Korraks Bergenisse, toidufestivalile


Aja jooksul on õnnestunud maailma päris huvitavate nurkade alt näha, kuid Norra oli minu jaoks seni ootamatult valge laik. Liivimaa Toidutee projekti õppereis aitas seda tühimikku aga päris ilusate värvidega täita. Sihiks siis Bergen ja sealne toidufestival. Lisaks külastasime mitmeid toidutootjaid ning püüdsime piiluda sealsesse toidukultuuri.

Bergenis ei saa käia ilma Edvard Kriegi majamuuseumit külastamata


Elumajas hakkavad silma lihtsad puitseinad, mis on säilitatud nii, nagu helilooja eluajal

Kõigepeal pean ära ütlema, et Bergen on imearmsa vanalinnaga linn, asub seitsme mäe vahel ning linnaplaan näeb välja hoomamatult sopiline. Asub ta ju Norra läänepoolsemas servas ning ookean pole kaugel. 1070. aastal asutatud linn oli põhjapoolseim hansalinn, mis tingib tema üsna tüüpilise hansalinna ajaloo oma tõusude ja püstloodis langusega. Muide, siin asus üks neljast Hansa Liidu välismaisest kaubakontorist, mis näitab koha tähtsust tollases mänguliigas. Paraku saab kõik kaunis ükskord otsa - Hansa Liit lagunes, saksa kaupmeese ülemvõim samuti, kuid läks veel tükk aega, enne kui Bergenist sai taas norralaste linn. Majanduse poolelt iseloomustab Bergenit põhja poolt pärit kuivatatud kala eksport.



Bergeni ilme on väga palju kannatanud tulekahjudes, 1702. aasta oma oli suurim ning viimane, mis linna räsis, puhkes 1955. aastal. Ometi on seal esindatud erinevad ajastud alates keskajast. Viimast meenutavad Maria kirik ja imekauni astmikviiluga Håkonshallen. Sadama juures paiknev värviliste puumajade rida, mis on Bergeni üheks visiitkaardiks, pärineb ajast pärast 1702. aasta suurt tulekahju, kuigi hooned on ehitatud keskaegseid eeskujusid ja krundiplaane järgides. Niisugused kaupmehemajad olid juba alguses värvilised, võõbati 19. sajandil tollase moe järgi aga kõik valgeks, kuid on tänaseks saanud oma algse ilme tagasi. 19. sajandil ehitati tänavapoolsed laoruumid ümber, rajati poed ning sellest johtuvalt täiendati ka fassaade uute akende ja sissepääsudega. Täna hoitakse seda allesjäänud gruppi hoolega, restaureeritakse ning säilitatakse külastajate rõõmuks. Bryggen kuulub ju UNESCO maailmapärandi nimistusse aastast 1979. Paraku polnud meile linnatutvustust plaanis, sestap jalutasime õhtul omapäi ning ahmisime silmade ja südamega kõiki imelisi vaateid ning detaile. Tagantjärele Delfi reisijuhti lugedes selgus, et tegime kõik õigesti, kuigi lahtine kalaturg meenutas rohkem turistilõksu kui ehtsat turgu. Küpsetatud vaalaliha õnge läksime sellegipoolest :). Rääkides tänastest kihistustest hakkas silma kaasaegse ja silmale nauditava tänavakunsti rohkus. Paljud neist ei olnud mitte niisama väikesed päevakajalised pildikesed, vaid hoonete otsafasaade katvad suured jutustavad maalingud.

Kalaturul

Avaturust põnevam on turismiinfoga samas majas olev kalaturg. Bergenis pakutakse turistidele ka nn toidutuuri, mille üheks osaks on ka selle turu külastus

Maitseb nagu hüljes ;)

Tänane Bergen on hoopis midagi muud kui keskaegne kaubalinn. Linna elanikkond kasvab ning aastaks 2024 loodetakse loendada 300 000 elanikku. Bergen kuulub UNESCO loovlinnade võrgustikku gastronoomia valdkonnas (Põhjamaadest on seal veel Östersund Rootsist). Selle liikumise eesmärke on hoida piirkonna toidupärandit, arendada toiduteadlikku kogukonda, toetada toidufestivale jm üritusi, et suurenda teadlikkust selle piirkonna väärtustest ja eripärast. Kõik üllad eesmärgid, et hoida elus ning arendada kohalikku toidukultuuri. On ju see teema muutumas üha populaarsemaks ka tavaturistide seas.

