24. detsember 2015

Viimase minuti kommid

Hoolimata sellest, et rohi on roheline ja mõnel pool pungad puudel uuesti puhkemas, on jõuluaeg käes. Natuke närviline oma jõulueelses tuhinas, sest tahad või ei taha, mõned toimetused kipuvad ikka viimasele minutile jääma. Ehk on inimestel nii kiire, et ei jõuta ennast töölainelt välja lülitada. Ehk ollakse harjunud, et kõike saab 24/7. Ehk ollakse harjunud, et pead ise 24/7 kättesaadav või vähemalt nähtav olema, muidu poleks sind justnagu olemas. Tegelikult ei pea. Sellest ei juhtu midagi, kui tõmbad ise korraks juhtme seinast välja. Vastupidi. Korraks pilvede pahelt piiluv päike on palju enamat väärt kui kaubanduskeskuse aatriumis helklev lampide rägastik. Petlemma tähest rääkimata, mis siis, et on täiskuuaeg.

Mida aeg edasi, seda enam meeldivad mulle kingitused, milles on kinkija enda käsi mängus. Need ei pea olema keerulised, kuid väike vimka sealjuures ei tee paha. Elu ei pea olema surmtõsine, vähemasti ei tohi seda enda jaoks niimoodi võtta.

Rõõmurikkaid jõule!


Nuudlitrühvlid
20 kommi

125 g kõige peenemaid nuudleid
0,6 dl heledat või tumedat suhkrusiirupit (näiteks Dansukker)
25 g võid
75 g šokolaadi
50 g metsapähkleid
lusikaotsaga vanillsuhkrut
toiduõli nuudlite frittimiseks

Kõigepealt kuumuta väikeses potis õli ja friti nuudlid kiiresti väiksemate portsude kaupa, nii et nad muutuvad peaaegu kuldpruuniks. Tõsta vahukulbiga majapidamispaberile nõrguma. Kuumuta siirup ja või peaaegu keemiseni, tõsta tulelt. Lisa hakitud šokolaad ja pähklid, samuti vanillsuhkur, sega läbi. Lisa veel soojad nuudlid ning sega kiiresti ühtlaseks, et mass ei jõuaks maha jahtuda. Veereta peopesas paraja suurusega kommid ning tõsta taldrikule tahenema. Eriti mugav on komme veeretada kummikinnastega. Lase kommidel täielikult maha jahtuda ning paki ükshaaval tsellofaani või säilita õhukindlalt suletud karbis.


11. detsember 2015

Kõik on võimalik ehk vaata vaata vaata mind

Spelta on taasavastatud vana. Evolutsiooni järjekorras üheteranisu (einkorn, Triticum monococcum) - kaheteranisu (emmer, Triticum dicoccum)  - spelta (Triticum spelta L) - tänapäevane pehme nisu (Triticum aestivum) seisaks ta telje keskpaigast justkui tsipake tänapäeva poole, kuid see ei loe midagi. Spelta, mis on oma omadustelt sarnane pigem einkorni ja emmeri kui pehme nisuga, on justkui sild moodsa antiigi (resp lääne kultuuri) ja vana pärimuskultuuri vahel. Neid sõnu kasutab Valdur Mikita oma värskeltavaldatud raamatus küll Eesti kultuuri kohta, kuid speltaga on sama. Viljakultuur, mida Eestis seni teadaolevalt ei tuntud (andmed on üksnes emmeri kohta)*, on saanud nüüd nähtuseks. Ehk peaks isegi suure algustähega kirjutama? Keskkonnaministeeriumi võõrliikide andmebaasi järgi loetakse tema sisenemiseks meie ruumi aastat 1925. Ja mis eriti tore, leviku tõkestamiseks aitavat selgitustöö, kuigi kultiveerimise leviku tõttu on levikut peaaegu võimatu tõkestada :).  Täpsemalt, meil on see avastuse rõõm, Saksamaal, Šveitsis, Austrias jm sealkandis ei ole midagi vahepeal küll päris katkenud, kuigi ka seal on alanud uus speltaaeg. Kuid just meie perifeerses kultuuris on sellel mingi teistsugune mekk man. Ehk sama, kui läheneda mõnes teises piirkonnas rukkile.

Ei, maailm pole mitte ootamatult segi paisatud, vaid toiduviljale orienteeritud projekti "Tervislikud vähemlevinud teraviljad" raames uuritakse kaera, rukki, spelta, üheteranisu ja kaheteranisu kasvatamise võimalusi, nende omadusi, samuti enamaid kasutusvõimalusi erinevates partnerriikides Kreekast kuni Eestini. Katsetustes on üle 200 erineva sordi, mis on ikka tohutu hulk materjali. Eesti Taimekasvatusinstituudis Jõgeval on (tali)speltaparadiis. Mõelda vaid, esimesel sügisel külvati 188 genotüüpi, teisel 100, ka sel sügisel 100, mis hangiti algselt maailma erinevatest geenipankadest, käest kätte viisil jne. Kuulates üleeilse teabepäeva** ettekandeid, olin ikka täiesti rabatud, spelta ei ole lihtsalt spelta, vaid sel on nii palju erinevaid sorte! Näiteks Šveits, mis on väga konservatiivne ning hoiab vanu pärandsorte kui kultuuripärandi ja kultuurmaastiku osa vs meiepoolsem Euroopa, mis tegeleb ka uute aretistega. Takkapihta Gotlandi vanad karused sordid, mille ohted on sama tugevad kui hambaorgid, võiks ehk Saaremaalgi kasvada (Koplimäe talu proovib seda teha :) ). See kõik on nii pagana põnev!

Kus vähegi võimalik, olen alati nagu katkist plaati mängides rääkinud, et nii lihtsalt ostja kui toiduvalmistaja jaoks on oluline, et müüja valgustaks, mis sordiga on tegemist. Et tomat pole lihtsalt tomat ja kartul lihtsalt kartul, tuleb välja, et spelta pole ka lihtsalt spelta. Nimelt uuris Reine välja, et eristatakse nn puhast speltat ning spelta ja nisu ristandit. Lisaks tehakse katseid spelta ja nisu ristamiseks ning speltaga tagasiristamiseks, nii et selles vallas on lähemate aastate jooksul oodata päris huvitavaid arenguid. Kusjuures see on nii uus teave, et isegi teraviljakasvatajad ei tea, millega nende põldudel tegemist. Niisugused katsed on vajalikud uurimaks, kas ja kuidas spelta tervislikud omadused muutuvad. Tsöliaakiahaiged ei tohi niikuinii süüa gluteeni sisaldavaid teravilju, kuid gluteenitundlikud, kellel tavaline nn saianisu tähendab vaevusi, saavad oma menüüd kohandada vastavalt oma keha tunnetamisele. Spelta, einkorn ja emmer on üsna lähedased teraviljad, seega pole erilist vahet, millist neist tarbida. Viimasel ajal tekkinud tohutu ažiotaaž einkorn vs saianisu ei oma tegelikult tähtsust, pigem peaks vaatama selle kolmiku ja saianisu suhet. Lisaks võiks eelistada seda, mis kasvab meie kliimatingimustes, kui tellida kusagilt kaugetest maadest valmistoodet, eriti, kui see on jahu. Spelta tera, mis pärast koorimist hakkab kiiresti vananema, vajab kiiret realiseerimist. Jah, einkorni ja emmerit on kasvatatud ka Eestis, Jõgeval küll katsepõllul ja emmerit näiteks TÜ-s Wiru Vili katsetusena, näpuotsaga ka mujal, kuid ulatuslikumaid järeldusi on veel vara teha ja seemet pole seni Eestist võimalik hankida.
Sellega seoses tekkis idee teha kevadisel speltapäeval nende kolme vilja ja jahu võrdlust nii analüüsitasandil kui küpsetada neist midagi ning rääkida teistelegi. Ikka päriselt ja pärast ära ka süüa, mitte nagu laboris 10 grammist jahust plönne "küpsetades" :). Nii et püsige lainel!

Eestis süüakse täna ära umbes 50 ha saak. Kasvatatakse küll 1000 ha kanti, kuid suurem osa läheb ekspordiks. Naljaga pooleks, et ostame siin Kesk-Euroopas jahvatatud jahu, mis on siit terana välja viidud :). Ometi on meil olemas Kaarli ja Koplimäe talud, kes kasvatavad ise vilja, lasevad veskist läbi ning küpsetavad samuti oma jahust. Lisaks saab speltajahu ja -helbeid Loona ning Koksvere veskist, ehk veel kusagilt.

Ehk täitub aastate pärast unistus oma Eesti speltasordist. Seni saab taotleda üksnes mõnele olemasolevale sordile esindusõigust, mis võimaldab siin seemet ise kasvatada, selle asemel, et sisse tuua.

Mulle meeldib spelta oma erilise magusa, natuke pähklisegi maitse poolest. Kruupides, milles tera on kõige vähem purustatud, on see erilisus ka ehk kõige selgemini tunda. Sealjuures on spelta ja muidu tulihapu astelpaju kooslus üks mu suuri lemmikuid.


