26. veebruar 2014

Puperdavast südamest, tankist, Peipsist ja mõistagi kalast

Kalaküla laupäeva hommikul: esimesed elanikud on kohal.

Ma kardan kahte asja: kõrgust ja vett. Esimese suhtes annab asja pehmendada turvaliste treppide ja muude ehituslike nippidega, vee suhtes selliseid puhvreid veel leiutatud pole. Kunagi harjutasin kodus piksevarda otsa ronimist, elektriku vöö karabiiniga vaheldumisi vaherõngaste külge kinnitatud. Veega pole midagi sarnast peale hakata. Sestap tundus mõte Peipsile Kalakülla vähemasti küllaminekust pealtnäha hullumeelse mõttena. Eelmisel aastal sätiti väike küla Kallaste külje alla jää peale vahetult vabariigi aastapäeva eel, et teha kummardus kohalikule Peipsimaa kultuuripärandile, eestvedajaks Peipsimaa Kogukonnaköök. Sel aastal aga juba puhtalt vaimustusest ja suurest tahtest koos Rakke Kalaspordiklubiga. Ja paistab, et ega järgminegi aasta tulemata jää :).

Telke tuleb juurde

Veel möödunud aasta lõpus tundus kogu see plaan utoopilisena, õnneks. Kallaste linnapea itsitas mu skeptilise märkuse peale, et tea, kas seda jääd üldse tulebki. Kui vaja, puurime auke kasvõi kaldasse, ei jäänud ta siis vastust võlgu. Muide, sellele viimasele lootsin ma vargsi kuni reedeni. Paraku võitsid seekord optimistid!

Kalurimajakesed talviseks püügiks 1909. Tshutskoje ozjero (Peipsi), Krasnõje Gorõ (Kallaste), , ERM Fk 110:9, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/622302

Kalaküla on kaasaegne sõna. Tegelikult tähistab see eluviisi, kuidas vanasti käisid mehed talvel Peipsil kala püüdmas. Et iga päev oli tülikas kodunt järvele edasi-tagasi liikuda, rajati sobivasse kohta ajutine "välibaas". Mis ajani need kalakülad toimisid, täpselt ei tea. Liivi muuseumi Kodavere kihelkonna ekspositsioonistendil võib lugeda järgmist: "Talviti jäädi Peipsile kalale terveks nädalaks, ööbiti kaasavõetud majakestes ehk keredes (vene keeles lub). Need olid ilma põrandata, magamiseks laotati jääle õlgi. I.L.Kljavin Kallastelt meenutab: "Järvele veeti kaasa selline kalurimajake, kutsuti lub. Ta oli puust tehtud, köetav muidugi. Selline vaguni moodi. No sinna mahtus ära meest kaksteist-neliteist. Hobused olid ka, seisid seal etteriputatud kangast tuulevarjus." Lub paigaldati rüsijääkuhjatisest tekkinud kõrgemale kohale, sinna pandi ka metallahi, mida köeti kaasavõetud puudega."

Justnagu olümpial: kõigepealt tuleb süüdata lõke!

Niisiis Kalaküla 2014. Kui eelmisel aastal oli kaunis karge, päikeseline ja alla miinus 25-ga ilm, siis nüüd näitas auto termomeeter laupäeva hommikul 3 plusskraadi, pilves taevas rõhus õlgadele ning tagatipuks tibutas vihma.

"Kaevu" tegemine, jäätükid näitavad jää paksust ...

