Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2014 postitused

Ja siis nad tegid selle Eesti Vabariigi!

Kujutis
Ärkasin esimese jõulupüha öösel pool kaks köögist tuleva ahjuprae lõhna peale. Sel aastal pääsesin jõululaupäevaks prae valmistamisest, kuid päev hiljem enam mitte. Õnneks on tänapäeva ahjudel taimerid ning praad saab enda küpsetamisega ise väga hästi hakkama. Niisiis ärkasin, ninale vajunud Carl Mothanderi "Kulinaarsed vested" kõige õigemalt kohalt pooleli, kus pererahvas kihutab advendi eel koos oma külalistega veidi ülemeelikus tujus saani ja selle ees kihutava troikaga traavides Toompealt alla ning mööda lumist Kaarli puiesteed oma Tohisoo mõisa poole. Ma vist nägin seda kõike isegi hetkeks unes. Niisiis kulinaarsed vested. Autoriks meisterlik köögivõlur ja sööginautleja, hooajalisuse eestkõneleja. Viimast küll mitte arvatavasti üksnes südame sunnil. Eesti Vabariigi alguse maareformi käigus kõvasti kärbitud Wrangelite Tohisoo mõisa köögis valitses enamasti kriis. Osalt seepärast, et ajad polnud enam endised, osalt seepärast, et vaim  ja valitsevad olud olid sattunu

Kaks klassikut - punane ja valge

Kujutis
Kodune rosolje  Ühe keskmise eestlase kuvandi juurde käib rosolje. Huvitav on märkida, et me ise justnagu eelistame kartulisalatit (vähemasti mulle tundub nii), kuid välismaalastele jääb mulje, et rosolje on popim. Seda eriti pühade aegu. Kartulisalat on midagi sellist, mida ei peakski nagu mainima. See on ju elementaarne, et seda tehakse ja süüakse. Rosolje ning eriti veel kasukas on nagu peenemad road. Ehk on põhjus selles, et rosolje on vanem ja väärikama looga kui nõukogudeaegne kartulisalat. Justnimelt nõukogudeaegne, sest Olivier salat jäi enne sõda ikkagi võõraks roaks. Kui teha ekskursioon ajas tagasi, siis rosolje retsept ilmus minu andmetel esimest korda eesti keeles 1824.a, kui ilmus Katharina Fehre Fehre kokaraamatu "Livländisches Koch- und Wirthschaftsbuch" eestikeelne tõlge pealkirjaga " Uus Kögi- ja Kokka Ramat, mis öppetab keigetarwilissemad road pissokesse ja sure maiapiddamisse kohta teggema, ja keik mis senna jure tarwis, ja sedda möda, kui Li

Meekooki? Aitäh, lõunanaabrid!

Kujutis
Mesi, kuldne neste, mida koguvad tuhanded mesilinnud. Inimesed kaaperdavad aga nende elu mõtte. Valus ju. Ega muidu räägitaks mesimagusast jutust, iroonianoodid hääles. Keegi kaaperdab kellegi tunded. Heakene küll, vast mitte nii dramaatiliselt, kuid selle hetke kindlasti. Mesi on kaval, isegi salakaval. 1908. aastal avas väljaõppinud pagar Johan Lill Tartus Aleksandri tänaval oma pagariäri, mis saavutas oma hiilgeajad 1930. aastatel, trotsides vahepealset pagarite öötöökeeldu ja magusatootjatele määratud magusamaksu. Oma kondiitritoodetega murdis herr Lill isegi Ameerika ja Austraalia turule, pakkudes sinna ... mesikooke. Täpselt nii, sest ettevõte nimetas ennast reklaamides ju esimeseks Eesti mesikoogitööstuseks. Lille mesikookide täpset retsepti pole teada, see oli firmasaladus. Niipalju vaid, et tegemist oli küpsiselaadse ilmselt kihilise maiusega, mille muutsid pidulikuks marmelaad, glasuurid ja šokolaad. Lille peened mesikoogid kuulusid jõuluaja luksuse juurde. * Meest teh

Kuu aega veiseliha

Kujutis
Veised, kel pole selle looga vähimatki pistmist. Lihtsalt veised, Läti veised :). Inimeses peab kõik kaunis olemas! Öeldagu mida tahes, mina usun, et inimene peab sööma seda, mis talle meeldib ja sobib. Vastu tahtmist pole mõtet, sellest tekivad vaid kortsud ja stress:). Need, kes armastavad head veiseliha, võivad juba tükk aega rõõmust lakke hüpata, sest 44 söögikohta üle Eesti, lisaks mõned eriprojektid, pakuvad terve oktoobri jooksul põnevaid roogi kodumaisest rohumaaveisest. Ninast sabani! Hämmastav, kuidas selline suur hulk vabatahtlikke otsustas pea ees tundmatusse hüpata, sest nad ei saanud teps mitte kõik sisefileed valida, vaid iga restoran sai loosiga 3 erinevat lõiget, millega tuli pead murdma hakata. Seejuures tuleb eraldi ära märkida, et rümp tükeldati 32 erinevaks lõikeks! Kes sai liha, kes sai vaid kondid. Päriselt ka! Aga teate, kui tummist suppi on võimalik neist välja võluda! Peakokad tunnistasid, et nii mõnelgi juhul tuli lihatükiga pidada maha pikad monoloogid,

Kuidas me laupäeval Läti majandust toetasime

Kujutis
Laadale! Paunvere laat. Igal aastal must be üritus. Sel aastal tunnet polnud. Midagi polnud nagu tarvis ka, et ummisjalu peaks tormama. Lihtsalt laadakaupa vaadata ka nagu ei tahtnud, igal aastal samad asjad ja samad müüjad. Lisaks tohutult palju üksteise sabas tammuvat rahvast, kes tegeleb peamiselt sellega, et kellelegi või millelegi peale ei astuks. Aga mis on alternatiiv? Samal päeval peetakse lõunanaabrite juures Valmiermuižas mihklilaata, Tauno oli eelmisel aastal taevani kiitnud, äkki peaks minema. Mõeldud-tehtud, plaan paigas ja laupäeva hommikul keerasimegi autonina Läti poole. Veel Valga Statoilis hõikas üks mees teisele, et kas sa ikka Paunverre ka lähed. Meie vaid muigasime.     Kahte sorti rabarberikali või kui soovite - rabarberilimps :)   Lehmakommid nii tavalises kui hiigelmõõdus    Kuivatada võib mida-iganes Veinid ja siidrid Leiba müüdi tü