Osso buco speltakrubottoga
4 veisekoodi lõiku
1 sl jahu
2 sl võid
2 dl valget kuivemat veini
umbes 2 dl puljongit või vett
2 loorberilehte
veidi kuivatatud tüümiani
soola
pipart
Gremolata:
2 küüslauguküünt
väike kimp siledalehelist peterselli
1 sl riivitud sidrunikoort
Speltakruboto:
2 dl speltakruupe
1 sl võid
1 sibul
2 dl valget veini
umbes 5 dl veise- või köögiviljapuljongit
0,5 dl astelpajumahla
0,5-1 tl suhkrut
soola
pipart
soovi korral 50 g Valio Forte juustu
Kõigepealt pane loputatud sepltakruubid sooja veega likku. Kuna need kruubid vajavad valmimiseks rohkem aega, võiks nad isegi paar tund varem juba ligunema tõsta.
Kuivata koodilõigud majapidamispaberiga, kasta jahusse ja raputa kuivaks. Prae kuumas võis kiiresti mõlemalt poolt pruunikaks ja tõsta ahjuvormi. Lisa ülejäänud ained, kata nõu kaane või tugeva fooliumiga ning küpseta ahjus algul 175 kraadi juures umbes tund, alanda veidi kuumust ja lase veel vähemalt tund küpseda, kuni liha on kondi küljest lahti. Soovi korral võid seda toitu valmistada ka pliidil, lastel lihal tasasel tulel haududa.
Traditsioonilise gremolata jaoks haki kõik koostisained hästi peeneks, riputa lihalõigud sellega üle ning laske kaane all vähemalt 15 minutit tõmmata.
Vahepeal, kui lihal on umbes kolmandik aega valmimiseni, alusta krubotoga. Nõruta paisunud kruubid sõelal ja prae potipõhjas koos hakitud sibulaga või sees läbi. Lisa vein ja suhkruga segatud astelpajumahl (ära poesiirupit siiski kasuta, tulemus võib liiga magus saada), alanda kuumust ja lase ilma kaaneta podiseda ning kruupidel paisuda. Edasine sarnaneb juba tavalisele risoto valmistamisele ehk aeg-ajalt segades lisa osade kaupa puljongit, kuni eelmine ports on kruupidesse imendunud. Väldi põhjakõrbemist! Tembi niikaua, kuni kruubid on pehmed ja puder paraja konsistentsiga. Lisa vajadusel soola-pipart ja soovi korral riivitud juustu.
Serveeri kohe, kui kruboto valmis saab.
Retsepti leiab ka Tartu Lõunakeskuse Taluturu veebilehelt http://www.taluturg.ee/retseptid/.


------------------------------------------------------------
* - Artikkel "Synthesis and a mission fof the future." Kogumik "Medieval Food Traditions in Northern Europe", toim. Sabine Karg. Publications from the National Museum Studies in Archaeology & History Vol. 12, Copenhagen 2007. 
S.Hiie ettekanne "Charred Grain Finds from Estonian Hillforts", kogumik "15th Conference of the International Work Group for Palaeoethnobotany; Programme and Abstracts", Terra Nostra - Schriften der GeoUnion Alfred-Wegener-Stiftung, 2010/2, Berliin 2010. Jne.
** -  Kes soovib lugeda kõnelausest projektist lähemalt, võib vaadata SIIT kevadel toimunud teabepäeva ettekandeid ning 9. detsembri ettekandeid SIIT.

29. november 2015

Soome-ugri lainel eestlaste verikäkist kuni ungarlaste hernesupini


See sügis möödus täielikult soome-ugri lainetel. Pärast möödunudsuvist Udmurtia reisi hakkas kusagil sees kriipima tunne, et tegelikult me ei tea oma hõimurahvaste toitudest suurt midagi. Õigemini teame üksikuid roogasid, mis on tõusnud või tõstetud klassikute tasemele, ülejäänute puhul kergitame üksnes kulme. Tõele au andes, paljud ka korduvad erinevate rahvaste juures. Siiski, hoolimata jahutoodete, marjade-seente, metslooma- ja linnuliha ning muu säärase prevaleerimisest, on see ugri-mugri köök päris vaheldusrikas ning põnevgi. Kohati tuletab küll meelde armastusväärse Lilian Kosenkraniuse ületamatult optimistlikke lõike omaaegses saates "Vaata kööki", puudub üksnes see grotesksuse mõõde, kuid kõik ongi selline, südamest. Vähemasti tekib mul selline tunne siberipoolsete rahvaste menüüd vaadates. Mida lääne poole, seda mitmekesisem see on, eks kliima ja põllumajanduslikud tingimused ole ju ka hoopis teised.

Suvel jõudis minuni jutt, et uue aasta Fenno-Ugria Asutuse hõimukalender tuleb toiduteemaline, koostajateks Aivar ja Ljudmila Ruukel Soome-Ugri Toidukultuuri Seltsist. Et iga kuu saab ühe rahvakillu toidututvustuse ja retsepti. Põnev, eksju! Kuna detsember oli reserveeritud Eestile, polnud sekunditki mõelda - otse loomulikult verikäkk. On see ju midagi täiesti eestilikku, mida ei tehta niisugusel kujul mitte kusagil mujal. Jah, analoogset rasvast, verest ja jahust segatud tainast topitakse mitmel pool soolde, kuid niiviisi pätsikutena on see midagi niisugust, mis kuulub meile. Tegelikult on ju õite vähe selliseid toite, mille puhul võime rahumeeldi öelda, et see on "Eesti asi". Pealegi sobib see Taunoga, kui esimese Soome-Ugri toidufestivali võitjaga, märksa paremini kui mõni muu toit, koogivaagna välistasin kohe :). Tuleb ju tänavu detsembris Maitseelamuse kojas juubelihõnguline õpiköök, kus teeme Jaanikaga viiendat korda verivorsti ja verikäkki, Jaanika perekonnaretsepti järgi vorste ja minu oma järgi käkke. Ning mul on südamest hea meel, et see käkiretsept, mis on pärit minu ema ja vanaema käest ning mis on meid kojas teeninud kõik need aastad, läheb nüüd ka laiemasse ilma rändama, sest kalender on nii eesti, vene kui inglise keeles.


Niisiis pildistasime keset juulikuud verikäkitegu, esimesi etappe kodus ja viimaseid kojas. Natuke naljakas küll oli seda kõike niisugusel aastaajal teha, aga ega see polnud esimene kord. Sügavkülmas on mul viimastel aastatel alati karp verd varuks, nii et verepulbrit, kui äärmuslikku abivahendit, pole tarvis kasutada.

Detsember on Eesti kuu

Paar nädalat tagasi sai kalender valmis. Lisaks verikäkkidele leiab kalendrist Karjala pirukad, hantide kalasupi, liivlaste sklandrausis`e (tekstis on kogemata kombel aps, nimelt on neile pirukatele omistatud ikka garanteeritud traditsioonilise eritunnuse staatus ehk TSG, mitte kaitstud geograafiline tähis), setode sõira, ungarlaste guljaši, komide kalaleiva, soomlaste mustikapiruka, saamide murakatega täidetud kala, ingerisoomlaste seenesupi, udmurtide pelmeenid ning maride keedupirukad. Vahva on see, et nii mitmedki inimesed, kelle pilt üht või teist kuud kaunistab, on kojas ise kokkamas käinud. Ja pealegi on kõik retseptid autentsed. Just ses mõttes, et pärinevadki kohapealt, vastava rahva juurest, mitte ei ole siin välja mõeldud või kohandatud.

*          *          *

Oktoobrikuu Tiius: Karjala hapukapsad, Komi kalaleib, Mari puravikupelmeenid, Udmurdi perepetšid, lisaks veel Ungari hernesupp

Saadetud retsepte ja saatetekste üle vaadates jõudsin järgmise mõtteni ehk pühendasin oktoobrikuu Tiiu suure teema rubriigi samuti hõimurahvaste toitudele. Kirja said maride puravikupelmeenid, karjalaste hapukapsad, komide kalaleib, udmurtide perepetšid ehk väikesed lahtised pirukad ja ungarlaste hernesupp. Ma poleks eales uskunud, kui maitsva supi saab sisuliselt vaid hernestest, petersellist ja võist. Tegelikult või, õigemini palju võid, ongi see võluvits, mis selle supi nii siidiseks ja sametiseks muudab. Kes see enne näinud on, et võiga saaks midagi ära rikkuda :).


Ungari hernesupp

50 g võid
400 g külmutatud herneid
kimp peterselli
1 sl jahu
5-6 dl vett või kanapuljongit
1 dl vahukoort
soola
röstitud saiakuubikuid

Sulata potipõhjas või, vala herned potti ja prae algul keskmisel, seejärel madalamal kuumusel koos hakitud peterselliga 10-15 minutit. Põhjakõrbemise vältimiseks tuleb herneid vahepeal korduvalt segada. Suru pudrunuiaga herned osaliselt katki, lisa jahu, sega läbi ning kuumuta veel mõni minut. Vala supipõhjale kuum vesi või puljong ja lase 5 minutit madalamal tulel podiseda, kuni keedus pakseneb. Lõpuks kalla supisse koor ning keeda veel paar minutit. Maitsesta soolaga.
Söömisel tõsta supisse röstitud saiakuubikuid ja puista soovi korral üle hakitud peterselliga.

18. november 2015

Komervīderi ehk üks seik meie ühisest ajaloost


Täna on Läti iseseisvuspäev. Ehk ma polekski sellest nii suurt numbrit teinud, kui Pille ei võtnuks  Nami-Namis ette Läti toitude kollaaži kokkupanekut. Enesele ootamatult selgus, et olen siin blogis viidanud üsna palju Lätile ehk tegelikult Liivimaale. Üha enam olen veendunud, et kui me räägime nn talupojaköögist, siis varasemad ülevõtted võivad küll olla soome-ugrilikud ja neid me teadlikult enam ei mäleta ega saagi mäletada, kuid need, mida mäletatakse ning mis on jõudnud tänapäeva, on seotud pigem ühise Liivimaaga, eriti siin lõuna pool. Huvitav on see, et osad toidud, mis tunduvad Lätis käies tuttavatena, on meil tuntud üle Eesti, mõned aga rohkem Lõuna-Eestis. No kes ei teaks peki- ehk peekonipirukaid. Sklandrausis, mis sarnanevad Karjala pirukatega, kuid kuuluvad tegelikult liivlaste pärandisse, on omaette teema ja neist märgilistest ning märgiga lahtistest väikestest pirukatest tuleb teha omaette lugu.


