Mi-laik ja Ju-laik ehk Vähk&Vein ehk kuidas toita ühe sibula ja kolme porgandiga 101 inimest


Nüüd mind vist koondatakse "pressiesindaja" kohalt, sest peaaegu kolm nädalat täielikku vaikust. Kas teate, isegi pressiesindajatel võib olla loominguline kriis! Eriti pärast seda, kui muretult üle köögiukse astunud profaan pidi veetma järgmised kaksteist tundi nagu ehtne saare naine. Kui kalkvel silmil muhulasest Peremees ütles Timmule ja Liinale, kuidas naine peab ära toitma mehe ja kuus last, siis meil oli toita nii 101 külalist. Lisaks pidi profaan mängima operaator Kõpsu ja öösel küürima puhtaks kõik potid ja pajad. Kõrvits lükati õnneks õigel ajal ette! Ehtne saare naine oli meil lõpuks ka köögis, keegi pidi ometi ju värske hingena kustujaid tasakaalus hoidma.


Kui alata algusest, siis Hiiumaal on juba mitu aastat augusti alguses Kärdla kohvikutepäeva eel vähipidu peetud. Ikka sellist õiget kräftskivat, kus laual on akvaviit ja sööjatel peas vähipiltidega torbikmütsikesed. Sama aja paiku või väheke hiljem olla suulise pärimuse järgi ühel kenal päeval kaks meest istunud Maitseelamuse kojas köögilaua taha maha, tagunud rusikatega vastu rinda ning kuulutanud, et mis mõttes ainult Hiiumaal, meie teeme ka! No ja siis trükiti ports flaiereid. Muuseas telliti ka 600 vähki ning mõni aeg hiljem tassiti koja kööki veel 138 pudelit veini. Valged linad telliti ka, torbikud ja paberist põllekesed jäeti hiidlaste mängumaaks. No kuidagi tuleb ju ometi eristuda!

Kujutage ette: laval keedetakse suppi!

Paar päeva enne tähtsat õhtut hakkas kõigile kohale jõudma tõelisuse karm pale. Augusti viimast reedet võinuks ju rahulikult veeta kusagil katuse serva all grillides või lihtsalt niisama ... võrkkiiges.  Aga võta näpust! Kartus (või ka lootus), et kirja ei pane ennast ükski külaline, ei osutunud tõeks. Veel reede päeval kuulsin oma kõrvaga, kuidas alandlikele palvetele, kas pääseks veel laua tagumisse nurka, vastati kalgi ei-ga. Ei, südametusega polnud siin midagi pistmist. Vastupidi! Arvestades hoovihmahoogudega, olnuks südametu need kallid külalised tõsta õue vihma kätte. Katusealuse mahutavusel olid lihtsalt omad piirid.


Õigel päeval algas kõik ülimalt ... flegmaatiliselt. Köögivägesid juhatama kutsutud Manu ehk Emmanuel Wille puhastas varasel pärastlõunal stoilise rahuga keedetud vähke, Tauno ringles oma lõpututel poetuuridel. Mingil hetkel hakkasid naised millegipärast muretsema, äkki läheb jamaks (loe: kiireks). Kui ikka Mi-laik ja Ju-laik ehk Manu ja Tauno käisid üksnes kahekesi hanereas vaid üht kolmnurka pidi köögilaud-supipada-pliit, hakkas asi kahtlaseks muutuma. Järsku vahetati paar pilku ja lauset ning konveier läks käima. Ju me siis muretsesime üle. Aga meil polnud ka õrna aimugi, mida need kaks härrat plaanisid õhtul lauale panna. Üldjoontes muidugi teadsime, kuid "kreemine vähisupp" ei pruugi sedasama tähendada mis "ukraina borš", vähimajoneesist rääkimata. See selgus hiljem.

Millest me siis seekord suppi keetsime?

