Kuidas peipsimaalased taas Hiiumaal käisid


See oli viis aastat tagasi, kui peipsimaalased käisid suurema pundiga Hiiumaal. Tookord panime Kärdla veeres kohviku püsti ja tegime hiidlastele süüa, nüüd käisime vaatamas, kuidas hiidlased meile.


Kui Eestis on teine koht, mis mulle lisaks Peipsimaale veel peaaegu et sama armas, siis ongi see Hiiumaa. Eeskätt Heli, Ly, Reeda ja teiste hullude pärast, kes sellel saarel teevad niisuguseid asju, mida mandril ei söandataks isegi unenägudes ette võtta. Viimasel hommikul mind sadamasse viinud taksojuht lootis, et kui nüüd lisaks Leigrile ka Tiiu liinile tuleb, äkki polegi enam millegi üle viriseda.


Lühidalt kokku võttes veetsime saarel kolm väga töist päeva. Et Peipsimaa hõlmab tervet järvekallast Vasknarvast kuni Saatseni, oli ka osalejaid just nii kirju seltskond. Ikka selleks, et valmistuda 1. mail algavaks Peipsi toidu aastaks, mil Peipsimaa võtab rändkahvli Hiiumaalt üle. Inspiratsiooni võib saada kõige väiksematestki asjadest, on see imelise kuivatatud nõmm-liivateega purk Heli varudest Partsi veskis, külmsuitsutatud säinas Roograhu sadamas, uus kirsiõlu Wabriku pubis või lihtsalt üks väike päikesesiil Suuremõisa lossis. Hiiumaal on jätkuvalt kell kogu aeg kolmveerand üks ja aeg lihtsalt voolab.


Alustasime oma tuuri Suuremõisa lossist. Minu jaoks oli põnev vaadata aasta hiljem, kuidas siis, ühe mõisakoolide projekti viimaste seas olnud objekti elu näeb välja aasta hiljem pärast seda, kui laemaalingute retušš on kuivanud. Mulle meeldis! Üksnes ühes saalis, kus olid uuringud küll teostatud, kuid maalingute täieliku väljapuhastamise ja restaureerimiseni sel korral ei jõutud, koorus viimast kihti valget laevärvi. Esimese korruse vasaku tiiva lõpus on aga üks tilluke ruum, mille lage on kunagi kaunistanud mingi maaling. See lagi on ümbritsetud korraliku karniisiga ja tundub, et oleks nagu lõpetatud, kuid maalingu kontuur, mis kumab pealmisest värvikihist läbi, lubab igasuguseid asju oletada. Küllap leiavad lossi mööblitükidki loomulikuma paigutuse, et jääks mulje mitte niivõrd ekspositsioonist kui loomulikust miljööst. Tegelikult ei käinud me mitte niivõrd lossi interjööre uurimas, vaid urgitsemas nippe, mida eelmise aasta Hiiumaa maitsete aasta avaõhtusöögist õppida. See, et Külli juhtis tähelepanu Suuremõisa ja Alatskivi mõisa omanike sugulussidemetele, osutus üksnes sulaselgeks boonuseks.

Eelmise aasta 30. aprillil kanti samast saalist kõik käigud Hiiumaa maitsete aasta avaõhtusöögi lauale.

Edasi Kärdlasse. Hiiu Tarbijate Ühistu Tootmise alt leiab nii Hiiu Pagari kui Hiiu Köögi. Need pole tänaseks ainult hiidlaste saladus, vaid autod toovad kaupa ka mandrile. Coopi süsteemi poodidest leiab täna päris suure hulga Hiiumaa tooteid. Arno Kuusk tutvustas meile uut pagaritsehhi ja näitas teisigi tootmisruume. Kui räägitakse praamisaagast, siis enamasti seostatakse seda vaid turistide muredega. Tegelikult puudutab see märksa enam seda poolt, mida tavainimene iga päev ei näe. Näiteks kuidas jõuavad Hiiumaal valmistatud toidukaubad mandrile ja vastupidi. Kuulsime, et see on vahel vaid sekundite küsimus, et kaup jõuaks õigel ajal näiteks Coopi kesklattu, et see teistpidi üle Eesti hakkaks laiali minema. Ja kui praam läheb valel ajal või ei lähe üldse, peab see korsten ikka päris suur olema.


Kõik toidupiirkonnad saavad sellise kleepsuga tähistada need tooted, mida peetakse kohaliku toitu parimateks paladeks. Vaid allservas olev aastanumber on igal aastal uus.

Wabriku pubiga samal territooriumil paikneb Hiiumaa Pruulikoda, mis alustas tegevust umbes aasta tagasi. Lisaks olemasolevale kuuele sordile õnnestus mekkida ka nende uut kirsiõlut nimega Sarvemehe Koer. Kuigi ma suhtun kodumaistesse kirsiõlledesse pika hambaga, oli see minu meelest parim, mida siinmail seni tehtud. Sellest hoolimata annaks aga 10 punkti Hiidlase Tööõllele :).