Ostsin sügisel Lätis käies nende imekauni toiduajakirja “Četras sezonas” värske numbri ning ühelt reklaamileheküljelt jäi silma imekaunis raamat, inglise keeles. Kuna läti keelega on kehvasti, paelus see otsemaid mu pilku. Sõbranna vihje peale leidsin Rahva Raamatust üles ning ... vahel saab mõni asi olla nii ilus, et klomp tõuseb kurku ja südames on valus. Kuidas on võimalik nii ilusasti kirjutada! Signe Meirāne imekaunis ja soe raamat "Our Heritage" (läti keeles "Mūsu Mantojums") on tema tänukummardus nii oma kui teistele Läti vanaemadele-vanaisadele. Ei, see pole lihtsalt kolmeaastast projekti kokku võttev retseptiraamat, vaid midagi märksa enamat. See on läbilõige 20. sajandi traditsioonidest ja traditsioonilistest toitudest 21. sajandi pilgu läbi. Et poleks hilja, nagu tema endaga juhtus. Raamat tunnetest, rõõmust, piiritust armastusest ja kusagil südamesopis aimatavast kurbusest. See on midagi, mida ei saa käega katsuda, kuid ometi on see nii tähtis, et kaotamine pole võimalik. Ehk on see mälestusmärk ühele ajastule, kuna 20 aasta pärast pole samasugust raamatut lihtsalt enam võimalik koostada. Ütlen seda seepärast, et raamat on jagatud nelja ajaloolise piirkonna - Vidzeme, Latgale, Zemgale koos Selijaga ning Kurzeme vahel, nii et iga piirkonda sissejuhatavatel lehekülgedel on räägitud ka sellele alale iseloomulikest toitudest. Need on 20. sajandi vastu pidanud toidud, mil piirkondlik mälu ja toit olid veel eristatavad. Nad on tänu pidevale edasirääkimisele elus ka 21. sajandil, selles pole kahtlust, kuid nüüd võib olla tegemist juba piirideta toiduga.


Ma ei hakka kogu raamatut ümber jutustama ja retseptiregistrit, millest enamus on minu põlvkonnale vägagi tuttavad (taas see ühise Liivimaa sündroom), kopeerima. Tahan rääkida ühest söögist, mille üle olin sügavalt hämmeldunud. Heas mõttes muidugi. Kas see on võimalik??? Kokneses elava Vija Stubure nelja toidu seas oli komervīderi ehk täidetud pannkoogid. Lätis tuntakse neid ka nime all kommorgenvīderi. Tegemist on soolase täidisega, on see siis liha, kops vm, pannkoogid, mis pakitakse kenasti kokku ning küpsetatakse üle. Kõrvale pakutakse tavaliselt hapukoort või hapukoorekastet.
Mul polnud seni õrna aimugi, et nimekuju, mis meie vanades kokaraamatutest esineb kas Komm morgen wieder või otse eesti keelde tõlgitult tule homme jälle, on neil lihtsalt läti tähtedega mugandus saksakeelsest. Iseenesest on see hirmus armas ja südamlik, kuidas toit on säilitanud viite oma rännuteekonnale, meil aga on see täna lihtsalt üks anonüümne täidetud pannkook, olenemata täidisest. Üksnes vanemad inimesed mäletavad seda. Minu sügav kummardus lätlastele selle väikese vimka eest! Muide, magusa täidisega pannkooke nimetatakse neil täidetud pannkookideks.

Kui komervīderi käib kopsutäidisega, siis meil on täidisena kasutatud enamasti varem keedetud liha või praetud hakkliha.



Eelmise aasta märtsikuu Tiiusse sai tehtud natuke teistmoodi ampsud. Kui kohe pärast praadimist ei jaksa kogu hunnikut nahka pista, võib need teisel päeval üles soojendada. Kuna seesamiseemned on mu suured lemmikud, annavad need üle praadides kompsukestele mõnusat krõbedust ning maitset.

Tule homme jälle ehk ülepraetud täidetud pannkoogid
10-12 kooki

3 muna
6 dl piima
6 kuhjaga sl jahu
terake soola ja suhkrut
praadimiseks õli

Täidis:
400 g hakkliha
1 sibul
2 hakitud keedumuna
soovi korral 2 sl hakitud soolaseeni
soola
pipart

Ülepraadimiseks:
1 muna
50 g seesamiseemneid
serveerimiseks hapukoort või hapukoorekastet
Taina jaoks klopi munad suhkru ja soolaga lahti, lisa veidi piima ja kogu jahu. Klopi hästi läbi, et jahutükke ei jääks ning lisa osade kaupa piim, tainast kogu aeg edasi vispeldades. Lase enne küpsetamist umbes 30 minutit seista ja sega uuesti läbi. Küpseta õlis õhukesed ülepannikoogid.
Täidise jaoks prae sibul, hakkliha ja soovi korral peeneks hakitud leotatud soolaseened läbi, maitsesta ning lisa peeneks hakitud keedetud munad. Pane igale pannkoogile paras lusikatäis täidist ning voldi pakikeseks. Serveeri kohe soojalt või järgmisel päeval ülepraetult. Viimasel juhul pintselda täidetud pannkook kergelt lahtiklopitud munaga, veereta seesamiseemnetes ning prae õlis üle.


Detail ühelt Cesise puumaja aknaluugilt

13. november 2015

Inimene sööb välimuse, mitte sisu järgi ehk behind the scenes


Söömaaega võib võrrelda lavastusega. Kas toidud on loo kangelaste või vaikivate rekvisiitide osas, sõltub nii valmistajast kui sööjast. Oleneb, kummalt poolt vaadata. Ja siis langeb eesriie ...

Eesriide taga tekib aga üüratult küsimusi. Kas ja kuidas teadvustame endale, millised me näeme välja tulevikus? Kas praegune toit on jätkusuutlik? Tarneahel? Aah? Milleks kõik need küsimused, kui võiks nautida maitsvat toitu, jätta sellest meeldiv mälestus ning tomorrow never dies. Aga vat mõni mees mõtleb sellele, pidevalt :) Kui ma helistasin nii kuu aega tagasi pahaaimamatult Emil Rutikule, et teha temaga lühike küsimuste-vastuste voor novembrikuu Tiiusse, kasvas sellest välja ülimalt kirglik pea et monoloog toidu teemal. Teda vaevasid needsamad lõigu alguses toodud küsimused ning lõpuks lausus, et ainus moodus, kuidas inimeste mõtteviisi muuta, on rääkida. Ja mida rohkem inimesi sellest räägib, seda parem! Ei, toitu või söömist ei tohi seejuures fetišeerida, kõike peab mõistusega võtma. Meie keha ei ole see, millega pidevalt eksperimenteerida.

2 päeva tasakesi jahedas käärinud tainast saiapätse vorminud Kristiina ütles, et sedaviisi käinud tainas käitus tõelise sõbrana, olles parajalt elastne, samas andis ennast hästi vormida


Oma kuulutajaliku toidufilosoofiaga jätkas Emil eile Tartus Maitseelamuse kojas. Ei, mitte müüte murdes, vaid uute loomisega. Ütlen kohe, et ma ei ole nõus kõikide tema põhimõtetega, sest loogikas on ebaselgeid kohti, kuid üldjoontes küll. Näiteks kui lähtuda postulaadist, et valmistada ise nii palju kui võimalik ning kasutada lühikese tarneahelaga toorainet, samuti meie loodusest pärinevat, siis midamoodi sulanduvad sellesse skeemi teiseltpoolt maakera pärit ja saia sisse pandud õlisalvei ehk tšiiaseemned, kui meilt on võtta näiteks kanepiseemned. Ma ei arva, et kui nüüd tšiiasid ei tarbi, oleks maailmalõpueelne seisund kohe käes :). Tegelikult vist ongi, sest toidust on saanud tõepoolest omamoodi fetiš.

Koorimata toorpiimast valmistatud parajalt mahedast jogurtist saab nõrutades hästi kreemise ja lausa magusa pehme toorjuustu

... mida võib meelepäraste ürtidega segada ja saada maitsva leivamäärde

Küll aga olen kahe käega nõus selle ise-tegemise  poolega. Emil ütleb, et nad küpsetavad ise leiba, kasvatavad kanu ja shiitake seeni, valmistavad ülimaitsvat jogurtit, aiasaadustega jändamisest rääkimata. See ongi see võlu, mida saab endale lubada maal elades ehk elatakse selle järgi, mida loodus ja aastaajad pakuvad. Või siis mõtteviisiga, et toit on ravi ja tervise garantii. Et selle järgi elada, tuleb tunda toiduaineid, nende omadusi ja mõju. Linnastumise tagajärjel on paljud esivanemate tarkused jäänud unustustehõlma ning avastatakse nüüd nagu mingit uut maailmaimet. Valus, kas pole?

