26. veebruar 2014

Puperdavast südamest, tankist, Peipsist ja mõistagi kalast

Kalaküla laupäeva hommikul: esimesed elanikud on kohal.

Ma kardan kahte asja: kõrgust ja vett. Esimese suhtes annab asja pehmendada turvaliste treppide ja muude ehituslike nippidega, vee suhtes selliseid puhvreid veel leiutatud pole. Kunagi harjutasin kodus piksevarda otsa ronimist, elektriku vöö karabiiniga vaheldumisi vaherõngaste külge kinnitatud. Veega pole midagi sarnast peale hakata. Sestap tundus mõte Peipsile Kalakülla vähemasti küllaminekust pealtnäha hullumeelse mõttena. Eelmisel aastal sätiti väike küla Kallaste külje alla jää peale vahetult vabariigi aastapäeva eel, et teha kummardus kohalikule Peipsimaa kultuuripärandile, eestvedajaks Peipsimaa Kogukonnaköök. Sel aastal aga juba puhtalt vaimustusest ja suurest tahtest koos Rakke Kalaspordiklubiga. Ja paistab, et ega järgminegi aasta tulemata jää :).

Telke tuleb juurde

Veel möödunud aasta lõpus tundus kogu see plaan utoopilisena, õnneks. Kallaste linnapea itsitas mu skeptilise märkuse peale, et tea, kas seda jääd üldse tulebki. Kui vaja, puurime auke kasvõi kaldasse, ei jäänud ta siis vastust võlgu. Muide, sellele viimasele lootsin ma vargsi kuni reedeni. Paraku võitsid seekord optimistid!

Kalurimajakesed talviseks püügiks 1909. Tshutskoje ozjero (Peipsi), Krasnõje Gorõ (Kallaste), , ERM Fk 110:9, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/622302

Kalaküla on kaasaegne sõna. Tegelikult tähistab see eluviisi, kuidas vanasti käisid mehed talvel Peipsil kala püüdmas. Et iga päev oli tülikas kodunt järvele edasi-tagasi liikuda, rajati sobivasse kohta ajutine "välibaas". Mis ajani need kalakülad toimisid, täpselt ei tea. Liivi muuseumi Kodavere kihelkonna ekspositsioonistendil võib lugeda järgmist: "Talviti jäädi Peipsile kalale terveks nädalaks, ööbiti kaasavõetud majakestes ehk keredes (vene keeles lub). Need olid ilma põrandata, magamiseks laotati jääle õlgi. I.L.Kljavin Kallastelt meenutab: "Järvele veeti kaasa selline kalurimajake, kutsuti lub. Ta oli puust tehtud, köetav muidugi. Selline vaguni moodi. No sinna mahtus ära meest kaksteist-neliteist. Hobused olid ka, seisid seal etteriputatud kangast tuulevarjus." Lub paigaldati rüsijääkuhjatisest tekkinud kõrgemale kohale, sinna pandi ka metallahi, mida köeti kaasavõetud puudega."

Justnagu olümpial: kõigepealt tuleb süüdata lõke!

Niisiis Kalaküla 2014. Kui eelmisel aastal oli kaunis karge, päikeseline ja alla miinus 25-ga ilm, siis nüüd näitas auto termomeeter laupäeva hommikul 3 plusskraadi, pilves taevas rõhus õlgadele ning tagatipuks tibutas vihma.

"Kaevu" tegemine, jäätükid näitavad jää paksust ...

