Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2015 postitused

Viimase minuti kommid

Kujutis
Hoolimata sellest, et rohi on roheline ja mõnel pool pungad puudel uuesti puhkemas, on jõuluaeg käes. Natuke närviline oma jõulueelses tuhinas, sest tahad või ei taha, mõned toimetused kipuvad ikka viimasele minutile jääma. Ehk on inimestel nii kiire, et ei jõuta ennast töölainelt välja lülitada. Ehk ollakse harjunud, et kõike saab 24/7. Ehk ollakse harjunud, et pead ise 24/7 kättesaadav või vähemalt nähtav olema, muidu poleks sind justnagu olemas. Tegelikult ei pea. Sellest ei juhtu midagi, kui tõmbad ise korraks juhtme seinast välja. Vastupidi. Korraks pilvede pahelt piiluv päike on palju enamat väärt kui kaubanduskeskuse aatriumis helklev lampide rägastik. Petlemma tähest rääkimata, mis siis, et on täiskuuaeg. Mida aeg edasi, seda enam meeldivad mulle kingitused, milles on kinkija enda käsi mängus. Need ei pea olema keerulised, kuid väike vimka sealjuures ei tee paha. Elu ei pea olema surmtõsine, vähemasti ei tohi seda enda jaoks niimoodi võtta. Rõõmurikkaid jõule! Nuudlitr

Kõik on võimalik ehk vaata vaata vaata mind

Kujutis
Spelta on taasavastatud vana. Evolutsiooni järjekorras üheteranisu (einkorn, Triticum monococcum ) - kaheteranisu (emmer, Triticum dicoccum )  - spelta ( Triticum spelta L ) - tänapäevane pehme nisu ( Triticum aestivum ) seisaks ta telje keskpaigast justkui tsipake tänapäeva poole, kuid see ei loe midagi. Spelta, mis on oma omadustelt sarnane pigem einkorni ja emmeri kui pehme nisuga, on justkui sild moodsa antiigi ( resp lääne kultuuri) ja vana pärimuskultuuri vahel. Neid sõnu kasutab Valdur Mikita oma värskeltavaldatud raamatus küll Eesti kultuuri kohta, kuid speltaga on sama. Viljakultuur, mida Eestis seni teadaolevalt ei tuntud (andmed on üksnes emmeri kohta)*, on saanud nüüd nähtuseks. Ehk peaks isegi suure algustähega kirjutama? Keskkonnaministeeriumi võõrliikide andmebaasi järgi loetakse tema sisenemiseks meie ruumi aastat 1925. Ja mis eriti tore, leviku tõkestamiseks aitavat selgitustöö, kuigi kultiveerimise leviku tõttu on levikut peaaegu võimatu tõkestada :).  Täpsemalt,

Soome-ugri lainel eestlaste verikäkist kuni ungarlaste hernesupini

Kujutis
See sügis möödus täielikult soome-ugri lainetel. Pärast möödunudsuvist Udmurtia reisi hakkas kusagil sees kriipima tunne, et tegelikult me ei tea oma hõimurahvaste toitudest suurt midagi. Õigemini teame üksikuid roogasid, mis on tõusnud või tõstetud klassikute tasemele, ülejäänute puhul kergitame üksnes kulme. Tõele au andes, paljud ka korduvad erinevate rahvaste juures. Siiski, hoolimata jahutoodete, marjade-seente, metslooma- ja linnuliha ning muu säärase prevaleerimisest, on see ugri-mugri köök päris vaheldusrikas ning põnevgi. Kohati tuletab küll meelde armastusväärse Lilian Kosenkraniuse ületamatult optimistlikke lõike omaaegses saates "Vaata kööki", puudub üksnes see grotesksuse mõõde, kuid kõik ongi selline, südamest. Vähemasti tekib mul selline tunne siberipoolsete rahvaste menüüd vaadates. Mida lääne poole, seda mitmekesisem see on, eks kliima ja põllumajanduslikud tingimused ole ju ka hoopis teised. Suvel jõudis minuni jutt, et uue aasta Fenno-Ugria Asutuse hõi