Vahepalaks üks Vaida meeste leiutatud uus geniaalne Eesti Nokia: kaselehtedega hele õlu :)

Aga nüüd sellest uuest müüdist. Veel eile päeval teadis igaüks, et toidule tuleb valmistamise käigus lisada soola, et tuua välja maitseid jne. Terve õhtu juurutas Emil uut müüti, et igaüks loob selle maitse, mis talle meeldib, ise ja ühisesse algkatlasse soola ei pane. Oluline pole mitte (eel)arvamus, vaid kogemus ehk kõik on kinni mõtlemises. Meil on ettekujutus, kuidas peavad asjad toimima ning kui reaalsus paiskab silme ette uue olukorra, tekib kimbatus. Nii ka nüüd. Mismõttes ei pane puljongisse soola, mismõttes ei tee seda ega teist! Osalejate umbusk oli liiga suur, et uut müüti kohe omaks võtta. Ja nii me sõime ilma soolata keedetud ja pannil krõbedaks praetud lammast koos riivitud kartulist, porgandist ja sibulast ahjuomletiga, rüüpasime puljongit koos erinevate värskete ürtide ja köögiviljadega, nautisime kasemahlaga kääritatud tainast küpsetatud krõbeda koorikuga saia koos nõrutatud jogurtist ja erinevatest ürtidest segatud kreemidega ning lõpetasime kosutava jogurtijoogiga. Mitte üheski roas polnud kribetki soola! Laual oli soolatops, millest igaüks võis oma äranägemise järgi võtta. Pärast võrreldi niimoodi söödud soolakogust sellega, mida olnuks vaja nende toitude tavapärasel valmistamisel ning ... peale riputades kulus seda vaid vaevalt kolmandik. Hirmutav, eksju! Mina ei tarvitanud ainsatki kübet lisasoola, sest ma armastan toiduainete enda puhtaid maitseid. Värske liha on ju niigi suurepärane, et seda oleks patt soola rikkuda. Saiaga, mille tainas on speltat ja kõrvitsaseemneid, on sama. Ürdid annavad aga väga tugevat maitset, nii et soola võib vabalt unustada. Ehk et uus müüt oli loodud. Sool on inimesele vastuvaidlematult vajalik, kuid me võiksime mõelda selle üle, palju me teda eneselegi märkamatult sisse kühveldame.

Igaüks puistas oma puljongitassi meelepärast rohelist, tõstis juppideks lõigatud oakaunu või lisas sibulat

Keeduliha pole ju kuigi apetiitne. Kui ta pannil korraks kuldseks praadida, on maitset rohkem kui rubla eest

Juttu jätkus pea et südaööni. Küll loodusest, küll tasakaalust, küll nähtamatutest vandenõuteooriatest, küll inimese manipuleeritavusest. Aga mis see toitki muud on, kui üks suur manipulatsioon. Siiski üks on kindel, mis kindel: basiilik ei ole bluusi ära söönud ;).

29. oktoober 2015

Kas me oleme iseenda peremehed


Vahel on mul tunne, et me ei ole iseenda peremehed. Õigemini tuleb kõikvõimalikku infot, olgu ta õige või vale, nii palju uksest ja aknast, resp arvutist ja telefonist, sisse, et enam ei jaksa. Vahet teha! Selles mõttes on hea olla pisut flegmaatiline. Enne kui mingi asi kohale jõuab, on meedial juba järgmine kont puretud ning vähemalt üks järjekordne "avastus" või "järeldus" või lihtsalt ärapanemine jääb niimoodi vahele. Olgu siinkohal näiteks viimaste päevade "pommuudis" töödeldud liha kohta või veelgi parem, alkoholivastane aktsioon. Must-valged ütlused ehk sõna sõna vastu! Auditooriumil ei jää üle muud, kui olla nagu publik ping-pongi mängus, kus tuleb hoogsalt kaela keerata, et jaksaks pallikese liikumist jälgida. Milleks? Kas terve mõistus ei sobigi enam normaalse elu ekvivalendiks? Talupojamõistusest ma ei julge siinkohal isegi piiksatada, sest kui nii edasi läheb nagu praegu, pole niisugust seisust varsti enam olemaski. Et lihakäntskas väljub 3D-printerist ning tehnoloogid sünteesivad piimataolise vedeliku :).
Lühidalt öeldes on seda kõike minu jaoks korraga liiga palju. Ei jaksa enam lugeda. Kui sinna liita veel toitumissoovituste ja dieetide teema, ütlen küll, et pealkirjast piisab, et uudist ennast mitte avada. Niikuinii ei päde need üle paari-kolme päeva, kui sedagi. Ehk et jääb selline mulje, et iseenda kuulamine on midagi väga valet ja võimatut. Võimalik, et igaüks ei saagi sellega hakkama ning tulebki kedagi väljastpoolt appi otsida. Järsku tuleb inimestele õpetada hoopis iseendaga sõbraks saamist, enda austamist, enda armastamist?
Tegin hiljuti dr Peeter Mardnaga intervjuud ning küsimusele, mida ta arvab kõikvõimalike dieetide kohta, ütles ta väga tabavalt, et need on nagu kleidimoed, mis pidevalt vahelduvad. Ning ei tasu unustada, et see mis sobib ühele, ei pruugi teisele absoluutselt passida.

Patusus on inimesele kaasa antud. Kiriklikus mõttes tähendab patt eksimist Jumala seaduste vastu. Ka ülemäärane õgardlus on patt, kuuludes seitsme surmapatu hulka. Võib ka niipidi võtta, et see, kes sööb üle piiride, selleks vähimatki mõistlikku põhjust omamata, eksib. Ta eksib eelkõige iseenda vastu, ta on ületanud vastutusepiiri, ta ei ole enam sõber iseendaga, vaid vaenlane. Samas,  indulgents ei kaota pattu, vaid kustutab üksnes sellele järgneva karistuse.
Ja kuidas on see seotud kulinaariaga? Väga lihtsalt. Moes on kasutada väljendit "patuvabad toidud". Justnagu asendades need teoreetiliselt patused toiduained (enamasti käib see piima- ja teraviljatoodete vms kohta) millegi vähempatusega, ostaksime tervist juurde või veelgi hullem, leiaksime vabanduse pista põske täiendav koogitükk. Samas, kui need pealtnäha vähempatused asendustoiduained tuuakse kohale seitsme maa ja mere tagant või on toodetud äärmiselt ressursimahukalt, rohke (taimekaitse)keemiaga vms, mitte lühikese tarneahelaga (taas uus popp sõnaühend) või keskkonnasäästlikul moel, tundub patuvabast koogist rääkimine juba kohatuna. Ma ei pea süües ennast pidevalt süüdi tundma!!! Patuvaba kook ei ole indulgentsiga võrdsustatav! Väga tabavalt on sellest kirjutanud Susan Low ajakirja Delicious käesoleva aasta juuninumbri tagakülje kolumnis.
Üha enam olen veendunud, et söömine käib läbi mõtlemise, et toiduga saab ravida, et toiduga saab enda tervislikku olukorda väga tugevasti muuta. Kuid seda ei tohi kasutada valel eesmärgil, sest mõtlemise jõud on veelgi tugevam. Valest mõtlemisest võibki haigeks jääda, kui mitte ära surra ning sestap võib sellesama patuvaba koogi propageerimine osutuda nõrgema närvikavaga inimesele hukutavaks. Jah, kui inimesel on meditsiiniline näidustus millegi söömiseks või mittesöömiseks, on teine lugu. Kuid seda enam peab ta oskama kasutada toitu kui ravimit, mitte kui pattudest vabastajat. Kui ei saa või ei tohi üht või teist toiduainet mingil põhjusel süüa, ei pea tundma end eksinuna. Neil kahel asjal on väga suur vahe.

Siinses virtuaalses retseptikogumikus ei ole ühtegi toitu nimetatud kunagi patuvabaks, sest see oleks asjatute (l)ootuste külvamine. Loomulikult kasutan minagi näiteks tavalise nisujahu asemel tatra- või mandlijahu või midagi kolmandat, aga seda mitte süütunde, vaid valikute vabaduse, maitse, minu pärast kasvõi uudishimu pärast. Küllaminekuks gluteenivaba kooki küpsetades ei lunasta ma kellegi süüd, vaid tahan, et nisujahu mittetaluval võõrustajal oleks laua ääres sama tore kui teistel.

Järgnev kook on pildistatud küll suvel, kuid sügiseselt kargel hommikul tuli tahtmine see taas ahju pista. Põhi on küpsetatud siiski tavalisest nisujahust, kuid tasub proovida ka teisi jahusid või nende kombinatsioone. Pähkline spelta ja toortatar sobiksid päris kenasti, jättes põhja mõnusalt puruseks, miks mitte lisada ka lusikatäis jahvatatud kanepiseemneid.
Koorest ja heledast muscovado suhkrust valmistatud brüleekreemi moodi täidisega on mul olnud oma sotid. Kreem on hästi õrn, nii et temperatuuri valikul tuleb olla piisavalt hoolas, et see ei muutuks teraliseks pudruks. Iga ahi on mõnevõrra erinev, seega retseptis toodud 150 kraadi ei pruugi olla kindel suurus, temperatuur võib olla siis pigem kriipsuke madalam kui kõrgem.