Kõigepealt moraal, ära usu kunagi kalameeste juttu! Ma saan täiesti aru oma isast, kes mind järvele kunagi kaasa ei võtnud. Või siis vastupidi, lasi õige aja mööda ja pärast oli juba hilja. Oli kuidas oli, vähemasti taipasin veekindlad soojad saapad hankida! Paar päeva enne tähtsat päeva tehtud luure olevat kinnitanud, et jääd on kusagil 35 cm jagu ja vett peal pole. 35 cm, ainult!!! Seda on ju vähe!!! Mu hea sõber pugises selle peale naerda, et kas ma oma suurusehulluses pole mitte liiale läinud; sellise jää peal võib ju lausa tankiga sõita. Misasja, ah et nüüd olen siis raske (loe: paks) nagu tank, ei suutnud ma kuidagi kuuldut südamest mööda lasta. Lõpuks seal jää peal nähes, kuidas mehed "kaevu" jaoks auku saagides jääkäntsakaid veest välja õngitsesid, tundus siiski, et seda oli tsipake vähem kui see maagiline 35. Nii vähe, ei suutnud ma imestust varjata. Oh, ka 7-st piisaks, ei saanud üks jäälõhkuja lõikamata jätta. Vot siis puges mulle hirm nahka ja näost kadus igasugune värv. Ma olin sisimas nõus tunnistama, et olen suur, paks ja raske nagu T-34 ... Ja veel, kui algul lubati kalaküla kauguseks rannast nii 50-60 meetrit, siis tegelikult oli see number 500 ringis! Me Triinuga algul peaaegu ei näinudki kaldalt seda täppi, laupäeva keskpäeval läks täppki uduseks. Jumal tänatud, et ärkasin pühapäeva hommikul kodus, mitte järvel veeloigus (kui laupäeva hommikul oli jää üksnes märg, siis pühapäeva hommikul olevat vett olnud märksa enam), köögitelk 3 ja pool kilti eemale liuelnud. Võib-olla ükskord koidab see päev, kus see tundub jube fun, praegu on ta igatahes silmapiiri taga. Arvestades, et ma jõudsin siiski sinna külla üle jää pärale ja iseseisvalt tagasi ka, on täiesti piisav eneseületus.


Üksi tagasi vantsides jõudsin märksa rohkem enda ette vaadata ja see oli viga, mikropragusid täis selge jää nägi vaheldumisi välja nagu Haapsalu sall ja abstraktne kunstiteos. Jumal tänatud, et tulin tagasi kalda poole tuntud teed pidi, aga see kestis terve igaviku. Kaldal rüsijäähunnikutest üle turnides tundsin sügavat kergendust. Vägisi tuli meelde Juhan Liiv.


Mõni hetk hiljem võtab mind Kallaste keskväljakul vastu hoopis teistsugune maailm. Püsti on pandud laadatelgid, inimesed jalutavad ringi, iga-aastase karakatitsate paraadini pole palju aega jäänud. Mögafonist kostavad üle platsi reipad marsid, vana kutseka ehk paraadi peastaabi sammaste külge on seotud värvilised vanikud, linnasüda on täis nii Kallaste kui Eesti lippe. Teadustaja ütleb, et sel aastal on osalejaid vähe, alla 30. Aga siis nad tulevad, kõigepealt vilkuritega politsei, siis puhtakspestud päästemasin ja lõpuks karakatid! Ma poleks kunagi uskunud, et olenemata masinate arvust on see nii võimas vaatepilt! Publiku emotsioonid on samad nagu suvisel Jõgevatreffil. Kõik lehvitavad, klõpsivad pilte. Kaarega keeratakse uhkelt väljakule, rivistatakse masinad selle äärtele ja ongi kõik. Väljak on ühtäkki rahvast pilgeni täis. Kes uudistab masinad, kes räägib juttu, on nii omi kui võõraid. On need ju tõelised kohaliku masinaehituse imed.


Tahes-tahtmata tekkis mõttes paralleel ülejärgmisel päeval toimuva kaitseväe paraadiga. On ju needsamad karakatid või karakatitsad mitte ainult lustlikud jääsõidukid ja igapäevased töövahendid, vaid ka kohalik kaitsetehnika. Nendega tagab kalamees endale vähemalt mõneks ajaks turvalisuse, kui peaks läbi jää vajuma, samuti saab nendega appi minna teistele hädalistele. Ja mis saab veel pidulikum olla, kui kord aastas nendega paraadile minna.


Samal ajal vajus kalaküla üha süvenevasse udusse, isegi vihma hakkas rohkem tibutama ning keerasin autonina sisemaa poole. Seda, et kalakülla veeti saun, harjutati kujundujumist, püüti kiisku ning laoti üles jupike iglut, lugesin pärast. See viimane tundus algul üsna utoopilise mõttena, kuid Pala metsavahel lumisesse talve sattudes nägin, kui mitmekesine on Eesti kliima. Paar päeva hiljem päikest ja linnulaulu nautides jõudis kohale, et sel aastal võime vabariigi sünnipäeva tähistada lumikellukeste, puhevil sirelipungade, tärkavate võilillede ja nina mullast väljapistva rabarberiga. Mõne nädala pärast pole ilmselt mingi probleem küpsetada naadipirukat.


