Postitused

Kuvatud on kuupäeva august, 2014 postitused

Liiliatest ja aja puudutusest

Kujutis
Tõenäoliselt olen üsna vanamoodne inimene. Küllap seepärast ongi mu töö seotud vanade asjadega. See on privileeg, vaadata, neid käega katsuda, tunnetada aega. Aega ei ole kunagi liiast, pigem on teda alati vähevõitu. Vahel tuleb aga aega võtta, õigemini seda unustada. Ja siis need asjad hakkavad kõnelema, märkamatult.

"Meie algeeskujud on ammugi põrmuks saanud, need pildid heast elust, mida elati kord siin katuse all, selles pargis, sellel verandal. Me ei mäleta neid pilte enam, aga üritame neid ikka veel järele aimata. Uusi pole me osanud välja mõelda. Aga järeleaimamises oleme me olnud päris edukad."

Ma armastan liiliaid, eriti neid uhkeid kuningliiliaid, mille õiekobar koosneb mitmest korrusest ning mille lõhn hullutab sumedal vaiksel suveõhtul, mil kaste hakkab vaikselt rohule langema, tirtsud alustavad kõrvulukustavat kontserti ning õhus on ainult viimastele soojadele suveõhtutele iseloomulikku erilist lõhna. Kui liiliaõite viimasedki kroonlehed on murule pudenenud, on …

Udmurtia päevikud, vol 2: müüdi "Tegime-Mis-Suutsime" loomine.

Kujutis
Niisiis jõudsime Bõgõsse, ootamatult. Tauno pakutud 15.30 oleks korraldajatele ilmselt sobivam olnud, kuid nüüd tuli neil üsna varasel tunnil tuletõrjujaliku kiirusega sel ajal, kui buss kultuurimaja juures sobivat parkimiskohta otsis, ennast üles lüüa ja väravate juurde kalleid külalisi vastu võtma tulla.


Võetigi. Ülimalt pidulikult, läbi kolme värava, kus igaühe juures tuli kas lindikesi siduda või münt poetada. Ikka selleks, et kõik hästi läheks. Natuke laulu ka lisaks ning antigi tervituseks klaas kuuma teed. Ljudmila ja Aivar olid koos Luule ja Lillega ka kenasti kohal, kuidagi turvalisem tundus see kõik.


Kui olime natuke aega Bõgõ õhku sisse hinganud ja veri hakkas soontes taas voolama, ei lastud meid enam silmist. Meile määrati isegi kuraator, kes infoga varustab ja vajadusel hädast välja aitab ning korraldajaprouad käskisid majutuse jaoks vabatahtlikult grupeeruda. Uskumatu, kuid mitte ühe-kahekaupa, vaid vähemalt viiekesi, kui mitte rohkem. Selline külalislahkus tundus algus…