Karamellikook

Tainas:
100 g võid
0,5 dl suhkrut
1 muna
3 dl jahu
1 sl külma vett

Kate:
4 dl 35%list vahukoort
1 vanillikaun
8 munakollast
1 dl DanSukkeri heledat muscovadot

serveerimiseks hapukaid marju või marjakastet

Surista kuubikuteks lõigatud külm või, suhkur ja jahu köögikombainis ühtlaseks puruks. Lisa masina töötamise ajal kergelt lahtiklopitud muna ning veidi jääkülma vett. Tainas peab moodustama ühtlase tombu. Mässi tainas toidukilesse ja tõsta 20-30 minutiks külmkappi tahenema.
Kreemi jaoks vala potti koor, poolita pikuti vanillikaun ning kaabi seemned kooresse. Kuumuta koor keemiseni. Klopi munakollased suhkruga ühtlaseks ning lisa pidevalt segades kuum koor. Lase madalal kuumusel pidevalt segades pakseneda.
Rulli külm tainas kettaks ning kata 24-25-cm lahtikäiva koogivormi põhi ja serv 3-4 cm kõrguselt tainaga. Torka kahvliga tainasse mõned augud, toesta servad fooliumiga ning küpseta ettevalmistatud põhi eelsoojendatud ahjus 210 kraadi juures 5-7 minutit, kuni põhi on küps. Eemalda fooliumiribad  ning vala täidis pirukakesta. Küpseta 150 kraadi juures (võimalik, et piisab ka 130-140 kraadist) 50 minutit või natuke enam, kuni täidis on peaaegu läbi küpsenud, kuid keskelt veidi võbiseb. Samas peab temperatuur olema piisavalt madal, et kreem ei läheks keema, vaid tasapidi taheneks.
Jäta ahjuuks paokile ja jahuta küpsenud kook aeglaselt maha.
Kooki võib serveerida hapude marjade või toormoosiga.

Retsept valmis koostöös D-kokaraamatuga.

20. oktoober 2015

Igal oinal oma mihklipäev


Pilt on rangelt illustratiivne, pärineb möödunudsuviselt Läti-sõidult :)

Käisin just õues. Pilkane pimedus, linna tuled piisavalt kaugel, et neid näha. Eriti kui seljaga olla. Kui seista pea seljas, peaaegu nagu valmistuks silda viskama, ja keerata kannad linnatulede poole, näen täpilist taevakaarti. Silm harjub mõne hetkega, eristades valgeid, valgemaid, kollakamaid ja vilkuvaid täppe. Tähtkujusid, mida võib meenutada keskkooli astronoomiatunnist. Nüüd ei pea isegi kaugelt otsima, sõber Guugel aitab alati. Õhk on klaar, aknatagune kraadiklaas ei näita sooja ega külma ning väljas on taas vaikus. Täielik vaikus, metsa äärest ei kosta isegi haavalehtede plagisemist, kõrvadel on peaaegu valus. Nii vaikne, et kuulen kollaste lehtede langemist, ükshaaval. Ja mitte niisama langemist, vaid krõbisedes langemist. Ühtaegu ilus ja uskumatu, teisalt oleks nagu tsivilisatsioonist ära lõigatud, mis siis, et vaid ümber pöörates paistab raudteeviadukti tulederida. See kilomeeter ja tsipa peale, mis lahutab mind neist tuledest, on piisav, et anda distants ja see vajadusel kaotada. Päeval taevast katnud pilvetupsud on kadunud, kogu laotus, nii kaugele, kui silm ulatab, on ühtlaselt must. Ja siis need täpid - omamoodi lummavad, kutsuvad ja rahustavad. Valges meeldib mulle vaadata avarust silmade kõrguselt, öösel aga pead kuklasse ajades. Rohkem polegi vaja, et ennast laadida.

950,9 sekundi mäng :)

Sel kõigel pole karvavõrdki pistmist järgneva looga, kuid alati ei pea alustama ühtemoodi. Miks käituda kogu aeg nii nagu harjunud. Jaa, see on mugav, kindel, kuid nii ei pea. Ei, ma ei kutsu kedagi üles ronima igal hommikul erineva rongi katusele ning proovima, kas loodusseadused ikka toimivad. Mugavuses on oma võlu ja pidepunkt. Vahel võib aga kasvõi mõtetes alustada teisiti. Justnagu enda õrritamiseks.


Lugu ise on ülimalt triviaalne. Ehk kui kevadel on laut armsaid Lambi valgeid (või ka musti) tallekesi täis, kes suvel ennast rohumaal kosutavad ning vanemalt põlvkonnalt elutarkust omandavad, siis sügisel on lood teised. Inimesel on oma plaan, ehk põhikari lauta ning ülejäänud söögiks. Täpselt sama juhtub põrsakesega, kellest kosub jõuludeks tulevane praad ning broileritibuga. Elu paratamatus sest liha ei tule poest ja seda tulebki üksnes niimoodi käsitleda. Taimetoitlastega on teised lood, kuid põhimõte on ikka sama. 


Niisiis lammas ehk kamba peale terve lammas. Nii need mehed tahtsid! Peaaegu ninast sabani. Oh, oleks ma saanud minna septembri lõpus Tsiistresse, kus Manu juhendas lambategu. Vot seal ei läinud midagi raisku. Meie nii tublid polnud. Kasutasime ära lamba lihakeha ja vere, siseelunditega ei jaksanud nii palju lihtsalt ette võtta. Kuna kogu kraamiga tuli liikuda kolme külmkapi vahet (kolmnurga külgede pikkus varieerus 20 ja 50 km vahel), siis tahes-tahtmata läks midagi tee peal "kaduma". Näiteks süda, mille avastasin lõpuks nädal pärast õhtusöömaaega ning hõrgu tartari asemel kadus see paari lõmpsuga filmidiiva kurku. Kahjuks minu lahkel loal, iseennast seejuures kirudes. Aga olgu siis koeralgi üks ilus päev :)


Kui naasta laua peal olnud hüvade roogade juurde, siis lambamaksapasteet on vana hitt. Seekord sai kaneeli ehk liigagi heldelt ning valge veini asemel kasutasin Vana Tallinna alkoholiga glögi. Koos pehme rukkileiva, tritikalesepiku ning Lüübnitsa kandi roosa sibulaga jätkuvalt hüva kraam. Muuseas, tritikalejahust saab toreda sepiku, mis maitseb kõige paremini ahjust võetuna. Maha jahtudes on nagu sepik kunagi ja teiseks päevaks suisa saepuru. Kes tahab aga sooja sepikut, siis palun, nisu ja rukki vahepealne vili pakub selle võimaluse. Tegin seda Kihnu saia retsepti järgi, milles kasutasin 300 g tritikalejahu ning 100 g tavalist nisujahu. Põhimõtteliselt võib ka ainult tritikalest teha.

Tritikalesepik


Edasi verikäkid. Seekord siis lambaverega. Kui kellelgi peaks seda teadmist vaja minema, siis tapmise käigus saab ühest lambast ca liitri või veidi enam verd. Ja veel, järgmisel korral paneksin soola kohe nõu põhja valmis, mitte ei lisa pärast. Siis on vere klompimineku oht väiksem. Eks omad rehad annavad ikka kõige valusamad muhud :) Niisiis käkid, mis on poolt kuningriiki väärt. Ärme unusta, et teadaolevalt valmistatigi vanasti käkke lambaverega, ajaloolises plaanis on seaveri ju üsna uus nähtus. Ometi tundub nüüdne lambaverega katsetus kuidagi võõras. Harjumuse jõud, eksju! Tegelikult vahet pole. Käkitainas käitub samamoodi ning tulemus on ootuspärane, kuigi sees kergelt kripeldab. Proovisin teha ka inglisepärast black puddingut kaeraga, kuid sellest mõni teine kord pikemalt. Käkke keetsin kaelakontidest varem valmistatud puljongis. Kaelatüki liha läks aga grillvorstidesse.


Lambalihavorstid

umbes 1 kg lambahakkliha
200 g seapekki
2-3 sibulat
2-3 küünt küüslauku
0,5 tl jahvatatud koriandrit
0,5 tl jahvatatud muskaatõit
1 sl täisterasinepit
soola
pipart
2 dl porterit
1 sl pruuni suhkrut
vajadusel vett
seasooli

Algul oli plaan ise lambasooli puhastada ja neisse vorstid toppida, kuid tõstsin poole puhastamise pealt käed püsti. Sooled on ju peenikesed ning nende ümberkeeramine on paras nikerdamine. Niisiis võtsin külmkapist paki külmutatud seasooli, sulatasin üles ja vorstitegu võis alata.
Mingit erilist kunsti siin pole, koostisained tuleb kokku segada ja kätega sõtkuda, kuni mass hakkab kergelt mätsima. Vajadusel tuleb vedelikku juurde valada. Vürtsidega on nii, et see variant on hästi pehme. Koriandrit ja muskaatõit võib vabalt ka terve lusikatäie panna, maitse ainult võidab. Kui mass on valmis, võtke lehter ja pulk või hakklihamasin, mille ava ette saab panna sobiva otsaku. Valmiskeerutatud vorstid tuleb jätta pehmeks ning õhumullid võimalikult välja suruda. Küpsetamise juurde oleks mõistlik hankida ka üks hambatikk. Kui vorstid on süte kohale asetatud, tuleks nad mõne hetke pärast paarist kohast läbi torgata, siis ei ole pärastist purunemist karta ning võib rahulikult grilli juures tšillida. Ja veel, vorstid tuleb pigem kiiremini kui aeglaselt pruuniks küpsetada, kest jääb muidu nätskeks.



Ja muidugi see, mille pärast see lammas sai toodud - šašlõkk. Ei muud kui liha, mahlane sibul, purustatud pipar, tükk aega käsipidi selles potis mätsimist ning siis 2 ööpäeva rahu. Sool lisati küpsemise käigus. Ootusärevusest, tugevast tuulest ja sellest tingitud tulisematest sütest läksid osad lihatükid küll natuke kõrbema, kuid polnud hullu. Niimoodi küpsetatud liha kaalub üles peenemagi pika loeteluga marinaadi.


