Väikeste sõprade terviseks!


Üks laupäeva õhtu nagu harilikult. Kass magab pool päeva, haigutab, ronib söögilaua taha tooli peale vaatama, mida köögis tehakse. Endal silm unine ja pea vajub paar korda allapoole. Viimaks läheb pilk ikka väheke lahtisemaks, triibik mõtleb natuke ning läheb tuppa lille rapsima. Järsku käib tume müts ja rohtliilia pott on jälle kummuli maas. On ikka vastupidav taim, ei teagi, mitu korda teda on postamendilt maha kistud ja taas potti tagasi topitud. Mõned jooksud ühest toast teise, mõned lonksud vett, kriiskav mjäu-mjäu-mjäu ja ongi aeg õhtuseks õueminekuks. Keegi ei aima, et see jääb selle triibiku viimaseks korraks ...


Võin kinnitada, et selle kassi elu oli viimased kaks ja pool aastat õnnelik. Tal oli oma teenijaskond (loe: inimesed) ja isiklik ihukaitse (loe: koer), kellele ta vastutasuks nurru lõi ning kõik püütud hiired ukse ette vedas. Turvakoera läks vaja eriti siis, kui mõni võõras kass oli juhtumisi õue tulnud. Koer ajas lõugamisega sissetungija minema ning kass võis uhke sammuga, saba püsti, üle õue kõndida. Koera ülesanne oli ka kass õhtul tuppa kutsuda.


9. mail 2015, kui ma selle ahvenakarva triibikuga Tartu varjupaigast koju sõitsin, polnud mul talle mingeid ootusi. Meie kaks eelmist kassi ei arvanud hiirtest suurt midagi, sestap võis kassi roll piirduda ka nüüd ettekujutusega, et äkki hiired kardavad kassikujulist looma ja minestavad vabatahtlikult. Teiseks olin valmistunud pikaks kaevikusõjaks kolmnurgas kass-koer-kanad. Ausalt öelda puudus isegi ettekujutus, kes keda hakkab taga ajama. Kolmandaks haarasin juba mõttes paberi, et kirjutada sinna graafik, mis kell kass tuppa lastakse ja mis kell koer, et nad mingil juhul uksel ei kohtuks. Eelmise kassiga oli koeral, või oli see nüüd vastupidi, omamoodi suhted, sest nende temperamendid lihtsalt ei kattunud.

Umbes kolmandal tunnil uues kodus kallistas Jaan juba puid :) Peetrist ei õnnestunud samas asendis lihtsalt pilti saada, aga tubaste kraapimispuude asemel kasutatase meil üldiselt looduslikke.

Tõstsin kassipuuri autost trepile, üritades teha seda nii, et koer ei ründaks puuri või vastupidi - et kass ei hakkaks koera nähes kohe sisisema. Üritus läks natuke luhta, koer jooksis kohale, pistis nina vastu puuri resti, kass ... pani oma nina vastu koera nina ... ja mõni minut hiljem, kui puuri ukse avasin ja kass välja astus, pandi ninad uuesti kokku. Totaalselt ehmatanud koer käis vähemalt paar nädalat truult kassi kannul, kuhu see ka iganes tatsas, pilk nagu armunud plikal. Kassi esimene päev möödus maja ja õuega tutvust tehes, teine õue ja laudatagusega ning kolmandal päeval oli tunne, et Jaan on siin elanud juba aastaid. Mõelda vaid, tegu oli olnud vaat et Tartu linna esiterroristiga! Natuke on selles küll kunstilist liialdust, kuid Jaan oli tõesti üks neist Eedeni ringi kassidest, kellega linlasi hirmutati.

Mihkel saabus meile pea 2-aastase väärika härrana, kes oma uhke kasuka tõttu sai hüüdnime Muhvik :) Ta oli kass, kes vajas privaatsust, mis oli ka põhjuseks tookord uue kodu leidmisel.

Meie eelmine kass Mihkel oli ligi 11-aastaselt kiisudemaale läinud ning uut kassi otsides (maal PEAB üks kass ikka majas olema) ei olnud Jaan sugugi meie esimene valik. Seda siis piltide järgi. Varjupaigas rääkisin oma loo ära, kirjeldasin tingimusi, mis kassi ees ootavad ning läksime kassimajja. See loom, kes oli minu pingereas Jaanist eespool, ei teinud must väljagi, hoopis Jaan oli see, kes tegi valjult ja nõudlikult mjäu-mjäu-mjäu ning asi oligi otsustatud. Sama juhtus mõned aastad varem koeraga. Ka tema oli keerulisi radu pidi sinna sattunud. Ei ole nii, et inimene valib looma, loom valib ikkagi inimese.

Sõnu polegi vaja ...

Nii koliski Jaan oma esimesse päriskoju. Nagu mainisin, oli ta paari päeva pärast niisuguse näoga, et ta teab täpselt, kus ta on ja mida teeb. Teadiski. Jälgis hea mitu päeva, kuidas inimene ajab üle aia lendava kana oma õue tagasi ja ei läinud palju aega, kui hakkas seda ise tegema. Mitmed meie külalised vaatasid seda vaatepilti sügava hämmeldusega, kuidas kass täidab karjakoera kohuseid. Et meie praegune koer vahetas kuudi toadiivani vastu, leidis kass, et suvisel ajal on tühi kuut suurepärane paik pärastlõunauinakuteks. Kuna karjakoera kohus on ka oma territoorium vaenlastest puhas hoida, avanes ühel kenal päeval köögiaknast selline vaatepilt, kuidas rebane jookseb aiast koeraaugu kaudu välja, kass kannul ... Ja kui sinna lisada kõik need hiired ja rotid, mis trepile, õue, aiateele või õuest väljasõiduteele näitamiseks välja pandi ... Tõsi, mõned eksemplarid pisteti ka pintslisse, aga väga valitud palad. Ükskord püüdis koer kassile 1:0 ära teha ja kugistas ühe kassi püütud roti kiiruga ära. Tulemus oli mõne minuti pärast taas rohul, aga mõnevõrra teises olekus :).


