Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2019 postitused

Ehtsast toidust, AD 2019

Kujutis
Selle pealkirja peale võiks ju küsida, kas on mitteehtsat toitu ja kas on vahe ehtsal ning mitteehtsal toidul. Loomulikult ei tule juttu butafoorsest toidust, mida näidatakse filmides või teatrilaval. Kogu toit, mis ära süüakse, on ehtne, kuid vahe on selles, kas me teame, kust see on pärit või on tegemist anonüümse suurtööstuse toodanguga. Niisiis tuleb juttu sellest toidust, mille kasvataja või tootja nimi ütleb midagi. Või veelgi enam, see on ise kodus tehtud. Kõlab natuke narrilt, kuid viimane on kohati haruldane. Seetõttu meeldis mulle väga tänavune Eesti Talupidajate Keskliidu üleskutse katta jõululaud väiketootjate ja talutoiduga . Kerli mõte, et taludes südamega valminud kodumaine toodang mõjub kui päike toidulaual, on nii armas ja soe. Meil oli näiteks laual Säga-Aaviku talu punasest hapukapsast keedetud jõulukapsas ja kartulisalat tänavuse Tahkuranna kurgifestivali võitnud Marje marineeritud kurkidega. Ja enne pühi keetsin võluvat veisepada meie oma kandi Andrese talu

Sordiaretus on depressiivsetest Eesti väikelinnadest üle

Kujutis
Ühel kenal juulialguse päeval enne äikest Laiuse mäe jalamil AD 2019 Jõgevamaa on üks omapärane paik, omal ajal kokku pandud maakond Tartu- ja Viljandimaa juppidest (1). Samamoodi nagu Raplamaa ja Põlvamaa. Ei tunne nii lähedalt sealseid olusid, et väita, on nad siis samasugused kolme peaga lohed. Minnes ajas kõvasti tagasi, jäin mõtlema ühe tuttava näoraamatus kunagi kirjutatud mõttele, et ega muinasajalgi parem olnud. Tõesti, Mõhu, Vaiga, Jogentagana ja Soopoolitse eksisteerisid kõik sellel alal, kuhu jääb ka tänane Jõgevamaa ja tundub, et see lohedelugu on vähemalt sealt alguse saanud. Arheoloogia pakub järjest uusi avastusi erinevate leidude näol, mis aitavad selgitada selle piirkonna niisuguse tausta põhjuseid. Eristumiseks tuleb märkida, et see on üsna suure linnamägede kontsentratsiooniga ala - märk nr 1. Kristlikul ajal räägime kahest suuremast keskusest - Põltsamaast ja Laiusest. Siin tuleb märkida ka orduriigi ja Tartu piiskopkonna piiri, mis jaotas Jõgevamaa kaheks ja

Hernesupp peab olema rohelistest hernestest! Ei, kollastest!

Kujutis
Enesele ootamatult alustasin puhtjuhuslikult ja täiesti kogemata hernesupidraamat. Teame küll neid tuliseid vaidlusi "õige" vastlakukli, kartulisalati, rosolje jne teemal, hernesupp on jäänud nagu puutumata. Pean siin silmas talvist kuivatatud hernestest ja suitsulihast keedetud tummist suppi, mis järgmisel päeval on muutunud samahästi kui hernesüldiks. Niisiis tuli ükspäev juttu hernesupist, mis oli ühel nähtud pildil keedetud kollastest hernestest. Kommenteerisin, et kõik tundus muidu OK, aga imelik, et supp oli kollastest hernestest, see pole ju õige supp. K vaidles vastu, et misasja, hernesuppi keedetaksegi kollastest hernestest! Ja nii see algas ... Kirglik vaidlus kestis tükk aega, hoolimata sellest, et kummalgi poolel polnud ainsatki reaalset võiduvõimalust. Puhas emotsioon! Mina mäletan oma lapsepõlvest saati, et hernesuppi keedetakse rohelistest hernestest ja suitsupõsest. Ja mitte suvalistest rohelistest hernestest, vaid võimalusel sordist "Mehis". Vi

Viis aastat avatud talude päeva

Kujutis
Klõps 2019 bussituuri lõunalt Juulamõisa kohvikus Minu jaoks on maal elamine täpselt samamoodi arusaadav nagu linnas elamine või vastupidi. Ma tean, kuidas nisu saia sisse saab, kust tuleb piim, mis vahe on pudru- ja salatikartulil jne. Ma ei armasta külma ja paksu lund, sest siis tuleb kogu aeg puid tuppa tuua ning teed lahti lükata. Muide, tänu kohustusliku prügiveo tulekule hea hulk aastaid tagasi (mis siis, et vaid kord kuus), paranes tunduvalt meil külatee talvine hooldus. Ma tean ka seda mõnusat rahulolu, mil tõmbad ennast diivanil kerra, kusagil kaugel katlamajas toodetud soe kütab radikaid ning ei pea millegi pärast muretsema. Kui 5 aastat tagasi kuulutati välja esimene üle-eestiline avatud talude päev, sattusin koos sõbrannaga ühe hea tuttava talusse ja imestasime, kuidas küll nii palju inimesi taipas sinna hommikul kell 10 kohale tulla. Nüüd, mil olen 4 aastat ise sellega seotud, on kõik märksa selgem. Tegelikult on mul terve elu olnud võimalus töötada heas mõtt

Kuressaare GinFest - juba teine

Kujutis
Kõige ägedamad on niisugused üritused, kuhu tulevad kokku vastava teema tõsised huvilised. Nii need, kes arvavad, et nad kõike teavad, aga siiski veel uudishimu pärast ning need, kes alles tahavad kõike teada. Kuressaare teine GinFest ei olnud mõeldud tuhandetele läbikihutajatele odava populaarsuse võitmiseks, vaid neile, kes tõepoolest tunnevad sügavamat huvi joogikultuuri vastu. Ärge saage valesti aru, ma ei propageeri siin kuidagi mitte alkoholi ja selle laustarbimist, vaid joogikultuuri. Eesmärk pole ju end pildituks kaanida, vaid mekutada erinevate maitsete maailmas, proovida minna kaasa joogimeistrite säravi silmi loodud taimede kombinatsioonidega, mida meie loodus pakub. Väiketootjate džinnid on omamoodi kunstiteosed, mille puhul ei leidu ainsatki koopiat ega plagiaati. Nii nagu kunst, tulemus meeldib või ei meeldi. Ja kui ei meeldi, võib alati minna teise kunstniku tööd uudistama. Väiketootjate džinn pole vaid jook, vaid ka omamoodi kummardus ajaloole, kohalikult kultuuri-