Aga see pole veel kõik :) Jäänud on veel maiuspala ehk suitsutatud tagakints. K. polnud varem oma suitsuahjus lammast teinud, sestap toimus eelmisel õhtul peaproov esimese kintsuga. Et kui untsu läheb, siis on teine veel varuks. Sealiha jaoks timmitud temperatuurid ning ajad siin ei kehtinud. Kui siga oleks neil tingimustel juba ammu valmis olnud, siis lammas veel mitte. Peaproovi oma esimest korda ahjust välja võttes oli see alles ... toores. Lihamahlad ei jäänud kinni ning suhu jäi ebameeldiv toore liha mekk (mitte segi ajada medium-küpsusastmega liha omaga!). Tagasi ahju ja  kraade juurde!  Umbes pooleteise tunni pärast teist korda proovides sain parimat liha, mida eales tahta. Kints puhkas veidi, lihamahlad jäid kenasti kinni ning terava noaga imeõhukesi viile lõigates vaatas vastu puhas ilu. See ilu oli õrn, perfektselt pehme, suitsuse maitsega ... Ühesõnaga, niikaua kui ma lihatükki ülistasin ja samal ajal eneselegi märkamatult noaga toimetasin, oli pea pool kintsu läinud :) Ja seda ei olnud vähe :D. Pidusöögi päeval oli aga tugev tuul, mis lõõskas otse ahju peale, nii et eelmise õhtu tarkus läks jälle aia taha ning imekauni tumeroosa delikatessi asemel väljus ahjust korralikult läbiküpsenud ... lambasink. Seega tuleb veelgi katsetada, tuulesuunda vaadata ning muid tingimusi arvestada. Alles siis saab temperatuuridest ning aegadest usutaval kombel rääkida. Niipalju vaid, et kintsu suitsutamine nõuab päev otsa pingsat tööd.


Ja ega see lammas siis otsa saanud, mis siis, et laua juurest käis läbi oma kaksteist inimest ja kaks koera. Igaühel oli selles loos oma roll kanda. Sügavkülmas on veel ribid, millest valmistada mõni tõhus pajaroog. Hea idee leiab näiteks sellest loost :)
Ega K. siis muidu öelnud, et kõiki asju ei saa maitsta, mõned tuleb lihtsalt ära süüa. Vot nii.


21. september 2015

Kaerakisla künklik stoori


Taaskord oleme haledalt petta saanud. Kõik oleks justnagu õige: vili, viljatoit, Eesti, ajalugu. Kaerakile, mis kusagil hämaras teadmatuses kuuluks meile nagu Eesti köögi hosianna või vähemalt ood kadunud inimpõlvedele, ei kuulu sugugi vaid meile. Ma ei tea, kes kellelt midagi sisse vehkis või üle võttis, aga tahame või ei taha, kaerakilet tuleb jagada.

Näiteks brittidega. Suurbritannias, eriti põhja pool, tuntakse niisugust ajaloolist desserti nagu flummery, mis olevat levinud 17. - 19.sajandil. Sellel on mitu valmistusviisi, kuid üks levinum on just kaerast. Valmistusviis on meiega sarnane, kuid süüakse reeglina külmalt ja pigem magustoiduna. Kuuldavasti oli sama nimega järelroog ka George Washingtoni õe Betty Washington Lewise jõulubrunchi menüüs 1769.a. 

Märkusena, et flammer(a)i nimelist magustoitu tuntakse ka meie vanemates kokaraamatutes, kuid seal on see muust toorainest - mannast või riisist, mitte kaerapiimast valmistatud järelroog. Lätlastel on see tänini olemas ehk siis tavaline marjadest või marjamahlast keedetud paks kissell, milles paksendajana kasutatakse kartulitärklist ning peale valatakse piima.

Tegelikult pole britid tõesti sugugi ainsad. Kaerapiima ja hapendatud kaerapiima on toiduks tarvitanud erinevad soome-ugri rahvad ja kui me räägime Liivimaast, siis nii eestlased kui lätlased kuulutavad selle enda omaks. Tagatipuks arvatakse, et kile vormid "kisla" ja "kiisel" võiksid olla vene ja läti keele mõjudega, kuna seal hakati varem kaera kasvatama. Kas niimoodi lõpebki siis õnne-kolmeteistkümnelik ihalus Eesti oma märgi järele? Käib ju praegugi uue tunnuslause otsimine :). Kaugelt mitte! Arvestades soome-ugri maailma üüratut mõõdet, tuleks olla uhke, et on üks söök, mis levib Läänemere kallastelt kaugemale kui ainult vepslaste asualadeni. Eriti informatiivne on Tallinnas 1908. a väljaantud raamatus "Majapidamise- ja Keedukool: söökide valmistamise õpetus" kisla ehk kile retsepti all toodud joonealune tekst: "Eestis õige laialt tarvitatav toit, nähtavasti ju väga ammusest ajast saadik, sest ka Ida-Soomes on see väga lugupeetud rahvuslik roog. Iseäralik on küll, et seesama toit ka Põhja-Šotimaal väga tuttav on, kus seda õige toitvaks ja tervisekohaseks söögiks peetakse."

Suvine varahommik, mil kaerakõrred alles virgusid ülespoole tõusvast udust

Täna on kaerakile pigem osake meie vaimsest kultuuripärandist, sest selle tegemise oskajaid pole palju. Siinkohal ei mõtle ma neid minusuguseid kultuurikümblejaid, kes proovivad vahepealset katkestust nädalaga tasa teha. Neid, kes seda teevad loomulikult, kasvõi aeg-ajalt, on vähe. Piir materiaalse ja immateriaalse kultuuripärandi vahel on õhuke. Kas seda peaks õpetama? Kas toit on ikka kultuuri osa? Mõni aeg tagasi rõõmustasin, sest kultuuriministeeriumi eelarvereale oli tekkinud see lisandus. Rõõmustasin ka selle üle, et Rahvakultuuri Keskus on oma koolituste reale lisanud toidukultuuri. Kuuldes aga sõprade kogemustest, kuidas Peipsi kalaküla projekti ei toetata seepärast, et see pole kultuur või ka kiriku jõulukontserti, et see pole kultuur, tekib hämmeldus. Et kui võtate kampa mõned rahvatantsijad, siis justkui on. Aga see on ju läbinisti vale! Lugedes SEDA artiklit *, turgatas ühtäkki pähe, et tegelikult ju niimoodi ongi. Meie liigagi konservatiivne kultuuripoliitika on tervikuna jätkuvalt 1972. a kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsiooni köidikuis. Loomulikult on see üks olulisematest kultuuripoliitika alustaladest, kuid selle kõrvale on tekkinud hulganisti teisi dokumente, mis seletavad selle üksikuid aspekte märksa paremini lahti, lisaks on ühiskond ju vahepeal muutunud, tekkinud uued sotsiaalsed konstruktsioonid või vanad mingis mõttes teisenenud. Kui looduspärandi puhul on üha enam maastiku kui staatilise objekti kõrval hakatud rääkima lihtsalt  maastikust kui tervikust, tuues sisse ka selle sotsiaalsed väärtused (väärtuslik maastik ilma inimeseta on väärtusetu ehk surnud maastik), siis materiaalse kultuuripärandi puhul on selle laiemat seost inimese ehk selle loojaga lihtinimesel veel raske tajuda. Sellest tulenevalt ka seost materiaalse ja vaimse maailma vahel ning tagatipuks vaimset kultuuripärandit ehk seda, mida ja kuidas oleme mõelnud ning käitunud. Viimast on ju raske kontrollida! Laulupidu, rahvariided ja keelemurded  oleksid justnagu aktsepteeritavad, toit ja toidu või selle kasvatamise ning hankimisega seotud traditsioonid aga veel umbusaldatavad. Keel ja toit on ometi kultuuri alustalad! Lõuna-Eesti suitsusaunasink on ehk ainus, mis sellest ringkaitsest on end välja murdnud, kuigi ka nipitades. Ma saan aru, et kõik see võtab aega, aga kas meil on seda piisavalt?


Kaerakile puhul ei jätku seda aega kuigi pikalt. Neid, kes on selle toidukultuuri fragmendi elavad kandjad, jääb üha vähemaks. Kaerakile on muutunud millekski kättesaamatuks, omamoodi märgiliseks roaks, mille kohta teatakse öelda, et see on a priori jälk, aga ehtne Eesti värk. Ei, ta ei ole kindlasti jälk, vaid kui pole harjunud, maitseb kummaliselt. Omal ajal asendas või täiendas erinevatest teradest ja seemnetest leotamisega saadud piim (kaerapiim, kanepipiim jne) enamasti talupoja talvist toidulauda, kui piima oli vähe ja toidu valik napp. Eriti olid sellised "piimad" levinud Ida-Eestis. Keedetud piima ehk tummi anti lastele ja neile täiskasvanutele, kel kõhuprobleemid. Hapendatud piimast keedetud kilet loeti mõnel pool suisa magustoiduks. Kui erinevatest kruupidest, tangudest või helvestest keedetud puder on jätkuvalt meie söögilaual, siis kiled (odrakile, kaerakile, rukkikile) enam mitte. Nendest on saanud enamasti muinasjutt kadunud aegadest. Kaerakile asemele asus 20. saj alguses magus marjakissell.

