28. juuli 2014

Udmurtia päevikud, vol 1: reis maailma otsa!


Kas te olete kuulnud midagi soome-ugri kultuuripealinnade uuest traditsioonist? On kuidas on. Kes teab Oliver Loodet ja MAFUN´i, see teab. Kes mitte, saab nüüd natuke teada. Igatahes, kui 7.augustil 2013. a valiti 604 elanikuga Udmurtia küla Starõje Bõgi (Udmurdi keeles Быгы) soome-ugri 2014. a kultuuripealinnaks, ei osanud keegi arvata, et me läheme kohe päriselt sinna kohale. Sügisel hakkasid ääri-veeri liikuma jutud, et kuna kultuuripealinna aasta keskseks sündmuseks saab soome-ugri toidufestival "Bõg-Bõg", võiks siit üks seltskond inimesi siiski kohale sõita. Arvestades asjaolusid, kes keda tunneb ja kes kellega käib, kujunes aktsiooni "kehaks" MTÜ Peipsimaa Kogukonnaköök ehk rahvakeeli Maitseelamuse koda. Pealegi oli meil ju oma mees Udmurtias ehk Aivar Ruukel. Esialgse eufooria lahtudes jõudis reisiseltskond suuremalt osalt vahetuda, viimastele liitunutele seda võimalust enam lihtsalt ei jäetud. Mängu ilu! Vaimustus kestab ka pärast reisi :).

Esimene pikem söögipaus tankla taga

Niisiis: 7 ööpäeva, kokku umbes 4500 km - pojehali! Kuhu, teadis vaid bussi GPS ja Venemaa atlas, sest Tartus müüdavatel Venemaa paberkaartidel lõppes maailm natuke pärast Nižni Novgorodi ja nagu pärast selgus, GPS-i ei tasu pimesi usaldada. Vähemalt Venemaal.

Teadmatus. Festivali korraldajatelt saadud info järgi oodatakse külla umbes tuhatkond külalist. Majutuse pärast polevat tarvis muretseda, meid pannakse kodudesse elama. Kas tõesti? Isegi kõige julgemad arvutused (tuletame meelde, et külas on ca 600 elanikku!) näitasid, et midagi siin ei klapi. Tegime nalja, et võtame kaasa hästi palju riideid, siis saab vahetada ja jätta mulje neist sadadest ja sadadest külalistest. Tegelikult vastas eelinfo tõele!!! Ja kaasavõetud telke ei läinud tõepoolest tarvis.

Heinapallid on haruldus

Mahajäetus ...

Laadisime 16. juuli esimesel tunnil bussi pilgeni kraami täis ja reis võis alata. Toll võttis asja rahulikult, nõustus Tambovi koefitsendiga ning tõkkepuu, mis lahutas meid Idast, tõsteti üles. Mõne tunni pärast sai selgeks, et otseteed ei pruugi kiiremad olla, sest asfaldiga on nagu on. Aga kõigest hoolimata oli tee sirge, ees ootas helendav tulevik ning kahel pool maanteed kõrgus Sosnovski karuputk. Pihkva oblast on ikkagi Venemaa ääremaa ja seda on ida suunal näha ning tunda (huvitaval kombel tundus eelmisel aastal Pihkvast põhja poole sõites küll natuke teistmoodi). Lõputu võpsiku peale katkes nii mõnegi kannatus, no millal see rahvuspark kord otsa saab. Mingil hetkel saigi, küllap see juhtus Tveri oblastis. Vastukaaluks otsustas bussi konditsioneer üles öelda, mis tähendas seda, et bussijuht Erki veetis suurema osa esimese ja teise päeva peatustest bussi katusel. Kruvikeerajaga. Jüri õpetas all. Moskvas oli ligi 30 kraadi sooja, buss seisis ummikuis, pea kohalt tuli vaid sooja õhku. Bussi sisetemperatuuri võis vaid oletada. Andke külma õlut!!!
 




