Libamisi libaajaloost ja tõlgendamise muutumisest ajas

Lohukivi uuskasutus - oktoober 2018

Muinsuskaitseamet tähistas hiljuti 25. sünnipäeva. Olen uhke selle üle, et mul oli võimalus näha seal ligi 20 aastat ehedat ajalugu, mis on asjadele oma hääletu jälje jätnud, väga lähedalt. Ükski kihistus, asendus ega parandus ei ole ju kasutusjuhendiga varustatud, vaid seda tuleb lugeda materjalilt endalt või paremal juhul samal ajal üles tähendatud kirjasõnast. Mida vanem või vastupidi, tööstuslikum on objekt, seda vähem on avastada kirjasõna ja tuleb rohkem materjali endaga tegeleda. Küsimus on vaid, et oskaks seda kõike välja lugeda, konteksti asetada ning kriitiliselt hinnata. Õnneks on see kogemustega omandatav. Humanitaaria krunt, mis õpetab allikatega ümber käima, neid kriitiliselt hindama ja analüüsima, tuleb selle juures kasuks. 90ndate II poolel ja millenniumivahetusel oli eesmärgiks õppida objekte, antud juhul siis mälestisi, tundma ja tunnetama. Kui sa ei tunne ainest, on väga raske nõustada omanikku või hinnata plaanitavaid muudatusi. See oli aeg, mil ajaloolased, arheoloogid, arhitektid, insenerid tegelesid eelkõige sisuga. Ma nimetaks seda aateliseks muinsuskaitseks, sest kõigi süda valutas meie ühise ajaloo pärast nii mineviku kui mälestiste ettesaatmise võtmes. Tänaseks toimunud paradigma muutus on keeranud olukorra vastupidiseks - ametniku funktsioon on seatud esmaseks, kõik peaks olema materjali pealt loetav. Ma ei mõtlegi ametniku tasandil  süvauuringuid, selleks on oma ala spetsialistid, vaid objekti tundmaõppimist, et oskaks edasi rääkida. Tegelikult ei ole see ühe ameti probleem, tendents pealiskaudsusele on laiem (kasvõi näiteks arutelud, et eri ametite poole pöördumiseks võiks minna universaalse vastuvõtulaua juurde jne). Tänane kaootiline ühiskondlik tõmblemine lausa karjub humanitaaride järele nagu see oli 20-25 aastat tagasi, kes aitaksid tasakaalustada pidevat jalgrattaleiutamist. Lugesin hiljuti ühe ajaleheartikli kommentaare, kus ajaloolased said vastu päid-jalgu, kuna julgesid võtta sõna tuleviku teemal. Jäägu nad oma mineviku juurde, kõlasid arvamused. Paraku on ajaloolased leiutajate järel järgmised, kes võivad tuleviku nimel üldse sõna võtta, sest nemad oskavad tõlgendada, kuidas analoogsed situatsioonid on varem lahenenud ning mida on neist õppida, et tulevikus targemalt käituda.

Tunne nagu Järuska sillal - AD 2018

Samal ajal arutatakse elavalt, kas tavaline kodanik võib ikka lambipirni vahetada, et seda võiks teha spetsialist. Lambipirni vahetamiseks tekib arutelu, aga kui turismisektoris koostatakse objektide infot vahendavaid trükiseid, võib seda justkui igaüks teha. Ometi on meil piisav hulk arhitektuuri- ja kunstiajaloolasi, arheolooge ja etnolooge, kes võiksid pakkuda trükisest trükisesse kopeeritava vananenud või vigase info asemel värskemate uuringute vilju. Osad muidugi kasutavad seda varianti või valdavad ise piisavalt teemat, et mitte libainfot toota, osad aga mitte. Kasutaja ei pruugi siinkohal vahet teha ning kasutab turismitrükist allikana millegi muu jaoks ning see ainult võimendab libaajaloo levikut.

Leia oma täht - september 2018

Toon mõned näited.
Esiteks lugude rääkimine. Praegu väga pop teema misiganes turismi või müügiga seotud valdkonnas. Iga asja, toote või teenusega peab kaasnema mingi narratiiv. Kui see baseerub ajaloolisel tõel ja mitte väljamõeldud tõel, on kõik hästi. Nüüd aga kuulsin, et see on eilne päev: loost tuleb luua uus lugu. Nõuab väga sügavat eruditsiooni, mis muud. Lisaks võiks eri sihtgruppidele rääkida asjadest eri nurga alt. Mis mõttes??? Hoone ehitusaasta, lahingu kuupäev koos sõdivate pooltega või tuntud isiku elulugu tähendab ju kindlaid fakte. Loomulikult võib seda eri sihtgruppidele serveerida erineva emotsiooniga, aga jällegi - see on ka kõik. Uue seose leidmine nõuab veelgi sügavamat eruditsiooni.
Augustis toimunud Paduvere muuseumi konverentsil rääkis Betti Alveri muuseumi juhataja Toomas Muru lustaka loo, kuidas ta kunagi luiskas Postimehe ajakirjanikule Jõgeva tekkest. Toonane situatsioon nõudis kiiret reageerimist ja nii ta siis mõtles käigu pealt välja loo, kuidas krahv Mannteuffel ei soovinud rongipeatust oma akna alla ja mis ta selleks tegi. Muru lisas, et legende võib küll luua, aga neid peab oskama kontrollida. Küsimus on vaid, millal uus lugu hakkab oma elu elama - seda ei saa loo rääkija enam kuidagi kontrollida. Tuleb välja, et seda tema lugu usuvad paljud kui püha tõde ja räägivad edasigi :). Kui natuke loogiliselt mõelda, leiab terve hulga seda teooriat ümberlükkavaid asjaolusid, aga see on omaette teema.

