Puhmasrukkist Jonagoldini


Sain mõni aeg tagasi äärmiselt põneva pakkumise - pidada üks vestlusõhtu loeng bioloogilise mitmekesisuse muutumise teemal, kas ja kuidas maailmas toimuv meid mõjutab, kas vanad sordid võivad meid päästa ning kuidas see kõik meie toidulauda mõjutab. Nädal tagasi sai see teoks ja mul on sellise teema tõstatamise üle äärmiselt hea meel. Me räägime sordiaretusest, on see siis uute aretiste, GMO, vanade sortide peadtõstmise või mõnes muus kontekstis, aga otsesest seosest toidulaua mitmekesisusega harvem.

Küllap see oligi õige ajastus, sest samale ajale sattus mitu väga märgilist sündmust. Näiteks toimus 5.–6. oktoobril Tallinnas Eesti eesistumise raames väga oluline konverents „Jätkusuutlik toidutootmine: muldade perspektiiv“, mille järelduste dokumendis kutsutakse teadvustama seda probleemi nii iseseisvalt kui kliimamuutustega seoses ning kutsutakse esiti veel sosinal muldi kaitsma. Dokument ei ole eriti resoluutne, võiks olla ehk jõulisem, kuid abiks ehk seegi. Rääkides näiteks linnaplaneerimise kestlikust arengust, teab viimane kui üks väga täpselt, kuidas linnaruumi kavandada nii, et see ei muutuks vaid kastide väljaks. Kui räägime muldade kestlikust kasutamisest ja sellega seotud probleemidest, puudutaks see nagu kedagi teist. Põhimõtteliselt puudutabki, kuid ring tõmbub üha enam koomale. Statistika järgi hävineb Euroopas iga päev kolm ruutkilomeetrit mulda. See on muld, mis on üle ekspluateeritud, kus mulla enda taastumisprotsess ei saa enam toimuda. Jaa, mulda on võimalik taas elule äratada, aga see ei juhtu aasta-paariga. See nõuab aastatepikkust oskuslikku kultuuride vaheldust isegi koos looduslike bakterite populatsiooni "siirdamisega". Ma ei pea kaugele vaatama, näide elust enesest on mu enda maa peal. Maja kõrval oli meil pikki aastaid kartulimaa. Parajalt suur tükk, nii et toimus näiline viljavaheldus ehk ühel aastal oli ühel pool kartul ja teisel näiteks nisu, järgmisel aastal vastupidi. Kunstväetisi me pole üldiselt kunagi seal kasutanud, üksnes sõnnik ja vahel siiski ka natuke lämmastikku. Ühel hetkel oli muld väsinud ja vana. Margus Ess, kes toona töötas ETKI-s, hakkas proovima mulla taastamist. Esiti oli see kõik kummaline ja natuke naljakaski. Viimane puhtalt küll enda orienteerumatusest selles valdkonnas. Margus alustas permakultuurile iseloomuliku kihilise taimekasvatusega, sealhulgas ristiku kui tavapärase väga tugeva mullaparandaja lisamisega. Niisugune tegevus toimus ikka hea mitu aastat, kuni ühel päeval sai ta rõõmustada, et ussikesed on tagasi. See tähendas valguse võitu pimeduse üle. Siis tegi elu aga oma korrektuurid, Margus siirdus uude ametisse, põld künti üles ning jätkus tavapärane keemiaga kasvatus, praegu on see maa raiheina all. Muld on aga selline looduslik rikkus, millest sõltub nii kliima kui inimeste heaolu. Alles loetud päevad tagasi meil alla sadanud kartulipesuveekarva vihm, mis sisaldas Portugali põlengutest läbiimbunud Sahara liivatolmu osakesi, jättis kõikjale suitsusauna maitse. Korjasin viimaseid õunu ning ilusast ubinast suutäit ampsates tundsin suus sedasama kärsakat. Ja me ei usu jätkuvalt, kui mõjutatavad me oleme.

