Luksus, mis ei maksa midagi

Tsahh. Tsahh. Tsahh. Tsahh. Raks. Tsahh ... Tsihkat-sahkat, tsihkat-sahkat, tsihkat-sahkat ...


Kumb on parem, kas õudne lõpp või lõputu õudus? Tegelikult vahet pole, esimesega saab kiiremini ühele poole. Kevadel polnud laudatagust väikest heinamaad aega niita, nüüd siis kahe niite asemel üks ja korraga. Vikatiga. Märksa tõhusam kui trimmer, mille ketta ümber keerutab pikaks veninud vintske timut parajaid tuuste. Lisaks kulutab ehk kiiremini üleliigseid kilosid. Vähemasti ma usun nii. Viimase nädala vihmad on heina, või mis hein ta niiväga ongi, parajatesse pusadesse keerutanud. Maad võtnud valge tihe väikeste õitega minu jaoks tundmatu taim on nagu ämblikuvõrk, mis seob oma harudega naadi tugevad varred timuti sitkete kõrtega. Õnneks ei ole ta tervet heinamaad enda alla võtnud. Vill on pihus. Tegelikult kaks. Esimese päeva tunnus. Pole ammu harjutanud. Möödunud suvest saati. Vikatitera läheb kiiresti nüriks. Need raksud on takja vartest. On alles tugevad! Oh, jälle läks tera mutimullahunnikusse. Lootusetu! Muttide vastu ei saa isegi kass, kuigi vähemalt üritab. Hea seegi. Pühin mullase tera rohutuustiga puhtaks, võtan luisu ja algab see tsihkat-sahkat, tsihkat-sahkat. Mulle meeldib see puhas kõlav heli, mis kostub korraliku vikatitera luiskamisel. Suvalise plekkvikati puhul kostub üksnes summutatud häält, nagu oleks pang pähe tõmmatud. See ei ole ilus. Ega ta ei niida ka. Pinni või ära pinni. Ma ei tea, kui vana on see vikat, millega seekord niidan. Tera on ilus ja tugev, kuigi natuke hambuline. Sellega saab veel palju suvesid pihta treenida.


Metsa ääres on angervaksapuhmad. Ootasin sel aastal esimeste õite puhkemist nagu väike laps jõule. See lõhn, mis vallutas heinamaa ja õue, on midagi sõnulseletamatut. See on suve lõhn, mis siis, et käevartele on raske jumet peale saada. Miks ma seda lõhna varem ei tundnud? Jah, puhmad on samal kohal aastaid. Ehk seepärast, et alati oli nii meie kui naabrite heinamaad selleks ajaks ammu maha niidetud. Viimastel aastatel on naabrite omad niitmata. Meie omal niidan maa lagedaks, üksnes angervaksapuhmad jäävad majesteetlikult üksi. Esimesed tutid on juba ära õitsenud, neist ei saa enam talviseks köharohuks siirupit, kuid süda ei luba neid maha niita. Mitte veel. Las nad olla.

Ühe päevaga ei jõua kogu heinamaad parimagi tahtmise korral maha niita. Järgmisel päeval on luud-kondid natuke kanged. Siis tuleb vahele paaripäevane paus, vaja mõned koogid küpsetada ning uuesti vikatit haarates pole enam häda midagi. Tsihkat-sahkat, tsihkat-sahkat, tsihkat-sahkat ... Panen kitsaks kulunud luisu taskusse ja alustan uute kaartega. Vahe tera lõikab kõrsi ilma vaevata. Hea tera ning ilusa heina puhul polegi tarvis tegelikult palju vaeva näha, kaared tuleb pigem korjata kui lüüa. Hea õpetada, aga ilusast heinast on siin asi kaugel. Siiski paistab lõpp ehk viimased pusad. Kas tõesti? Lihastes on magus surin. Panen vikati puu peale ja ringutan. Aitab tänaseks! Kõlab ehk imelikult, aga ma tõesti armasta niita. See on aeg, mil saad mõelda ainult oma mõtteid või siis üldse mitte mõelda. Taustaks vikati sahin, olles parim muusika, mida kuulata võimalik. Aias kõlbab ka muruniiduk. Linnas, kus on majad lähestikku ja naaber kuuleb naabri juttu, võivad urisevad Briggs & Strattonid mõjuda tõesti kurnavalt. Külas on sel helil minu jaoks hoopis teine tähendus. Külarahvas on kodus! See urin, ükskõik kust poolt ta kostab, annab turvalise tunde, et kõik on hästi. Kasvõi pühapäeval!