Et jääda teistega siiski ühele lainele, pistsin pärastpoole ahju sudaka Pavel Petrovitši moodi. Kuna haugikvoodid olla ootamatult kiiresti täis saanud ja sudakas kolinud kas Lämmijärve või ülespoole Mustvee kanti, ei jäänud hommikul muud üle, kui püüda paberõngega üks Lämmijärve sudakas hoopis Tartu turuhoone kalaletist. Kalakülast polnud mõtet nii suurt kala otsida :).


Ahjus küpsetatud kala Pavel Petrovitši moodi on aga vaimustavalt lihtne roog. Suvel Kallastel kaasapakitud mahlane kala oli üle prahi. Õrn parajalt küpsetatud kalaliha koos õrna sibulamaitse ja kuldseks küpsenud hapukooreglasuuriga maitses oivaliselt nii soojalt kui külmalt. Tükk aega murdsin selle täpsema retsepti üle pead, Pavelit ennast ei julenud selle küsimusega tüüdata, kuigi eks ma kunagi uurin täpsemalt. Siis aga komistasin M.Sõrnikovi raamatus "Русская домашняя кухня", ilmunud Moskvas 2012.a, analoogse retsepti otsa. Seal on seda soovitatud teha kokredest, kuid sobib mistahes kala. Autor ütleb retsepti sissejuhatuses, et hoolimata oma lihtsusest, on tegemist vene kalatoitude kaunitariga.

Kohendasin siiski veidike kaunitari kleiti ning usun, et nii sai see rohkem Paveli moodi.

1 umbes 1,5 kg-ne Peipsi kala (koha, haug või samas kaalus ahvenaid, vms)
25 g võid
1 sibul
soola, pipart
umbes 1 dl vähemalt 20 %list hapukoort (väga hästi sobib Saare Smetana)
umbes 1 dl kohvikoort
soovi korral näputäis hästi peeneks hakitud tilli, murulauku ja/või peterselli

Roogi kala(d), eemalda sisikond. Suurema kala võib fileerida, väiksemad aga panna tervetena ahjuvormi. Määri ahjuvorm paksult võiga, aseta kalafileed tihedalt kõrvuti, nahapool all. Terved kalad lao samuti tihedalt üksteise kõrvale. Maitsesta kalad soola ja pipraga ning küpseta fileesid eelsoojendatud ahjus 180 kraadi juures 10 minutit, terveid kalu natuke kauem. Samal ajal prae hästi peeneks hakitud sibul või õhukesed sibularõngad ülejäänud võis õrnalt kuldseks ja klopi hapukoor kohvikoore ning soolaga segi. Laota sibul kalale ja vala üle kooreseguga. Viimast tuleb võtta just nii palju, et ta katab kala õhukese kihina, kui kala ei uju selles. Tõsta ahju temperatuur 200-ni ja küpseta kala veel umbes 15-20 minutit (terveid kalu ehk rohkem), kuni kooresegu on hüübinud ja hakkab kergelt pruunistuma. Serveerimisel võib peale riputada hästi peeneks hakitud maitserohelist.

*          *          *


Kalakülal sai oma laagerdamisest villand pühapäeva pärastlõunal. Näkineiul hakkas külm :) 

13. veebruar 2014

Elagu Lõuna-Eesti!


Kas teate, kuidas võiks Lõuna-Eestit tutvustada kulinaarses mõttes?  Loogiline vastus oleks, et tooraine kaudu, mõnda asja saaks poest, mõnda turult, mõnda hoopiski naabrimehe keldrist. Jaa, kohati on see muidugi õige vastus. Kohati on aga tegemist kassi-hiire mänguga, milles hiir kipub enamasti kassi üle kavaldama. Ehk siis ilu on vaataja silmades :) Ehk siis lahtiseletatult on see nagu Eesti toit, kui ikka siin tehakse, jo siis on oma.
Ärge pange tähele, see oli üks kõrvalepõige teema interpreteerimisel. Tegelikult ongi ilu vaataja silmades ehk maitse sööja suulaes. Kui mõni restoran pakub seda Lõuna-Eestit vaata et küla või peenra täpsusega, siis mõni näeb märksa üldisemat plaani. Iga kord pole see suurem plaan eriti hoomatav, aga ju ei peagi kõigile antud olema ...