Kõigepealt, kui esimene ehk söögitegemise jagu vähke sai puhastatud, läks pada tulele ja Manu alustas supitegu. Karoliinega olime köögitoimkonnas lõikumas-hakkimas-riivimas-segamas (teate küll neid jutte, kuidas abilised puhastavad aasta otsa sibulaid; meil täitsid selle koha sai, juust ning vutimunad), Triinu pendeldas vahelduva eduga köögi ja ettekandjatetiimi vahet, tema ametlik koht oli sel päeval viimases.


Niisiis supp. Arvestades tohutuid sööjate horde, arvasime algul, et Tauno peab minema sibulat ja porgandeid juurde hankima. Manu teatas aga oma rahulikul moel, et pole hullu, talle piisab kapinurgast leitud kolmest porgandist ja ühest sibulast küll. Maitseks, ega me ju porgandisuppi keeda! Supi sisse läksid kõik vähiülejäägid, vähkide keeduleem ja pärast igasuguseid kavalaid asju, Cayenne`i pipar kaasa arvatud. Cayenne`i pipar oli üldse tegija, Manu sattus sellest konkreetsest piprast nii vaimustusse, et lisas seda igasse toidusse. Desserti otse mitte, kuid kaudselt küll. Nimelt purustati sellesama kohviveskiga kama jaoks röstitud helbeid, millega oli enne pipart jahvatatud :). See, et Karoliine veski vahepeal korralikult ära puhastas, ei loe:).

Mi-laik ja Ju-laik vähivõid kurnamas. Kui we don`t laik, siis me change the locks! Mhm, nagu Tipp ja Täpp!

Niisiis hakkas kell lähenema seitsmele. Tegelikult kuuele, sest Triinu oli andnud käsu selleks hetkeks esimese eelroa valmis sättida. Ise läksid nad vahepeal laua taha sirutusi, kummardusi ja toolide vahelt pugemist ehk lühidalt öeldes ettekandmist harjutama. Nii umbes pool kuus hammustasime Triinu naljad läbi ehk nentisime õndsal moel, kulpe hetkeks nurka visates, et haa, meid veeti ninapidi ning tegelikult on veel poolteist tundi aega. Tegelikult oli vaid vähem kui tunnike, sest kuivad ettekandmisharjutused tühistati ning Assar suunas kogu selle kamba kohe ette ehk lauale kandma.


Ja saabusidki esimesed külalised. Aga mida siis ette kanti? Trepist üles minnes anti kaasa klaasike suurepärast La Tordera proseccot Alne’ Millesimato Extra Dry ning laual ootaski tervitusamps - kreemine vähivõi koos Kaarli talu rukkileivakesega. Vähivõi keedeti purustatud vähikoortest ja puhtast võist, kuni keedus muutus erkoranžiks. Seejärel kurnati, maitsestati ning klopiti vahelduva eduga, kuni võie muutus kreemiseks. 


Alustuseks vähivõi koos rukkileivaga.

Kiiresti kujundasime järgmise käigu: laastule tuli kunstipärasesse kuhja sättida siidine vähimajonees ürtide ning juustuga ahjus üleküpsetatud lavaši, vutimuna ja jõhvikatega. Kui me Karoliinega kloppisime Rakkes augusti alguses vähimajoneesi ja saime enda meelest päris hea kraami, siis seekordne majonees oli hoopis teisest ooperist. Lisaks munakollase-õli-sinepi-sidruni-vähiliha kvintetile käskis Manu lisada veel riivitud juustu. Et vähimajoneesi kaaslasena serveeriti Prantsusmaalt pärit Saint Christeau 1984. aasta armanjakki, tuli seda iseenesestmõistetavalt eelnevalt degusteerida. Otse loomulikult valas Manu seda ka majoneesi hulka - taevalik kooslus. Cayenne`i pipar kuulus sinna otse loomulikult; till, murulauk ja estragon ka.


Jätkuks suurepärane vähimajonees

Samal ajal andsid Mi-laik ja Ju-laik viimast lihvi kooresele vähisupile. Meie Karoliinega sättisime taldrikutesse valmis vutimuna-vähikoore püramiide ning valmistusime krutoonide puistamiseks. Konveier töötas täiega. Perfektselt. Pokaalidesse valati Chateau Ste. Michelle kuiv riisling USAst Columbia Valley`st ja pidu hakkas tasapisi tuure koguma. Kööki kuulduv jutukõmin hakkas vaikselt paisuma ning nüüd oli paras aeg sekundiks jalgu sirutada. 