Komervīderi ehk üks seik meie ühisest ajaloost

Kujutis
Täna on Läti iseseisvuspäev. Ehk ma polekski sellest nii suurt numbrit teinud, kui Pille ei võtnuks  Nami-Namis ette Läti toitude kollaaži kokkupanekut. Enesele ootamatult selgus, et olen siin blogis viidanud üsna palju Lätile ehk tegelikult Liivimaale. Üha enam olen veendunud, et kui me räägime nn talupojaköögist, siis varasemad ülevõtted võivad küll olla soome-ugrilikud ja neid me teadlikult enam ei mäleta ega saagi mäletada, kuid need, mida mäletatakse ning mis on jõudnud tänapäeva, on seotud pigem ühise Liivimaaga, eriti siin lõuna pool. Huvitav on see, et osad toidud, mis tunduvad Lätis käies tuttavatena, on meil tuntud üle Eesti, mõned aga rohkem Lõuna-Eestis. No kes ei teaks peki- ehk peekonipirukaid. Sklandrausis, mis sarnanevad Karjala pirukatega, kuid kuuluvad tegelikult liivlaste pärandisse , on omaette teema ja neist märgilistest ning märgiga lahtistest väikestest pirukatest tuleb teha omaette lugu. Ostsin sügisel Lätis käies nende imekauni toiduajakirja “Četras se

Inimene sööb välimuse, mitte sisu järgi ehk behind the scenes

Kujutis
Söömaaega võib võrrelda lavastusega. Kas toidud on loo kangelaste või vaikivate rekvisiitide osas, sõltub nii valmistajast kui sööjast. Oleneb, kummalt poolt vaadata. Ja siis langeb eesriie ... Eesriide taga tekib aga üüratult küsimusi. Kas ja kuidas teadvustame endale, millised me näeme välja tulevikus? Kas praegune toit on jätkusuutlik? Tarneahel? Aah? Milleks kõik need küsimused, kui võiks nautida maitsvat toitu, jätta sellest meeldiv mälestus ning tomorrow never dies . Aga vat mõni mees mõtleb sellele, pidevalt :) Kui ma helistasin nii kuu aega tagasi pahaaimamatult Emil Rutikule, et teha temaga lühike küsimuste-vastuste voor novembrikuu Tiiusse, kasvas sellest välja ülimalt kirglik pea et monoloog toidu teemal. Teda vaevasid needsamad lõigu alguses toodud küsimused ning lõpuks lausus, et ainus moodus, kuidas inimeste mõtteviisi muuta, on rääkida. Ja mida rohkem inimesi sellest räägib, seda parem! Ei, toitu või söömist ei tohi seejuures fetišeerida, kõike peab mõistusega võtma

Kas me oleme iseenda peremehed

Kujutis
Vahel on mul tunne, et me ei ole iseenda peremehed. Õigemini tuleb kõikvõimalikku infot, olgu ta õige või vale, nii palju uksest ja aknast, resp arvutist ja telefonist, sisse, et enam ei jaksa. Vahet teha! Selles mõttes on hea olla pisut flegmaatiline. Enne kui mingi asi kohale jõuab, on meedial juba järgmine kont puretud ning vähemalt üks järjekordne "avastus" või "järeldus" või lihtsalt ärapanemine jääb niimoodi vahele. Olgu siinkohal näiteks viimaste päevade "pommuudis" töödeldud liha kohta või veelgi parem, alkoholivastane aktsioon. Must-valged ütlused ehk sõna sõna vastu! Auditooriumil ei jää üle muud, kui olla nagu publik ping-pongi mängus, kus tuleb hoogsalt kaela keerata, et jaksaks pallikese liikumist jälgida. Milleks? Kas terve mõistus ei sobigi enam normaalse elu ekvivalendiks? Talupojamõistusest ma ei julge siinkohal isegi piiksatada, sest kui nii edasi läheb nagu praegu, pole niisugust seisust varsti enam olemaski. Et lihakäntskas väljub 3D