Maratoni stardirada

Pika ja keerulise sissejuhatuse järel on mul rõõm jagada uudist, et homsest algab Lõuna-Eesti restoranimaraton ehk lausa festival. Nii laia geograafilise haardega pole sihukest aktsiooni enne korraldatud. Valetan, rahvusköökide kuu on küll olnud, kuid praegu räägime siiski juba Tartu piirest väljunud regionaalpoliitikast :).

Tasku pop-up restorani kava

Täna kõmmutati Tasku keskuses taevasse avapauk, ehk festivalil osalevate restoranide peakokad esitlesid Aivar Hansoni juhatusel oma erimenüüsid ning samal ajal alustas keskuse aatriumis pop-up restoranide ahel. Nimelt sätivad seal sel ja järgneval kahel nädalavahetusel kokku 6 restorani oma lauad üles ning pakuvad maitsvat suupoolist. Tänaseid maitseelamusi saatis väga armas väike kontsert Lenna, Marie, Robert ja Raul Vaigla poolt.


Niisiis oli algul plaan 15 x 15 ehk et 15 Tartu-poolsema Lõuna-Eesti restorani pakuvad veebruari keskpaigast märtsi keskpaigani 15 € maksvat kohalikku kööki iseloomustavat kolmekäigulist söömaaega. Elu tegi sellesse kaunisse skeemi väikesed korrektuurid ja alles jäi 14 vaprat. Viimaste uudiste järgi loodus tühja kohta ei salli ning mängu astub siiski üks jokker. Küllap kuuleme peagi ka temast, Eesti Maitsete veebilehel tasub pidevalt silma peal hoida.

Kuigi kõik restoranid ja kohvikud - Antonius, Dorpat, Werner, Noir, Alatskivi lossirestoran, Atlantis, Tokyo, Polpo, Meat Martket, GMP Pühajärve, Mr Jakob, Truffe, Vilde ja Antoniuse õu (viimane ei asetu küll tavarestoranide ritta), on siin mängus võrdsed, hakkas paar nädalat varem aset leidnud maitsmisringil silma tõelisi pärle, mida pole kahju teistegagi jagada. Kuigi, kõik olid pingutanud ja püüdnud taldrikutele visandada oma killukese Lõuna-Eestist. Ometi leiab menüüst selliseid roogi, mida nähes ja mis käige tähtsam - maitstes, tunnete head kätt ja tõelisi meistrioskusi. Ja mis saab ühes söögikohas olla suuremaks tänuks, kui klientide siiras rahulolu.

Nüüd aga lubage esitleda Eesti Maitsete lemmikuid :) Kõigi nende ja mitte ainult nende võluvaimaks küljeks on perfektsus ja professionaalsus. Seda tõestasid küll kõik osalevad restoranid.

Suurimaks üllatajaks osutus kahtlemata Tokyo sushibaar ehk leida sushibaarist linna parimaid kalaroogi oli pehmelt öeldes ootamatu. Meriahven oli praetud perfektselt, teda täiendasid bataat, avokaado (samuti ootamatu kooslus!), šampinjonid ja punane sibul. Millised värvid ja milline harmoonia! Tõeline rõõmurull vahepeal halliks tõmbunud veebruaripäevadesse. Lisaks tuleb märkida, et Tokyos kohtasime teistega võrreldes väga professionaalset ja meeldivat teenindust. Nii et tasub Ülikooli tänavale sisse põigata.

Tokyo meriahven. Foto: Lauri Laan

Tartu linnas leidus aga veel teinegi vaimustav kalaroog. Antoniuse õue Maitseelamuse koda on üks omamoodi koht. Söögikoht see ei ole, paberitega kokkasid seal ei leidu, kuid sellega seotud inimesi ühendab fanatism kohaliku toidu ja Peipsi järve kala vastu. Niisiis koja trumpäss: õlletainas praetud värskemast värskem Peipsi kala koos värvilise köögiviljapüree ja rikkaliku jõhvikakastmega. Koda avab märtsi teisel nädalavahetusel õuel kahepäevase pop-up restorani, nii et tasub oodata, kohad ära broneerida ja suud juba ette vesistada.

