Tiramisust ja Fata Morganast

Karask vanaema Roosi moodi

2012-02-24T08:19:00.003+02:00

Täna ei taha ma kirjutada ei singirullidest ega kartulisalatist (muide, kartulid on siiski juba kooritud ja tükeldatud:) ), vaid hoopis karaskist. Sellisest karaskist, mida olevat teinud mu isapoolne vanaema Roosi, kes polnud isegi mitte Pätsu-aegne naine, vaid suisa Nikolai-aegne. Kange naine, nagu räägitakse. Kahjuks kattus meie elutee vaid viie aasta osas ja seetõttu puuduvad mul otsesed seosed ning mälupildid ja pean toetuma vaid teiste poolt räägitule.

Söögitegemise osas on ülimalt väärtuslikuks vahelüliks ehk mälu kandjaks tema minia ehk siis minu ema. Nii mitmedki väärtuslikud toidutegemisjuhised või retseptid, sealhulgas ka seesama karaskitegemise õpetus, pärinevad tema kaudu.

2,5 dl piima
0,5 dl vett
20 g pärmi
1 sl suhkrut
0,5 tl soola
0,5 dl toiduõli
(1 muna)
umbes 5 dl odrajahu
umbes 2,5 dl nisujahu

Kõigepealt valmista puljong ehk pane kilojagu sobivaid rohkema lihaga seakonte koos paari liitri veega keema, lisa soola, terapipart, mõned loorberilehed ja paar veerandikeks lõigatud sibulat ning keeda tasasel tulel, kuni leem paras ja liha kontide küljest lahti.
Lahusta pärm soojas vees, lisa soe piim, suhkur-sool ja toiduõli. Soovi korral võid panna juurde ka 1 muna, aga see ei ole kohustuslik. Vala juurde jahud ja klopi puulusikaga või sõtku käega ühtlaseks tainaks. Tainas ei tohi jääda ka väga kõva, nii et kogu jahu ei tasu korraga kaussi kallata. Kata kauss toidukilega ja tõsta sooja kohta kerkima.
Kerkinud tainast vormi märgade kätega kas 3-4 kakukest või tõsta parajad portsud võiga määritud muffinivormidesse (sellest kogusest saab 9 muffinisuurust karaskit) ja küpseta 200 kraadi juures. Küpsemisaeg suurub karaskite suurusest, muffinivormides tehtud vajasid 20 minutit.
Nüüd tuleb aga eriline osa. Kasta ahjust võetud karaskid puljongisse ja tõsta uuesti ahju 4-5 minutiks järelküpsema. Sellise kastmise tulemusena imeb sai endasse seda suurepärast rikkalikku puljongimaitset ja kooruke muutub hästi pehmeks.

Söö kas niisama puljongi ja liha kõrvale või veelgi parem, lõika kukkel lapiti pooleks, määri paksult võiga, tõsta peale mõned feikanšoovise- või kilufileed, puista hakitud rohelise sibulaga üle ja ongi mõnus, üdini eestlaslik, kuid kaasaegses võtmes amps valmis.

Kui vähegi võimalik, tasub kuulata vanemaid inimesi, tasub küsida. Eks see toitude kultuur, mida me kanname või vähemalt üritame edasi kanda, pärinebki meist endast.
Ilusat vabariigi aastapäeva!

Vastlakuklid astelpajuvõide ja martsipaniga

2012-02-21T10:59:00.004+02:00

Kirjutasin juba eelmisel aastal, et pikaajaline kaubanduslik vastlakuklite hullus on midagi hoomamatut. Jah, ma söön neid ühel päeval aastas ja see on taas täna, vastlapäeval. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Mind lummas hoopiski see astelpajutäidis, mis käesoleva aasta vastlakuklites mängib otsustavat rolli.

Kõigepealt tuleb alustada sellest, et astelpaju ei kuulu mu lemmikute hulka, õieti olin seda suisa vältinud. Peale minu on muide veel inimesi, kes seda marja ei armasta:). Aga ära iial ütle iial, sest nüüd olen ostnud juba hea mitu karpi astelpajumarju järjest, kaks laari astelpajuvõiet on valmis keedetud ning uued mõtted seoses nende marjadega keerlevad peas.

Lisaks traditsioonilisele sidrunivõidele olen kevadeti langenud rabarberi, möödunud suvel aga juba ka punaste sõstarde lõksu. Sestap oli tagantjärele vaadates loogiline asjade jätk jõuda astelpajuni, no mida sa ikka talvel muud võtad. Ilus, rõõmus ja päikeseliselt oranž pealekauba:).