*   *   *


Kõht on tühi. Nädalavahetusel olid Tartu Hansapäevad ning Maitseelamuste linnas toimusid nii burgeri- kui grillvorstivalmistamise võistlused. Burgerid küpsetati puhtast veiselihast, kuid grillvorste nii sea- kui veiselihast. Kas teate, kui ilus ja kvaliteetne on Hiiumaa Lihatööstuse lihaveisehakkliha? See on lihtsalt kaunis, kasvõi niisama vaadata! Hakkliha on ühtlane, ilma ühegi kelmeta. Liha kvaliteedi tagab meri, ehk loomad on pärit Hiiumaalt, olles krõmpsutanud sealset rohtu, mitte ostetud suvalistelt kasvatajatelt üle maa. Ega muidu poleks Vein ja Vine Martin profiili muutunud ning vorminud vahetpidamata pihve, et need siis Mõisapreili pagari kuklite vahele pista, nipet-näpet juurde panna ning kuulda klientidelt üksnes mõminat. Appikene, kuuuuui hea!!! Inimesed, kes reeglina ei söö burkse, hakkasid seda tegema. Seest õrnalt roosaka triibuga pihv oli nii mahlane, et seda ei saaks uskuda, kui poleks ise näinud. Muide, kui roosa triibu saavutamine tundub üle mõistuse käivaks hookuspookuseks (tegelikult tuleb pihvi küpsetada 3 minutit ühelt ja 3 minutit teiselt poolt), pange kotletti vormides vahele viil punapeeti. Vau-efekt on igal juhul garanteeritud! Johannes Kaldalu nipp :)


Niisiis Hiiumaa hakklihast pihv. Lihale tuleb lisada üksnes soola ja vormida paras ühtlane pall, nii tennispalli mõõtu. Seejärel suruda lapikuks, umbes 2 cm paksuseks. Õhuke ketas kuivab liiga ära. Martini õpetuse järgi tuleb pealmisele poolele suruda ka väike lohk. Asetage pihv grilli restile (eelnevalt võite resti määrida õliga või puistata pihvi alumisele poolele jämedat soola, siis ei hakka liha mitte mingil juhul resti külge kinni), jahvatage veskist musta pipart peale, küpsetage 3 minutit ühelt ja 3 minutit teiselt poolt, tõstke fooliumi alla või termospotti mõneks minutiks puhkama ning pakkige kas saia vahele või sööge mõne sobiva salatiga. Uskuge, pihvil on roosa triip :). Well-done pihv ei ole enam maitsev ega mahlane, justnagu ka mistahes muu well-done valmiduses veiselihatükk. Niisugune pihv maitseb aga väga hästi isegi teisel päeval jahtunult, olles säilitanud oma mahlasuse. Kõlab ju uskumatult!

*   *   *

Keerispea

Õhtu. Kell on pool üksteist. Hakkab vaikselt hämarduma, õhus on vaid kümmekond soojakraadi. Nina tunneb vaheldumisi angervaksade ja ebajasmiinide aroomi. Natuke eemal on väike katsepõld, kus katselappidel kasvab kimpu köidetud oinasarvi meenutavate õitega keerispea. Selle taime lõhn täna minuni ei jõua, punane ristik, mis hakkab kohe-kohe õitsema, on vahel. Väljas on mõneks hetkeks täielik vaikus. Mitte ainsatki häält! Korraks katkestab vaikuse sarast kostuv pääsukeste sidin, korraks mingi teine lind. Istun aiamaja trepil, paks jope seljas, et külm ei hakkaks ja lihtsalt kuulan. Vaikust. Paar kilomeetrit väikelinnast eemal üle põllu ja ometi vaikus. Metsa pole vajagi, piisab kartulimaast ja viljapõldudest, et vaadata loojuvat päikest. * Järsku katkestab vaikuse lepiku tagant maanteekurvist kostuv pidurikrigin ja seejärel gaasi undamine. Mootorratas tühjal teel võtmas maanteekäändu. Ei, ma ei ole tema peale pahane. Ka tema nautis seda hetke, mis minagi. Lihtsalt teise nurga all. Muigan.