Kõigepealt moraal, ära usu kunagi kalameeste juttu! Ma saan täiesti aru oma isast, kes mind järvele kunagi kaasa ei võtnud. Või siis vastupidi, lasi õige aja mööda ja pärast oli juba hilja. Oli kuidas oli, vähemasti taipasin veekindlad soojad saapad hankida! Paar päeva enne tähtsat päeva tehtud luure olevat kinnitanud, et jääd on kusagil 35 cm jagu ja vett peal pole. 35 cm, ainult!!! Seda on ju vähe!!! Mu hea sõber pugises selle peale naerda, et kas ma oma suurusehulluses pole mitte liiale läinud; sellise jää peal võib ju lausa tankiga sõita. Misasja, ah et nüüd olen siis raske (loe: paks) nagu tank, ei suutnud ma kuidagi kuuldut südamest mööda lasta. Lõpuks seal jää peal nähes, kuidas mehed "kaevu" jaoks auku saagides jääkäntsakaid veest välja õngitsesid, tundus siiski, et seda oli tsipake vähem kui see maagiline 35. Nii vähe, ei suutnud ma imestust varjata. Oh, ka 7-st piisaks, ei saanud üks jäälõhkuja lõikamata jätta. Vot siis puges mulle hirm nahka ja näost kadus igasugune värv. Ma olin sisimas nõus tunnistama, et olen suur, paks ja raske nagu T-34 ... Ja veel, kui algul lubati kalaküla kauguseks rannast nii 50-60 meetrit, siis tegelikult oli see number 500 ringis! Me Triinuga algul peaaegu ei näinudki kaldalt seda täppi, laupäeva keskpäeval läks täppki uduseks. Jumal tänatud, et ärkasin pühapäeva hommikul kodus, mitte järvel veeloigus (kui laupäeva hommikul oli jää üksnes märg, siis pühapäeva hommikul olevat vett olnud märksa enam), köögitelk 3 ja pool kilti eemale liuelnud. Võib-olla ükskord koidab see päev, kus see tundub jube fun, praegu on ta igatahes silmapiiri taga. Arvestades, et ma jõudsin siiski sinna külla üle jää pärale ja iseseisvalt tagasi ka, on täiesti piisav eneseületus.


Üksi tagasi vantsides jõudsin märksa rohkem enda ette vaadata ja see oli viga, mikropragusid täis selge jää nägi vaheldumisi välja nagu Haapsalu sall ja abstraktne kunstiteos. Jumal tänatud, et tulin tagasi kalda poole tuntud teed pidi, aga see kestis terve igaviku. Kaldal rüsijäähunnikutest üle turnides tundsin sügavat kergendust. Vägisi tuli meelde Juhan Liiv.


Mõni hetk hiljem võtab mind Kallaste keskväljakul vastu hoopis teistsugune maailm. Püsti on pandud laadatelgid, inimesed jalutavad ringi, iga-aastase karakatitsate paraadini pole palju aega jäänud. Mögafonist kostavad üle platsi reipad marsid, vana kutseka ehk paraadi peastaabi sammaste külge on seotud värvilised vanikud, linnasüda on täis nii Kallaste kui Eesti lippe. Teadustaja ütleb, et sel aastal on osalejaid vähe, alla 30. Aga siis nad tulevad, kõigepealt vilkuritega politsei, siis puhtakspestud päästemasin ja lõpuks karakatid! Ma poleks kunagi uskunud, et olenemata masinate arvust on see nii võimas vaatepilt! Publiku emotsioonid on samad nagu suvisel Jõgevatreffil. Kõik lehvitavad, klõpsivad pilte. Kaarega keeratakse uhkelt väljakule, rivistatakse masinad selle äärtele ja ongi kõik. Väljak on ühtäkki rahvast pilgeni täis. Kes uudistab masinad, kes räägib juttu, on nii omi kui võõraid. On need ju tõelised kohaliku masinaehituse imed.


Tahes-tahtmata tekkis mõttes paralleel ülejärgmisel päeval toimuva kaitseväe paraadiga. On ju needsamad karakatid või karakatitsad mitte ainult lustlikud jääsõidukid ja igapäevased töövahendid, vaid ka kohalik kaitsetehnika. Nendega tagab kalamees endale vähemalt mõneks ajaks turvalisuse, kui peaks läbi jää vajuma, samuti saab nendega appi minna teistele hädalistele. Ja mis saab veel pidulikum olla, kui kord aastas nendega paraadile minna.