Astelpajuvõie (sea buckthorn curd)

400 g astelpajumarju
2,5 dl suhkrut
3 munakollast + 2 tervet muna
100 g võid

Lase marjad saumikseriga sodiks ja suru läbi sõela, eraldades niimoodi seemned ja tugevamad kestad. Klopi munad kergelt lahti, sega suhkru ja marjapüreega ning hakka pidevalt segades kuumutama. Juba soojale massile sega juurde väikesteks kuubikuteks lõigatud või. Kuumuta ja sega pidevalt seda massi umbes 15 minutit, kuni muutub hapukoorepaksuseks. Keema ei tohi aga lasta, muidu muutub segu tükiliseks (näiteks minu elektripliidil on kõrgeim aste 6, aga võiet kuumutan number 2 juures). Vala võie purkidesse ja säilita külmkapis max paar nädalat.

Vastlakuklite jaoks valmistasin magusad saiad oma lemmikretsepti järgi (vt eelmise aasta vastavat postitust), tõstsin kuklitesse lusikatäie hapukas-mõrkjas-magusat astelpajuvõiet, peale kuhjasin head Nopri talu vahustatud koort, millele lisasin vahustamise käigus maitseks martsipanimassi ja alles siis asetasin pähe kuklikaabu. Tuhksuhkrut muidugi ka:).

Kui vastlapäeval nii palju päeva paistab, et hobuse jõuab ette panna, siis on kevade kenad ilmad.
/Kihnu vanasõna/

Räimekoogid ehk räime-kartulikotletid

2012-02-19T15:45:00.001+02:00

Ma isegi ei tea, kas eesti keeles oleks õigem kasutada "räimekook" või "räimekotlet". Viimase kahjuks räägib asjaolu, et seal sees ei ole üksnes kala, vaid suure osa moodustab kartul. Mhm, üks variant on veel ka "räime-kartulikotlet".
Tegelikult võiks need koogid või kotletid kanda eheda ja eestimaise kategooriasse, üksnes idee on brittidelt. Mulle meeldib Inglise köök, kindlasti on selle põhjuseks hooajalisus ja sügav respekt omal maal kasvatatud tooraine vastu. Ennetan kohe oponente ja ütlen, et täpselt sama põhimõtet kohtame ka näiteks traditsioonilise Prantsuse või Itaalia köögi osas. Julgen aga väita, et meie ja Inglise köögil on suurem tooraine sobivuse ühisosa kui näiteks meil ja Itaalial. Sestap ei oleks vale vaadata üle La Manche`i väina, seda enam, et Inglise köögi renomee on viimasel ajal kõvasti tõusnud.

Brittide fishcake on legendaarne toit fish and chipside kõrval. Ja kui sinna kõlbab pea et igasugune kala, siis miks ei võiks meie siinses tõlgenduses sobida selleks räim. Aga paneerida võiks hoopis rukkileivapurus ja kindlasti kasutada Eesti oma sibulaid. Kui vormida näiteks sellised väiksemad lihapallimõõtu kotletikesed või kroketid, saab väga mõnusa suupiste vabariigi aastapäeva peolauale.

6 keskmist keedetud kartulit
12 suuremat räime
1 suurem sibul
2 sl hakitud tilli
2 muna
soola, pipart
0,5 sidruni mahl
1 sl jahu
riivleiba

toiduõli ja võid praadimiseks

Riivi külmad keedukartulid või suru läbi kartulipressi, puhasta räimed ja eemalda selgroog, haki nii kala kui sibul. Sega kõik koostisained kokku ja vormi käte vahel paksemad (2,5-3 cm) kotletid, paneeri riivleivas (purusta kuivanud leivajäägid kas hakklihamasinaga või köögikombainis).
Prae kotletid rohkes õli ja või segus kuldseks ning krõbedaks. Serveeri külma hapukoorekastmega, kuhu on lisatud rohkelt rohelist või mugulsibulat ja marineeritud kurki.

Vürtsika baklažaaniga gripi vastu Argentiina moodi

2012-02-16T08:14:00.003+02:00

Ajalehed hoiatavad kohe-kohe kohalejõudva gripilaine eest. Pole ka ime, tõeline talv algas hiljem, sestap sattusid ka haigused segadusse. Üks viis tegeleda külmetuse ja viiruste vastu võitlemisega vaenlase tagalas partisani kombel on süüa baklažaani. Naerukoht, eksju:). Tegelikult otuleb juttu ühest äraütlemata mõnusast ampsust, mis sisaldab rohkelt kasulikku küüslauku ja oliiviõli ning annab sisemist soojustki juurde. Juba see küüslauguaroom, mis levib ruumis ainuüksi küüslaugu hakkimisest, on niisama taevalik kui ahjusttuleva värske saia lõhn. Ahh...

