Süldi uus tulemine

Traditsioonid on teadupärast inimeste looming ja seeläbi pidevas muutumises. Rääkida sealjuures mistahes traditsiooni autentsusest on seetõttu eriti keeruline. Eseme või hoone või mistahes materiaalse kultuuripärandi objektiga on asi enamvähem lihtne - on autentne või lisandustega. Traditsioon peegeldab pere- või sõpruskonna, kogukonna või mistahes inimeste grupi väärtusi, mis on omaks võetud ning kantakse ajas edasi. Traditsioon on osa vaimsest kultuuripärandist, mille üheks talletamisvahendiks on vaimse kultuuripärandi nimistu. Eesti nimistu toidust rääkivas alajaotuses on juba ligi 30 sissekannet, mis kirjeldavad ühe või teise toidu lugu kusagil Eestimaa otsas. Üks toidulugu on aga eriline, rääkides toidust, mis levinud üle Eesti. See on sült.

Lõppev 2018. aasta on Euroopa kultuuripärandi aasta ja Eesti Vabariigi juubeliaasta. Sestap tahtsid paljud oma sündmusi siduda mõlema poolega või teha omapoolse kingituse vabariigi sünnipäevaks. Nii tegi ka Rahvakultuuri Keskus sülditeemaga. Eelmise aasta lõpus pandi süldipada tulele ja mõeldi selle juures välja küsimustik, mida levitati üle Eesti. Tagasi saadi 210 täidetud ankeeti Eestist, lisaks veel välismaal elavatelt eestlastelt. Loomulikult andsin ka mina oma väikese panuse :). 16 küsimust keskendusid sülditegemise spetsiifikale kaasajal, vaid üks küsimus oli suunatud minevikule ("Kust oled saanud oskused ja teadmised süldi valmistamiseks?").  Sülditeema ületas rõõmsalt ajakirjanduse uudisekünnise, jõudes nii raadiosse kui trükimeediasse. Rein Raudvere artikkel Maalehes oli kindlasti üks põhjalikumaid, rääkides sülditeemast laiemalt. Paar nädalat tagasi toimus ERMis seminar Eesti sülditraditsioonist, võttes teema kokku. Kuna vahepeal on olnud aega asjadel settida, tuli jutuks, et kui küsimustik käsitles praegusaegset sülditegu, võiks teemaga edasi minna ning ühildada see näiteks ERMi arhiivis leiduva materjali analüüsiga. Nii saabki võrrelda traditsiooni muutumist ajas ehk saada teemast tervikpilt. Üks asi on uurida ajaloolist köögikirjandust, kuid teine lugeda inimese kirjapandud kirjeldusi ning mälestusi ehk teooria vs praktika. Ehk et keskenduses üksnes kaasajale tundub see kui kontekstist väljarebitud lause.

2018. aastal räägiti seega paljudes kohtades üle Eesti süldist. Enne jõule toimus näiteks Jõgeva linnaraamatukogus väike süldipidu „Jõuluks süldiga süldipeole", kus mul oli au vesta natuke süldijuttu. Aukohal olid aga osalejate kaasa toodud süldid ning nendega koos jutustatud lood. Meil oli laual 12 erinevat sülti, millest enamus kodusüldid. Üha rohkem sain kinnitust, et ühest süldiretsepti ei ole olemas. On küll teatud lihatükkide ja maitseainete kombinatsioon, kuid lisandid annavad lõpptulemusele tema eripära. Näiteks sült, mille vormi põhjas on hapukurgitükid, siis ulukilihast sült, südamega sült, linnulihast hõrgutis või hoopis keelesült. Lisaks keetmis- ja lihalõikumisnipid, mis tekitasid väga elava ja vaidlusrohke keskustelu. Ja see, kas kauss on sakililiste või sirghete servadega, on samuti koolkonna küsimus. Minu enda jaoks lõppes tänavune sülditeema aga pikema jutustamisena maakonnalehe jõulutoitude küljel.

Jõuluks süldiga süldipeole!

