26. august 2014

Liiliatest ja aja puudutusest


Tõenäoliselt olen üsna vanamoodne inimene. Küllap seepärast ongi mu töö seotud vanade asjadega. See on privileeg, vaadata, neid käega katsuda, tunnetada aega. Aega ei ole kunagi liiast, pigem on teda alati vähevõitu. Vahel tuleb aga aega võtta, õigemini seda unustada. Ja siis need asjad hakkavad kõnelema, märkamatult.

"Meie algeeskujud on ammugi põrmuks saanud, need pildid heast elust, mida elati kord siin katuse all, selles pargis, sellel verandal. Me ei mäleta neid pilte enam, aga üritame neid ikka veel järele aimata. Uusi pole me osanud välja mõelda. Aga järeleaimamises oleme me olnud päris edukad."

Ma armastan liiliaid, eriti neid uhkeid kuningliiliaid, mille õiekobar koosneb mitmest korrusest ning mille lõhn hullutab sumedal vaiksel suveõhtul, mil kaste hakkab vaikselt rohule langema, tirtsud alustavad kõrvulukustavat kontserti ning õhus on ainult viimastele soojadele suveõhtutele iseloomulikku erilist lõhna. Kui liiliaõite viimasedki kroonlehed on murule pudenenud, on kõik. Aeg, mil õhtune aiasistumine tähendas õndsat pääsemist päevasest leitsakust, vahetub tubasema vastu. Kummikute, paksu jope ja vihmavarjuga on kuidagi totter aias istuda.

" ... ikkagi on nende maailm meie jaoks igavesti kadunud. Meie oma on küll peaaegu täiuslik, aga siiski vaid võltsing. Aga võib-olla oligi nende maailm juba liiga täiuslik ja sellepärast saigi otsa, sest inimene küll otsib, aga ei talu täiuslikkust. Võib-olla lõppes see maailm igavusest. Võib-olla sai talle saatuslikuks võltsingute juba liiga suur arv, nii nagu meiegi peaaegu täiuslik maailm võib-olla juba varsti enam odavate võltsingute pealetungile vastu seista ei suuda ..."

Seitse aastat tagasi sattusin ühel suvepäeval esimest korda Ungurmuiža mõisa. Juuli keskpaigas õitsesid esimesed aasia hübriidid, peahoone kõrval oli neid terve suure mitmevärvilise lilleklumbi jagu. Sees avanes aga teine maailm. Mõisa peahoonesse sisenedes oli võimalik lunastada pilet ning jalutada ajas tagasi. Täiesti üksi, vaikuses. Ilma suure grupi jalamüdina ning katkematu giidijututa. Mistahes ruumi seinal paljandunud väiksemgi värvilaik oli hoolikalt dokumenteeritud, antud talle seos vaatajaga ning jäetud. Jäetud just niimoodi, nagu ta välja tuli. Kas ainsa allikana omaaegsest elust või koos ülejäänud laigukestega terve pildiga ühtsesse harmooniasse viiduna. Kui palju suudab värv tavalisel seinapalgil! Nii harjunud triipude ja vöötide kõrval olid pintslitõmmetest saanud terved stseenid, filigraanselt väljajoonistatud detailid, puulehed, pilved, valgused ja varjud. See oli lummav! Küllap ma ei meenutaks neid hetki, kui poleks olnud liiliaid. Vaasidesse seatud lopsakad lillekimbud levitasid oma maguskirbet aroomi, mis mõjus justkui narkootikum, teisalt ei lasknud unustada, et kääksuvatel, ohtrast astumisest kulunud trepiastmetel ei käi enam Campenhausenid, vaid ainult 21. sajandi inimesed.






"Mõis pole mõis enam üheksakümmend aastat. Ainult nimi on jäänud. Ja pikk-pikk-pikk hall puust maja kõrgete puude vahel."

Samasugust erilist tunnet kogesin pea paar nädalat tagasi meie oma Esna mõisas. Olen käinud Esnas varemgi, kuid siis pole see maja minuga kõnelenud. Võib-olla polnud õige aeg. Kolmteist aastat tagasi sattusin Esnasse maalingutega laetalade pärast, mida mu tollane Järvamaa kolleeg Aino tahtis näidata. See oli aeg, mil Esna hakkas vaikselt ärkama. Mäletan Heli säravaid silmi, ükskõik millal ta on Esnast rääkinud. Tõenäoliselt poleks see koht ilma temata nii täiuslik. Vahepeal on maja saanud uue katuse, muutunud loetavaks, isegi sirelipõõsas maja ees on kasvanud kolmekordseks.

