13. november 2015

Inimene sööb välimuse, mitte sisu järgi ehk behind the scenes


Söömaaega võib võrrelda lavastusega. Kas toidud on loo kangelaste või vaikivate rekvisiitide osas, sõltub nii valmistajast kui sööjast. Oleneb, kummalt poolt vaadata. Ja siis langeb eesriie ...

Eesriide taga tekib aga üüratult küsimusi. Kas ja kuidas teadvustame endale, millised me näeme välja tulevikus? Kas praegune toit on jätkusuutlik? Tarneahel? Aah? Milleks kõik need küsimused, kui võiks nautida maitsvat toitu, jätta sellest meeldiv mälestus ning tomorrow never dies. Aga vat mõni mees mõtleb sellele, pidevalt :) Kui ma helistasin nii kuu aega tagasi pahaaimamatult Emil Rutikule, et teha temaga lühike küsimuste-vastuste voor novembrikuu Tiiusse, kasvas sellest välja ülimalt kirglik pea et monoloog toidu teemal. Teda vaevasid needsamad lõigu alguses toodud küsimused ning lõpuks lausus, et ainus moodus, kuidas inimeste mõtteviisi muuta, on rääkida. Ja mida rohkem inimesi sellest räägib, seda parem! Ei, toitu või söömist ei tohi seejuures fetišeerida, kõike peab mõistusega võtma. Meie keha ei ole see, millega pidevalt eksperimenteerida.

2 päeva tasakesi jahedas käärinud tainast saiapätse vorminud Kristiina ütles, et sedaviisi käinud tainas käitus tõelise sõbrana, olles parajalt elastne, samas andis ennast hästi vormida


Oma kuulutajaliku toidufilosoofiaga jätkas Emil eile Tartus Maitseelamuse kojas. Ei, mitte müüte murdes, vaid uute loomisega. Ütlen kohe, et ma ei ole nõus kõikide tema põhimõtetega, sest loogikas on ebaselgeid kohti, kuid üldjoontes küll. Näiteks kui lähtuda postulaadist, et valmistada ise nii palju kui võimalik ning kasutada lühikese tarneahelaga toorainet, samuti meie loodusest pärinevat, siis midamoodi sulanduvad sellesse skeemi teiseltpoolt maakera pärit ja saia sisse pandud õlisalvei ehk tšiiaseemned, kui meilt on võtta näiteks kanepiseemned. Ma ei arva, et kui nüüd tšiiasid ei tarbi, oleks maailmalõpueelne seisund kohe käes :). Tegelikult vist ongi, sest toidust on saanud tõepoolest omamoodi fetiš.

Koorimata toorpiimast valmistatud parajalt mahedast jogurtist saab nõrutades hästi kreemise ja lausa magusa pehme toorjuustu

... mida võib meelepäraste ürtidega segada ja saada maitsva leivamäärde

Küll aga olen kahe käega nõus selle ise-tegemise  poolega. Emil ütleb, et nad küpsetavad ise leiba, kasvatavad kanu ja shiitake seeni, valmistavad ülimaitsvat jogurtit, aiasaadustega jändamisest rääkimata. See ongi see võlu, mida saab endale lubada maal elades ehk elatakse selle järgi, mida loodus ja aastaajad pakuvad. Või siis mõtteviisiga, et toit on ravi ja tervise garantii. Et selle järgi elada, tuleb tunda toiduaineid, nende omadusi ja mõju. Linnastumise tagajärjel on paljud esivanemate tarkused jäänud unustustehõlma ning avastatakse nüüd nagu mingit uut maailmaimet. Valus, kas pole?

Vahepalaks üks Vaida meeste leiutatud uus geniaalne Eesti Nokia: kaselehtedega hele õlu :)

Aga nüüd sellest uuest müüdist. Veel eile päeval teadis igaüks, et toidule tuleb valmistamise käigus lisada soola, et tuua välja maitseid jne. Terve õhtu juurutas Emil uut müüti, et igaüks loob selle maitse, mis talle meeldib, ise ja ühisesse algkatlasse soola ei pane. Oluline pole mitte (eel)arvamus, vaid kogemus ehk kõik on kinni mõtlemises. Meil on ettekujutus, kuidas peavad asjad toimima ning kui reaalsus paiskab silme ette uue olukorra, tekib kimbatus. Nii ka nüüd. Mismõttes ei pane puljongisse soola, mismõttes ei tee seda ega teist! Osalejate umbusk oli liiga suur, et uut müüti kohe omaks võtta. Ja nii me sõime ilma soolata keedetud ja pannil krõbedaks praetud lammast koos riivitud kartulist, porgandist ja sibulast ahjuomletiga, rüüpasime puljongit koos erinevate värskete ürtide ja köögiviljadega, nautisime kasemahlaga kääritatud tainast küpsetatud krõbeda koorikuga saia koos nõrutatud jogurtist ja erinevatest ürtidest segatud kreemidega ning lõpetasime kosutava jogurtijoogiga. Mitte üheski roas polnud kribetki soola! Laual oli soolatops, millest igaüks võis oma äranägemise järgi võtta. Pärast võrreldi niimoodi söödud soolakogust sellega, mida olnuks vaja nende toitude tavapärasel valmistamisel ning ... peale riputades kulus seda vaid vaevalt kolmandik. Hirmutav, eksju! Mina ei tarvitanud ainsatki kübet lisasoola, sest ma armastan toiduainete enda puhtaid maitseid. Värske liha on ju niigi suurepärane, et seda oleks patt soola rikkuda. Saiaga, mille tainas on speltat ja kõrvitsaseemneid, on sama. Ürdid annavad aga väga tugevat maitset, nii et soola võib vabalt unustada. Ehk et uus müüt oli loodud. Sool on inimesele vastuvaidlematult vajalik, kuid me võiksime mõelda selle üle, palju me teda eneselegi märkamatult sisse kühveldame.

Igaüks puistas oma puljongitassi meelepärast rohelist, tõstis juppideks lõigatud oakaunu või lisas sibulat

Keeduliha pole ju kuigi apetiitne. Kui ta pannil korraks kuldseks praadida, on maitset rohkem kui rubla eest

Juttu jätkus pea et südaööni. Küll loodusest, küll tasakaalust, küll nähtamatutest vandenõuteooriatest, küll inimese manipuleeritavusest. Aga mis see toitki muud on, kui üks suur manipulatsioon. Siiski üks on kindel, mis kindel: basiilik ei ole bluusi ära söönud ;).

Kommentaare ei ole:

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...