli olemas, kuid eelkõige on see ka köögiviljasalat, võib olla vahukoorest või hapukoorest kastmega, kuid heeringas ei ole selle kohustuslik koostisosa. Muide, soomlaste salatisse käib ka porgand. Kaasaegses vene toidukirjanduses käib läbi mõte, et rosolje on nagu eestlaste vinegrett, üksnes hapukoore ja oma kiiksuga.

Rosoljest edasiarendatud kasukas tundub nagu veelgi pidulikum. Kusjuures niisuguse taustaga salatit annab ikka otsida :). Legendi järgi olevat niisugune kombinatsioon sündinud 1918.a lõpus Venemaal, kui Moskvas ja Tveris tahtereid pidava kaupmehe Anastas Bogomilovi kokk Aristarh Prokoptsev otsustas ühendada kodanluse ja proletariaadi, sättides vaagnale heeringa (proletariaat), kartuli (talupojad) ja punapeedi (bolševismi värv) ning valades kogu kraami üle prantsuse provanssaaliga. Mis siis, et Prokoptsevit ja tema kodeeritud sõnumit ("Ш.У.Б.А" ehk Шовинизму и Упадку — Бойкот и Анафема) ei mäletata enam, salat on aga priima ja muutus hästi popiks 1970.aa paiku.

Seega võib öelda, et tänaseks on kasukas ja rosolje ning naabrite laenud omavahel samahästi kui segunenud ning porgand ja majonees ei ole enam keelatud kaup. Ortodokssel moel ja ajaloolises mõttes on retsepti puhtus siiski oluline. Siiski, kasukas, rosolje ja vinegrett on ikkagi väga erinevad asjad, nii et nende näiteks valesti tõlkimine (ilmselt mõeldakse, et üks rosolje kõik) uudisteportaalides või telesaadete subtiitrites on minu meelest lubamatu.

Kasukas soolaseentega (retsept ilmus Tiiu 2014.a detsembrinumbris)
Kartulisalati kohta niisugust lugulaulu võtta pole. Siin on asi konkreetne. Kõige algus oli Olivier` salat 19.saj II poolel, mis isegi sealsamas Moskvas hakkas juba 20.saj algul üsna kiiresti lihtsustuma. Küllap aitas salatit omal kombel juba varem "turundada" ka Lucian Olivier`sous-chef Ivan Ivanov, kes vehkis osa Olivier`varmalt saladuses hoitud nippe sisse, läks seejärel tööle restorani "Moskva" ning hakkas pakkuma "Pealinna salatit". Majoneeskastme retsept oli siiski nii iseäralik, et seda ei õnnestunud isegi Ivanovil järele teha.

Kodune kartulisalat

Hoolimata kõigest on prantsuse köögi fluidum Venemaal ikka nii tugev, et Olivier`salatit serveeritakse tänini. Mis siis, et tegemist on labase kartulisalatiga, nii nagu meie seda teeme. Küsimus on vormis ja respektis. Meil seda ilmselgelt pole :) Nii et kartuli- ja pealinna salat on küll olemas, kuid nende puhul mäletatakse nõukogudeaja retseptuuri ning mugandused kutsuvad esile küll pahameeletormi nagu rosolje, vastlakuklite ja verivorsti teemal, kuid need pole nii häälekad.


Olivier`salat ühes Venemaa maanteeäärses kohvikus Moskvast ida poole


Olivier`salat Nižni Novgorodi sümpaatses restoranis

Sellegipoolest ei paku ma siin ainsatki retsepti. Mõlemad salatid on nii südamesse juurdunud, et igal perel on oma firmakas olemas :).



30. november 2014

Meekooki? Aitäh, lõunanaabrid!


Mesi, kuldne neste, mida koguvad tuhanded mesilinnud. Inimesed kaaperdavad aga nende elu mõtte. Valus ju. Ega muidu räägitaks mesimagusast jutust, iroonianoodid hääles. Keegi kaaperdab kellegi tunded. Heakene küll, vast mitte nii dramaatiliselt, kuid selle hetke kindlasti. Mesi on kaval, isegi salakaval.