Pildilt on puudu vaid Tõmmu Iidlane, mida serveeriti eraldi


Hiidlase Tööõlu :)

Päeva nael oli kahtlemata õhtune kooskokkamine Partsi veskis. Suur osa reisiseltskonnast polnud enne osalenud sellises õpitoas, mille eesmärgiks oli valmistada ise endale õhtusöök. Heli Hahndorfi malbel suunamisel hakiti, küpsetati, keedeti, keedeti kastet - mida iganes. Uusi rolle anti oi-oi kui palju. Ja seda kõike hiiumaisest lambast, niidult ja mere äärest korjatud taimedest ning Heli uskumatu inspiratsiooniga ühendatud mõtetest. Isegi Sven ja Teele astusid korraks oma tavapärastest rollidest välja, et anda teed spontaansusele. Heli, taaskord braavo!








Selline see laud sai: kodune leib, lambakeeled mädarõikakreemiga, kergelt soolatud lammas, jääramunad, lambamao snäkid, kauaküpsenud lambakints, ahjus küpsetatud marineeritud lambaribid, heintes ja kadakaokstes küpsetatud lammas, läätsedega roheline salat, värvilised juurikad, kartulid rohelises kuues, õllekaste, "Hiiu sinine" šokolaadis ning astelpajukreem beseega.

Heli sai uueks aastaks ka uue põlle :)


Hiiu Gourmet, Hiiu Ihuhooldus, Partsi veski õhtusöögid ja õpitoad jne - neis Heli tegemistes, olgu siis ise või koos Kalle või Ly`ga, on midagi niisugust, mida pole võimalik järele teha. See on mingi sisemisest tarkusest, ümbritsevast loodusest, Hiiumaa kultuuri- ja ajaloost väge saanud oskus, mis jõuab talle omasel vaiksel moel igaühe südamesse, kes selle puudutuse osaks on saanud. Tänu talle keedan mitu suve angervaksasiirupit ning õhkan nõmm-liivatee järele. Kahjuks ei jõudnud ma laupäeval koos ülejäänud seltskonnaga Pähkli tallu alpakatele külla, aga eks teine kord.


Hommik Kassari Puhkekeskuses. Unest veidi ähmaste silmadega marssisime läbi maja Hiiu Õlle Kotta, kus Tanel rääkis hommikusöögi juurde Hiiu õlle lugu Kassari moodi. Varsti 3 aastat õlut pruulinud koja maht on 4000 liitrit, mis kulub ära moel või teisel kohapeal. Koja saali ühes servas on üleval väike näitus vahenditest, mida vajati vanasti õlleteoks. Tänapäevased mehed armastavad arhailise puidu asemel läikivat roostevaba terast, ega muidu ei jõuakski esivanemate töövahendid muuseuminurka.



Hommikune õlu mekitud, sõitsime Orjakule. Vot sealses sadamas möllavad eriti hullud inimesed. Margit Kääramees ja co on rahulikust väikesest sadamast võlunud välja tegutseva keskuse, kus ruumi nii veealustele sildumiseks kui rahvale pidutsemiseks. Orjaku sadama kontserdid ja peod on ju kuulsad ka suurel maal. Et MTÜ Hiiu Veis ja Lammas viib ellu projekti Hiiu viiuli kvaliteedikava ettevalmistamiseks ja koostamiseks, maitsesime ka meie seda lamba vinnutatud esikintsu. Tegemist on siis traditsioonilise hiiumaise toiduga, mida tehakse jätkuvalt, kuid millega võiks samuti kaugemale minna. Isegi mandrirahvas pole selle hingeelust tuhkagi kuulnud. 




Lepaniidi mahetalu võttis meid vastu rõõmsa mustavalgekirju borderkolliga. Perenaine Kaire viis meid kolme valvuri ehk slovakkia karjakoera pilgu all lauta, kust keegi ei väljunud kordagi niutsumata "Oi, kui nunnud!", armsaid lambatallekesi jagus igale silmapaarile. Mõned asjalikumad küsimused talupidamise kohta ning seejärel kitsepiimajuustu, -jogurtit ning piima maitsma.






Kolmel Slovakkia tšuvatšil oli igaühel oma roll: üks varjus tünnide taha, teine kõndis inimeste seas ja ilmselt see kõige tähtsam jälgis kõrgeima heinahunniku peal kogu lauta.

