Pihlapuude viimane võimalus

 

Üleeile hommikul oli murdepunkt - valge löpane kiht joonistas maha piiri sügise ja talve vahele. Seda isegi hoolimata sellest, et läheme talveajale alles mõne päeva pärast. Ja et see piir saabub alati mõnevõrra ootamatult, on ka kirjutamata reegel. Nii palju viisakaid ja reegleid austavaid autojuhte pole ammu korraga näinud, vähemalt mitte Tartus. Kui lubatud piirkiirusest ei uhata mitte kümme kilti üle, vaid see jääb pigem samavõrra alla, veenab ikka küll, et naljatada pole põhjust. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tahtsin hoopiski pihlakatest, mis linnatänavate ääres on veel punaseid kobaraid täis, maal aga ammuilma tühjaks nahistatud. Lindude poolt muidugi :). Ju nad saavad ikka aru, kust tasub süüa ja kust mitte. Muide, meie kanad sattusid suvel kogemata ühte eksperimenti. Nimelt külvas ema hernepeenardesse herneste vahele hoogsalt nisu, et äkki toimib viljakõrs nööri või toikana. No ei toiminud nii kitsal alal, mõlemad kultuurid läksid oma teed. Küll aga valmis paar kimpu ilusaid nisupäid, mille kanad nokkisid silmapilkselt tühjaks. Mõned päevad hiljem koeraga kõndima minnes lõikas ema üle tee oleva ja hoolega pritsitud-töödeldud nisupõllu servast ka kimbu, aga vat sellega ninapidi seistes kanad vaid kõõrutasid. Justnagu tõrelesid, et mis kraami sa meile küll tõid. No pikapeale nokkisid terad küll ära, aga mitte nii nagu hernepeenrast pärinenu. Katset juba teadlikult korrates oli tulemus sama. Tegelikult tuleks vaatlusi veel jätkata, kuigi sõltumatu Šveitsi instituudi tase peaks olema juba saavutatud :)


Minu meelest on pihlakad praegu umbes samas positsioonis nagu kunagi astelpaju. Üksnes selle vahega, et kui on huvi, siis pihlakasorte on nii palju erinevaid, et lisaks kirbe mekiga harilikule pihlakale pakuvad konkurentsi mahedamad kultuursordid. Meil jäetakse need marjad enamasti lindudele, Lätis on aga aimata uue tähe teket. Valmiermuiža mihklipäeva taluturul kohtas sel aastal päris mitmeid maiustusi ja napse, mille põhimaterjaliks pihlakas. Näiteks pihlakamarmelaad maitses äraütlemata hästi. Ei tea, kas traditsioonilise lõunanaabrite lemmiku - ebaküdoonia - ajastu hakkab läbi saama või on ebaküdooniale olnud kehv aasta või on lihtsalt uued konkurendid kandadel. Meil on üks esimesi pääsukesi A Le Coqilt tulnud Linda Pihl - poolkuiv siider, milles on pihlakat täitsa   aimata.


Jõuluaja pihlakanaps, milles kas viin või brändi, metsa- või kultuurpihlakad ja suhkur sügisel maitsestuma pandud, on ikka hea küll. Olen proovinud eri moel ka pihlakamoosi teha, kuid seni pole nagu ohhoo-efekti tekkinud. Pihlakaparfee (olen võtnud aluseks SELLE mustasõstraparfee retsepti) kuulub ometi lemmikute hulka. Kuna moos ei andnud ikka rahu, siis proovisin seekord mõrkja pihla ja magusa mandli kombot ning tuleb tunnistada, et esimest korda meeldis ka endale. Vahel on ju äge midagi proovida, aga kui endale ikka ei maitse, siis pole vist see.