1908. aastal avas väljaõppinud pagar Johan Lill Tartus Aleksandri tänaval oma pagariäri, mis saavutas oma hiilgeajad 1930. aastatel, trotsides vahepealset pagarite öötöökeeldu ja magusatootjatele määratud magusamaksu. Oma kondiitritoodetega murdis herr Lill isegi Ameerika ja Austraalia turule, pakkudes sinna ... mesikooke. Täpselt nii, sest ettevõte nimetas ennast reklaamides ju esimeseks Eesti mesikoogitööstuseks. Lille mesikookide täpset retsepti pole teada, see oli firmasaladus. Niipalju vaid, et tegemist oli küpsiselaadse ilmselt kihilise maiusega, mille muutsid pidulikuks marmelaad, glasuurid ja šokolaad. Lille peened mesikoogid kuulusid jõuluaja luksuse juurde. *

Meest tehakse meekooki tänapäevalgi. Teate küll Selveri meekooki, mahlast ja mesiselt magusat. Ja ega nende oma ainus ole, lihtsalt esimesena meenus. Kuni hiljutise ajani uskusin täiesti siiralt, et ohtra hapukoorekreemiga meekook on midagi eestlastele igiomast, hoolimata sellest, et tundub üsna noore koogina. Head asjad võivad teadupärast ju ka väga kiiresti südamed vallutada ning täiesti omaks muutuda. Väike kahtlus torkis küll sees, meenutades vana head Tartu Ankru baari ja selle imelist meekooki. Tollal pidasin seda meest veidi vänget küpsetist grusiinide omaks. Täna ma ei tea, kellele seda omistada. Kõik vihjed näitavad, et siinmail tuleks vastust otsida hoopiski lõunanaabrite juurest. Ehk siis taas alguse juurde tulles - kõik puha meie oma Liivimaalt :).

Meekooki küpsetatakse ju paljudes maades. Venemaal kuulub meekook (Медовик) kindlasti lemmikkookide hulka. Kui mitte rohkem! Küpsetise, mille ajalugu seostatakse keiser Aleksander I abikaasa Jelizaveta Aleksejevnaga, täidiseks on enamasti võikreem või võiga hapukoorekreem. Harvemini määritakse kihtide vahele lihtsalt suhkruga hapukoort. Niisiis umbes 19.sajandi algus, Vene tsaaririik.

Lõunanaabrid lätlased määrivad nüüd koogikihtide vahele puhast hapukoort ja panevad veel törtsu haput moosigi.  Ja see kõik on Läti rahvusköök, olgu ta nii uus kui ta parasjagu on.  Meil reeglina moosi ei panda ja selle koogi edulugu on ilmselt tükk maad lühem kui lätlastel.


Kook on aga äraütlemata hea, eriti lätlaste versioon. Niisiis kaaperdasin nende retseptigi (N.Masilune, Latvian National Cuisine, 2005).

2 muna
2 dl suhkrut
100 g võid
60 g mett
1 tl soodat
6 dl jahu
umbes 1 kg paksemat hapukoort
1 tl vanillsuhkrut
soovi korral haput moosi