Retsept pärineb kaasblogardi Juta superlahedast reisi- ja toiduraamatu "Samba, sake ja tšillikaun" Argentiina peatükist. Juta pakkus seda suupistet oma raamatu esitlusel detsembris ja hoolimata asjaolust, et ma ei ole just eriti vürtsika toidu sõber, olen neid baklažaane ikka juba mitu tükki taolisel kombel purki ladunud. Ja teen seda edaspidigi:).

1 baklažaan
umbes 3 sl soola
1 l vett
1,5 dl valgeveiniäädikat
5-6 küüslauguküünt
2-3 sl kuivatatud punet
tšillihelbeid
veidike soolahelbeid
head külmpressitud oliiviõli

Lõika baklažaan kuni 0,5 cm viiludeks, raputa viiludele soola ja jäta tõmbama. Umbes poole tunni pärast (sellest ajast ei pruugi piisata, parem on tunniks jätta) nõruta viilud ja kuivata köögipaberiga eraldunud "pisaratest". Lase vesi keema, lisa äädikas ja keeda baklažaane 7-8 minutit, kuni on pehmed (algses retseptis oli äädikat 2 dl, kuid sellega kippus äädikamaitse liialt domineerima). Lase jahtuda.
Vala purgi- või kitsama ja kõrgema kausi põhja veidike õli ning hakka ehitama baklažaanikihte. Ikka nii, et viil alla, näpuotsaga peeneks hakitud küüslauku, näppude vahel pudistatud punet ja veidike tšilli- ja soolahelbeid ning iga kihi peale natuke õli. Korda kihte, kuni baklažaan otsas. Lõpuks vala peale oliiviõli kiht, mis katab kogu muu kraami. Lase külmkapis seista üleöö ja serveeri saia või ka tumeda ciabattaga.
Küüslaugusõprade unistus. Järelejäänud maitseküllast õli võid kasutada näiteks salatikastmena.

Kartuli-tangupuder ehk mulgipuder

2012-02-13T08:52:00.005+02:00

Kartuli-tangupuder on üks selline vana Eesti toit, millega mul pole erilist klappi. Kartuliputru jumaldan täiega, tangupudrul pole ka viga, kuid nende kahe ristand ei ole nagu see. Kusjuures mu vanemad ohkasid kergendatult, kui ma keskkooli lõpetasin, sest nüüd võis ema täielikus rahus nädala keskel mulgiputru keeta, varem ei tehtud seda aastaid:).
Võib-olla on see trots ka sellest, et ma ei saa sellest toidust aru. Mulgid on uhked, et see on nende värk, samas teatakse seda toitu ka mujal Eestis. Allise Moora ütleb oma raamatus "Eesti talurahva vanem toit" nii: "Karulas, Helmes, Hallistes, Laiusel nimetati seda lätipudruks, Urvastes, Laiusel mulgipudruks ja Karusel oli see mulgi kämm, Järvamaal ja Harjumaal segadis- ehk segapudru, kohati poolvillane (Harju-Jaani), kannustiku pudru, Vastseliina suurmidõga kartohka, Urvastes ka laiskputr, sandiputr, Harglas sakõ silimiga putr ehk putr ubinõidõga, Helmes ja Jämajal kärutädi puder, Räpinas oli selle nimetuseks tummipudõr". Olen lugenud, et poolvillane puder on olnud tegelikult päris laialt tuntud, segoputru oli levinud ka Lüganusel ja Iisakus. No kus see mulgi patent siis on?

Hakkame otsast peale. Tanguleem ja -puder kuulusid endisaegsesse talupojakööki ühtede põhitoitudena. 18. saj keskel Eestisse jõudnud kartulit hakatakse laialdaselt kasvatama just 19.saj lõpu poole, kui Moora järgi pannakse ka pudrupotis kartul ja tangud kokku. Heureka, võiks kilgata, two in one või ka uute maitsete jahil. Lühidalt öeldes, tegeleti alles kartuli kui uue toiduaine avastamisega, uus on ikka uhkem.
Wikipedia defineerib mulgiputru ülimalt intrigeerivalt: "Mulgipuder ehk poolvillane puder on Lõuna-Eestist pärit Eesti rahvustoit, mis on oma nime saanud mulkide järgi. Enne nõukogude kolhoosisööklate aega mereäärsetes Eesti piirkondades mulgiputru ei tuntud." Just nimelt, kolhoosisööklad!