Lisaks kodumaisele kuulsusele proovib meie sült murda ka Euroopasse. Hea mitu aastat tagasi võtsid hiidlased ette ja alustasid ettevalmistusi, kuidas Eesti sült kui rahvuslik rikkus võiks saada Euroopa Liidu geograafilise tähise. Kuna taotlusprotsessi juurde kuulub ka ajaloo-osa, oli mul koos Helgi Põlloga võimalus selles ettevõtmises natuke kaasa lüüa. Tähis, mida on kolm liiki, omistatakse sellistele toitudele, toiduainetele või jookidele, mille on tugev kohalik eripära ja pikaaegne valmistamistraditsioon. Tänapäeval, mil toiduturism teeb võidukäiku, aitavad need kleepsud kindlasti tõsta huvi toodete ja seeläbi ka riigi vastu. Lisaks on see üks instrument, kuidas kaitsta ning säilitada piirkonna toidutraditsioone. Kui meie lõunanaabritel on kokku 9 tähisega toidutoodet, siis Eestis seni vaid Eesti viin. Tänaseks tehakse süldi kõrval ettevalmistusi ka hiiuviiulile ja Eesti sõirale sobiva tähise taotlemiseks. Reglemendi järgi peab olema kaasatud huvigrupp ehk meie loo puhul sülditootjad, kelle kokkulepitud retseptiga süldile see kleeps tulevikus peale panna. Kuna eesmärgiks on traditsioonilise ehk ilma želatiinita sült, katsusime leida üle Eesti just selliseid tootjaid. Selgus, et meil keedetakse imelise koostisega sülte, kuid želatiinita teevad vaid üksikud. Tänaseks on huvigrupis vaid üks selle märgise taotlemise entusiastidest: Hiiu Köök ja Pagar. 2016. ja 2017. aastal valmisid ettevõtmist tutvustavad infotrükised, toimusid infopäevad ning nüüd pannakse taotlust kokku. Asi susiseb!

2017. aasta alguses Kärdlas toimunud infopäeval maitsesime väga põnevaid sülte.  Esiplaanil on Hiiu Köök ja Pagar sült, mida ümbritsevad Sven Rosenstoki käe all valminud  veise-, kana-, räime- ja koguni seenesült. :)

Seega võime rääkida süldi uuest tulemisest. Tõsi, selle juurde käib küll kartus, et kas tänapäeva lapsed, kes mingil ajal võtavad järje üle, tunnevad veel huvi süldikeetmise vastu. Nii on kõigil neil kokkusaamistel arutatud. Ilmselt ei oska seda keegi ette ennustada, sest tulevikku ei saa lihtsalt ette näha. 

Puhu-Risti poest saab samuti head puhast kohalikku sülti

Palju räägitakse vaimse kultuuripärandi kaitsest. Tõsi, mistahes toimingu võib ju ära õppida ja sobival hetkel taasesitada, kuid see pole see. Niisugust asja võib näiteks muuseumipedagoogikas kasutada, seal on ta omal kohal ja pakub põnevust. Päriselus tähendab kaitse aga toimingu, traditsiooni või mistahes muu ilmingu vabatahtlikku elushoidmist elu loomuliku osana. Oma keerulisest teest süldini olen kirjutanud juba varem siin blogis. Möödas on 5 aastat ja paar korda aastas, kui mitte rohkem, panen ikka süldipaja tulele. Midagi pole muutunud - samas koosseisus süldikraami ostan jätkuvalt Vasula lihapoest ning vähemaga ei lepi. Keetmises on vaid üks nüanss muutunud. Täditütar rääkis, kuidas ta paneb õhtul süldikraami keema ja see podiseb vaikselt, kuni öösel lõpeb tuli pliidi all (õige süldi saab ikka puupliidil, eksju!). Hommikuks on potisisu niipalju jahtunud, et saab selge leeme teise potti valada ning lihakraami ära hakkida. Näppasin Lealt selle nipi ja olen ülimalt rahul. Näide justkui õpikust, kuidas üks nähtus ajas muutub :).

Matsimoka sült on samuti naturaalse kallerdisega

Nii et senikaua, kuni meil osatakse sülti keeta, antakse neid oskusi ja nippe edasi, elab ka see traditsioon. Ja kui kunagi peaks juhtuma, et sülti keedetakse vaid vabaõhumuuseumis eksperimendi korras, on vähemalt hulk kirjapandud materjali käepärast, mida aluseks võtta.

Kommentaarid

Populaarsed postitused

Kaerahelbeküpsised - igihaljas klassika

Kartuli-tangupuder ehk mulgipuder

Toorjuustukook laimi ja valge šokolaadiga Key lime pie jälgedes