Toit on (aja)lugu

Selle pealkirja peale võiks ju küsida, kas on mitteehtsat toitu ja kas on vahe ehtsal ning mitteehtsal toidul. Loomulikult ei tule juttu butafoorsest toidust, mida näidatakse filmides või teatrilaval. Kogu toit, mis ära süüakse, on ehtne, kuid vahe on selles, kas me teame, kust see on pärit või on tegemist anonüümse suurtööstuse toodanguga. Niisiis tuleb juttu sellest toidust, mille kasvataja või tootja nimi ütleb midagi. Või veelgi enam, see on ise kodus tehtud. Kõlab natuke narrilt, kuid viimane on kohati haruldane. Seetõttu meeldis mulle väga tänavune Eesti Talupidajate Keskliidu üleskutse katta jõululaud väiketootjate ja talutoiduga . Kerli mõte, et taludes südamega valminud kodumaine toodang mõjub kui päike toidulaual, on nii armas ja soe. Meil oli näiteks laual Säga-Aaviku talu punasest hapukapsast keedetud jõulukapsas ja kartulisalat tänavuse Tahkuranna kurgifestivali võitnud Marje marineeritud kurkidega. Ja enne pühi keetsin võluvat veisepada meie oma kandi Andrese talu

Ühel kenal juulialguse päeval enne äikest Laiuse mäe jalamil AD 2019 Jõgevamaa on üks omapärane paik, omal ajal kokku pandud maakond Tartu- ja Viljandimaa juppidest (1). Samamoodi nagu Raplamaa ja Põlvamaa. Ei tunne nii lähedalt sealseid olusid, et väita, on nad siis samasugused kolme peaga lohed. Minnes ajas kõvasti tagasi, jäin mõtlema ühe tuttava näoraamatus kunagi kirjutatud mõttele, et ega muinasajalgi parem olnud. Tõesti, Mõhu, Vaiga, Jogentagana ja Soopoolitse eksisteerisid kõik sellel alal, kuhu jääb ka tänane Jõgevamaa ja tundub, et see lohedelugu on vähemalt sealt alguse saanud. Arheoloogia pakub järjest uusi avastusi erinevate leidude näol, mis aitavad selgitada selle piirkonna niisuguse tausta põhjuseid. Eristumiseks tuleb märkida, et see on üsna suure linnamägede kontsentratsiooniga ala - märk nr 1. Kristlikul ajal räägime kahest suuremast keskusest - Põltsamaast ja Laiusest. Siin tuleb märkida ka orduriigi ja Tartu piiskopkonna piiri, mis jaotas Jõgevamaa kaheks ja