Klopi pliidikuumust taluvas nõus munad koos suhkruga lahti. Lisa väikesteks tükkideks lõigatud või ning kuumuta madalal tulel pidevalt segades, kuni suhkur ja või on sulanud. Munasegu ei tohi sealjuures eriti pakseneda. Teises nõus kuumuta mett kuni see mullitab, lisa sooda, sega läbi ning kuumuta segades, kuni ainete reageerimisel tekkinud vaht hakkab uuesti alla langema ning segu on karamellikarva. Lisa mesi munasegule ja kalla seejärel juurde jahu. Sega tainas ühtlaseks ning tõsta külmkappi vähemalt pooleks tunniks jahtuma. Külm tainas muutub rullitavaks. Ümmarguse koogi jaoks jaga tainas 6 osaks ja rulli iga pall küpsetuspaberil hästi õhukeseks, umbes 1-1,5 mm paksuseks kettaks. Ühtlasema tulemuse jaoks joonista eelnevalt sobiva suurusega taldriku abil paberile ring. Kui tainas kipub rulli külge kleepuma, riputa tainale jahu. Rulli korraga lahti vaid küpsetamisele minev pall, ülejäänuid hoia senikaua külmkapis, kui tuleb nende kord.
Küpseta iga põhja eraldi eelsoojendatud ahjus 180-200 kraadi juures 3-5 minutit, kuni tainas muutub helepruuniks. Ettevaatust, õhukesed põhjad võivad kergesti kõrbema minna!
Küpsenud põhjad lõika näiteks taldriku abil ühesugusteks ketasteks, kandlise koogi puhul ühesugusteks tükkideks. Servad jäta alles, nendest saad kattekihi jaoks puru. Sega hapukoor vanillsuhkruga (soovi korral võib lisada mõne lusikatäie meelepärast hapukat moosi) ja ehita kuuekihiline tort, põhjad ja kreem vaheldumisi. Pealmiseks kihiks peab jääma hapukoor. Pudista jahtunud lõigatud servad sõrmedega parajaks puruks ning puista koogile.
Lase enne serveerimist vähemalt 3-4 tundi, parem kui üleöö, külmkapis seista. Meekook kuulub selliste maiuste hulka, mis muutuvad seistes ainult paremaks.




* J.Lille mesikoogitööstuse kohta võib lugeda Tartu Linnamuuseumi 2013. a aastaraamatust "Uurimusi Tartu tööstusest enne Teist maailmasõda".

25. oktoober 2014

Kuu aega veiseliha

Veised, kel pole selle looga vähimatki pistmist. Lihtsalt veised, Läti veised :).

Inimeses peab kõik kaunis olemas! Öeldagu mida tahes, mina usun, et inimene peab sööma seda, mis talle meeldib ja sobib. Vastu tahtmist pole mõtet, sellest tekivad vaid kortsud ja stress:). Need, kes armastavad head veiseliha, võivad juba tükk aega rõõmust lakke hüpata, sest 44 söögikohta üle Eesti, lisaks mõned eriprojektid, pakuvad terve oktoobri jooksul põnevaid roogi kodumaisest rohumaaveisest. Ninast sabani! Hämmastav, kuidas selline suur hulk vabatahtlikke otsustas pea ees tundmatusse hüpata, sest nad ei saanud teps mitte kõik sisefileed valida, vaid iga restoran sai loosiga 3 erinevat lõiget, millega tuli pead murdma hakata. Seejuures tuleb eraldi ära märkida, et rümp tükeldati 32 erinevaks lõikeks! Kes sai liha, kes sai vaid kondid. Päriselt ka! Aga teate, kui tummist suppi on võimalik neist välja võluda! Peakokad tunnistasid, et nii mõnelgi juhul tuli lihatükiga pidada maha pikad monoloogid, võõrad pole tihtipeale just eriti jutukad :). Nii et väljakutseid oli rohkesti ning paljusid asju tuli käigupealt juurde õppida. Kasu siis mõlemapoolne.

Tartu Antoniuse hotelli restorani veiseliharoogade kaaslased. Foto: Lauri Laan.

Ega see polnud ainus väljakutse. Ka veinid tuli toitudega kokku sobitada. Iga restoran pidi leidma liharoogadele ühe veinimaja pudelite hulgast sobivad kaaslased, vaid desserdi osas lubati mujale kiigata.

Truffe rostbiifiga salat. Foto: Lauri Laan.