Bergenil on sellel skeenel oma nišš täiesti olemas. Sajanditepikkune kala- ja mereandide kaubandus, ning uue Põhjala köögi kombineerimine on see, mis teeb Bergenist kaasaegse Bergeni. Võlusõna "UNESCO" kui teatud väärtuse mõõdupuu omab siin mõistagi päris suur rolli. Muide, World Cheese Awards 2018 leiab seekord aset ka just Bergenis (2.-3. novembril), loodame Eestile järjekordseid medaleid.

Bønes Gårdsmat - perefirma, mis tegeleb peamiselt liha töötlemisega. Kui varem kasvatati loomad ise, siis nüüd on oma talust tuleva liha osa marginaalne, kogu vajalik toore ostetakse sisse. Talul on küll oma pood, kuid suurem osa toodangust läheb suurematesse kauplustesse.

Tore komplekt õllesõbrale. Õlut valmistatakse sealsamas talus.

Glesvær Kafe asub Bergnenist läänes, peaaegu vastu ookeani.

Midtgardenis kasvatatakse põlislambaid, kes on harjunud kaljude ja nõmmliivateega. Nende karjamaa tagant algab juba ookean.


Hoopis teine lõng ja nahk kui näiteks Gotlandi või Kihnu lammastel



Ostegårdeni juustud olid maitsvad ja pikalt laagerdunud juust oma auhinda väärt.

Üks omapärasemaid külastuskohti oli restoran Cornelius - Põhjamaade White Guide Nordic 2018 67. koht ja üks Norra parimaid mereande pakkuvaid restorane. Kõlab ju äraütlemata uhkelt. Kuna restoranikülastuse üheks osaks on lugude jutustamine ja seeläbi elamusele lisandväärtuse andmine, oligi see meie programmi lisatud. Kuna restoran asub Bergenist väljas ühel väikesel saarekesel, kuulub külastuse sisse ka laevasõit. Ligi pool tundi üsna kiiret sõitu ning olemegi kohal. Meie vastuvõtja oli äärmiselt armas ja kena. Sissejuhatuseks pikk jutt, kuidas see restoran tekkis. Mnjaa, järjekordselt tuli otsida naist :) Õhtu lõpuks oli aga selge, et kui poolt ka usud, saad ikka petta :). Näiteks kammkarpide kohta öeldi, et need püütakse 40 minutit enne söömist. Muljetavaldav, eksju! Ringkäigul selgus aga, et need "püütakse" 40 minutit enne lauale jõudmist ... restoranis asuvast väikesest basseinist, kui mitte vannist. Majas on üle 350 koha ning sel õhtul olid need kõik täidetud, sh 5 peoseltskonda. See tähendab aga, et restoran koostab graafiku, millise laevaga tullakse ning mis laevaga on kavandatud lahkumine. Teoreetiliselt oleksime pidanud 22.30 laevaga lahkuma, aga täismaja tõttu pandi meid tund hiljem lahkuvale alusele. Kui me olnuks tavakliendid, oleks see võinud tähendada maailma kõige halvemat restoranikülastust: alguse eufooriast saavad lõpuks kannatusteminutid, mil kõik kraabivad telefone, et lugeda selle restorani hinnanguid Tripadvisoris (loomulikult arutletakse ainult negatiivsete kogemuste üle) või kus iganes ning umbes veerand tundi enne laeva saabumist ootavad kõik nagu üks mees kail mistahes märki elupäästvast laevast. Õppereisi kontekstis oli see väga väärtuslik kogemus, kuidas sellises olukorras hakkab silma pisemgi detail, iga seltskond on ettearvamatu ning veel, kuidas hoida üleval head meeleolu, kui see kipub lahtuma. Ja kui keegi peaks küsima toidu kohta, siis selle hindamine peaks jääma neile, kes saabuvad ja lahkuvad ülevas meeleolus. Vähemalt sel päeval oli 67. koht liiast. 



