Postitused

Kuvatud on kuupäeva november, 2015 postitused

Soome-ugri lainel eestlaste verikäkist kuni ungarlaste hernesupini

Kujutis
See sügis möödus täielikult soome-ugri lainetel. Pärast möödunudsuvist Udmurtia reisi hakkas kusagil sees kriipima tunne, et tegelikult me ei tea oma hõimurahvaste toitudest suurt midagi. Õigemini teame üksikuid roogasid, mis on tõusnud või tõstetud klassikute tasemele, ülejäänute puhul kergitame üksnes kulme. Tõele au andes, paljud ka korduvad erinevate rahvaste juures. Siiski, hoolimata jahutoodete, marjade-seente, metslooma- ja linnuliha ning muu säärase prevaleerimisest, on see ugri-mugri köök päris vaheldusrikas ning põnevgi. Kohati tuletab küll meelde armastusväärse Lilian Kosenkraniuse ületamatult optimistlikke lõike omaaegses saates "Vaata kööki", puudub üksnes see grotesksuse mõõde, kuid kõik ongi selline, südamest. Vähemasti tekib mul selline tunne siberipoolsete rahvaste menüüd vaadates. Mida lääne poole, seda mitmekesisem see on, eks kliima ja põllumajanduslikud tingimused ole ju ka hoopis teised.

Suvel jõudis minuni jutt, et uue aasta Fenno-Ugria Asutuse hõimuk…

Komervīderi ehk üks seik meie ühisest ajaloost

Kujutis
Täna on Läti iseseisvuspäev. Ehk ma polekski sellest nii suurt numbrit teinud, kui Pille ei võtnuks  Nami-Namis ette Läti toitude kollaaži kokkupanekut. Enesele ootamatult selgus, et olen siin blogis viidanud üsna palju Lätile ehk tegelikult Liivimaale. Üha enam olen veendunud, et kui me räägime nn talupojaköögist, siis varasemad ülevõtted võivad küll olla soome-ugrilikud ja neid me teadlikult enam ei mäleta ega saagi mäletada, kuid need, mida mäletatakse ning mis on jõudnud tänapäeva, on seotud pigem ühise Liivimaaga, eriti siin lõuna pool. Huvitav on see, et osad toidud, mis tunduvad Lätis käies tuttavatena, on meil tuntud üle Eesti, mõned aga rohkem Lõuna-Eestis. No kes ei teaks peki- ehk peekonipirukaid. Sklandrausis, mis sarnanevad Karjala pirukatega, kuid kuuluvad tegelikult liivlaste pärandisse, on omaette teema ja neist märgilistest ning märgiga lahtistest väikestest pirukatest tuleb teha omaette lugu.


Ostsin sügisel Lätis käies nende imekauni toiduajakirja “Četras sezonas” v…

Inimene sööb välimuse, mitte sisu järgi ehk behind the scenes

Kujutis
Söömaaega võib võrrelda lavastusega. Kas toidud on loo kangelaste või vaikivate rekvisiitide osas, sõltub nii valmistajast kui sööjast. Oleneb, kummalt poolt vaadata. Ja siis langeb eesriie ...

Eesriide taga tekib aga üüratult küsimusi. Kas ja kuidas teadvustame endale, millised me näeme välja tulevikus? Kas praegune toit on jätkusuutlik? Tarneahel? Aah? Milleks kõik need küsimused, kui võiks nautida maitsvat toitu, jätta sellest meeldiv mälestus ning tomorrow never dies. Aga vat mõni mees mõtleb sellele, pidevalt :) Kui ma helistasin nii kuu aega tagasi pahaaimamatult Emil Rutikule, et teha temaga lühike küsimuste-vastuste voor novembrikuu Tiiusse, kasvas sellest välja ülimalt kirglik pea et monoloog toidu teemal. Teda vaevasid needsamad lõigu alguses toodud küsimused ning lõpuks lausus, et ainus moodus, kuidas inimeste mõtteviisi muuta, on rääkida. Ja mida rohkem inimesi sellest räägib, seda parem! Ei, toitu või söömist ei tohi seejuures fetišeerida, kõike peab mõistusega võtma. Me…