Näiteks Stockholmis 1950-60. aastatel välja antud Andrus Saareste "Eesti keele mõistelises sõnaraamatus" ei ole mulgiputru sees, mulgikorbid ja -kapsad aga küll. Mulgipudru retsept ilmub esimest korda suuremates kokaraamatutes ilmselt alles 1955.a legendaarses vene keelest tõlgitud ja Salme Masso toimetatud "Raamat maitsvast ja tervislikust toidust" Eesti rahvustoite käsitlevas lõpuosas.
Kas tõesti on tegemist traditsioonilise Mandri-Eesti toiduga, mille mulgid on osanud kavalalt endale krabada ja sellest kohaliku kaubamärgi teha? Retooriline küsimus, eksju.

Et jutt ainult jutuks ei jääkis, siis retsept ka. Mulgipudru retsepte on palju, levinuim viis on panna kartul alla ja tangud peale. Kuigi kohtab ka vastupidist varianti. Siis on teemaks veel kartuli ja tangude suhe, samuti see, kas võib piima lisada või mitte. Vahel pannakse lihakuubikud kohe pudru hulka hauduma, jne, jne.
Minu variant on üks paljude seast.

2 dl odratangu (Lõuna-Eesti tang)
1,2 kg kartuleid
umbes 0,75 l vett
(1 dl piima)
soola
250 g suitsuliha või -peekonit
2 suuremat sibulat

Pese tangud läbi ja pane vähemalt paariks tunniks likku. Koori kartulid ja lõika paksemateks viiludeks, pane koos veega keema. Mõne minuti pärast lisa ka leotatud tangud ning hauta tasasel tulel, kuni tangud on pehmed. Vajadusel lisa keemise ajal vett juurde. Kui tangud-kartulid pehmed, lisa piim (see ei ole kohustuslik) ja sega kõik suure puulusikaga segi või tambi pudrunuiaga ühtlaseks.
Haki suitsuliha ja sibulad väikesteks kuubikuteks ning prae mõnusalt kuldseks. Tõsta pudrule silmaks. Soovi korral võid liha-sibula segada ka pudru hulka.

Vutt-vutt-vutt ..., tervitusjoogist pasteedini

2012-02-09T08:23:00.010+02:00

Räägitakse, et uudishimu ajab härja kaevu. Mind ajas see va uudishimu ligi paar nädalat tagasi Maitseelamuse kotta uurima, kuidas teha vutist tervitusjooki. Ja-jaa, lugesite õigesti küll. Muide, tol nädalal sattusin sinna kotta seitsmest päevast neljal, aga see ei puutu hetkel asjasse. Kuid seda, mida reedesel vutipäeval kribas üles Maakodu ajakirjanik Sirje Pärismaa ja klõpsis ilmselgelt söögist innustunud fotograaf Raivo Tasso, saab lugeda-vaadata märtsikuu ajakirjanumbrist.

Õhtu lõppes nagu ikka mõnusa ühise söömisega. Eks saab näha, kuidas vutisalat klantspaberil välja näeb:).

Aga nüüd siis Eesti vutt. Hirmus pisike ja nunnu. Täitsa Eesti oma tõugu lind:). Järveotsa vutifarmi peremees Ülo Pullisaar on öelnud, et vutimuna on imerohi, seda just oma omega-3 rasvhapete pärast. Ja ega lihalgi ju midagi häda pole, äärmiselt õrn ja teistmoodi kui tavaline kana. Kui vutimune tuntakse ja sööjat valdab kas positiivne meelestatus või väike ootusärevus, siis vutiliha puhul on esimene ja kõige tavalisem hirm selles, kuidas need kondid sealt välja saada ja teiseks, ise nii tilluke, tal pole ju liha ollagi. See õpituba oligi mõeldud selliste foobikute (kaasa arvatud mina:) ) rahustamiseks ja õpetamiseks, kuidas linnukesega ümber käia.
Aga kõigest järjekorras.

Kõigepealt siis see kauaoodatud tervitusjook, pigem lausa tervisejook. Asi on lihtsamast lihtsam: tuleb võtta värskelt pressitud apelsinimahla ja vutimunakollaseid ning blenderdada see õrna vahtu. Maitse sõltub kindlasti apelsinide magususest. Kui kipuvad veidi tuimemad isendid juhtuma, võib lisada rahulikult ka väheke mett või roosuhkrut. On ju kaunis ja hullult tervislik!

Kergeks eelroaks valmis salatikuhi hulga erinevate roheliste lehtede, keedetud vutimunade ja suitsuvutiga. Röstitud päevalille- ja kõrvitsaseemneid, kuubikuteks lõigatud kitsejuustu ja head kastet ikka ka. Väga mõnus sai.