Põltsamaa konvendihoone erinevad kihistused - mai 2013

Justnagu ka õnnetu Liivimaa kuningas Magnus - Taani kuninga vend, kellele otsiti pingsalt kohta päikese all. Asjaolu, kuidas Lääs polnud Liivi sõjas enam huvitatud aktiivsest sõdimisest Vene vastu, samas lootis Ida tasakesi Lääne poole imbuda, viis selleni, et Venemaa lõi projekti "Liivimaa kuningriik" ning nimetas Magnuse, kes omas suurt Liivimaa aadli toetust lootuses säilitada seost Saksa-Rooma keisririigiga, selle kuningaks. Häda ja õnnetus seises selles, et Magnus oli liiga ambitsioonikas ja lootis aeg-ajalt päris riiki teha. Stettini rahu vasallriigikese üsna alguses oli küll kavandatud Liivimaa vallutusele kriipsu peale tõmmanud, kuid aja jooksul püüdis Magnus oma leivaisa vahelduva eduga üle kavaldada. Lõpuks päädis see siiski kuningriigi likvideerimisega ning Magnusest sai rahvusvaheline probleem. Kui see ajaloosündmus kokku võtta, oli tegemist Vene skeemiga oma ambitsioonide rahuldamiseks ja Magnus sobitus sellesse skeemi imehästi, vähemalt alguses. Üldiselt kurb lugu, kuidas ühest mehest, kes oleks võinud oma karisma  tõttu olla hoopis teises kontekstis Liivimaa ühendaja, sai teise mehe marionett. Pealegi, kuna Magnus polnud pärilusega kuningas, puudus tal ka kindel pealinn. Põltsamaad on küll nimetatud varem kuningriigi pealinnaks, kuid samahästi resideerus ta oma Saaremaa valdustes, Kuramaal või Karksis. Viimast võib vaat et rohkemgi tema residentsiks pidada, kuna Põltsamaal viibis ta üsna vähe, Karksis kokkuvõttes aga enam. Algselt pealinnaks kavandatud Tallinna projektist ei saanud ju asja, pealinnaks sai aga vaid päris linn olla. Ajaloolane Andres Adamson (1) on teemat väga põhjalikult uurinud ning on põhjust revideerida varasemat müüti.
Remargi korras, et Woldemar Johann von Lauw ja tema pärand on veel üsna avastamata maa ning johtuvalt sellest saaks ehitada üles uue müüdi. Arheoloogiameetodite abil lisandub ju üha uusi nüansse temaaegsest tööstusest. Tänavuse maakonna meenekonkursi täheks olidki minu jaoks Reelika Ilvese koobaltsinise mustriga keraamilised esemed - külmkapimagnet, võtmehoidja ja veinipudeli sulgur (2), mille puhul autor lähenes väga peenetundeliselt ja meisterlikult Põltsamaa portselanimanufaktuuri pärandile, olles meenena samal ajal nii uudne, põnev, esteetiliselt nauditav kui paiga identiteediga kohemaid seostatav. Kahjuks see seeria koos või ühekaupa võidutööde hulka ei mahtunud, kuid loodan, et neid imekauneid meeneid on võimalik vähemalt Põltsamaalt juba lähiajal kaasa osta.