Eesti Maitsete veebilehel on kõigi osalevate söögikohtade pikk ja põhjalik tutvustus koos äärmiselt apetiitsete piltidega. Lisaks veel mõned tärnid toitude juures, millel eriline sära man. Tartlasena on mul rõõm kaasa kiita Polpo suurepärast veisesuppi, mis on nagu põhjatu (maitse)üllatuste laegas ja Truffe vaimustavat rostbiifisalatit. Viimast soovitan kõigile, kes armastavad õrna ja roosat rostbiifi. Mulle endale jättis suurepärase elamuse veel Antoniuse hotelli restorani kergelt kaneeline osso buco - täpselt see õige soojendav taldrikutäis ootamatult miinustesse langenud Tartus.

Nii sünnivad Eesti Maitsete veebilehe suurepärased fotod :)

Paraku tuleb aga tunnistada, et igast poest head veiseliha ei leia. Kui soovite valmistada kaua hauduvat pajarooga, pole liha eelnev laagerdamine nii oluline, kui aga kiiresti grillitud või küpsetatud steiki, ka rostbiifi või praadi medium-küpsetusastmel, tasub valida laagerdatud liha. Kui juhtute nägema poeletil tundmatu nimega lihatükki, otsige lähim internetivõimalus ning kiigake Liivimaa Lihaveise kodulehel olevalt lõikeskeemilt järele, kust see on lõigatud ja mida selle lõikega pihta hakata.


Selle kampaania keskmes on siis rohumaaveis. Pealtnäha pole tal vilja ja pehme sööda peal kasvatatud loomaga mingit vahet. Tegelikult on. See on umbes sama, kui võrrelda pehmete joontega tugitoolisportlast päris atleediga. Lihased on need, mis teevad rohumaaveisest tõelise maiuspala :). Lisaks ei tohi loom olla eakas isend, vaid parimas aastais. Suurte tööstuste häda kipub tihtipeale olema see, et mitte nemad ei saa loomi valida, vaid loomade peremehed valivad neid. Sestap ongi paljudele mällu sööbinud tumekollase rasvaga sitke vanema looma liha ja loomulikult ei aita niisugusest lihast valmistatud toit kuidagi kaasa teie vaimusilmas loodud kujutluspildile hõrgust praest.


Hõrgu veiselihapala saab aga äärmiselt lihtsal moel. Selleks on tarvis vaid sobivat laagerdatud veiselihatükki (näiteks tri-tip`i või picanhat), sellest lõigatud romsteeke ning ... tavalist võid. Kui ma teen seda liha vaid endale, siis ma ei kasuta isegi soola, liha enda maitse on lihtsalt NII hea. Sulatage 5-8 g võid 100 g liha kohta ja masseerige see lihtsalt lihatükki. Liha tuleb enne seda aktsiooni umbes tund aega varem külmkapist toatemperatuurile tõsta. Ime küll, kuid liha võtab võid väga hästi sisse. Edasi võib toimida kahel viisil. Üks võimalus on grillida mõlemalt poolt ja jätta mõneks minutiks fooliumi alla seisma. Teine võimalus on praadida pannil kiiresti mõlemalt poolt, tõsta restiga (selle puudumisel võite kasutada paari jäätisepulka) ahjuvormi, katta pealt fooliumiga ning küpsetada eelsoojendatud ahjus 50-60 minutit 65 kraadi juures. Mõlemal juhul oleks targem kasutada lihatermomeetrit, et saada ideaalne seest roosa medium-küpsetus. Ja kui lihatermomeeter juba hankida, siis digitaalne.

Head veiselihakuu jätku!

23. september 2014

Kuidas me laupäeval Läti majandust toetasime

Laadale!