Aga nüüd see kõige keerulisem osa ehk vuti prepareerimine ja temast pinnalaotuse tegemine. Hoiatus: nõrganärvilistel mitte lugeda!
Kahjuks ei jõudnud pildistada iga protseduuri osa, nii et tuleb leppida kirjeldusega.
Vaja on vutti ja lihakääre. Kõigepealt tuleb vuti jalad ja tiivad keha küljest ning liigestest lahti murda, et neid oleks võimalik pärast lihtsamalt sättida. Järgmisena tuleb lõigata kääridega ettevaatlikult seljakont välja (mõlemalt poolt konti teha sabast kaelani otselõige) ja painutada vutt lamedaks. Kõhualune luu lõigata kääridega risti pooleks ja tõmmata luu mõlemad pooled koos ribidega sõrmede abil liha seest välja. Samamoodi nokkida sõrmedega kõik muud luud liha seest välja, et jääks puhas luudeta pinnalaotus. Vuti kondid on niivõrd väikesed ja pehmed, et peale kääride ning enda sõrmede polegi mingeid muid abivahendeid tarvis. Jalgade puhul suruda alguses lahtimurtud kintsukont ettevaatlikult välja, alumine "sääreluu" võib sisse jääda.

Kõik luud-kondid on eemaldatud.

Asetada lahtine vutt nahk allpool lõikelauale või taldrikule ja alustada vuti "vääristamist". Kõigepealt sool ja pipar, siis hakitud küüslauk, ka veidi sidrunit ei teeks paha. Üks kena viil head toorsinki oleks ülimalt armas, veidike punet, ka köömneid ja värsket tilli. Need on vast põhiasjad. Mõistagi võib veel ka muid meelepäraseid maitseid lisada. Kõik see tuleb vuti "kõhtu" panna ja kõhunahk mõne hambaorgiga kokku traageldada. Ah jaa, törtsuke head oliiviõli kah peale, kui vutt ahju hakkab minema. Kõige mõistlikum on ta katta fooliumiga, muidu võib ta liialt ära kuivada. Nii lihtne ongi.

Vutt läheb ahju.

Eeskuju tasub võtta kana küpsetamisest, igaks juhuks tasub vahetevahel ahju piiluda.

Igaüks maitsestas oma vuti ise

Ka magustoit pidi olema vutist. Ütleme nii, et see oli vast kõige etteaimatavam kooslus ehk siis vutimunavalgetest ja jõhvikatest mikserdati kokku sefiiritaoline vaht, koos käsitsi vahustatud (sic!) koore ja röstitud leivapuruga maitses see ülihää.

Koduse ülesande sain ka: vutimaksast ja -südametest teha pasteet. Eesmärke oli kaks: lisaks lihtlabasele katsele nimetet tooraine võimalikkusest köögis plaanisime valmistada ka võrdlusmaterjali järgmise päeva kanamaksapasteedile. Seetõttu sai vutipasteet valmistatud üsna sarnasel moel, ainsaks erinevuseks oli porgandi väljajätmine. Sellest hoolimata sai pasteet vägagi maitseküllane, kergelt magus. Suurepärane täiendus minu senisele pasteedirepertuaarile.

300 g vutimaksa
300 g vutisüdameid
umbes 100 g mahedamat suitsupeekonit
2 väiksemat pastinaaki
2 sibulat
2-3 küüslauguküünt
veidi roseepipart
soola
pipart
ca 1 dl Põltsamaa Kuldset
50 + 100 g võid

Haki peekon, sibul, küüslauk ja pastinaak ning prae kõik või sees kenasti läbi kuni köögiviljad on kergelt pruunistunud. Lisa puhastatud maks ja südamed, prae kiiresti läbi. Vala juurde vein (soovi korral ka törts brändit), maitsesta ning hauta keskmisel tulel, kuni kogu kraam on pehme ja vedelik peaaegu aurustunud.
Leigeks jahtunud mass lase köögikombainis ühtlaseks, lisa 100 g pehmet võid ja surista kreemjaks.
Serveeri leiva või sepikuga. Umbehää.

Vutipäeva kokkuvõtteks võin öelda, et seda lindu ei tasu karta. Ta on küll oluliselt kallim tavalisest kanast, kuid vahelduseks või pidupäevaks on ta põnev valik. Vabariigi aastapäeva pidulauale on ta aga kindlasti sobilik.
Tartus leiab Järveotsa vutifarmist pärineva täieliku vutivaliku (vutimunad, puhastatud vutid, filee, maks, südamed) Lõunakeskuse Taluturult. Tallinlased otsivad ise:).