Sellega kaasneb nn geneetiline erosioon ehk bioloogilise ja kultuurilise mitmekesisuse kadu. Statistikale tuginedes on umbes viimase saja aastaga hävinud 75% taimede mitmekesisusest ja  toidulauale jäänud 12 põhitaime, mis annavad 75% maailma toidust. Kuidagi üksluine, kas pole? See ei tähenda, et peaksime Sangaste asemel tagasi pöörduma puhmasrukki* juurde. Kaugel sellest! Ehk on üks põhjusi ka selles, et oleme harjunud ostma supermarketist aasta läbi apelsine või avokaadot. Samas deklareerime nii Uue Põhjala köögi manifestis kui kehtivas Eesti toidu tutvustamis- ja müügiedenduskavas aastaaegade vaheldumist köögis kui siinse piirkonna toidu ja toidukultuuri üht alustala. Ehk peaks toit ja kultuur ka riiklikul tasandil ükskord kokku saama, võib-olla aitaks see paremini neid kirjapandud lauseid mõtestada. 1980. aastate algusest räägitakse geneetilisest ressursist kui inimkonna ajaloo- ja kultuuripärandi ühest osast. Kui kultuuriministeerium ei teadvusta oma tegemistes veel praegugi vaimse kultuuripärandi kõiki aspekte, toidukultuur kaasa arvatud, oleks naiivne loota sellest mugavustsoonist väljumisele ja "uue" pärandiliigi tunnustamisele.

Tahes-tahtmata haakub teemaga ka toidujulgeolek. See ei tähenda hetkel seda, mitu konservi kellelgi keldrissse varutud on, vaid suutlikkust kasvatada neid liike ja sorte, mis meie kliima ning muude tingimustega sobivad.  Siin on kaks suunda: otsida võimalikult palju nn vanu sorte ehk mõnes talus või külas leiduvat mõnevõrra teistsugust uba või sibulat, samuti õunapuud või marjapõõsast ning tegeleda aretustööga keskendudes kliimataluvusele, säilivusele, töödeldavusele ja haigustaluvusele. Liigiline mitmekesisus, mille väärtusi ja omadusi hästi tunneme, on see, tänu millega võime siin maailmas julgemad olla. Üks tore näide on põlduba Helbi, mis on leitud Võrumaalt Helbi külast ja erineb teistest** oma suure ja lapiku seemne poolest. See, et Helbi on saadaval Seston Seemnete kui kodumaiste köögiviljaseemnete lipulaeva kevadises valikus, on suurepärane. Veelgi südantliigutavam oli aga Helbi pakkide nägemine tänavusel Tallinna Toidumessil võrokate Uma Meki tootjate laual. Vanade sortide taaselustamine võiks ju isegi turismiteenuste turul kaasa aidata.

Ja nii olemegi jõudnud Jonagoldini, mis võiks siin selles kontekstis olla ka väikese tähega. Seda põhjusel, et me räägime küll USAs aretatud populaarsest õunasordist, kuid temast on saanud õunte üks võrdkujusid, tõrjudes paljud vähemtuntud sordid lettidelt välja. Teisalt on ta võrdkujuks supermarketites müügil olevatele nn igavesti säilivatele õuntele. Viimaste katsetuste järgi ei pruugi kerge kraani all pesemine eemadalda kuidagimoodi aineid, millega õunad on säilivuse ja transpordi jaoks töödeldud. Samas, pikaaegne säilitamine on võimalik ka keemiata, nagu Pollis katsetatakse hoidlate kontrollitud atmosfääris, kus süsihappegaasi sisaldust õhus tõstetakse ning hapnikukogust vähendatakse. Küsimus on vaid reklaamis ja mahtudes. Ma ei näe ainsatki põhjust välismaise Activia jogurtijoogi eelistamiseks meie oma Hellusele, sama on muude suurtega.

Niisiis oli see järjekordne katse tõlkida teadust. Ja kui õhtu lõpus üks inimene ei saanud ikkagi aru, et ma ei tööta ETKIs, oli see parim kompliment.

-------------------------------------------------------------
* -  Kersti Kihno, Liisi Jääts ja Mati Laane viisid läbi eksperimendi, mille raames rajasid alepõllu ning kasvatasid puhmas- ehk jaanirukist: http://www.arheoloogia.ee/ave2014/AVE2014_20_Kihnojt_Ale.pdf
** - Leidmine ei tähenda veel uut sorti. Jõgeva, Saku või Polli teadlased uurivad ja võrdlevad avastust teiste olemasolevate sortidega. Alles siis, kui nii füüsikalised kui keemilised omadused kinnitavad erisust, võib see sort säilitussordiks saada.

Kommentaarid

Populaarsed postitused

Sametised pirnimoosid

Õunakook mis maitseb peaaegu nagu apple pie

Selle sügise ploomikook