Vili on valmis ja ootab koristamist

Korjates kaerakile keetmise nippe, kuulsin enamasti üksnes fragmente ja mälestusi. Isegi oma emalt, kuna minu mälus on vaid üksainumas kord, kui seda meie majas valmistati. Mitmed ütlesid veel, et näe, vanaema keetis omal ajal, aga ise enam ei oska. Põhitõdesid ma teadsin, kuid alati on mingid eripärad, mida peaks silmas pidama. Siinkohal tahan tänada Laili Kuusmad, kellega tuli kogemata kaerakilest juttu ning temalt saadud kiire instruktsioon päästis kogu mu eksperimendi :).

Niisiis kaerakile - talgutoit, paastuaja toit, matusetoit, magustoit. Levinud kõikjal üle eesti mandriosa, aga mitte saartel. Algselt on seda valmistatud kaerajahust, uuemal ajal juba kaerahelvestest. Vanemal ajal on lastud jahu või helbed sooja veega soojas käärima minna (24-36 tundi), uuemal on lisatud käärimise kiirendamiseks käär rukkileiba või veelgi kiirema vungi andmiseks leivajuuretist. Jaan Koor on minu meelest esimene, kes annab kaerakisla retsepti trükki. Tema järgi tuleb seda valmistada kaerajahust ning serveerida kuumalt sulavõi ja pruuniks praetud pekiga. Ometi on teda söödud ka külmalt piima või setude juures suhkruveega.

Proovisin kilet teha kolmest erinevast kaerast: jämeda jahvatusega täisterakaerajahust, üsna purustest täisterahelvestest ja hästi perfektse töötlusega täisterahelvestest.

Vasakul pudised helbed, keskel kaerajahu ja paremal ilusad helbed

Katse1: 250 g puruseid helbeid, 1 l vett, 1 sl leivajuuretist. Segasin helbed ja juuretise sooja veega ning jätsin 24 tunniks sooja kohta käärima. Seejärel kurnasin massi läbi sõela ning kuumutasin pidevalt ümarvispliga segades hästi tasasel tulel, kuni segu pakseneb. Lisasin ka 1 tl soola ja 3 tl suhkrut.
Tulemus: tulihapu! Suus tekkis niisugune tunne, et lööb hambad lahti ning kui seni maohaavu pole, siis nüüd tulevad kohe kindlasti. Märkusena, et isegi kanad ei vaimustunud sellest nagu mistahes muust uuest kraamist.

Katse 2: koostisained on samad, üksnes helbed valisin sellised, mis olid hästi ilusad ja puhtad (ilma puruta). Lasin samuti 24 tundi hapneda.
Tulemus: väga hapu! No ei maitse see, kuna on liiga intensiivse mekiga.

Katse 3: ilusate helvestega, aga lasin 12 tundi käia.
Tulemus: parajalt hapu, mis ei löö tuld silmist. Suurepärase välimusega, allub hästi kõigile protseduuridele.

Katse 4: ainete vahekord on sama, kuid kasutasin jämeda jahvatusega kaerajahu.
Tulemus: kõige mahedam ja isegi meeldiv! Seda nii soojalt kui külmalt. Maitse on küll hea, kuid välimus mitte. Keedus ei tahene piisavalt tugevaks ning kui tavalisest kauem keeta, hakkab kile pealispind jahtudes väga tugevasti lõhenema.

Koksvere veski helbemasinast tulnud ilusad ja puhtad täisterakaerahelbed

Laili ütles, et tema ema teeb seda helvestega, kuna kaerajahuga ei tulevat õige maitse. Tõsi, maitse jääb teistest mahedam ja sobib seega "algajatele", kuid kaerajahuga on keerulisem õiget konsistentsi timmida. Sestap tasub jääda helveste juurde.
Kui retseptid ja jagatud mälestused lubavad hapnenud vedelikule enne keetmist vett juurde lisada, siis Laili järgi ei ole see mõistlik, kuna maitse lahjeneb ja tulemus ei ole enam puhas. Ma usun, et ka keeduse väljanägemine võib kannatada saada.
Kilet tuleb tegelikult mitte keeta, vaid tasasel tulel keemiseni kuumutada. Ja oluline on pidevalt segada, eriti alguses, et paks ei kleepuks põhja ega moodustaks ebameeldivat klimpi. Vanasti tehti seda puulusikaga, kuid nüüd sobib väga hästi ka traadist ümarvispel. Kui kisla on paksenenud paksema piimakisselli või keskmise pakihapukoore paksuseks, on ta valmis. Ja nagu ütlesin, keema ei tohi lasta, võib üksnes kergelt mullitada. Õiget keeduaega on raske määrata, see, kas aeg oli õige või läks kogemata üle, selgub kisla jahtudes. Õigesti keedetud kisla pealispind jääb ilusasti terveks ja kergelt nahkjaks. Ülekeedetud pudrul aga tõmbab minuti-paari jooksul praod sisse. Maitse sellest õnneks küll ei kannata, välimus aga küll. Ja veel, õige kisla ei tohi jahtunult voolata, vaid peab lusikaga võttes jääma kompaktselt lusikale. Laili sõnul süüakse neil seda kuumalt koos võiga ja kui näiteks üle jääb, siis järgmisel päeval praetakse. Ja see, kas kilet süüakse soojalt või külmalt, on puhtalt maitse ja harjumuse asi. Muide, mulle hakkas meeldima külmalt koos pohlamoosiga.


Kuigi ma ei leia enda jaoks ainumastki põhjust, miks seda hapendatud kaerapiimast keedetud ollust enda söögilauale kinnitada, on mul hea meel selle eksperimendi üle. Ühest küljest üritasin enda jaoks rekonstrueerida üht lõiku meie toiduajaloost, talletades selle otseallikast pärit õpetuste najal, teisalt tekkis väike hasart, mida selle kilega edasi võiks teha või kuidas teda apetiitsemaks muuta. Indrek Kivisalu soovitab raamatus "Seto köök, põlvest põlve" riputada väikesesse kaussi pandud kislale suhkrut ning see põletiga karamellistada, et tekiks justkui eesti brüleekreem. Äkki leiab veel mõne vahva koosluse?


Laupäeval, 26.septembril leiab Tartu Lõunakeskuses aset üks igavesti vahva üritus - Eesti Toidu Pidu. Kuna keskuses tegutsev taluturg sai äsja 5-aastaseks, on paras aeg sünnipäeva tähistada ning kutsuda külastajaid proovima erinevate väiketootjate kraami. Lisaks sellele saab maitsta ka päris mitmeid küpsetisi, mille retsepte leiab taluturu veebilehelt ning kirsina tordil ka sedasama kaerakilet Koksvere veski kaerahelvestest. Ükskord võib selle ju ometi ära proovida :).

---------------------------------
* "The intangible is in constant flux as it adapts to changing circumstances. It is in minds of humans that intangible heritage exists in the form of knowledge. Through skills derived by the human body it is possible to express intangible heritage. The knowledge and skills are passed down from generation to generation and each generation will add, amend, elaborate or remove aspects as communities develop and change. This process ensures that communities retain their own identity whereby ensuring the overall safeguarding of cultural diversity." - Kai Weise, The value of the intangible. The Himalayan Times. Artikkel on avaldatud 12.09.2015.

12. september 2015

Identiteedivahetus ehk sibulast leivakreemini

 
Septembrikuu esimene nädalavahetus. Ilm tõotas tulla selline natuke kummikute oma, aga ilmast rääkimine siin suurt ei aita. Kuidas mahutada kahte päeva Piirissaar ja Rocca al Mare, polnud veel reede õhtulgi päris selge. Selge oli üksnes see, et laupäeva varahommikul tuleb võtta suund Laaksaare sadamasse ja sealt edasi Piirissaarele ning pühapäeva hommikul Tartust Tallinna poole. Asjaolu, et saarelt laupäeva õhtul tagasisõitev viimane praam (ei, mitte see keskpäevane :) ) oli juba ära broneeritud, ei sobinud sellesse skeemi kuidagimoodi.

Laupäevahommikune Peipsi

Niisiis laupäev ning esimene Piirissaare sibula ja kalalaat. Proua vallavanema viimased päevad enne laata nägid välja nagu lennujuhtimiskeskuse dispetšeri ja kaubavedaja hübriidil. Üritas küll säilitada kainet meelt ja laada ajal naeratadagi, kuid laupäeva õhtuks oli temagi kustunud. Ei ole ju naljaasi korraldada saarel laata, kus laadalised tuleb kohale vedada (õigemini küll jätta mulje, et nad tulevad vabatahtlikult, aga praam, laevad ja paadid ju veavad), saarerahvast vaid osa käis seda melu uurimas.

Laadale!


Minu esimene mälupilt Piirissaarest pärineb lapsepõlvest, kui käisime klassiekskursioonil Pihkvas. Pegasus tegi vahepeatuse Piirissaarel ning mu mälus on vaid see, kuidas laev seoti vana sadamakai külge, kuhu oli kuhjatud tohututes kogustes kuldkollast sibulat, ning kuidas sealt tõsteti üüratu hunnik neid kotte laevale, et kõik see sibul Tartusse viia.

Laadalt sai nii sibulat kui vobla.
Kaupa veeti kohale vanade heade muroveidega
Laulu alustati tegelikult juba esimesel praamil ... Nüüd siis puhta häälega ja pillimängu saatel :)
 
Täna on nii uue sadama kui vana laohoone kaid tühjad. Sibulale tuleb ise järele minna. Pealegi on Piirissaarel iga aastaga sibulakasvatust kokkupoole tõmmatud. Lisaks kõigele muule on saarel ka 94 metssiga, kes künnavad üles nii haritud kui harimata maad, mõistagi valel ajal.
Sibulast räägiti seekord neile kohaleveetud laadalistele küll ja veel. Külli Annamaa ja Ingrid Bender Eesti Taimekasvatuse Insituudist rääkisid põhjalikult sibulakasvatusest, Peipsi sibulast ja sordiaretusest. Illustreerivate piltidega läks küll veidike nihu, ilm oli valge ja lina samuti, aga kuulajatel oli huvitav. Kui ikka pesasibulaga pole ise kokku puutunud, siis on teistmoodi kasvatus küll. Eesti Vabaõhumuuseumi inimesed tegid ajaloolise tagasivaate sibulakuivatamisele, samuti väga valgustav.

