Viis aastat avatud talude päeva

Klõps 2019 bussituuri lõunalt Juulamõisa kohvikus

Minu jaoks on maal elamine täpselt samamoodi arusaadav nagu linnas elamine või vastupidi. Ma tean, kuidas nisu saia sisse saab, kust tuleb piim, mis vahe on pudru- ja salatikartulil jne. Ma ei armasta külma ja paksu lund, sest siis tuleb kogu aeg puid tuppa tuua ning teed lahti lükata. Muide, tänu kohustusliku prügiveo tulekule hea hulk aastaid tagasi (mis siis, et vaid kord kuus), paranes tunduvalt meil külatee talvine hooldus. Ma tean ka seda mõnusat rahulolu, mil tõmbad ennast diivanil kerra, kusagil kaugel katlamajas toodetud soe kütab radikaid ning ei pea millegi pärast muretsema.



Kui 5 aastat tagasi kuulutati välja esimene üle-eestiline avatud talude päev, sattusin koos sõbrannaga ühe hea tuttava talusse ja imestasime, kuidas küll nii palju inimesi taipas sinna hommikul kell 10 kohale tulla. Nüüd, mil olen 4 aastat ise sellega seotud, on kõik märksa selgem. Tegelikult on mul terve elu olnud võimalus töötada heas mõttes eesriide taga, sest nii suviti sordiaretuses, hiljem muinsuskaitses või nüüd toidukirjutaja ja toiduprojektidega olen tavainimesest alati sammukese ees. Saan näha asju, mida tavainimene mitte kunagi ei näe. Ning see on privileeg.


Niisiis avatud talude päev. 4 aastat on mul olnud õnn ja rõõm külastada kõiki Jõgevamaa talusid enne õiget päeva, teha üks fototiir, rääkida juttu, jagada muresid või teiste õnnestumisi. Alati on neist külastusest emotsioonid laes, sest kõik osalised on lihtsalt nii ägedad inimesed. Muidugi, talu on suhteline mõiste, sest klassikalisi järjepidevaid peretalusid, nagu me teame II MS eelsest ajast, ei ole meil praktiliselt üldse. Pigem on need peretalud, mis on taas ellu ärganud või kus on tööjärje seadnud sisse hoopis võõrad inimesed (ostnud näiteks). Isegi see peretalu mõiste ei ole täna enam pädev, sest hoolimata kõnekeelsest kasutusest on meil ju FIEd, OÜd, MTÜd, TÜd. Üksnes AS on selles kontekstis väga haruldane. Talu võib olla ka väiketootmine, keraamikakoda, loomade treenimine, eksootiliste isendite kollektsoon, taimehoov. Talu on mõneti sümbol, millest kõik saavad justkui aru, kuid sisu on väga kiiresti muutunud.




Fototiiru olen aga seepärast teinud, et oleme kostöökojas andnud igal aastal välja meie talusid tutvustavaid trükiseid, küll voldikuid, postkaarte, tänavu suvel hoopis ühise kaardi. Küll oleme selleks sõitnud õhtuhämaruses Pajusis karjamaal safarit, et päeval karja toodud uus pull ei pageks lahtisest karjaväravast metsa. Või kükitanud Sadalas uudishimulike lihaveiste piiramisrõngas, püüdes samal ajal objektiivi vahetada ning lootes, et loomad mu fotokotti päris ära ei lammuta. Või üritanud jäädvustada Annamõisas mesilasi, ise sentimeeterhaaval tarule lähemale hiilides, et mitte mesilinnukesi ärritada. Või imetlenud esimesi punaseid maasikaid Koimulas. Või näinud Aru talu noorimat poega udusulis tibupoega vastu oma sooja põske hoidmas. Või kuidas nõtke ratsahobune toetab usalduse märgiks oma pea Metsapiiga talu noore perenaise õlale. Need on hetked, mida ei näe kunagi ühtegi laata või ajakirjanumbri jagu toitu pildistades. Need on hetked, kus mind on lastud üle selle piiri, kuhu tavakülastaja pidama jäetakse. Küllap on see vastastikune usaldus, sest aastatega on paljudest head tuttavad ja sõbrad saanud ning ma ei pea muretsema, kas ja kuidas kõik õnnestub. See lihtsalt õnnestub, sest nad ise on selle vastutuse võtnud ja nad ise on selleks valmis. Ja kui me saame neid sel teel kuidagi toetada, on ainult puhas rõõm, sest nad on meie inimesed.

Jõgevamaa talude voldikud ja postkaardid 2016

Jõgevamaa talude voldikud ja postkaardid 2017

Poekotid 2018

Postkaardid 2018

Kaardid 2019

Ja kui näed, kuidas mitu kuud hiljem sammub üks pere hoopis teises kohas sirgjooneliselt mesiniku müügileti juurde, ostab kotitäie meepurke ning lahkub pärast mõnede sõnade vahetamist, selgub, et nad käisid avatud talude päeval mesilas ja julgevad rahuliku südamega nende mett osta (teatavasti on mee võltsimine viimase aja kuum teema). Selle peale võib küll öelda, et päeva algne eesmärk - näidata, kust tuleb toit, on täidetud.


Niisiis ootan põnevusega uut suve, uusi ja vanu osalejaid ning uusi mõtteid. Ausalt, see on üks pagana äge päev! Ja kui õige päeva õhtul lõpetad natuke juba väsinult bussis giidi mängimise (oleme korraldanud 3 aastat ka maakonnas talude bussituuri) ja üks vanem proua kallistab sind südamlikult tänades vahva päeva eest, on see parim tänu meile kõigile. Ausõna, maal elavadki väga ägedad inimesed ;).

Igas piirkonnas oli oma Porthos ;)

Kommentaarid

Populaarsed postitused

Vasikavaimustuses ebaküdooniatest

Sametised pirnimoosid

Kartuli-tangupuder ehk mulgipuder