Kassinurme linnuse platoo - oktoober 2018

Viimane lugu on aga tõeline pärl - Jõgeva inimeste poolt armastatud Kassinurme linnuse ala, kuhu me kooliajal kõndisime korduvalt, kui oli spordipäev, kus toimuvad teatrietendused ja orineerumisüritused ning kus kogunevad rollimängurid. Minu meelest üks tore ja hariv koht ning mõnus paik looduses viibida.
Jumal tänatud, et Google otsingus on esimesel kohal Wikipedia, mis annab edasi piisavalt tõese info. Kõige informatiivsem on muidugi 5. kohal olev Kultuurimälestiste riiklik register, kus kajastuvad värskemad ja põhjalikumad andmed linnuse uurimisest ning selle järeldustest, kuid mitte ka päris viimased. Need leiab linnuse infotahvlitelt kohapeal. Nende kahe vahele jääb kahetsusväärsel kombel Puhka Eestis, mis edastab tõelise muinasjutu: "Kassinurme muinasala on rajatud 7 tuhat aastat ja linnus 2 tuhat aastat tagasi. Hiiekoht on avastatud asula rajamisel ja on üks vanemaid pühakohti Eestimaal. Taastatud on muinaslinnuse fragment. Praegu on hiiekoht ajaloohuviliste lemmikkoht, kus korraldatakse muistseid sõjamänge, elustatakse vanu rahvakombeid ja tähistatakse rahvakalendri tähtpäevi." Eesti maalinnade grand old man Evald Tõnisson pööraks seda lugedes hauas ringi ja milleks Ain Lavi & co on raisanud uuringutele aastakümneid aega, kui keegi teab seda kõike täpsemalt! Hea, et muinasala (hee, mis see üldse on???) pole enne jääaega rajatud - pääseksime sellega veel kuhugi rekordite raamatusse. Viimaste seisukohtade järgi tuleb linnuse vanuseks umbes 1500 aastat, olles nagu ka teised samatüübilised linnused aktiivsemalt kasutusel I aastatuhande II poolest kuni muinasaja lõpuni, tegelikult isegi natuke kauem (värskeimate uuringute andmeil on üks palgijäänuste söeproov dateeritud isegi 5. sajandisse, viidates seega kokku kolmele ehitusperioodile ja hävingule). (3) Ka läheduses paiknev asulakoht on paigutatud oma tekke poolest samasse aega. Linnuse naabruses paiknevad neli lohukivi on dateeritud I aastatuhandesse eKr. Muinaslinnuse fragment ei ole mitte taastatud, vaid see on maketina ehitatud, pealegi õigest linnusest kaugemale, markeerides linnuse otsavalli hoonestust. Kassinurme kohta on kaevamiste käigus ilmnenud, et seal olid puitkindlustused küll, kuid makett põhineb tuletatud tüpoloogial muinasaegsete kindlustuste kohta ehk nii võis see omal ajal välja näha. Hiiega läheb asi veelgi huvitavamaks. Tegemist on uue, kaasaegse pühapaigaga. (4) Vana hiiekoha kohta märgid puuduvad. Muide, hiis ei ole kindlasti sõjamängudeks, seda on viljeletud lagedamal alal, kusagil linnuse maketi kandis. Puhka Eestis teksti kirjutaja on nimelt tippinud ümber Marju Kõivupuu laused, aga kahjuks pööranud lause alguse ekslikuks: ajaloohuviliste lemmikuks jne ei ole mitte Kassinurme hiis, vaid Kassinurme üldistatud kujul. Ala haldava Jõgevamaa Metsaseltsi enda veebilehel on aga selline tekst, mis ei kannata isegi trükimusta, inimasustuse osas on nad jäänud muide 6000 aasta juurde. Lugesin hiljuti, et inimesel on komme venitada ajaloosündmuste vanust, et soliidsem välja näha :D.

Värav Kassinurme hiide - oktoober 2018

Mis ma tahan selle kõigega öelda. Praegu käib uue muinsuskaitseseaduse lugemine riigikogus ja kui see juhtumisi vormub seaduseks, muutub Muinsuskaitseamet Kultuuripärandiametiks, kuna ameti tegevusvaldkond laieneb muuseumide ja vaimse kultuuripärandiga. Siim Raie aastapäevakõnest jäi mulle kõrva tema rõhutus, et mälestiste kohta info vaatamiseks peaks  kultuurimäestiste riiklik register olema koht number üks. Lisan sinna juurde ka muuseumide infosüsteemi ehk MUISi, kust leiab fotosid, infot erinevate esemete kohta jne. Loomulikult on see nende registrite täitjatele sama suur väljakutse kui kasutajatele - käia ajaga kaasas, eraldada terad sõkaldest ning pakkuda kasutajale täit kindlust infole viitamisel. Fantastiline töö on arhiivi poolt juba tehtud ajalooliste õiendite, fotode ning projektmaterjali digiteerimisel, kuid värskemate uuringute info lisamisel oleks tööd kui palju. Loodetavasti hakkavad seda võimalust rohkem kasutama ka turismiinimesed ja turismiinfost huvitatud tavakodanikud, sest turism ja muinsuskaitse on väga lähedalt seotud. Äkki tunneb keegi publikust selfie-tegemise kõrval huvi ka objekti enda vastu. Seda enam, et statistika väitel mäletavat näiteks ettekande puhul fakte vaid 5 % kuulajatest, 63% aga lugu.

-----------------------------
1 - Andres Adamson. Liivimaa kuningriik. Argo, 2013. Monograafia põhineb tema doktoritööl "Hertsog Magnus ja tema "Liivimaa kuningriik".
2- Jõgevamaa meenete konkurss 2018. Uudise allosas on link konkursile laekunud meenete kirjelduste ja fotodega.
3 -  Ain Lavi. Kassinurme muinaskantsi ajaloost. Vooremaa, 26. aprill ja 3. mai 2014.
4 - Marju Kõivupuu. 101 Eesti pühapaika. Varrak, 2011.

Kommentaarid

Populaarsed postitused

Miks ma sõitsin umbes 3033 km mööda Eestimaad

Toorjuustukook laimi ja valge šokolaadiga Key lime pie jälgedes

Vasikavaimustuses ebaküdooniatest