29. märts 2015

Johannese hullutamine


Üle tüki aja tuli üks pealinna mees Tartu poole ennast luftitama - Johannes Hõimoja, kelle nimi on lisaks pliidi taga toimetamisele jäänud silma kui hea tundega toidufotograaf. Niisiis tuli sel noorsandil mõte teha Maitseelamuse kojas üks kooskokkamise õhtu. Et kojarahval polnud selle vastu midagi, asus Johannes ettevalmistusi tegema ning reede õhtul koguneski oma kuraditosina jagu huvilisi põnevaid maitseid proovima.

Johannesel sai villand sellest, et kui teised särasid kaamerate ees, pidi tema alati köögis rabama. No nii hull see asi ka polnud, kuid ühel hetkel kaalus vabadus rutiini üles ning nüüd tituleerib see noor imemees ennast vabakutseliseks kokaks ja fotograafiks. Ega igaühele pole antud aasta noorkoka tiitlit ning võimalust töötada Eesti tipprestoranides. See oleks kindlasti omaette lugu väärt.


Kuid seekord arenes koja köögis kolmekäiguline isetegevus. Muide, nii suurt kokapaberitega inimeste hulka pole selles köögis ammu nähtud ja see oli äraütlemata tore :) ) Johannes rõhutas, et töö peab olema fun, üksnes siis tunnevad kõik tulemusest rõõmu. Ning söögitegemise juures on retsept küll oluline, eriti alguses, kuid aja jooksul pidevalt seda rooga tehes hakkad lõpuks tunnetama, kuidas tekib erinevate maitsete tasakaal ning toit muutub üha täiuslikumaks. Toiduvalmistamine on ju puhas looming! Tunnetamise kõrval tuleb tunda ka nii toorainet kui toorainete omavahelist koostoimet ehk ilma vundamendita maja ei ehita. Seega, tee või tina, üksnes tunnetamisega võib vabalt ka puusse panna.

Ja veel. Olulised on puhtad maitsed. Taldrikut ei maksa üle kuhjata, samuti on oluline toidu erinevate komponentide omavaheline harmoonia ja tasakaal. Eks kõigil ole juhtunud, et mõte see või teine asi kokku panna tundus nii suurepärane, ometi läks pärast kõik kanadele.

Meie püüdsime Johannese õpetuste järgi kokku seada särtsakad marineeritud räimed, praetud tallesüdamed veidike teistmoodi valmistatud lisanditega ning lõpuks siidise ebaküdooniaposseti. Viimane - kavalalt hapu kreem koos sulnilt maheda kummelibeseega mõjus tõeliselt eestlasliku vinjetina kogu selles menüüs. Rahvuskala ei saanud sinna lähedalegi! Viimasest aga juttu tulebki.


Tugevalt sidrunises marinaadis maitsestunud räimefileed on selle eelroa ehk kõige arusaadavam osa. Lisaks sidrunile läks marinaadi veel veidi küüslauku ja tüümiani ka, kuid tulemus oli üle ootuste pigem õrn kui tulihapu. Ka värskelt hapendatud kurk on alati soolaja nägu. Seevastu hapukoorekreem, millele need räimefileerullid koos kurgitükkidega pikutama pandi, tuli küll välja hoopis teistsugune kui Johannes oli ette kujutanud. Tema idee oli panna eelroaks kokku meile iseloomulik kala, armastatud värskehapukurk ning Eesti köögi alustala - leib. Viimane küll veidi teises võtmes ehk mitte otse rukkileivana vaid linnasejahuna. Profaanid hullutasid aga Johannese ära ning hakkasid jahuma Peipsimaast :)


Hapukoorekreemi jaoks tuli tavaline hapukoor ära nõrutada, nii et ta meenutas oma konsistentsilt toorjuustu. Seejärel proovis juhendaja lisada sinna linnasejahu, kuid tulemus meenutas maitselt rohkem kohvikreemi kui leiba. Mhm, mida teha? Tauno oli juba enne kõndinud närvilise näoga ringi ning hakkas järsku kanepiseemneid praadima. Kojas on kanepitemp (puhas Peipsimaa!) hetkel taas populaarne kaup ning kuna talle hullult meeldib röstitud ja uhmerdatud kanepiseemnete lõhn, tundus, et ka täna on see päev, kui seda kraami tarvis läheb. Ei saa märkimata jätta, et Tauno panniga vehkimine meenutas küll mõne aasta tagust juhtumit Tundmatu Härra ja Bulgaaria omletiga, kuid seekord õnneks ilma moraalse kahjuta :). Niisiis hoolimata kõrvalpõikest, kombinatsioon hapukoor ja uhmerdatud röstitud kanepiseemned annavad kokku täieliku leivaefekti! Ehk mängu tuli seesama tasakaal, millest alguseski juttu oli. Kuidas seda saavutada, oli seekord puhtalt läbi tunnetuse.