Samal ajal vajus kalaküla üha süvenevasse udusse, isegi vihma hakkas rohkem tibutama ning keerasin autonina sisemaa poole. Seda, et kalakülla veeti saun, harjutati kujundujumist, püüti kiisku ning laoti üles jupike iglut, lugesin pärast. See viimane tundus algul üsna utoopilise mõttena, kuid Pala metsavahel lumisesse talve sattudes nägin, kui mitmekesine on Eesti kliima. Paar päeva hiljem päikest ja linnulaulu nautides jõudis kohale, et sel aastal võime vabariigi sünnipäeva tähistada lumikellukeste, puhevil sirelipungade, tärkavate võilillede ja nina mullast väljapistva rabarberiga. Mõne nädala pärast pole ilmselt mingi probleem küpsetada naadipirukat.


Et jääda teistega siiski ühele lainele, pistsin pärastpoole ahju sudaka Pavel Petrovitši moodi. Kuna haugikvoodid olla ootamatult kiiresti täis saanud ja sudakas kolinud kas Lämmijärve või ülespoole Mustvee kanti, ei jäänud hommikul muud üle, kui püüda paberõngega üks Lämmijärve sudakas hoopis Tartu turuhoone kalaletist. Kalakülast polnud mõtet nii suurt kala otsida :).


Ahjus küpsetatud kala Pavel Petrovitši moodi on aga vaimustavalt lihtne roog. Suvel Kallastel kaasapakitud mahlane kala oli üle prahi. Õrn parajalt küpsetatud kalaliha koos õrna sibulamaitse ja kuldseks küpsenud hapukooreglasuuriga maitses oivaliselt nii soojalt kui külmalt. Tükk aega murdsin selle täpsema retsepti üle pead, Pavelit ennast ei julenud selle küsimusega tüüdata, kuigi eks ma kunagi uurin täpsemalt. Siis aga komistasin M.Sõrnikovi raamatus "Русская домашняя кухня", ilmunud Moskvas 2012.a, analoogse retsepti otsa. Seal on seda soovitatud teha kokredest, kuid sobib mistahes kala. Autor ütleb retsepti sissejuhatuses, et hoolimata oma lihtsusest, on tegemist vene kalatoitude kaunitariga.

Kohendasin siiski veidike kaunitari kleiti ning usun, et nii sai see rohkem Paveli moodi.

1 umbes 1,5 kg-ne Peipsi kala (koha, haug või samas kaalus ahvenaid, vms)
25 g võid
1 sibul
soola, pipart
umbes 1 dl vähemalt 20 %list hapukoort (väga hästi sobib Saare Smetana)
umbes 1 dl kohvikoort
soovi korral näputäis hästi peeneks hakitud tilli, murulauku ja/või peterselli

Roogi kala(d), eemalda sisikond. Suurema kala võib fileerida, väiksemad aga panna tervetena ahjuvormi. Määri ahjuvorm paksult võiga, aseta kalafileed tihedalt kõrvuti, nahapool all. Terved kalad lao samuti tihedalt üksteise kõrvale. Maitsesta kalad soola ja pipraga ning küpseta fileesid eelsoojendatud ahjus 180 kraadi juures 10 minutit, terveid kalu natuke kauem. Samal ajal prae hästi peeneks hakitud sibul või õhukesed sibularõngad ülejäänud võis õrnalt kuldseks ja klopi hapukoor kohvikoore ning soolaga segi. Laota sibul kalale ja vala üle kooreseguga. Viimast tuleb võtta just nii palju, et ta katab kala õhukese kihina, kui kala ei uju selles. Tõsta ahju temperatuur 200-ni ja küpseta kala veel umbes 15-20 minutit (terveid kalu ehk rohkem), kuni kooresegu on hüübinud ja hakkab kergelt pruunistuma. Serveerimisel võib peale riputada hästi peeneks hakitud maitserohelist.

*          *          *


Kalakülal sai oma laagerdamisest villand pühapäeva pärastlõunal. Näkineiul hakkas külm :) 

1 kommentaar:

Fotostuudio Tallinnas ütles ...

Väga huvitav blogi :)

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...