Sordiaretajate etteaste

Et laada programm lubas Peipsimaa Kogukonnaköögi ehk Maitseelamuse koja etteastet, tuli minna. Ja kui Tauno, kes ettenägelikult selleks ajaks merele läks, aga eneselegi ootamatult varem tagasi saabus,  oli "gurmeed" lubanud, tuli ka seda teha :). Saarele minek pole nagu Rakkesse sõit, et laed auto millimeetri täpsusega kraami täis ja ongi kõik. Mõned asjad tuli ette saata, siis ise praami ja paadiga koormaeeslit mängides üle vee saada ning lõpuks heatahtlike kamraadide abiga kogu laager püsti panna. Ütleme nii, et hommik oli liiga diip. Mäng "leopard otsib onni" ehk lapsehoidja eri jätkus peaaegu kitsepraega ning päädis hommikuse süldipeo jätkuga. Kui praamil löödi kell 9 ikka lahti ühislaulud "Uhke postipoiss sõitis kord maanteel ... " jne, tundus, et õhtul lõpetame kõik hullumajas.  
Saarel läks kõik õnneks märksa paremaks, ilm läks päeva peale selgeks ja soojakski. Sättisime telgi püsti ning edasi läks kõik ludinal. Pakkusime sibulat mitmel moel, kas see just gurmee oli, on omaette küsimus. Kuid vähemalt eristusime, kohe näha, et linnavurled :) 


Telk ütleb kõik ehk naised pandi tanki :)

Kuna köögil on uus infrapuna-vaakumkuivati, saab selle abil võluda Peipsi sibulast krõbeda kuivatatud sibula, mis maitseb magusalt ja on igasuguste lisaaineteta. Olge valvel, varsti saab seda ka laiemalt, mitte ainult maitsta!

Tõhus suupistetaldrik Breti valgehallitusjuustu, Kuusiku talu kurgist valmistatud tunniste kurkide, Kasepää küla roosast sibulast tehtud marineeritud sibula ning minu küpsetatud koduleivaga

Kilupirukas, milles kilu pikutab võis praetud sibulapadjal

Alatskivi lossi viskiga sibulamoos

Varnja Mesitare vobla

Üks supp kulub alati ära: seekord siis kala-sibulasupp või sibula-kalasupp. NB! Ilma luudeta! Koha oli pärit Peipsist ja sibul kohapealt. Järjekord hakkas moodustuma juba siis, kui pada tulele sai :)



Kui enamus laevu lahkus, lahkus ka publik. Tuli meilgi telk taas kokku pakkida ning jalutada sadama poole lootusega, et ega saarele kedagi maha ei jäeta. Koidula oli oodatust tühjem, Varnja ekipaaž ehk kangedmehed.dot.com lahkus Progressiga, täsigaasiga praamile vahust saba näidates ning saare kohale tõusis kaunis vikerkaar. Tehtud!



Ja järgmisel varahommikul Tallinna poole ...


Vabaõhumuuseumis peeti leivapäeva ja sügislaata. Kõikides majapidamistes tehti midagi leivaga seotut, kus peksti rehte, kus küpsetati leiba jne. Kuie koolimaja oli seekord ajaloolaste päralt - valmistasime ja pakkusime degusteerimiseks ajaloolisi leivatoite keskajast kuni 20. sajandini: keskajast pärit vürtsileibu, 19. sajandi linnaköögi leiva-mandlikooki ning sajandivahetuse leivakreemi. Moodsalt öeldes taaskasutasime vana leiba. Lisaks sellele sai kahel korral näha filmi „Toidutoojad“, mis kõneleb väliseestlaste ja toidu seostest. Koos Inna Põltsam-Jürjo, Anu Kannikese ja Riina Reinveltiga veetsime vahva päeva puupliidi seltsis. Ei küpseta just iga päev puupliidi ahjus kooki, pealegi võhivõõras ahjus. Koolimaja perenaine Silva oli esiti natuke umbusklik. No muidugi, kui mingid võõrad inimesed vallutavad tema köögi! Mõne aja pärast sulas temagi ja õhtuks me juba meeldisime talle :).

Identiteedivahetus :)
Ajaloolased köögis

Saare naisest Milvist tehti aga hetkega Liida või veelgi parem, Adeline. Silva surus mulle kindlameelselt kahtlase paar numbrit suurema pika seeliku selga, valge põlle ette ning ... saksa tanu pähe! Mul pole ealeski tukk üleval olnud, aga nüüd polnud pääsu. Pakk klambreid pähe ning vastuvaidlemine ei tulnud kõne alla. Ma olevat Triinu sõnul ikka väga abitu väljanägemisega olnud ja esiti näost päris ära kukkunud. Õhtul aga tundunud talle, et just niisugusena ta Adelinet ette kujutabki ning lõpeks tekkinud väike hirm, kas ma ikka tulen rollist välja. Issver, äkki jääbki selliseks! Kuna teised saabusid hommikul väheke hiljem, siis seelikuid enam ei jagunud ja Inna ning Anu said vaid põlled ja pearätid. Meie vabatahtlik abiline oli aga ette hoiatatud ning tema omandas uue identiteedi õiges suuruses ja kenasti kokkusobiva kostüümi abil. Telefonid tuli panna kappi ja süüa tegime tollele ajale kohaselt ehk savikausside ja kondijõu abil, elektrimikser oli out.

Munavalged ja vahukoor tuli ikka käsivispliga vahtu lüüa ...

... ja munakollased puulusikaga

Klassitoast sai kinosaal

Niisiis ajaloolised leivatoidud. Valisime välja sellised, mida annab kodus järele teha, soovi korral sai ka retsepti kaasa.
Keskajal veini või õlle kõrvale söödud vürtsileivad on ehk kõige lähedasemad praegu moes olevate küüslauguleibadega. Valmistamisviis on sarnane ehk kuumutasime õlis läbi vürtsid (jahvatatud must pipar, muskaat ja ingver), praadisime leivakangid läbi, et kõik kenasti õliseks saaks ning tõstsime ahju järelküpsema. Ahjus omandasid nad harjumuspärase krõbeduse, pannil ei tulnud see niimoodi välja. Vürtsidevalikut võib kindlasti muuta, kasutasime neid, mis kindlapeale olemas olid. Üks levinumaid küsimusi oligi, et kas tõesti olid need kõik juba keskajal saadaval :).

Liida Pancki 1864. a väljaantud kokaraamatust "Kasulinne Kögi- ja majapiddamisseramat" laenasime jämedast leivast tehtud tordi retsepti, mille puhul on tegemist biskviidiga, milles tavapärast jahu asendab riivitud leib ja mandlijahu ning vürtsikamat maitse lisab kardemon. Üheskoos leidsime, et see sobib väga hästi jõuluajaks, eriti koos vahelemääritud pohlamoosiga. Üks külastaja ei tahtnud kohe kuidagi uskuda, et see kook on küpsetatud sealsamas puupliidiahjus. Anu pidi ahjuukse avama ja ette näitama :).


Magustoit võlus aga kõikide südamed, iseäranis vaimustusid mehed! Retsept pärineb Jaan Koori 1903. a ilmunud raamatust "Magusad söögid, moosid ja sahvtid. Eesti pereemadele ja neidudele." Valmistuskäik on ülimalt lihtne ning magustoit maitseb suurepäraselt ka täna. Kusjuures soovitan soojalt metsa minna pohli korjama, sest nende marjadega maitseb kohe eriti hea (ussimaarjapäev on ka möödas!). Retsept on kohandatud nö mõistlikele kogustele, vaevalt et te iga päeva hakkate originaalis toodud liitrit vahukoort vispeldama. Meie lisasime praadimise ajal leivapurule ka veidi jahvatatud kardemoni, mis andis veelgi rikkalikuma maitse.





Jämeda-leiva kreem ehk lihtsalt leivakreem

400 g pakk 35%list vahukoort
1-1,5 dl tuhksuhkrut
0,5 tl vanillipastat või 1 tl vanillsuhkrut
200 g vanemat  riivitud leiba (võib kasutada ka Veski-Mati täisterariivleiba)
2 sl võid
1 väiksema sidruni riivitud koor
serveerimiseks väikeseid mandli- või võiküpsiseid ja meelepärast hapukat moosi või marju

Vahusta koor koos suhkrutega pehmeks vahuks. Lisa eelnevalt võis läbi praetud ja jahutatud riivitud leib, peenelt riivitud sidrunikoor ning sega õrnalt läbi.
Serveeri väikeste mandli- või võiküpsiste ja marjade või moosiga.




Leivapäevaga jäi rahule ka koolimaja hiigelsuur kass Hasso, kes tatsas kindlameelselt kööki, lasi ennast isegi silitada ning sülle võtta ja maandus lõpuks pehmele toolile. Ilm vist ka, sest hoolimata vahepealsest ootamatust äikesepilvest tuli autonina kodu poole keerates ka sel õhtul vikerkaar välja.



Kaamera taga tegid klõpse Triinu, Kalle ja mina. 

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...