Hammustades kõrvale suurepärast Kuusalu Kai rukkileiba, saigi läbi selle eelroa Põhja-Eesti ühendatud Peipsimaaga :). Ja mis kõige toredam, nii rukkileiva köömned kui Johannest hullutanud kanepiseemned on pärit ühest ja samast kohast - Kaarli talust Väike-Maarjast.
Pisiasjad on olulised, mu sõbrad! Pisiasjad!

23. märts 2015

Meil kevad käes on ...


Reedel vaatasime läbi plastikust kohvitopsi päikesevarjutust. Võimas oli! Alles pärast tuli mõte, et sedasama kohvitopsi oleks võinud ju fotoaparaadi ees filtrina kasutada. Aga mis teha, sel hetkel oli niigi vahva. 2008.a pildistasin tookordset osalist päikesevarjutust läbi CD-plaadi ja väga efektne kaader tuli. No pole teha midagi, loodetavasti on seitsme aasta pärast see tarkus meeles :).

Laupäeva hommikul ärgates kilkasid kõik nagu oleks järgmine ime toimunud. Kevad oli kätte jõudnud,  brrrr .... Nädalatagusest imesoojast ilmast oli jäänud vaid mälestus ning maja nurga tagant puhus vaid jäiselt külm tuuleiil. Isegi lumi- ja märtsikellukesed näisid külmast kanged ning kuidagi longu vajunud. Kirusin ennast, miks ma pole ilmateate kuulamisest midagi õppinud ja keskendusin kevade jälgimisele läbi klaasi. Vähemalt päike siras ja maailm tundus sõbralikum!


Kuidagi tuli jutuks naadipirukas. "Et kas sul sel aastal polegi naadipirukat tarvis teha?" "Ahh, kus need naadid nii vara on?" Uskumatu, kuid naadid vohasid metsa ääres nagu aprillis! Aias neid tõesti pole, või kui leiab, siis imeväikesed, peaaegu alles nupukesed. Metsa ääres on mul aga väike naatide poputuskoht. Kõlab tobedalt, kuid tegemist on kunagise lõkkeasemega, kuhu hea rammus kiht peale kogunenud ning kevadeti on see niisugune koht, kus naat hakkab kõige varem oma nina lehtede vahelt välja ajama. Pärast niidetakse kogu krempel muidugi hoogsalt maha, kuid esimese naadipiruka elevus laseb sel mängul aastast aastasse korduda.

Niisiis naadipirukas esimesel kevadepäeval, AD 2015! Uskumatu!

Piruka retsept on mugandatud Vesta Reesti raamatust "Minu köök". Lehitsen vahel seda raamatut justkui üle kinnitamaks, et päris elus on hoopis teised lõhnad ja maitsed kui linnakivide vahel. Ja seal päris oma maailmas võibki küpsetada murupirukat või mistahes muud kummalist asja.


Naadipirukas

2 muna
0,5 tl suhkrut
näpuotsaga soola
5 dl keefirit
6 sl mannat
nisujahu
1 tl soodat
suur peotäis naati
3 juppi küpsetatud grillvorsti
100 g juustu

Klopi munad suhkru ja soolaga lahti, lisa keefir ning sega ühtlaseks. Lisa manna ja niipalju jahu (sega ka sooda jahu hulka), et saad vispliga kloppida. Tainas peaks jääma veel lusika pealt alla voolav, aga mitte vedel. Haki naadid ja vorstikesed ning lisa tainasse Sega ühtlaseks ning vala küpsetuspaberiga vooderdatud umbes 25 x 35 cm vormi, silu pealt ühtlaseks. Riivi juust jämedama riiviga ning laota ühtlaselt tainale. Küpseta 20-25 minutit eelsoojendatud ahjus 175 kraadi juures, kuni puutikuga proovides jääb see peaaegu puhtaks. Keera kuumus 200 kraadile ja küpseta veel 5-10 minutit, kuni pirukas on pealt kaunilt kuldne.
Pirukas maitseb kõige paremini soojalt. Järgmisel päeval võite alles jäänud pirukatüki mõneks minutiks uuesti kuuma ahju pista, siis muutub taas isuäratavamaks.

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...