Antoniuse õue praetud Peipsi kala. Foto: Lauri Laan.

Dessertide kuningannaks osutus aga Polpo pohlasuflee. Muide, kui te tunnete kaneelimaitset, siis see pole kaneel :) Suuri sõnu ei oskagi seada, nii vaimustavat magustoitu pole siinkandis lihtsalt enne nähtud. Suflee, mis nõuab äärmist täpsust ja ajastatust, on hästi õrn roog. Minut siia-sinna võib kaunist maitseelamusest jätta alles vaid lössis pudru. Polpo peakokk Ave Jääger on aga kõigutamatu, dessert peab igal korral õnnestuma, lihtsalt peab ja kõik!

Polpo pohlasuflee. Foto: Lauri Laan.

Kui mõelda kõigi osalejate menüüde peale, siis hästi tore, et mitmed olid avastanud tangud. On ju tegemist padutraditsioonilise Lõuna-Eesti kraamiga, mis on teenimatult varju jäänud. Peet, kõrvits, herned on juba ootuspärane, kuid igaühel eri moodi. Pohl on uus must! Alatskivi ja Atlantis pakuvad vutti, küll eri moel, kuid mõlemal on Tartu vutikool seljataga. Inside joke, kuid mul on hea meel :). Kui muidu troonib siinkandis lihadest sealiha, siis nüüd kaotati demokraatia ära ehk pearoogade põhitooraine osas jaotati kohad võrdselt. Mr Jakobi lepasuitsune Nuustaku notsu sisefilee väärib siinkohal kindlasti esiletõstmist.

Ühest äärmiselt lihtsast, kuid võluvast eelroast ei saa ma aga kuidagi rääkimata jätta. Tükeldage head rasvast heeringat, keerutage sinna tsipake musta pipart, tõstke peale soolvees hoitud lillkapsast lõigatud õhukesi viile, kõrvale törts hapukoort ja veel nipet-näpet. Minge Noir´i ja proovige - sõltuvusttekitav!

Noir`i heeringas. Foto: Lauri Laan.

Tegelikult tasub neid erimenüüsid minna proovima küll. Tavamenüü on nagu tavaline, erimenüü loksutab aga seisvat vett päris hästi. Kokkade fantaasia, sisetunde ja maitsete kokkusobitamine annavad kokku põneva tulemuse.
Head isu, jälgige reklaami ja otsige plakateid ning menüüde vahelt erilehti!

11. veebruar 2014

Öös oli asju ehk öös oli šotlasi ...


Mida teevad seitsekümmend inimest selle talve kõige lumetormisemal ööl? Ei, ei istu kodus:) Hoopis Partsi mõisa veskis. Kusjuures pärast äraminekuga pole kellelgi kiiret, pigem lükatakse seda edasi, kuidas sa ikka kõpskingadega lumehange hüppad ja teed ei seleta niikuinii.


Mõni tund enne oli kõik alanud hoopis teisiti. Õmblusmasinad vurisesid juba kuu või isegi rohkem nii Hiiumaal, Tallinnas kui Tartus. Ja nii need ruudud lõpuks kokku said. Ikka selleks, et tähistada 212. korda kuulsa Šoti rahvuspoeedi Robert Burnsi järjekordset ehk 255. sünniaastapäeva. Seekord siis Hiiumaal. Kui eelmisel aastal võtsid Heli ja Kalle lambarupskid ning viskikastid kaasa ja sõitsid nendega Tartusse, siis sel aastal leidsid, et teised võiks ju neile külla tulla. Ja neid küllatulijaid oli oma 70 ringis. Ääremärkusena, et tahtjaid olnuks poole rohkemgi, kuid terrassile seekord laudu ei sätitud.


Burnsi õhtusöögid on pealtnäha hästi sarnased - neil on kindel etikett ja ülesehitus. Ometi on iga pidu eriline. Seekord kulges kõik nagu hästilavastatud etendus - tseremooniameistri osas Kalle Talvi ja kulinaarse väepealiku ning salanõuniku rollis Heli Hahndorf. Burns, toit, viski, toostid, keilitantsud, laulmine, vahepeal järjest, siis natuke segi-läbi, üks vahepeal äraunustatud toost veel kõige lõpuks.
Õhtu kulgemisel hoidis valvsat silma peal Eike Urke Eesti Šoti Kultuuriseltsist, viskisid tutvustasid Robert Sulumäe ja Priit Vaht Tridensist ning šoti torupilli, viiuli ja lõõtsaga esinesid Arvo Haasma ning Jaagup Kippar.