Hüva rooga tangudest ja kruupidest

2012-02-06T08:30:00.003+02:00

Kui väljas on hommikul 34 kraadi külma ja isegi kass istub trepil unise peaga vaid paarkümmend sekundit, on vimane aeg soojendavateks vormiroogadeks. Ja seda mitte macaroni and cheese stiilis, vaid meie enda odrast, on ju see vanim teraviljatoitude põhitegija. Tavaliselt esines oder meie esivanemate toidulaual pudru kujul, 19.sajandil olid pudrupäevadeks traditsiooniliselt kolmapäev ja laupäev.
Ääremärkusena, et kui sõna "roog" esineb meie kaasaegses kõnepruugis söögi sünonüümina, siis veel 20.saj algul tähendas ta Lõuna-Eestis paksu toitu või putru. On täheldatud, et 20.saj algul, kui algab oma kokaraamatute ja keedukursuste ajel Eesti nn talupojaköögi uuenemine, kaovad ka vanad toitude nimetused ja asenduvad kas omakeelsete uute või saksa, jm keeltest mugandatud nimetustega. Nii jõuavad kirjeldused varasemast toidukultuurist meieni vaid tänu etnoloogidele.
Pudrud (peamiselt siis kruubi- või tangupuder) on meie vanemas kogutud toidutraditsioonis olemas nii igapäevatoiduna, samas tuntakse neid ka pulma-, katsiku- ja matusetoitudena. Samuti söödi tanguputru erinevatel pühadel, eriti on see levinud Lõuna-Eestis. Peamiselt räägime ikka odrast, kuid mõnel pool keedeti putru ka kaeratangudest või hoopiski tatratangudest.

Voogav odrapõld juuli alguses

Uuemal ajal on tangud ja kruubid minetanud oma olulisuse ühe põhitoidusena ja neid kasutatakse peamiselt vaid verivorstide täidises. Siiski, pudrud ja eriti täisterapudrud on ökopoodide kaudu taas au sisse tõusmas ja viimasel paaril aastal on orsoto risoto asemel märksa enam in.

Nii et siis orsoto kolmapäevaks ja vormiroog laupäevaks. On ju hea mõte, lihtne ja mugav pealegi :).

Kaalikaorsoto
3 dl odrakruupe
2 sl toiduõli
1 sibul
3 küüslauguküünt
200 g puhastatud kaalikat
salveid
0,5 dl õunaveini
kana- või vasikapuljongit
0,5 dl vahukoort
kõva kitsejuustu

Pese kruubid mitmest veest läbi, kuni vesi jääb selgeks. Pane kruubid viimase veega vähemalt paariks tunniks likku, siis keevad kiiremini pehmeks.
Prae hakitud sibul ja küüslauk õlis kergelt läbi, lisa leotatud ning nõrutatud kruubid ja väikesteks kuubikuteks lõigatud kaalikas. Prae veel mõni minut, lisa vein ja seejärel osade kaupa puljong, kruupide puhul tuleb arvestada pikema keetmisajaga kui riisi puhul. Kindlasti ei tohiks välja jätta salveid, kas siis värskete lehtede või kuivatatud puru kujul. Lõpus lisa vahukoor ja lase veelkord keema. Serveerimisel puista peale riivitud kitsejuustu ja rohelist sibulat.

Porgandi-tanguvorm
2 dl odratangu (Lõuna-Eesti tang)
4 dl vett
2 sl toiduõli
200 g puhastatud porgandit
1 suurem sibul
meelepärast ürdisoola
tüümiani
hakitud tilli
2 muna
1 dl piima
võid

Pese tangud mitmest veest läbi, kuni vesi jääb selgeks ja hauta tangud koos veega tasasel tulel pehmeks.
Haki sibul ja riivi porgand jämeda riiviga, prae köögiviljad õlis läbi ning sega tangude hulka. Maitsesta soovikohaselt, rohkelt erinevaid ürte on eriti teretulnud. Klopi munad piimaga lahti ja lisa segule. Vala võitatud ahjuvormi ja küpseta 180-200 kraadi jurues umbes 20-25 minutit, kuni munasegu on kenasti hüübinud ja pealispind kuldne. Kõrvale paku külma hapukoorekastet, milles on hapukoorele segatud juurde ohtralt värsket tilli.