Varahommik. Kell on pool viis. Rohi on märg, väljas on kerge udu. Udu on juuli keskpaiga kohta harjumatult külm. Kass küsib õue ja tahab tatsata üle õuemuru metsa poole hiirejahti, aga käpad saavad märjaks. Tõstab neid nagu kõnniks kuumadel kividel. Instinktid saavad aga võitu ning ta läheb. Paari tunni pärast kuulen, kuidas esikust kostab mingit müdistamist, põntse ja tumedaid mütse. Esialgu arvan, et ta on leidnud mingi mänguasja. Kui aga kööki "lendab" hiir, selgub, et jaht oli tulemuslik. Teate küll neid pallitrikke, kuidas põlve ja otsmikuga palli kõksida. Kass teeb suuremat sorti hiirega umbes sedasama. Eedeni ringi kass on ikka väga priima kass, kohe päris kass!

*   *   *


Lõuna. Kevad otsa poputatud Rooma salati peenar tundub ütlevat, et aeg on käes. Ma armastan Rooma salatit tema tugeva krõmpsuva lehe pärast, mis ei vetti isegi hapukoore all, ma armastan sorti "Xanadu" (müüb Suvipiha) tema kauni värvi ja maitse pärast. Õigupoolest oleme aja jooksul proovinud erinevaid sorte, kuid see sort on osutunud täielikuks lemmikuks. Niisiis Rooma salat. Sikutan salatipea õrnalt mullast välja, saputan juure küljest liigse mulla maha, tõmban alumised lehed õrna raksakuga küljest ja viskan üle aia kanadele. Täielik koostöö! Selle suve esimene Caesari salat. Rebin pestud salatilehed väiksemateks paladeks, puistan kaussi juustulaastud ja valan peale eelnevalt kokkusegatud kastet. Kui palju kordi olen lubanud endale, et sel suvel küpsetan ahjus krutoone, mitte ei lähe kergema vastupanu teed ja ei rösti saia lihtsalt rösteris, et seda pärast lihtsalt tükeldada. Ah, see polegi oluline. Salat on mahlane, vihmase kevadega on kasvanud ideaalsed salatipead. Kastme küüslaugust aroomi on köök pärast sööki veel tükk aega täis, vahetades välja seal enne keedetud angervaksasiirupi vanilliselt magusa lõhna. Käin seda vahetevahel nuusutamas, enne kui ka see lahtisest aknast õhku haihtub.

*   *   *

Aga see kõik on lihtsalt NII hea! Piisab vaid veiselihapihvist ja Caesari salatist, et tunda, nagu oleks söönud maailma parimat toitu. Kusjuures need ongi selle hetke maailma parimad toidud. Kus mujal, kui oma kodus (meil Põhjaka ehk välja arvata) saab süüa salatit, mille jaoks oled salatipea toonud just paar minutit tagasi aiast. See on luksus, mis pealtnäha ei maksa midagi, kuid on ometi väärt tervet varandust. Niitmine on kauba peale :).

Õitsev tatar

-------------------------------
* - "Paljud väärt mõtted on elu jooksul tulnud n-ö üle kartuli, üle kartulipõllu kaugusse vaadates. Võtta augustikuus aidatrepil lonks külma kaevuvett ja mõelda maailma üle pisut järele - üle kartuli, muidugi. See on hea." - Valdur Mikita. Lingivistiline mets. Välgi metsad, 2013.

Kommentaarid

Tibu ütles …
Nüüd, mil katsed eesti burgeritega tehtud, kuhu asetuvad sel juhul Cesise/Võnnu hipsterite omad eelmisest suve(lõpu)st?
Ülle ütles …
No ei saa salata, et Cesise friikad on seni ületamatud. Aga kui pihvist rääkida, siis Martini burks on ikka üle :)Liha peab lihtsalt hea olema.
Piret ütles …
Aitäh! Nii ilus, hea ja päris. Tundsin lõhna ka:)
Ülle ütles …
Piret, aitäh! Kusjuures paar päeva tagasi künti see lõhnav katsepõld, milles leidus lisaks keerispeale veel tatart, vikki, suvirüpsi jne, mis andsid lisaks lõhnale ka imelise visuaalse pildi (sinine-kollane-roosakasvalge-roosakaslilla-roheline, üles ning maa ootab uut kultuuri. Seega pean isegi osasid lõhnu vaid mälus alles hoidma.
Telkide rent ütles …
Väga mõnusad suvised pildid :)

Populaarsed postitused

Moskva saiad, heldimusega Jõe baarile mõeldes

Kuidas peipsimaalased taas Hiiumaal käisid

Toorjuustukook laimi ja valge šokolaadiga Key lime pie jälgedes