Paunvere laat. Igal aastal must be üritus. Sel aastal tunnet polnud. Midagi polnud nagu tarvis ka, et ummisjalu peaks tormama. Lihtsalt laadakaupa vaadata ka nagu ei tahtnud, igal aastal samad asjad ja samad müüjad. Lisaks tohutult palju üksteise sabas tammuvat rahvast, kes tegeleb peamiselt sellega, et kellelegi või millelegi peale ei astuks. Aga mis on alternatiiv? Samal päeval peetakse lõunanaabrite juures Valmiermuižas mihklilaata, Tauno oli eelmisel aastal taevani kiitnud, äkki peaks minema. Mõeldud-tehtud, plaan paigas ja laupäeva hommikul keerasimegi autonina Läti poole. Veel Valga Statoilis hõikas üks mees teisele, et kas sa ikka Paunverre ka lähed. Meie vaid muigasime.

 
 
Kahte sorti rabarberikali või kui soovite - rabarberilimps :)


Lehmakommid nii tavalises kui hiigelmõõdus
  
Kuivatada võib mida-iganes

Veinid ja siidrid


Leiba müüdi tükiviisi
 
Kõik, mis 1760.aastatel ehitatud Wolmarhofi peahoonest tänaseks alles

Kas tuleb tuttav ette :)

Andke mulle kirvest :)


Isegi köögiviljadel peab lõbus olema
Meine Damen und Herren, parfümiert :)


Valmiermuiža pruulikoja lett: õlle kõrvale on leiutatud isegi gaseeritud ebaküdooniajook!

Isegi kasemahlast saab veini valmistada, maitsta seekord ei õnnestunud





Valmiermuižasse jõudes selgus, et laat on populaarne, autosid oli ikka päris palju. Õnneks oli mõisa õues ruumi piisavalt ning nii inimestel kui koertel oli hästi mõnus olla. Laat ise oli paras, vast nii sadakond letti, aga milline valik! Praktiliselt iga leti juures õhkasime ja ohkasime, maitsesime ja mekutasime, kiitsime lühemalt ja pikemalt, tulime teisel ringil tagasi, sõime silmadega, vaatasime heldinud pilguga ... Ahhhhhh! See kõik oli nii vaimustav! Puhas talu- ja väiketootjate kaup! Ei mingeid turuhilpe ega padjapüüre, isegi mitte aiakraami (leidus vaid 1 taimemüüja). Puhtalt söök ja jook ning natuke käsitööd ka. Ja seda peamiselt Valmiera ümbrusest. Sõirad, juustuvõided, leivad, kodused singid, soolapekk, lehmakommid, köögivili, ah - kõike ei jõuagi kirjeldada. Et praegu on ebaküdooniate aeg, leidus neid nii toorel kujul, sukaadina, siirupina, sukaadina siirupis, šokolaadis, veinina, äkki oli veel midagi. Lisaks tohutul hulgal väiketegijate veine, gaasiga kalja moodi jooke, siidreid, kangemaid napse. Ja loomulikult Valmiermuiža õlut!


Et isegi auto pagasnikul on siiski piirid (ses mõttes on kehv lähivälismaale kihutada), pidime langetama rasked valikud:). Enda meelest valisime välja parimatest parimad asjad, nagu näiteks vanad head lehmakommid (Skriveru Partikas Kombinats), erinevad sukaadid (Shpats and Sons), linnastega soolased küpsised ja magusad karamellinööbid (Valmiermuiža pruulikoja retsepti järgi valmistatud), ebaküdooniasiirupi ja ebaküdooniasukaadi siirupis, kooritud kanepiseemned jõhvikatega (MarLie J), paprika ja rosmariiniga soolapeki (Galas Nams), kartulikrõpsud (More Baltic Food), köögiviljadega värvitud pasta (Siera ražotne), suitsusink, mõned ürdisegud (Ragares), gaseeritud rabarberi-jõhvikajook (Piladži), kirbe pihlakavein (Ligatnes Vina Daritava), õunasiider (Smiltenes sidra daritava). Ehk oli veel midagi. Valmiermuiža pruulikoja looming on aga muljetavaldav, seda just pastöriseerimata õlle osas. Neil on kombeks pakkuda uusi eksperimentaalõllesorte, seekord siis number 7 ja 8. 8 oli väga mõnus ja pehme õlu. Mu suur lemmik on aga nende Frišs, mis on tegelikult õllejook, koosnedes õllest, leedrist ja ebaküdooniast. Absoluutselt ei sarnane meie Saku ja A le Coqi magusatele kleepekatele. Valmierast haarasime kaasa veel Valmiera piimakombinaadi suurepärast hapupiimajooki (tirkultura), mis on midagi jogurti ja keefiri vahepealset. Ebaküdoonia-pärnaõite, maasika-ženženni ja põldmarja-hibiskuse duetid on liiga head, et neid mitte proovida.
 