2 in 1 - kas pidulik kirsitort või dessert

2012-02-02T08:13:00.001+02:00

Veel ühest imetabasest koogist, kindasti ühest mu suurest lemmikust. Õigem oleks teda nimetada tordiks, kipub ta olema ju märksa pidulikum ja suursugusem kui näiteks üks lihtsalt ... kohupiimakook. Pealegi on tegemist mitmefunktsioonilise "tootega", kasutades retseptikohast kogust želatiini, saab temast kauni lõigatava tordi, kui aga panna vähem, võib moodustada imelise kihilise magustoidu. Pehme ja rammusalt siidine nagu üks magusroog olema peab.
Retsept pärineb raamatust "100 kooki pereköögist". Kuna olen seda kooki vahelduva eduga teinud ligi 10 aastat, võin teda nimetada juba vanaks heaks klassikaks:).

200 g võid
1,5 dl suhkrut
4 munakollast
500 g (rosinatega) pakikohupiima
15 g želatiini
1 dl vett

4 munavalget
1 dl suhkrut
2 sl kakaopulbrit
10 g želatiini
0,5 dl vett

1 suur purk kirsikompotti
7-10 g želatiini

Kuna iga kihi jaoks läheb tarvis eraldi ports želatiini, oleks mõistlik panna vastavad kogused želatiini koos veega kolme erinevasse kaussi paisuma ja sulatada vastavalt vajadusele. Vaid kirsikihi puhul tuleb želatiin paisutada mitte vees, vaid kompotist kurnatud vedelikus.
Niiöelda põhja jaoks vahusta pehme või suhkruga, lisa munakollased ja vahusta kreemjaks. Sega juurde kohupiim ning sulatatud želatiin. Vala kreem 24-cm lahtikäivasse koogivormi, tasanda pealt ühtlaseks ja tõsta külmkappi tahenema. Praegusel ajal on hea tõsta vorm lihtsalt õue, soodsam ja kiirem kui külmik:).
Valmista kohe järgmine kiht. Vahusta munavalged üsna tugevaks vahuks, lisa järk-järgult suhkur ja mikserda ühtlaseks ja läikivaks. Sega kakaopulber sooja želatiiniseguga, nii jääb tulemus ühtlasem ja ei jää kakaotükke. Mikserda kakaoželatiin munavalgevahu hulka, laota kreem "põhjale" ja tõsta uuesti tahenema. Nüüd tuleb lasta koogil hoolikalt tarduda, kuna kirsid on rasked ja võivad korralikult tahenemata pruunist kihist lihtsalt läbi vajuda.
Kui kook on kolmandaks kihiks valmis, ei ole muud kui tõsta nõrutatud kirsid tordile ja vala ettevaatlikult üle mahlas sulatatud želatiiniga. Tõsta lõplikult tahenema.

Tordikiirabi

2012-01-30T08:54:00.001+02:00

Olen korduvalt öelnud, et minus ei ole seda tordinikerdamissoolikat. Haprad suhkrumassililled või maalilised martsipanipildid jäägu nendele, kes seda oskavad, õigemini, kellel on seda kannatust. Sestap teen tavaliselt puuvilja- ja marjatorte, kus kaunistamiseks piisab kreemist (tordipritsist siiski:) ), hunnikust marjadest või puuviljadest ja peotäiest hakitud šokolaadist. Põhjaks tavaliselt kodukanamunadest kollane biskviit, vahele erinevaid moose, kohupiimakreeme, jms. Rutiinne värk:).

Küll on tore, et minusuguste tordimaailma on võimalik ka avardada. Odense martsipanide hulgast leiab nimelt juba valmisrullitud martsipanilehe, mis on mõeldud just tortide katmiseks. Kui tavaliselt on martsipani rullimine üks rist ja viletsus, siis nüüd läheb tordi kokkupanek 1-2-3.

1 pk Vilma Erika kakaotordipulbrit
2 dl vett
100 g võid

haput moosi (näiteks pohlamoosi)

2 dl vahukoort
1 sl suhkrut
1 tl vanillsuhkrut
300 g toorjuustu
300 g Nopri koorekaramelli

250-300 g martsipani või 1 valmisrullitud martsipanileht
veidike meelepärast marjajahu või punapeedipulbrit

