28. november 2016

Agraarkosmost ei ole enam


Käisin Tormas kirikut pildistamas, oli vaja. Tundsin, et on õige päev. Olen Torma kirikus, selle ümber ning surnuaias käinud lapsest saati küll kevadel, suvel, sügisel ja talvel, sest see on mu ema suguvõsa kodukirik ja kalmistu, kuid nüüd tundus, et see valgus, mida annab loojuv päike, saab olema see õige. Oligi nii. Oma alastuses, sest hoonet ümbritsev kirikupark oli ju raagus. Oma võimus ja vaimus, sest tal on oma koht. Seisin külmast kohmanud põllul ja lihtsalt vaatasin mitu minutit, kuni uluv tuul kinnasteta sõrmed kangeks puhus, seda valget, pudisevate ehistornikestega vinklist väljas seintega hiiglast, millele päike heitis roosakat valgust. Jaa, võib ju vastu vaielda, et  mis see tühine 249 aastat maailmaajaloolises perspektiivis ikka tähendab. Ega tähendagi. Ometi ei sündinud ju miski alles eile. Me teame üpris täpselt, mis juhtus Henriku Liivimaa kroonikast alates, aga enne seda? Üksnes oletused ja see pole siinne teema. Ristiusustamisega saadi uued piirid. Muistse suure Vaiga asemel ahenes see ala Torma kihelkonnaks. Kirik ehitati juba siis, kuhu täpselt, võib vaid oletada. Kindlasti mitte samasse kohta kui praegu, aga see pole hetkel oluline.

Hiljuti keegi torises, et need kihelkondade pruunid viidad teede ääres on eksitavad ning ainult segavad. Minu meelest oli see väga hea idee ja üha paremaks muutub. Ehk paneb mõtlema, kuhu  oleme tänapäeval oma liikumised ja keskpunktid suunanud. Eilne Garri Raagmaa artikkel Postimehes on nii valusalt tõene kui vähegi olla saab. Jah, haldusreforme on ennegi olnud, umbes 40-aastase vahega, nagu hiljuti lugesin. Seesama muinaskihelkonnast kirikukihelkonnaks saamine tähendas esimest radikaalset piiride muutmist. Varasemast pole lihtsalt aimu. Täna saame vaadata sellele tagasi kiretult, üksnes faktidele toetudes, sest mitte kellelgi meie seast pole seost selle ajaga. Enne sõda toimunud valdade liitmisega juba leiab seoseid, nõukogudeaegse oblasti- ja rajoonikultuuriga märksa enam ning alates külanõukogude taas valdadeks muutmisest juba pea igaühel, kes tublis täiskasvanueas. See ongi loomulik, sest me kõik oleme inimesed. Enda isiklik heaolu on alati tähtsam kui mingi müstiline kogukond. Öeldakse ju, et kes ainult teistele mõtleb, ei lõpeta ka hästi.

Kogu aeg rõhutatakse, et praegune aeg on kõige kiiremini muutuv periood üldse. Seda minevikuga võrreldes, sest tuleviku kohta kogemus ju puudub. Tehniliselt küll, aga kas ka tegelikult? Ehk me kirjeldame olevikku liiga palju, nii et selle kogemiseks ei jäägi aega? Kui näiteks seesama Torma vald, mis on kuulunud kristlikul ajal ühte tervikusse Peipsini välja, keerab nüüd nina sisemaa poole, mis saab edasi? Kas sellise otsuse langetajatel (kui see peaks lõpuks niiviisi minema) on selleks üldse õigust? Kindlasti poleks see esimene ega viimane näide lühinägelikust perspektiivist. Ehk ongi 21. sajandil nii, et tuhandeaastane kuuluvus ei maksa enam midagi, põlvkondadepikkuse kohaidentiteedi koos vanade kohanimede ja seostega võib unustada ning alustame geograafiatunniga valgelt lehelt. Kultuurist ja koha vaimust oleks vist juba kohatu rääkida, sest 10 000 elanikku ja ujulad on need kriteeriumid, mis ei lase kaugemale mõelda. Agraarkosmost (sõna laenatud Mikitalt) ju ei ole enam!

Selja taha jääb Torma kihelkond

Ometi elab see pruunide siltide peal olev kihelkondlik jaotus kangekaelselt omal moel edasi. Seda kasutavad nii ajaloolased, geograafid kui teised uurijad - humanitaarid, kelle jaoks on see taustsüsteemiks, ilma milleta ei ole võimalik täna faktina kirjeldatavat ajaloolist sündmust, üksikut artefakti, materiaalse või vaimse kultuuripärandi objekti või kogumit tõe pähe võtta ning raamida.
Annaks jumal vähemalt humanitaare haldusreformi tegijate hulka rohkem!

Kommentaare ei ole:

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...