V-kujuline õunapuu (foto käesoleva aasta jaanuari keskpaigast, sest talvepiltidega tuleb juba vaikselt harjuda)

Kuna puhtast oranži karva pihlakast ei sünni ikka lusikaga maiustamiseks mõeldud moosi keeta, siis õunad on need, mis määravad maiuse headuse. Üle külatee asuv vana õunapuu on pärit sellest ajast, kui praegust külateed polnud veel olemaski ja kõik oli üks aed ning aiatagune.* Vanaemast saati (varasemast pole lihtsalt aimu) on selle viljadega keedetud alati pohlamoosi, sest tükid lagunevad hõlpsalt ära ning keedus jääb kena ühtlane. Söömiseks pole need roosakaspunaste triipudega ubinad just kõige paremad, maitse on natuke nagu metsõunapuul - mõnevõrra kirbe ja omapärane. Iga tormiga hoiame pöialt, et peaks ta ikka vastu, kuigi on kahte harusse kasvanud ning üks on juba parasjagu vildakas. Aga las ta olla oma väärikate elupäevade lõpuni. Sel aastal õitses puu nagu hull ning viljadki paisusid tavapärasest pontsakamateks. Kõlbasid isegi süüa! Pihlakamoosi jaoks ideaalsed.

1 kg puhastatud pihlakamarju
1 kg puhastatud ja tükeldatud õunu
umbes 800 g moosisuhkrut
1 dl mandlilikööri

Pane pihlakad vähese veega keema, umbes 10 minuti pärast lisa õunatükid ning keeda tasasel tulel, kuni kraam on pehme. Püreeri mass saumikseriga ühtlaseks, lisa moosisuhkur ja liköör ning keeda 10-15 minutit. Riisu vahepeal pinnale kogunev vaht. Vala moos, õigem oleks öelda küll marmelaad või džemm, ettevalmistatud kuumadesse puhastesse purkidesse, sulge kohe ja lase umbes kuu aega seista. Hoidised tahavad üldiselt nn järelvalmimist, et purgisisu omandaks õige meki.


Panen seda moosi näiteks hommikul jogurtile, limpsin niisama või pakun hoopis juustu kõrvale. Eelmisest sügisest saati eksisteerib minu jaoks Eestis ainult üks juust - Andre farmi juust. Kui enne arvasin, et see või teine on üsna maitsev ja hommikune võileib on ka päris hea, siis pärast seda saatuslikku maitsmist on kõik paika pandud. Rõõmuga tuleb tõdeda, et ma pole ainus selline. Lisaks suurepärasele maitsele meeldib mulle nende filosoofia, kuidas nad tutvustavad oma tooteid avalikkusele, kuidas nad räägivad oma piimaandjatest. Andre juust pole nii odav kui tundmatut päritolu siin pakendatud toode, kuid tal on lõhn ja maitse, mida ei vahetaks mingi nipiga mõne teise vastu - söön kasvõi vähem. "Juust - iga piima unistus!" on juba nii teistmoodi lähenemine, et tekitab huvi. Ometi on nad turul olnud alles aasta ringis :). Piltidel olev musta kestaga juust on Andre Eriline - minu lemmik. Hästi koorene ja rikkalik, kusagil on tunda karamelli ning pähkleid. Lõigates jääb viilu struktuur nagu kalanahk, hamba all on tunda kerget soolaristallide prõksumist - parim heli unise kohviluristaja äratamiseks. 


Otse loomulikult võib kõrvale võtta klaasikese külma valget veini, kuid veelgi intrigeerivam on valada välja klaasike ... limonaadi. Jaa, te lugesite õigesti :). Valmiermuiža õllevabrik ei tooda ainult head õlut, vaid ka päris limonaadi. Ei mingeid lõhna- ega maitseaineid, koostises on lisaks veele üksnes mahl või siirup ja süsihappegaas, mõne sordi puhul ka sidrunhapet maitse tasakaalustamiseks. Aroonialimonaad on ehk põnevaim, kuid valikus on veel pohla, metsamarja ja ebaküdooniat ning ilma gaasita leedrivett. Suvel sain proovida ka rabarberilimpsi, kui vabrikupoes anti maitsta uut katsetust. Et gaseeritud jookide puhul on tavaliselt kurja juureks üüratu suhkru osakaal, siis neis jookides on see number märksa väiksem kui suurtööstuste sünteesitud maitsete puhul. Saab küll teha ilma asendajateta!
Muide, järgmine taluturg Valmiermuiža pargis toimub juba 5. novembril, siis on see pühendatud mardipäevale.


----------------------------------------------------------------------------------
* Meie pragune külatee tõmmati aedade tagant otse läbi kusagil 1920. aastatel, varem oli igal majapidamisel tee maantee poole. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused

Kaerahelbeküpsised - igihaljas klassika

Kartuli-tangupuder ehk mulgipuder

Kartulitoidud kui ehe köögiteadus