Allee teel Ungru mõisa

 
 
 
Omaaegse laste mängumaja kõrvalt leidsime jänkud


Laelind teise korruse trepi kohal

 
 


Pea kaks tundi olid möödunud märkamatult. Kogu kraami auto peale laadinud, maiustasime bussipeatuse pingil veel imehea Ruhja pirni-rabarberijäätisega ning edasi Ungurmuiža. Minu jaoks väga olulisse paika. Nüüd, kui viimasest külaskäigust oli 5 aastat möödas, tundus kõik kuidagi väsinud. Mis kõige hullem, liiliapeenra asemel oli muru!!! Rahvusvahelise suurprojektiga uuritud ja konserveeritud Lätimaa barokipärli väline ilu polnud enam see, puitpindadelt kooruv värv reetis asjaolu, kuidas isegi projektipõhine ehitusromantika pole jätkusuutlik. Sees oli aga kõik selline, nagu varem. Avastasin nii mõnegi uue mustri ja vaatenurga. Vahel ei tasu üksnes nina vastu maad ringi kõndida, pea kohalt võib leida imekauneid linde, näiteks teise korruse trepihallis. Kui plaanisime aga kõrvale vanasse koolimajja sööma minna, selgus ähmis näoga ettekandjaga kohtudes, et restoran on sünnipäevaks reserveeritud ja õhtul tuleb pulm veel ka. Ja minu bubert, millele olin juba ette kõrgeid panuseid teinud!!! Polnud midagi, õnneks oli meil kartulikrõpse :).

Kes ei riski, see burksi ei söö :)



Taevalikud friikad!

  
Cesise kontrastid ...

Cesise ilmselt pildistatuimad majad ...

... ja pildistatuim ukselink :)



Viimase aja konkurentsitult parimat burksi sõin aga Cesises. Septembrikuu laupäeva hiline õhtupoolik ei paku seal just suurt valikut einestamiseks. Järsku silmasime kahtlast silti, mis näitas Riia tänava keskpaigast kõrvale sisehoovi suunas. Kenast siseõuest oli saanud suvine lesila, mõnusate toolide-laudade, väikese purskkaevu ning boheemlasliku või ehk isegi hipsterliku keskkonnaga. Igatahes pakuti kolmes suuruses burksi, friikaid ning piiratud valikus joogipoolist. Viisakam kohvikuosa, kust saab salateid, leiduvat tänavapoolsel küljel (meile jäi sellest enne natuke kahtlane mulje), neil on vaid burkse ja õlut. Ja õigesti tegime, et sinna jäime. Teate, kui hästi maitsevad pealt krõbedad ja seest pehmed friikad, mille maitsetamiseks on kasutatud vaid soola ja veskist musta pipart. Või siis hamburger, isegi mille krõbeda koorikuga sai meenutas pehmet ciabattat. Pihvist ei tasu seejuures rääkidagi, mahlane veisekotlet lausa sulas suus.


Väike jalutuskäik tuttavate majade vahel, tõdemine, millist rahulolu pakub ajamasinasse kinni jäämine ning oligi aeg koduteele asuda. Õunapuudega ääristatud maantee, vahelduva eduga ühe ja sama raudtee ületamine ning imeline Vidzeme maastik on just need, mille pärast tasub sügisel autonina lõuna poole keerata. Ületanud Eesti piiri, kostis Läti raadio estraad veel head mitmedkümned kilomeetrid ...

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...