Hispaanias ei olnud hoovihmahoogusid ehk kana on parem kui ananass

Seda viimast repliiki tuletatakse mulle ilmselt veel aastaid meelde :).
Kui jätta vanast heast seriaalist "Sex and the City" kingad ja kleidid välja ning kohaldada see praktilisetele eestlastele teksapükste ning seljakotiga, siis täpselt neljal aastal oleme truu nelikuna andnud lihavõttenädalal Tallinna lennujaamas kohvrid ning suundunud nautima varast kevadet, kultuuri ja hüvasid roogasid. Reisiplaane tehes üritame alati rõhuda rohkem kaunitele kunstidele, pärast kukub ikka välja, et toidukultuur võidab :).

 

Ajal, mil ma toiduga nii süvitsi ei tegelenud, olin märksa leplikum ning ei juurelnud mingi toidu tagamaade üle. Peaasi, et maitseb! Nüüd eelneb aga põhjalik eeltöö, mida otsida, millele tähelepanu pöörata. Aga mis kõige huvitavam, mistahes reisijuhi või veebilehe puhul tuleb lähtuda selle koostaja subjektiivsusest. Tema pole mina ja vastupidi. Seega on meie Barcelona, Vic ja Vilafranca samuti subjektiivsed.

Sõites hommikul Barcelonast Vic`i, tundus, et läheme vastu jääajale, kuigi kahe linna vahe on vaid umbes 60 km. Lõunas olnud 16 soojakraadist sai vaevu 10 ning mägedevahelistest orgudest tõusis udu kui valge vatt. Täpselt see kliima, mis muudab sealse sealihast laagerdatud ja kuivatatud toorvorsti  - llonganissa - nii eriliseks, et sellele on antud KGT staatus. Tahtsin Vici minna kahel põhjusel - nädalas kaks korda peetakse turuplatsil laata ning teine põhjus oli seesama vorst. Mõni aeg tagasi kuulates EL geotähiste infopäeval ettekannet, milles räägiti, kuidas nii KGT (Kaitstud Geofraafiline Tähis), KPN ( Kaitstud päritolunimetus) kui GTT (Garanteeritud traditsiooniline toode) töötavad ikkagi kui kvaliteedimärgid ja magnetid, tundsin Vicis sedasama. Nähes Fussimanya lihapoe seinal KGT märki, olin täielikult müüdud :). Plaça Majoril laiuv turg oli aga omaette nähtus - meie mõistes peaaegu nagu vana Balti jaama turg. Seal leidus kõike alates kunstlilledest, daamide aluspesust, käekottidest ja hooajalistest üleriietest kuni artišokkide, kuivatatud seente, Montserrat tüüpi lihatomatite, calçottide, soolatursa ning vaimustava Mato toorjuustuni. Üksnes spargel pärines Peruust. Turuplatsi ääres leiduvates väikestes ärides avanes aga teine maailm: sealt võis leida pikkade rividena aromaatseid llonganissa vorste erinevaist paigust Osona maakonnas, jamón ibérico kintse, ootamas hirmteravat nuga või väikeses pagaripoes kuhjadena laotud õhkõrnu, inglikooki meenutavaid ülestõusmispühade biskviite - pa de pessic. Vahepeal tuututäis õlist nõretavaid xurroseid ja porreseid (vahe on kujus) ning uuele ringile. 

Vic, mis on sel aastal Kataloonia kultuuripealinn, elab oma rütmis. Linnamüüri sees paiknev vana roomaaegne Vic on lummav oma keskaegse tänavatevõrgu, ümberehituste käigus imekombel säilinud detailide ning kontrastidega, mida pakub nii modernne kirikukunstimuuseumi ehitis kui Queralt silla eel paiknev oma aega ootav 18. saj tööstuskvartal vana parkalikojaga.

Paras aeg lõunat süüa. Pärast tükk aega kestnud otsimist olime nõus isegi pitsaga, sest mõni koht oli kas veel suletud, pakkus vaid kohvi ja saia või oli neil muu häda. Viimases hädas leidsime ühe inimtühja restorani ja olime nõus millega iganes. Punaseruuduliste laudlinadega algul veidi külm ja rõske koht La taverna del Call, mida ei leidu naljalt üheski soovitustelistis, oli tegelikult lummav oma lihtsa katalaani köögiga. Pärast tellimuse võtmist kihutas parajalt tüse kokaproua uksest välja millegi järele, naastes mõne minuti pärast väikese pambuga, ilmselt keldrist. Rikkaliku maitsega escudella, pitsa kujul escalivada, paksu kastmevaiba all kanneloonid, taevalik antrekoot koos maitsevõiga. Ei ainsatki kaunistuseks pandud käharpeterselli varrekest, viilust tomatist või kurgist rääkimata! Nende flami (flan) eest andnuks aga pool kuningriiki. Ternespiimavormi meenutava tekstuuriga dessert koos tihkest piimavahust (mitte see räige kunstvahukoor!) tupsudega jäi mu lemmikuks kuni reisi lõpuni, küsi või retsepti :).