Ja veel, ärge kunagi hõisake enne õhtut! Eriti Venemaal, kus praegu käib metsikus tempos teedeehitus ja pool elu möödub ummikutes, teesulgudes ja ümbersõitudel. Enne Moskva sauna olime just rõõmustanud, et tee kulgeb kenasti ja jõuame ööbimiskohta isegi kavandatust varem. Tuhkagi!!! Põrgukatlas istumine röövis lisatunde, nii et planeeritud 15 tunni asemel jõudsime Pokrovi 18 tunniga. Kusjuures palju poleks puudunud, kui me oleksime oma hotellist mööda kimanud. Arutasime just Triinuga, et oh kui tore koht ja nii toredad majad, nagu palsam hingele pärast Moskva kaost. Kohe kahju, et siin ei saa peatuda, kuidagi kodune tundub. Järgmisena röögatas Triinu, et seis, meie hotell! Jumal tänatud! Ääremärkusena, et kasutage Venemaal võimaluse korral hoopis üle interneti Google Maps`i, mitte GPS-i, nii on lihtsam oma kannatusi ette näha.

Kodune Pokrov




Hotell oli iseenesest väga korralik. Pärast ligi ööpäeva bussis tundus see lausa luksina. "Oi, meil on vannitoas PÄRIS vann!", kostus rõõmuhõiskeid. Ja oh kui hea oli ehtsas voodis ennast välja sirutada, mitte tukkuda bussiistmel, jalad krõnksus, kael kange ja silmad paistes.

Järgmist päeva optimistlikult alustades polnud meil õrna aimugi, et planeeritud 18 tunnisest sõidust saab tsipa rohkem kui ööpäev. Lisaks lõppematule teedeehitusele vähendab sõidukiirust tohutu kaubavedu. Maanteed on täis suuri rekkaid, sekka vahele veidi sõiduautosid. Reisibusse ei näe praktiliselt üldse mitte, üksnes linnalähibussid ja kooliekskursioonid.

Mõned maanteeäärsed bussiaknaklõpsud


Bussijuhid olid hommikul küll konditsioneeri kallal nokitsenud, kuid suurt tolku sellest polnud, väheke jahedat ja taas soe briis. Järsku teadsid Eesti mehed (ehk need, kes rooli ei keeranud) väga täpselt, miks see nässus on. "Freooni viga", leiti üksmeelselt. Tutkit, tagasiteel selgus, et harjad hoopis :).


Muide, Dzeržinski lähedal sündis esimene kulinaarne leiutis - "silk po Dzeržinsk" (või oleks õigem öelda po Dzeržinskomu?). Retsept on väga lihtne: võtke purk kodus marineeritud silke koos sibula ja porgandiratastega, hoidke seda ööpäev tulises ruumis, valage marinaad ära, tõmmake nina suurepärast kalaaroomi täis ning suruge kala koos osa sibula ja porgandiga kahvli abil sodiks. Võite isegi kergelt vahustada:). Ai, kui kaunis terashall mass sellest tuleb! Kodunt kaasa võetud rukkileivaga imeline! Silmadega ei söö. Kui tekib soov maitset mitmekesistada, leidke kusagilt üks avokaado ja suruge seegi kahvli abil kalapasteedi sekka. Väljanägemist see ei paranda.

Silk po Dzeržinsk

Kui sõita jäi veel 738 km, tegime ühe viisakama kohvikupeatuse. Tanklatele vahelduseks. Kohviku ees õitsesid liiliad ja koriander sõbralikult ühes peenras (väga ilus muide), söök oli maitsev, viin külm ning telekast tulid Šuriku seiklused. Kartulisalati asemel kõneldakse teispool piiri Olivier`salatist ning hapukoor maitses nagu vanasti. Jäätis muide ka.




Kuna kõht oli täis ja meel hea, otsustasime teha panuseid, millal kohale jõuame. Sellel hetkel tundus kõik veel optimistlik. Kostja pakkus lausa 3.07, Tauno aga teise äärmusse 15.30. Õigus polnud kummalgi.

Ühes kandis kohtas huvitavat trendi: küngaste otsa olid ehitatud äärmiselt suured ja uhked majad. No muinasaegsed linnused nägid ju samasugused välja :)

Ühel ümbersõidul möödusime väga lähedalt Lukoili hiigelterminaalist, kaugemal tossab naftatorn ...