Siit need kammkarbid tulevadki :)

Restorani veinikeldris



Stiilinäide sealsest toidust


Viimane hommik. Toidufestivali ala oli õnneks kohe meie hotelli kõrval, nii et ümber nurga ja oledki kohe väravas. Bergeni toidufestival on pika ajalooga - seekord 19. kord. Toidufestivaliga paralleelselt toimub kohe kõrval ka õllefestival, kuhu me ajapuudusel paraku ei jõudnud. Sissepääs on piletiga: 3-päevane festivalipass mõlema ürituse jaoks kokku 140 NOK, 1 päeva pilet emba-kumba üritusele 60 NOK. Arvestades sealset elukallidust väga normaalse hinnaga piletid. Festivalikorraldus on külastajale väga sümpaatne, väravas paiknes suur ala plaan, kus kõik ettevõtted (umbes 80) kenasti kirjas. Sama plaani võis infoletist ka paberkujul kaaasa haarata, et kohapeal kõik huvitavad letid läbi käia.





Selliseid Norra pannkooke pakuti mitmel pool, lisandiks paks jogurt ja moos


Kogu festivali alal kohtas temaatilisi seadeid ja imelisi kompositsioone. Pildil olev kaunistas näiteks siidritelki

Siider ei pea olema tingimata nii vahune, et võtab luksuma. Õrna mulliga leedriõielisandiga siider oli täpselt see, mida sel hetkel vajasime


Sellest letist sai haruldaselt maitsvat suitsutatud lõhet




Mis oli meiega võrreldes teisiti? Kindlasti ühine telkide kujundus, sest kogu ala oli täidetud eri suurusega valgete telkidega. Palju oli erinevate võrgustike, ühenduste, toidugruppide vms ühis- või temaatilisi telke. Esimest korda lasti platsile ka alkohol ehk eraldi siidritelgis sai 125 NOK eest ostetud piletiga 4 žetooni, millega võis 4 erinevat siidrit nautida. Väga mugav ning selge süsteem nii kliendile kui müüjale, lisaks sai niimoodi palju rohkem küsida kui tavaliselt. Veel hakkas silma  puhke- ja toidunautimisalade rohkus. Siiski jäi natuke mõistetamatuks, millal müüjad oma kauba sisse toovad. Kuna tuba asus vaatega teisele poole, ei saanud väravat kogu aeg jälgida. Kui meil algab ju kaupade sissevedu kas eelmise päeva õhtul või kauplemispäeva varahommikul, siis seal valitses mõlematel aegadel kahtlane vaikus.


World Cheese Awards 2018 auks oli kujundatud Norra pikim juustulaud ehk üks hiigelsuur telk oli täis juustumüüjaid. Enamik neist pakkus ka  pruuni juustu. Tõeline paradiis! Igale maitsele, igale taluvusastmele. Ütleme nii, et paar pruuni juustu olid siiski liiga "huvitavad", kuid maitsed ongi ju erinevad. Samas kujunes mu suurimaks lemmikuks pruuni juustu jäätis, mis oli parajalt õrna maitsega koorene jäätis - tõeline hurmur! Üldises plaanis hakkas lisaks juustudele silma erinevate vinnutatud lihatoodete ja vorstide rohkus, hoidistes ja maitsesegudes valitsesid pihlakas ning ploom ning üks festival ei saa ju ometi ilma vardasse aetud seata.


Minu lemmikjuustud, eriti pruun juust






Ning oligi aeg lahkuda. Ilmselgelt viibisime Bergenis liiga lühikest aega, et saada aimu, mida seal päriselt süüakse. Küll aga jäi see imearmas linn sügavale südamesse, andes põhjuse kunagi tagasi pöörduda.

See artikkel väljendab autori vaateid. Est-Lat programmi korraldusasutus ei ole vastutav selle eest, kuidas seda infot võidakse kasutada.

Kommentaarid

Populaarsed postitused

Sametised pirnimoosid

Õunakook mis maitseb peaaegu nagu apple pie