"Ta lihtsalt oli korraga ellu ärganud, see unustatud barakk. Ta ei paistnudki neil suveõhtutel lagunenud, tolmune, kopitanud, hiirtest söödud. ... Ma küll ei usu, et majadel on mõtted ja tunded, aga ometi näis, nagu oleks vana mõisalahmaka hinges, hallitanud tapeetide all tärganud mingi uus, hullumeelselt julge lootus: äkki nad ongi tagasi! Nemad, pererahvas, kadunud ajad!"


Esna on mõistatuslik paik. Ehitatud sellesama Ungurmuižaga üsna ühel ajal, läbis ta erinevalt esimesest siiski mitu uuenduskuuri, enne kui ta valmis sai. Esimene ehitusetapp on jätnud endast maha vaid fragmendid, ilmselt see õunte, pirnide ja viinamarjakobaratega talalagi sealhulgas. Vähemasti nii me usume või tahame uskuda. Ka Esnas on palju värve, uskumatult palju. Nendesamade pintslitõmmete tagant leiab krohvile kribitud teateid, prantsusekeelseid ajalehti. Seintel on mälu. Niisama nagu on treppidel, trepikäsipuudel, ustel ja akendel, põrandatest rääkimata. Kas te olete vaadanud lähedalt parketti? Külgvalgus reedab kõik temasse tallatud käiguteed, iga pisimagi ajavao. See on ilus!


"Nagu vanadele inimestele, meeldivad ka vanadele majadele kõige rohkem noored. Juba enne busside saabumist valdab mõisalahmakat mingi elevus, erutus."

Seekord oli kõik teisiti. Mis siis, et meid oli terve bussitäis, mis siis, et maja sai kohe täis naerupahvakuid ja vadistamist. Ometi leidsid kõik, kes seda vähegi soovisid, oma Esna. Küllap on see maja jõudnud oma ideaalsesse seisu, milles on näha kogu ta lugu. Pieteeditundelisemat lähenemist konserveerimisele on mujalt raske leida (valetan, ka Põhjakal heljub õhus sama fluidum). Hooletu moega sohva, vaasi sätitud pika varrega okkalised, kuid ometi õrnad ohakalilled ning vihmasajust pimedaks muutunud õhtupoolikus süüdatud kollakat valgust heitvad üksikud lambid lasevad ajal ununeda. Aeg pole tähtis. Võib-olla on see liiliatest. Piisab vaid ühestainsast vaasist, et täita maja aja looga. Kas pole see tähenduslik?








" ... eks kogu see mõis ole üks näitemäng, ja mitte ainult mõis - kõik meie unistused, mida me teoks teha üritame ja omal kombel teemegi! Isegi vanu aegu on võimalik taas ellu kutsuda. Natuke ikka."

Esnast lahkudes hakkab vihma sadama. Mõisa kaks triibikut kassi on oma kohuse täitnud, keerutavad veel sabasid ning sätivad ennast usinasti lakkuma. Järgmiste külalisteni ...


*     *     *

Kursiivis katkendid pärinevad Tõnu Õnnepalu romaanist "Mandala", Tallinn 2012.

4 kommentaari:

Fotostuudio Tallinnas ütles ...

Väga mõnus blogi :)

sesamy ütles ...

Ma tahtsin öelda, et kõik, millest kirjutad, kõneleb nii, et muutub elavaks.
Hea meelega loeks tihedamalt :)

Ülle ütles ...

Oi, aitäh! Seda on nii tore kuulda. Eks ma püüa siis natuke tihedamini klahve klõbistada. Viimasel ajal olengi kuidagi laisaks läinud:).

Polkovnik (Kadri) ütles ...

Ühinen eelpool öelduga ja rõõmustan äratundmise üle - liiliad. Õigemini ei saakski nii kaunite (ja ka minu lemmikute) kohta öelda. Liilia lembus pole pelgalt ühe lille lembus, see on meelolu ja tunded, mis saabuvad südasuvel koos liilia lõhnaga. Nii on suvel. Aga talvel valdab mõnus pinge kruvimine, kui nuppus õied järk-järgult oma lumma avavad. Lõpuks, kui õied valla ja tuba lõhna täis, on see kui tervitustega postkaart suvelt.

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...