Heli ja Kalle esitlevad haggist

Burnsi ood haggisele Maidu ettekandes

Õhtu tähte püüdmas :)

Haggis, mille vaste meie köögis on täidetud magu, on midagi erilist. See pole pelgalt toit, vaid pigem  sümbol, see on märk, millega oskavad kõik üle maailma Šotimaad seostada. See on šotlaste must leib. Burnsi ood haggisele pole mitte kaunis luulevorm, vaid kiidulaul ühele isepäisele maale. Seekord siis puhtas eesti keeles Mait Tringi esituses. Haggise laudakandmine on taas kindla ülesehitusega rituaal, kus kokk näitab kõigile lauasolijatele haggist ja talle sekundeerib viskikandja. Taustaks kuuleme šoti torupillihelisid. Teatud kindlal real haarab see, kelle ülesandeks on haggis lahti lõigata, noa, suskab selle makku ning lõikab selle lahti. Kartuli- ja kaalikapuder ning ohtralt viskit!

Koos Robertiga viskikoolis

Õhtu jooksul tutvustatud viskid

Mnjaa, kas peale viski on üldse midagi veel? Mingit üht jooki või mistahes muud asja mekkides on kõik raudpolt kindlad, milline on parim. Kui aga esitletakse kuut suurepärast The Famouse Grouse, Glendronachi, Benriachi ja Clan Murray viskit järjest, tekib tõeline võistlus ning senised kuningad ei pruugi jääda enam troonile. Muide, Glendronachi 12. aastane viski oli see, mis puudutas mu meeli vast kõige enam. Ehk sellesama koolitatud vanamoelisuse pärast, mis olevat talle sisse kodeeritud :).

Raskekahurvägi nii saarelt kui mandrilt jälgis iga sammu :)

Edasi läks juba tantsimiseks. Lauad kanti välja, toolid lükati kokku ning läkski lahti. Eike vääramatu jõud vedas rahvamassi kaheksani lugema ja galopeerima. Ja nagu eestlastel, eriti hiidlastel, ikka, algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Nii et kui järg jõudis ühislauluni, mis peaks kuulutama õhtusöögi lõppu, ei tähendanud see sugugi veel kojuminekut.
Pidu lõpeb aga alati üheskoos "Auld Lang Syne" laulmisega. Heldur Karmo on loonud sellele laulule, mida nimetatakse ka Šotimaa kingituseks tervele maailmale, imekaunid eestikeelsed sõnad, "Küünlavalguse valss" on ju kõigile tuntud.


Mõned paraadpildid ka, Malle ja Mait olid selleks ajaks juba Hiiumaa koju läinud :) Elke soovitas hankida Eesti tartanikangast, kui selle kandmiseks peaks veel juhust tulema.

Sellegipoolest saab iga pidu kord otsa. Proovides avada veski välisust, viib pöörane tuisk selle peaaegu käest ning autosse ronides on juhil vaid üks meeleheitlik küsimus: "Kus tee on???".  Sügavas öös lõpuks maanteele jõudnud autos, mille spidomeeter on jõudnud just 40-ni, kostab tagapingilt röögatus "Ära kihuta!".
Siiski, pärast tasast veeremist ehk pool tunnikest hiljem, on nii mõnus süüdata Kärdla veeres Roose linnamaja kaminas tuli, keerata varbad sooja teki sisse ning heietada maailmarevolutsiooni seisukohalt täiesti tähtsusetuid jutte. Hommikul on välisukse taga hang, Jaanika kahlab läbi lume poodi omleti jaoks munade järele ning mõni tund hiljem on kahjugi lahkuda. Järgmisel aastal tulevat see pidu taas Hiiumaal, eks näe, kas šoti toidud pööratakse hiiu võtmesse või kuis.

Siin tee meid jälle kokku toob,
siin sõber sind ma näen.
Siin sõprusele tervist joon,
siin ulatame käed.
/Auld Lang Syne, tõlge E.Kumar/


Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...