Mõni aeg hiljem, kui hakkas juba hämarduma, tahtsime väikest poepeatust. Juhid otsisid sobiva koha ja sekund enne maanteelt kõrvale pööramist hakkas ühel mehel väga kiire. "Säga!!!", kriiskas Tauno ja tormas vaevu peatunud bussist ummisjalu kalade suunas. Kust ta selle ära nägi, ei saa ma sellest senimaani aru. Igatahes olime sattunud maanteeäärsesse kalaparadiisi: kolm halli moodustasid kalaturu, kus pakuti nii toorest, suitsutatud kui kuivatatud kala. Ka külapoe teises osas oli kalapood. Tuntud ja tundmatud kalad ning ... säga. Külmsuitsusäga, kui täpne olla. Nii vähe piisabki maiseks õnneks keset suurt Venemaad! Kusjuures see ongi vaid Venemaal võimalik!





Öö. Sündmused Ukrainast olid jõudnud ka meieni. Ümberringi vaid silmapiirini ulatuv avarus. Avarus, mis mingil hetkel omandas hoopis teistsuguse tähenduse. Taas tuli meelde aasta 2002 ja ei-kellegi-maa tunne Moskva-Tartu bussis, kui kevadisel kulupõletamisajal sõitsin bussiga Moskvast tagasi Tartusse ja põldudelt tõusis kirbe kulupõletamisving, tuletõrjujad kustutasid mahajäetud suurfarmi, tükati puudus igasugune mobiililevi ning aeg-ajalt äratati reisijaid passikontrolliga. Varane hommik. Päike, mis hiilis sekundhaaval vaikselt ülespoole, oli ühtäkki meie ees. Kuldne ja ergas, pimestav. Lummavad vaatepildid. Kell oli veerand 5 kohaliku aja järgi, reedene päev oli alanud. Jõudsime Udmurtiasse.


Bussis kehtis Eesti aeg :)


Teine maailm. Nafta. Päevalill. Sosnovski karuputke aset täitsid mistahes Lada mudelid, eriti Nivad. Tegelikult juba mida edasi ida poole Nižni Novgorodist, seda enam kaldus tasakaal Vene autode suunas. Lääne peened autod ei ole lihtsalt sinna mõeldud. Ja üha rohkem suuri veomasinaid ning ... tanklaid. Venemaal on nii palju erinevaid tanklakette, et hoolimata tihketest peatustest ei suutnud me kindlasti kõiki erinevaid tanklaid külastada. Möödudes Udmurtia pealinnast Iževskist ehk Ižkarist, tundus, et oleme samahästi kui kohal. Votkinsk ehk Votka näis veel suure linnana, kuid siis algasid kruusateed. Metsad, naftapumplad, kahtlased sildid tee ääres. Ärevus puges hinge, kas me oleme ikka õigel teel? Vaikus bussis. Suur festival, aga ei ainsatki teeviita ega silti. Kas me olemegi tõesti ainsad külalised? Kui viimaks silmasime järjekordses teeristis puust viita, puhkes bussis lausa kilkamine. Veerand kümme hakkas orus küla paistma. Jõudsime Bõgõsse ...



24. juuli 2014

Armastusega angervaksast


Angervaks on õitsenud juba oma paar nädalat. Veel eelmisel aastal samal ajal niitsin nad külma rahuga maha, ise kirudes, et peab neid nii palju olema. Sel aastal on kõik teisiti, lauda taga heinamaal jätsin kõik puhmad kasvama, nikerdades vikatiga nende ümbert ringi. Ja kui neist puudu tuli, võtsin juba naabrimehe heinamaa ette :).


Kõik sai alguse eelmisel sügisel, kui Heli võttis Tartusse lambalihaõpikööki tegema tulles kaasa mõned Hiiu Gourmet`siirupipudelid, sealhulgas rabarberi-angervaksa siirupit. Jesver, kui hea see oli!!! Tühja sellest liha marineerimisest :) Angervaks oma vanillise aroomiga, niisama limpsida, taevalik! Sildi peal oli kirjas, et aitab ka külmetuse vastu, testitud, toimis. Terve talve ja kevade käisin ringi üheainsa mõttega - see aasta saab angervaksa aastaks :D. Ja nii ongi. Juba on keedetud suurem laar rabarberiga siirupit, natuke väiksem sidruniga ning lähipäevil võtan ette punase sõstraga. Angervaks nõuab haput ja natuke värvigi ei tee paha.