Ülimalt rikkaliku ja pehme maitsega vähisupp. Ikka koos Cayenne`i pipraga:).

Õues sätiti üles pajad, tossavad lõkkepakud saatnuks suitsuandurid peaaegu häiresse, kuid läbi vine aimus siiski ärevat keedetud vähkide ootust. Vähke keedeti kahel moel, lisades keeduvette kas rohelist tilli või puhast õlut. Samal ajal, kui köögis sätiti vähke imekaunitele kuldsetele antiikvaagnatele, korgiti lahti Itaaliast Villa Vescovile 2013. aasta Pinot Grigio.


Õhtujuht Veiko Täär luges vahepaladeks lõbusaid jutukesi ja seiku vähkide hingeelust, Tauno ja Manu toitude ning Assar valitud veinide omast. Tegelikult käisid nad iga käigu eel publikule jutustamas, millega tegu. Et teaks, millega riskida. Nüüd viidi lisaks kõigele läbi veel näitlik õppetund teemal "kuidas saada vähist liha kätte", mispeale hakkas laudade tagant kostuma raksakaid ja muid imelikke helisid. Hääled saalis olid muutunud juba üsna lõbusaks, kui mitte ülevoolavaks!



Kuldse äärega museaalsetele vaagnatele võis läheneda üksnes valgete kinnastega

Näitlik õppetund teemal "kuidas käituda teie taldrikule sattunud vähiga".

Mmmm ....

Kas tõesti hakkab õhtu lõpp lähedale jõudma? Peaaegu. On magustoidu aeg! Koja köök nägi ajaloolist hetke, kuidas Manu valmistas esimest kordas elus kamajahu. Ikka nii, et viiest erinevast viljast - odrast, rukkist, kaerast, speltanisust ja hernest laiaks litsutud helbed röstiti pannil kuldseks ning lasti kohviveskist läbi. Ei ole kerge see Eesti elu! 



Lõppude lõpp - kamakreem vähi ja musta kalamarjaga. Nii oli ju lubatud.

*     *     *

Ja oligi kõik! Kell on kolmveerand kaks öösel. Pidu on läbi, nõud pestud, kappidesse ja kastidesse laotud. Köögis on täielik vaikus. Nii kiiret nõudepesu, kui seekord, pole siin vist küll enne olnud. Kohe näha, kui saare naine ehk Karmen astus õhtul puhanud hingena mängu! Ometi on vaim veel nii värske, et sättisime lauale viimase vaikelu. Selleks algas aga mäng otsast peale. Teate küll, et ikka nii, et alguses tuleb asetada lauale lina, seejärel lauahõbe ning siis keedetud vähid. Ikka nii, nagu ennist sai harjutatud. Ehk kordame kunagi veel ...


*     *     *

P.S. Martin, ma tegin ikka pilte ka!    

Ainus hetk, kui Assar ja Martin ei jooksnud ringi ega kamandanud kedagi.
 

Kommentaarid

ilse ütles …
Oli väga lahe ettevõtmine ! Aitäh teile. Aga mis selle musta kalamarjaga oli ? ;) Minu üllatuseks oli see hoopis põldmari, kuigi menüü lubas kalamarja ;)
Ülle ütles …
Tore, et kaugemalt nurga rahvas ka ikka kohale jõudis:). No aga oli ju must mari, selline suuremat sorti väikeste kalamarjaterakeste kogum:D.
ilse ütles …
Oli , oli :D Jaana lükkas kõrvale ja ma veel noomisin et see on ju kõikseparem (suht hämar oli ka) ja no siis sain ise üllatuse osaliseks:) Tegelikult oli väga intrigeeriv see mõte kama musta kalamarjaga :) peaks tegelikult proovima ;)

Populaarsed postitused

Kaerahelbeküpsised - igihaljas klassika

Kartuli-tangupuder ehk mulgipuder

Kartulitoidud kui ehe köögiteadus