Nüüd aga ... Rohkem kui kuu aega tagasi otsustas Jaan ühe õnnetu asjade kokkusattumise tagajärjel kiisudemaale tagasi minna.  Moel ja viisil, mis tema tavapärase käitumisega sugugi kokku ei passinud. See oli ootamatu, sest oma parimas eas - olles umbes kolme ja poole aastane, olnuks tal veel palju toredaid kassiaastaid ees. Mitte ükski meie senistest kassidest polnud niiviisi elu jätnud, kõik olid lahkunud siit vikerkaare taha väärikas eas.

Külateel kohtas lisaks muidu jalutavatele ja kepikõndi tegevatele kodanikele ka sellist paari - Romy ja Jaan :)

Juba kolmandat nädalat on meil võimalus kohaneda uue kassihärraga. Tsipa rohkem kui aastane Pero, kellest sai sujuvalt Peeter, kinnitab taas reeglit. Esimesel kohtumisel koeraga sisises, lasi kõik hambad ja küüned mängu ning mina jäin kogemata kahe tule vahele (valmistusin läbihammustatud ja paistes käega juba EMOsse minema). Koer küll üritas sõprust sobitada, kuid esialgsed katsed lõppesid sisisemisega ja koer ei saanud aru, miks küll nii. Kolmandal päeval hakkas tigeda kassi kuvand aga lahtuma ning täna pannakse juba ninad hommikul ja vahel ka päeval kokku, kass udjab tooli pealt koera pead oma käppadega ning koer lubab kassil oma kausist krõbinaidki nosida. Filmidiiva kiituseks tuleb öelda, et arvestades tema jaoks mõistmatut olukorda, kus suur sõber ootamatult kadus ja asemele toodi natuke küll sarnane, kuid hoopis teise iseloomuga tüüp, on ta käitunud isegi viisakalt. Küsimus on vaid, millal koos jalutama minnakse. Viis kinninabitud hiirt kinnitavad aga, et vähemalt üks siin majas teeb juba usinasti tööd :).


Peeter on niisiis kolmas koduloom, kes tulnud Tartu varjupaigast. Igaühel on oma lugu ja iseloom. Kui ma läksin seekord kasside tuppa, siis Peeter ei näugunud, ta tuli oma puuri ukse juurde ja istus seal üsna vaikselt. Paar teist tegid palju rohkem häält, aga nendes häältes oli rohkem uudishimu kui midagi muud. Lõpuks tuli ka Peetrilt kurblik näu. Võib-olla oli temalgi kunagi kodu, kust ta mingil põhjusel sattus sinna, kuhu tal asja polnud. Igatahes polnud mul uuele kassile taas mingeid ootusi, sest Jaani polnud lihtalt võimalik üle trumbata. Nii ma vähemalt arvasin. Ometi pean juba täna ütlema, et neil kahel on hästi palju sarnasust (hmm, mõlema jaoks on vannitoa sooja põranda kõige soojem punkt mugavaim koht) ja ... täna hommikul laudast õue murdnud kanagi aeti oma õue tagasi :).


Öeldakse, et varjupaigast läbi käinud loomad oskavad hinnata uut kodu rohkem kui väiksena kodust  võetud loomad. Mine tea. Filmidiiva puhul võib küll öelda, et tema truudus ja inimestearmastus on piiritu, võib-olla on see ka sellepärast, et ta on erinevalt eelmistest emane koer. Alguses oli ta üsna arglik, temaga ei saanud rihmas joosta, kuna kartis jooksusamme enda selja taga. Poole aasta pärast polnud tal enam kaelarihmagi vaja, jooksurihmast rääkimata (kaelarihma äravõtmise põhjus oli tegelikult hot spot, siis aga selgus, et rihma pole vajagi), sest oma maast kaugemale pole tal mingit vajadust minna (tundub, et ta teab, kus on piiripostid :) ), kui hommikune ja õhtune jalutamistiir välja arvata.

Romy, tuntud ka kui Filmidiiva

Kindlasti ei tähenda see lugu, et tormake endale homnepäev varjupaigast kodulooma võtma. Looma võtmine tähendab sama palju enda poolt andmist, eriti kui on tegemist täiskasvanud isendiga. Võhivõõrast looma esmakordselt nähes pole ju õrna aimugi, kuidas uus kooselu võiks kulgeda. Vahel läheb see lihtsalt, vahel aga keerdkäikudega, kuid alla anda ei tohi. See loom on sind valides andnud sulle ju oma usalduskrediidi. Vahel kulub selleks lihtsalt rohkem, vahel vähem aega, vahel on varasemas elus läbielatu loomalgi pikalt meeles. Filmidiival läks näiteks oma paar aastat, kuni ta maanteelt politsei- või päästeauto sireeni kuuldes enam ärevusse ei läinud. Ometi on see võimalus pakkuda kodu kaotanud loomale uut pesa ja tänu selle eest on piiritu.

Ilusat uut aastat ja väikeste sõprade terviseks!

Kommentaarid

Populaarsed postitused

Kaerahelbeküpsised - igihaljas klassika

Kartuli-tangupuder ehk mulgipuder

Toorjuustukook laimi ja valge šokolaadiga Key lime pie jälgedes