Lõuna Roograhu sadamas. Ausalt öeldes mul ootused puudusid. Olin sellest kohast kuulnud kui väga heast pitsakohast, aga muu? Jari Lindroosi arendatud sadam on äraütlemata hubane, söögikoht vaheleti taga paikneva kitsukese avatud köögi ja põhjamaiselt karge söögisaaliga aga kui ebamaine helge oaas keset aprillituuli. Meri ja taevas on hallid, kuid sees pakutud lõuna värviline ning viib mõtted juba suvesse. Siia sadamasse tahaks kindlasti tagasi tulla, kui väljas sulnis suvebriis. Pakuti meile aga neli tundi külmsuitsutatud säinast, mida sel hooajal leiab Hiiumaalt rohkesti, kolmest kalast keedetud uhhaa kleepis mõnusalt huuli, juures oma maja leib ja odrajahuga sai. Ja kui lauale toodi imemaitsev kook vanillikastme ning möödunudsuviste metsmaasikatega (jumal tänatud, et sügavkülm on olemas!), õhkasid isegi need, kes magustoitudest muidu suurt ei pea. Jaa, Hiiumaal söögikoha ületalvepidamine on keeruline ja kulukas, eriti veel, kui see asub kusagil eemal. Kuid ainult nii saab olla kindel, et suvel on ametis parim personal ja kõrghooaeg saab olema edukas. Heas mõttes edukuse tagab ka laiem omanikering.





Sel ajal, kui maarotid mere naabrust nautisid, pidi kohalik tööd tegema :)

Kõht täis ning edasi Hiiumaa lihatööstusse. 2012. aasta sügisel valminud lihatööstus, mis hõlmab nii tapamaja, lihakeha tükeldamist ja pakendamist kui jahutamist ning laagerdamist külmkambrites, on nähtus omaette. Juba see, kuidas tookord Hiidlaste Koostöökogu otsustas nii mastaapse projekti toetamist kui kogu asjaajamist ning voilaa - täna on lihatööstuse sildiga Hiiu maheda rohumaaveise liha olemas isegi Tartu Kvartali Maksimarketis. Kõige rohkem tegeleb maja veise ja lambaga. Tean omast kogemusest, et kui tahad võita sööjate südameid, kasuta Hiiumaa Lihatööstuse liha (loe: tuletan taas härdusega meelde Martini burkse aastal 2015 ... ), see on klass omaette.


Vaemla villatööstus (Hiiu Vill) on aga kui elav muuseum. Tokerjast lambavillast vanade, kuid lollikindlate masinate abil saadud puhas lõng on tänasel päeval juba haruldus. Lõngavihtide korvist leiab vabalt 50+ halli varjundit ja ees poes järgmised 50 imekaunist kudumit, mil väike tikitud lambuke kusagil servas.




Õhtuks tagasi Kassarisse. Nüüd oli Sven Rosenstoki kord meid panna õhtusööki valmistama. Suši küll, aga mitte traditsiooniline, vaid Hiiumaa kiiksuga ja lisaks veel puravikusült ning muud nipet-näpet. Riis, marineeritud ingver ja vasabi olid küll kasutusel, kuid sinna juurde rohkesti kohalikku kala. Makid, hosomakid, nigirid, gunkanid - kõik levinumad sušivormid said tänu Teele juhendamisele valmis rullitud või patsutatud. Täidistes kohtas palju ahvenat, eriti maitsvad olid suitsutatud ahvenast valmistatud kreemiga hosomakid. Lauale jõudis veel kalachevice ja keedukartuliga puravikusült. Viimane siis tähelepanuavaldusena hiidlaste algatatud avantüürile, et Eesti sült võiks saada tulevikus Euroopa Liidu garanteeritud toote märgi (vt infopäeva materjale SIIT).


Kiisk pole enam mingi kassikala. Kiisamari on täielik delikatess!




Õhtusöögi juurde tutvustas Küli Karik oma Varese talus valmivaid kitsepiimatooteid. Hetkel on majapidamises 13 lüpsvat kitse, kuid juust jõuab isegi Tartusse Vein ja Vine letti. Tema juustukuubikud õlis olid vast üsna esimesed omasuguste seas.


Siin saab minu reisikiri otsa, sest järgmisel hommikul, kui buss võttis suuna Hõbekala kalaköögi suunas, plaanis külastada Maiu taluturgu ning läks külla Heli Hahndorfi alpakatele, ootasin sadamas praami, seekord veel Regulat. Teine uus praam Tiiu oli seatud valmis peagi algavaks ristimistseremooniaks, šampanjaklaasid viidi laeva ning oodati veel Vanameest ja Kitse.


Suur aitäh Ly´le ja Reedale meie kantseldamise ning mõistagi Triinule ja Taunole väga mõnusa reisi korraldamise eest!

Kommentaarid

Populaarsed postitused

Kaerahelbeküpsised - igihaljas klassika

Kartuli-tangupuder ehk mulgipuder

Toorjuustukook laimi ja valge šokolaadiga Key lime pie jälgedes