Valik Peipsimaa kalatoite sai järgmise aasta kalendrisse

Foto: MTÜ Peipsima Turism

Võiks öelda, et me tegime seda jälle :). MTÜ Peipsimaa Turism andis ka 2018. aastaks välja seinakalendri ja seekord on see kalatoitudest. Kui eelmisel aastal tegime valiku traditsioonilistest roogadest,  mis kuuluvad Peipsimaa nö tunnustoitude sekka ja koostasin neile retseptid, siis sel aastal oli aluseks peipsimaalaste enda kirjapandu. Ehk siis Kadi saatis Peipsimaa toidulisti üleskutse jagada toredate kalatoitude retsepte ning vastukaja tuli nii palju, et oli, mille seast valida. Mitte et väljajäänud retseptid oleks kehvemad olnud, kaugel sellest, aga langetasime valiku lähtudes asjaoludest, et oleks esindatud erinevat tüüpi road, erinevad kalaliigid ja oh üllatust - oleks endal ka huvitav :). Kahju, et meil on vaid 12 kuud, aga mis teha. Seega suur-suur tänu kõikidele kaasalööjatele!

Enesele ootamatult osutus kõige populaarsemaks kalaks, millest retsepte pakuti, latikas. Samas poleks palju puudunud, kui sudaka kohta tulnuks esitada personaalne tellimus. Huvitav paradoks, kas pole? Muidu tundub, et koha ongi ainus Peipsi kala, mida kasutatakse, kuid kohapeal näeb sutsu teistsugust pilti.


Seda enam, et Peipsimaa universaalset toitu kui sellist ei ole olemas. Peipsimaa toidust rääkides on see valik ja pärand kõigilt rahvakildudelt, kes selles piirkonnas elavad või on elanud. Kui näiteks kusagil on umbes selline lause, et Peipsimaal hakati varem punast kisselli valmistama kui sisemaal, siis ei tähenda see seda, et kõik rahvad võtsid uue ühteviisi omaks, reeglina puudutas see pigem järveäärseid vene rahvusest kaluriperesid, kes olid teatud mõttes sunnitud olema uuendustele vastuvõtlikumad. Seega on Peipsimaa üks inimese poolt loodud konstruktsioon, mis tuleneb eelkõige vajadusest eristada vadjalaste, poluvernikute ja vene vanausuliste asuala Alutaguse ning Peipsi lääneranniku ulatuses. Teiste ajalooliselt välja kujunenud piirkondadega võrreldes kõige segasem ja noorem (rannikuäärne tihedam asustus tekkis tänu vene vanausuliste tulekule 18. sajandil; asjaolu, et asustusjälgi ja matmispaiku leidub muinasajastki, ei ole hetkel oluline). Praeguse piirkondliku määratlusena - ülalt alla piirist piirini - on Peipsimaa alles väga uus, tulenedes Peipsimaa Turismi asutamisest 6 aastat tagasi. See Peipsimaa, millest rääkis Aliise Moora, oli jupp maad väiksem ja hõlmas vaid järvekalda ülevalpool olevat osa kuni Emajõeni, Piirissaar seal hulgas. Ta tugines seejuures varasematele matmiskommetele, kultuuritaustale jms indikaatoritele. Tõele au andes, on see kultuuriruumi määratlemisel kompaktsem ja täpsem tõesti, kuna allpool Emajõe Suursood olev piirkond on juba Setomaa või vähemalt selle kultuuriruumis.


Minu ülesanne oli kalendrisse valitud retseptid läbi teha, täpsustada koostis ja tegemiskäik ning pildistada üles. Taas väga põnev! Tuleb tõdeda, et ühtegi neist söökidest polnud ma varem teinud, mistõttu tekitas nii mõnigi roog kaunikesti elevust. Näiteks tindisupp tundus kui kauge eksootika. Muide, mu ema, kes ju hoopis Voorelt pärit, tuletas meelde oma lapsepõlveaegset tindikuivatusaroomi - seega nii kaugele ulatus see tinditeema. Või siis voblapasteet, mille tegevuskäik tundus algul uskumatuna. Küsisin lausa Markolt üle, kas särjed tuleb enne hakkmasinast läbilaskmist keeta või leotada :). Ei kumbagi, naeris tema. Puhastatud filee on tõesti parajalt elastne, et alluda teradele, nagu selgus töö käigus. Suurima vau-faktori tekitas minu jaoks aga õlgedel küpsetatud kala. Retsepti ennast ju õigupoolest polegi: tuleb võtta vaid 1 latikas, eemaldada sisikond ja hõõruda seest soolaga. Seejärel laotada vana panni põhjale õled, asetada kala peale ning soovi korral katta õhukese õlekihiga. Kui puudega köetava ahju puud on põlenud, nii et alles on vaid punased hõõguvad söed, tuleb pann ahju pista, uks sulgeda ning avada alles umbes 1 tunni pärast. Küpsemise käigus põlevad õled söeks ja annavad kalale kerge suitsumaitse. Põlenud naha all on ootamatult maitsev õrna suitsumekiga pehme kalaliha. Saia pole vajagi :). Niisugune õpetus oli Iisaku Kihelkonna Muuseumi jõudnud Kuru külast.

Kalendris leiduvad toidud:

Jaanuar - ahvenasült, retsept pärineb Iisaku muuseumi kogust,
Veebruar - ahjus küpsetatud latikas, retsept pärineb Iisaku muuseumi kogust,
Märts - pasteet kuivatatud särjest, retsept: Marko Mesi,
Aprill - haugihämmatus (haugisoust) ahjus küpsetatud kartuliga, retsept: Sirje Kruusamäe,
Mai - külmsupp "Latikas", retsept: Kairit Peedimaa,
Juuni - kalakotletid „Arhangelskije”, retsept pärineb MTÜ Logovesti kokaraamatust „Lohusuu vanaemade retseptid”,
Juuli - Seto Tsäimaja kalasupp, retsept: Õile Kallari, 2017. aasta Lohusuu kalurite päeva kalasupikonkursi võidusupp,
August - särjevorm, retsept: Anna Portnova,
September - kartulisalat suitsukalaga, retsept: Külli Kell,
Oktoober - õlgedel küpsetatud latikas, retsept pärineb Iisaku muuseumi kogust,
November - tindisupp „Snetovitška”, retsept pärineb MTÜ Logovesti kokaraamatust „Lohusuu vanaemade retseptid”,
Detsember - kohafileetort, retsept: Kaja Leeben.



Kalender on ilus jätk Peipsimaa maitsete aastale ning kena sissejuhatus Euroopa kultuuripärandi aastasse. On ju selline retseptikogumik üks osake meie kultuuripärandist, sest mõned retseptid on õige pika ajalooga ning antakse juba põlvest põlve edasi. Loodan väga, et toidupärand saab uuel aastal vähemalt samaväärselt märgatud, nagu see oli Eesti kultuuripärandi aastal 2013.

Foto: MTÜ Peipsimaa Turism

Kel soovi kalendrit tellida, võib kasutada MTÜ Peipsimaa Turismi tellimisvormi.

Kommentaarid

Populaarsed postitused

Kuidas peipsimaalased taas Hiiumaal käisid

Toorjuustukook laimi ja valge šokolaadiga Key lime pie jälgedes