Igal oinal oma mihklipäev

Kujutis
Pilt on rangelt illustratiivne, pärineb möödunudsuviselt Läti-sõidult :) Käisin just õues. Pilkane pimedus, linna tuled piisavalt kaugel, et neid näha. Eriti kui seljaga olla. Kui seista pea seljas, peaaegu nagu valmistuks silda viskama, ja keerata kannad linnatulede poole, näen täpilist taevakaarti. Silm harjub mõne hetkega, eristades valgeid, valgemaid, kollakamaid ja vilkuvaid täppe. Tähtkujusid, mida võib meenutada keskkooli astronoomiatunnist. Nüüd ei pea isegi kaugelt otsima, sõber Guugel aitab alati. Õhk on klaar, aknatagune kraadiklaas ei näita sooja ega külma ning väljas on taas vaikus. Täielik vaikus, metsa äärest ei kosta isegi haavalehtede plagisemist, kõrvadel on peaaegu valus. Nii vaikne, et kuulen kollaste lehtede langemist, ükshaaval. Ja mitte niisama langemist, vaid krõbisedes langemist. Ühtaegu ilus ja uskumatu, teisalt oleks nagu tsivilisatsioonist ära lõigatud, mis siis, et vaid ümber pöörates paistab raudteeviadukti tulederida. See kilomeeter ja tsipa peale,

Kaerakisla künklik stoori

Kujutis
Taaskord oleme haledalt petta saanud. Kõik oleks justnagu õige: vili, viljatoit, Eesti, ajalugu. Kaerakile, mis kusagil hämaras teadmatuses kuuluks meile nagu Eesti köögi hosianna või vähemalt ood kadunud inimpõlvedele, ei kuulu sugugi vaid meile. Ma ei tea, kes kellelt midagi sisse vehkis või üle võttis, aga tahame või ei taha, kaerakilet tuleb jagada. Näiteks brittidega. Suurbritannias, eriti põhja pool, tuntakse niisugust ajaloolist desserti nagu flummery , mis olevat levinud 17. - 19.sajandil. Sellel on mitu valmistusviisi, kuid üks levinum on just kaerast. Valmistusviis on meiega sarnane, kuid süüakse reeglina külmalt ja pigem magustoiduna. Kuuldavasti oli sama nimega järelroog ka George Washingtoni õe Betty Washington Lewise jõulubrunchi menüüs 1769.a.  Märkusena, et flammer(a)i nimelist magustoitu tuntakse ka meie vanemates kokaraamatutes, kuid seal on see muust toorainest - mannast või riisist, mitte kaerapiimast valmistatud järelroog. Lätlastel on see tänini olemas ehk

Identiteedivahetus ehk sibulast leivakreemini

Kujutis
  Septembrikuu esimene nädalavahetus. Ilm tõotas tulla selline natuke kummikute oma, aga ilmast rääkimine siin suurt ei aita. Kuidas mahutada kahte päeva Piirissaar ja Rocca al Mare, polnud veel reede õhtulgi päris selge. Selge oli üksnes see, et laupäeva varahommikul tuleb võtta suund Laaksaare sadamasse ja sealt edasi Piirissaarele ning pühapäeva hommikul Tartust Tallinna poole. Asjaolu, et saarelt laupäeva õhtul tagasisõitev viimane praam (ei, mitte see keskpäevane :) ) oli juba ära broneeritud, ei sobinud sellesse skeemi kuidagimoodi. Laupäevahommikune Peipsi Niisiis laupäev ning esimene Piirissaare sibula ja kalalaat. Proua vallavanema viimased päevad enne laata nägid välja nagu lennujuhtimiskeskuse dispetšeri ja kaubavedaja hübriidil. Üritas küll säilitada kainet meelt ja laada ajal naeratadagi, kuid laupäeva õhtuks oli temagi kustunud. Ei ole ju naljaasi korraldada saarel laata, kus laadalised tuleb kohale vedada (õigemini küll jätta mulje, et nad tulevad vabatahtliku