Huvitaval kombel ei ole angervaks meil toidutaimena nii levinud nagu mõni teine. Ometi oleksid tema tervistavad omadused ju rohkem väärt, et temast enam rääkida. Isegi kõige värskemas raamatus Eesti toidutaimedest (R.Kalle ja R.Sõukand, Eesti looduslikud toidutaimed, Tallinn 2013) öeldakse, et angervaksast on igapäevast teed tehtud harva ning toitude valmistamist ei tunta ammugi. Samas öeldakse, et õieteed tarbitakse peavalu, köha, rinna- ja naistehaiguste puhul ning et viimasel ajal on temast ravimtee valmistamine oluliselt kasvanud. No tõesti, milleks neelata mõttetuid tablette, kui looduslik abivahend talviste tervisehädade jaoks on täiesti olemas. Kusjuures tasuta!!! Teda ei pea isegi tikutulega otsima, kõrgemad valged tupsud näitavad ennast kaugele. Kraavikaldad, metsa- ja põlluääred, mida hing veel ihaldaks!


Niisiis siirup. Kui ma tegin esimese rabarberiga siirupilaari, käisin iga natukese aja tagant poti kaant kergitamas. Jättis üsna imeliku mulje, kuid see lõhn oli lihtsalt nii vastupandamatu. Õrnalt vanilline, natuke vürtsikas, kusagil kaugel oleks nagu aimata kergelt aniisi. Sidrun muide tappis selle taevaliku lõhnabuketi, kuigi seda kombinatsiooni peetaks pigem esimeseks valikuks. Kas põhjus on sidrunikoores leiduvates eeterlikes õlides, või on see mõni muu põhjus, kuid tundub, et angervaks tahab kaaslast oma keskkonnast. Ja õige see ongi ju.
Siirupit võib teha kahel moel. Tohterdamiseks mõeldud siirupil laske kuni 5 päeva tõmmata (paljudes õpetustes kohtab just niisugust päevade arvu, kuid häda korral piisab ka 24 tunnist) ja ärge pärast enam keetke. Jaotage väikestesse purkidesse või pudelitesse, korkige ja säilitage külmkapis. Ilmselt ei tasu niisugust siirupit siiski väga pikalt säilitada, lisanditest tingitud käärimaminekuoht on olemas. Ületalve säilitamiseks keetke aga siirup pärast kurnamist läbi. See sobib niisama morsi tegemiseks, liha marineerimiseks ja mistahes toitudesse ning aitab kenasti ka külmetuse puhul kuuma joogina või tee hulka.


Angervaksasiirup
3 liitrit

2 l vett
2 kg suhkrut
40 angervaksaõisikut
8 vart rabarberit või 1 kg punaseid sõstraid

Aja vesi keema, lisa suhkur ja lase mõni minut hoogsalt keeda. Lisa köögikombainis purustatud rabarber või sõstrad. Tõsta pott tulelt ja suru potti angervaksaõisikud. Jäta nõu sooja koha vähemalt üleöö tõmbama. Kui lased segul kauem tõmmata, tõsta nõu teisel päeval jahedasse, näiteks keldrisse või külmkappi. Kui õige päev on käes, kurna mass läbi mitmekordse marli ja keeda läbi. Vala ettevalmistatud purkidesse või pudelitesse ja säilita jahedas.
--------------------
Täiendatud 23. juulil 2015:

Eelmise ja selle aasta katsetuste tulemusena võin öelda, et kui vähegi mahti, võiks siirupi koos angervaksaõisikutega jätta 2 ööpäevaks tõmbama. Ja kui on veel rohkem aega, võiks kannatada ka kolmanda ööpäeva. Tulemus on hästi intensiivne ja aroomikas.
Siirupit ei pruugi teha ainult sõstarde või rabarberiga. Kuna sel aastal hakkas angervaks kohe hästi vara õitsema, proovisin ka niisugust kooslust, kuhu sai siirupi baasportsule lisatud 1 kg maasikaid ja 200 g sügavkülmast võetud eelmise sügise pihlakaid ning samapalju punaseid sõstraid. Uus lemmik!
Ja veel. Sidruniga valmistatud siirup kaotas kevadeks isegi angervaksa enda aroomi. Kui rabarberi ja sõstardega variandi puhul säilis kevadeni taime enda õrn aroom, maitsest rääkimata ja läks isegi paremaks, siis sidruni puhul oli saanud sellest heast kraamist vaid üks magus siirup. Nii et sisetunne, et kasutage komponente angervaksa enda keskkonnast, on täiesti õige :).

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...