Uidates Peipsimaal, vol ma-ei-tea-mitmes

Erika Aasa kujundatud Peipsimaa maitsete aasta avamispeo vaagen

Voltisin homseks pakki Sibulatee puhvetite päeva flaiereid, juhuks, kui mõni soovib Paunvere laadalt sinnakanti edasi sõita, kui äkki meenus, et olen väga erinevates kohtades kirjutanud-rääkinud Peipsimaa maitsete aastast, pildistanud suurt hulka sündmusi, aga oma blogi päris ära unustanud. See, et Peipsimaa toit on tänavu kõigi juttude keskmes, on ju tegelikult nüüd juba aastatepikkuse toimetamise tulemus.


Eelmisel sügisel, kui Peipsimaa kogukonnaköök kirjutas Maaeluministeeriumi 2017. aasta toidupiirkonna valimise konkursile oma avalduse, olin esiti skeptiline. Kas Peipsimaa ikka veab välja? Hiiumaa latt oli minu jaoks piisavalt kõrgel, et selle alt niisama läbi joosta. Täna, kui peaaegu pool aastat on seljataga, võin öelda, et see oli ainuõige samm. Tiitel on teinud peipsimaalased uhkeks. Uhkeks selle üle, mida nad ise teevad, teised teevad ja mida neist räägitakse. No nüüd ütleb mõni selle peale et kiida lolli ja see jookseb :) No eks piisake edevust ole muidugi man, aga kel seda poleks, kui juba selline eluala valitud. Jutt käib toiduettevõtjatest.

Sööma messil nägi Peipsimaa laud välja selline

Peipsi toidu võrgustik, mis koondab erinevaid ettevõtjaid Ida-Virust Setumaani, kes pakuvad oma tooteid müüa või täidavad tänulike sööjate kõhtu, on läbinud tänaseks üpris keerulise enese mina otsimise arengu. Ma usun, et see oli vajalik, et saada selgusele, kuhu edasi. Kuulates täna Piretit, õhkub tema jutust kindlust, et tema teab. Oluline on see, et väikesed tootjad on ärganud, neid on märgatud ning nad ei ole üksteisele võõrad. Ei, see pole õel konkurents, kaugel sellest. See on võrgustik selle parimas tähenduses, kus ollakse potentsiaalse konkurendiga sõbrad, sest mitte õelusest ei sünni rahulolu, vaid teadmisest, et võidakse üksteisele loota ning üksteisega arvestada.


Sel keerulisel eneseleidmise teel oli esimese etapi olulisim sündmus 30. aprilli Peipsi toidu suur pidu Alatskivi lossi ees. Ilm oli eelmisel päeval olnud nirum kui niru, kuid laupäeva hommikul ilma lume ja löpata alanud päev näis nagu vanajumala saadetud. Kaks hiigelsuurt telki täitus hommikul müügilaudadega ja siis nad tulid ... Umbes kolme tunniga oli kaubast järel vaid riismed. Nagu hiigelrohutirtsude parv ründas kohalikku toitu, kas kohapeal söömiseks või koju kaasa ostmiseks. Seljatagused kastid tühjenesid, suitsuahjud tossasid, klaasid kõlisesid ja raha vahetas krabinal omanikku. Ja need inimesed tulid märksa kaugemalt kui Alatskivilt. Kas tõesti oli Peipsimaa toit see värske sõõm, mis lõi kevade käima?


Järgmisel päeval ehk 1. mail sealsamal Alatskivi lossis toimunud Peipsimaa maitsete aasta avamine tähendas ametlikku algust - kohustust rääkida Peipsimaa toidust rohkem kui kunagi varem. Ja nii see ongi läinud. Kui üks mu hea sõber ütles, et kui ta mind ei tunneks, poleks ta midagi teadnud Hiiumaa maitsete aastast. Nüüd on ta aga iseseisvalt Peipsimaa omast kuulnud ja loodetavasti on neid rohkem.

Maitsete aasta lipp Tahkurannas

Peipsimaa maitsete aasta lipp on lehvinud Tallinnas Sööma messil, Avinurme pütilaadal, Lohusuu kalurite päeval, Tahkuranna kurgifestivalil, Lüübnitsa sibulalaadal jne. Mul on hea meel, et 1. mail kõikidele Peipsimaa maavanematele jagatud mastilippudest lehvib üks ehk Jõgevamaa lipp kõrvuti maakonna lipuga kogu aeg vardas. Ja nii kuni 1. maini, mil maitsete aasta rändkahvel antakse üle järgmisele toidupiirkonnale. Kes see on, selgub sügisel aset leidva uue konkursiga. Aga nii ehedat ja minevikku olevikuga ühendavat toidusuveniiri, nagu Peipsimaal konkursi võidutööks, õigemini selle edasiarenduseks osutus, annab teistel järele teha.

Peipsimaa toidusuveniir 2017 - Kaja Leebeni meepräänikud Peipsimaa kihelkondade kindakirjadega. Foto: Katalee Cake Art

Kanepitemp, nagu pakkusime Kasepääl
 
Kirjutasin Nami-namis mõnda aega tagasi kokkuvõtte, mis on minu jaoks need 10 maitset, mis seostuvad praegu Peipsimaaga.  Loomulikult oli selle top 10 koostamine keeruline ja välja jäi näiteks kanep, kui Peipsimaal ajalooliselt levinud toidu- ja köietoore, samuti kohalikud hoidised, mida pakub näiteks Kivi kõrtsi Aigne oma erilisematele külalistele. Ning see nimekiri jätkub veel. Muide, küsisime Kasepää kalafestivalil meie Jõgevamaa Koostöökoja telki astunute käest, mis seostub neil toidu osas kõigepealt Pepsimaaga ja vastused olid äraütlemata ebaoriginaalsed. Esikolmiku moodustasid kala, sibul ja kurk, ülejäänud toidud või toiduained said esindatud vaid üksikhäältega :).


Toidule sekundeerivad ka sobilikud nõud. Erika Aasa tõi juba kevadel maamessile kaasa oma imevahva nõudeseeria Peipsi kaladega, või siis Alatskivi puiduait, kust saab mistahes puidust ja painutatud vineerist valmistatud köögitarbeid ning naturaalseid tekstiile osta.

Kuna ERMi seminari teemaks oli ju nii toit kui jook, seisis pärastisel teelaual neli erinevat ivani teed.

Eelmise aasta detsembri alguses unistasin, et lisaks kõikvõimalikele toiduüritustele ja kooskokkamisetele peaks aastasse kuuluma ka natuke tõsisemat juttu. Eesti Rahva Muuseum kui hetkel meie toidu(ajaloo)uurimise lipulaev tänu Archimedese programmile, võttis kätte ja tegi ära. Muuseumis on tegelikult traditsioon teha aastati või üle paari aasta mõni tõsisem toidualane seminar või konverents ning mis saanukski seekord parem valik olla kui Peipsimaa. Muide, hoidke ERMi tegemistel silma peal, toit on edaspidigi fookuses.


Ja nii see aasta kulgeb. Homme on Sibulatee puhvetite päev, muidu aga räägib sellest, mis tänavu Peipsimaal toidu poolel juhtunud ja juhtumas, Peipsimaa Maitsete nimeline fb-leht.

Kommentaarid

Populaarsed postitused

Valik Peipsimaa kalatoite sai järgmise aasta kalendrisse

Toorjuustukook laimi ja valge šokolaadiga Key lime pie jälgedes

Puhmasrukkist Jonagoldini