Aeg jalutada raudteejaama, et sõita läbi Barcelona teisele poole - Vilafrancasse, Alt Penedèse maakonda ja ühtlasi Penedese veinipiirkonda. Mööda vuhisevad viinapuupõllud, üks siil ühte pidi, teine teist, ühed vanemad, teised alles rajatud, mõned alles istutamise ootel. Sellest kandist meenuvad kõigepealt Torrese ja Freixenet siltidega pudelid. Viimase keskus jääbki täpselt rongiaknasse. Väljasõidu eesmärgiks oli aga veinimuuseum Vinseum. Muuseumi peahoone pole päris tavaline. Nõjatun hetkeks aatriumi avaneval teise korruse rõdul ning hoolimata totaalsest muutumisest on Kataloonia-Aragoni Kroonile kuulunud kuningliku residentsi ajalooline hõng seal olemas. Respekt restauraatorite ees! Tõmban selja sirgeks ning suundun järgmisele korrusele. Püsinäitus räägib kogu piirkonna veinivalmistamise loo, keskendudes ajaloolistele meetoditele ning seadmetele. Kord näeb vanu nõusid ja masinaid, kord aga peeglite abil loodud efekte. Kiriku mitmeosaline altarisein altarilaual paiknevate hõbedast rikkalikult kaunistatud armulauanõudega vs tänapäevane peegelseinaga baar kirjude pudeliridadega ... Olete selle peale mõelnud või mõttes paralleeli tõmmanud? Lõpuks degusteerimiseks klaasike kihisevat cavat Codorníu veinimõisast koos seda saatva kirjeldusega ning sissepõige veinipoodi. Silme eest võtab kirjuks! Riiulitel on kohalikud veinid, mida tahaks kõiki proovida või veelgi hullem, kaasa osta. Paraku tuleb teha raske valik ning soovituse järgi sissepakitud Bolet 2013. a Tempranillo osutub suurepäraseks.

Järgmine suurepärane vaimustusehetk tabas meid Barcelonas, taimetoidurestoranis Teresa Carles. Pikk jalutuskäik sinna oli väärt, et prantsatada väsinult toolile, nautida klaasikest veini, vaadata puupüsti täis restorani melu ning peagi kohtuda oma ... lõunasöögiga. Teresa Carles Borràs lähtub peakokana katalaani köögist ja see on väga peenelt peidetud laialtlevinud roogadesse. Desserdiks soovitud pina colada vahtu tundus esialgu olevat üüratu kogus, kuid õhkõrn kohev maius kadus suhu enne kui arugi sain. Tea, kas Ferran Adrià mõju on ikka nii võimas olnud.

Lõpuks viimane õhtu Barcelonas. Suundusime enesekindlal sammul tapasbaari Bodega 1900 Albert Adría mõjutusi vaatama, kuid uks oli kinni mis kinni ning kolmes keeles kirjutatud paberileht teatas, et nad on terve lihavõttenädala puhkusel. Mhm, sama ka üle tee Tickets`s. Kiire ümberpositsioneerimine ning uus valik - Lolita Taperia. Tegelikult jõudsime mingis mõttes Albert Adría juurde tagasi, sest aastaid tagasi avas baari omanik Joan Martinez koos Adríaga Inopia baari, Adría lahkus ja lõi Ticketsi ning omanik avas samas kohas uue baari - Lolita Taperia. Barcelonast ei saa ju lahkuda klaasi vermutita! Uksest sisse astudes ja näidatud leti taha maandudes käis nagu plõks ja olime ühtäkki teises maailmas, meid võeti omaks. Oivaline vene salat, kalmaarirõngad, punase-rohelisekirjud kooritud lihatomatid tuuni, rohelise sibula ja oliiviõliga, frititud kuningkrevetid, mmm, suurepärane. Kui lauda kanti krõbeda paneeringuga imepehmed jäneseribid koos küüslaugumajoneesiga, siis selle koha peal võinuks kõik lõppeda. Milline imeline kooslus krõbeda ümbrise ja suus sulava lihaga jänkust koos tibakese värske küüslauguga majoneesiga! Osad tapased, kaasa arvatud jänes, olevat veel Inopia aegadest. Mineviku õilsat taaka kannab ka nende teine üllataja - kana. Kastes purustatud kartulikrõpsudes paneeritud kanalihapulki kollasesse ja paksu kurkumikastmesse, ei taha vaagnat kuidagi teistele anda. Ja see kana ületas ananassi, mis valati üle melassiga, täiega! Möönan, et täiusliku tekstuuriga crème caramel oli siiski ületamatu oma kergelt vererõhku tõstva piiripealsusega - kas hoiab vormi või vajub laiali. See kõik oli nii lummav, et fotoaparaat mu nina ees mõjus kui tarbetu ese, kogu aeg lükkasin teda tasapisi endast eemale. See söök vääris ainult tema endaga tegelemist. 

Selline sai meie valik. Kui sinna lisada kodune õhtueine La Boquería kõrvalt avastatud Hispaania spargli, serrano singi, Vici kandi pühvlimozzarella, tomatimaitseliste tomatite, keedetud vutimunade ja krõbeda saiaga, magustoiduks Vicist ostetud Mato toorjuust mee ning suhkruga, oli elu nagu lill.