Sega tordipulber, vesi ja sulatatud või tainaks ning küpseta 24-cm lahtikäivas koogivormis 200 kraadi juures umbes 30 minutit, kuni puutikuga proovides on põhi küps.
Jahtunud põhi lõika eriti püüdlikult proovides kolmeks kihiks. Kreemi jaoks vahusta koor suhkrutega pehmeks vahuks, mikserda juurde toorjuust ja koorekaramell. Alusta nüüd tordi kokkupanemist, ikka nii, et põhale veidike moosi ja siis kolmandik kreemi, seejärel teine põhjaketas ja taas moos ning kolmandik kreemi. Viimase kolmandiku kreemiga kata tort pealt ja külgedelt.
Võta martsipanileht pakendist välja ja eemalda ettevaatlikult kilest. Kui kasutad tavalist martsipani, siis tuleb ta rullida õhukeseks kettaks. Kata tort martsipaniga ja lõika ülejääv äär ära. Sellest äärest võib hakata nüüd roose valmistama. Lõika väikese vormi või pitsiga poolkuukujulised tükid, näpi sõrmedega kaareosa veidi lainelisemaks ja hakka kroonlehtedest õit ehitama. Et anda õitele juurde värvi ja tuua esile nende lopsakust, võib kaunistused riputada üle kas marjajahu või punapeedipulbriga. Viimast saab näiteks Piprapoest või Tartu Würtspoest.
Martsipanilehte saab kaunistada ka heegeldatud linikute abil. Nimelt tuleb võtta mingi sobiva kujuga hõredama mustriga linik, asetada see martsipanile ning asuda tainarulliga rullima, kuni linikumuster jääb martsipani peal nähtav. Muidugi saab pitsimustreid tekitada ka spetsiaalsete mustrišabloonide abil, aga tuletame meelde, see on tordikiirabi:).

Odense ja Vilma tooteid jagas katsetamiseks kommivabrik Kalev.

Talvine rullbiskviit

2012-01-26T08:57:00.002+02:00

Mulle meeldivad rullbiskviidid. Esiteks on neid lihtne teha, teiseks võib biskviidi täidisesse panna igatsorti marju-puuvilju, mida iganes süda lustib ja kolmandaks, nad maitsevad enamusele inimestest.
Talvel tahaks tugevamat kooki, rammus kreem, sulnilt švipsis mustad ploomid, tummine šokolaad, kõik nagu loodud külmade ilmade jaoks. Lonks head kohvi või korralikku taimeteed juurde, varbad taas soojad.

Pealt kreemiga kaetud ja kahest rullist puutüve moodi sätitud ning vastavalt kaunistatud rulle nimetatakse ka halgudeks ja on eriti popid näiteks prantsus- ja ingliskeelsetes maades jõulude paiku - bûche de noël või siis christmas yule log. Muide, ka meie 1930.aastate kokaraamatutes ja ajakirjade retseptilehtedel kohtab õpetusi "kasehalu" valmistamiseks, isegi nõukaaja ajakirjadest on selline asi läbi käinud, küll enam mitte viimasel ajal. Neile "halgudele" peaks pühendama suisa omaette loo, täna aga üks lihtne ja õhuline rull, mida kõlbab teha terve talve jooksul.

4 muna
0,75 dl suhkrut
3 sl jahu
1 sl kartulijahu
2 sl kakaod
50 g võid

100 g musti ploome
0,5 dl brändit
2 dl vahukoort
0,5 dl suhkrut
150 g maitsestamata toorjuustu

50 g tumedat šokolaadi
3 sl kohvi- või vahukoort

Kõigepealt haki kuivatatud ploomid väikesteks tükkideks, sega brändiga (sobib ka mõni muu kangem alkohol, lastele pakkumiseks jäta alkohol retseptist välja ja asenda magusama marjamahlaga) ja jäta vähemalt paariks tunniks, parem oleks üleöö, seisma.
Biskviidi jaoks vahusta munad koos suhkruga üsna tugevaks vahuks. Sõelu juurde kuivained ja sega õrnalt tõstvate liigutustega tainas kergelt läbi. Lisa sulatatud või ning sega tainas ühtlaseks. Vala see võitatud küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta 200 kraadi juures 8-10 minutit. Parem vähem kui rohkem, sest üleküpsenud biskviit muutub kõvaks ja ei kannata enam kokkurullimist. Valmisküsetatud põhi kummuta teisele küpsetuspaberilehele, jahuta leigeks ja keera küpsetuspaberi abil rulli.
Seejärel valmista täidis. Selleks vahusta koor suhkruga keskmiseks vahuks, lisa toorjuust ja mikserda kõik koos õhuliseks. Lisa nüüd ploomid koos vedelikuga ja sega hoolikalt kõik läbi.
Laota biskviit laiali, määri 3/4 täidisest jahtunud põhjale ja keera rulli. Kata rull pealt ülejäänud kreemiga, soovi korral võid jätta mõned "oksakohad", et maius rohkem puuhalgu meenutaks. Glasuuri jaoks lase koor väikeses kastrulis peaaegu keema, tõsta tulelt, lisa tükeldatud šokolaad ja sega ühtlaseks. Nirista glasuur rullile meelepäraseid triipe, vööte või ruute tehes.
Lase koogil vähemalt paar tundi taheneda ja naudi.

Beseekattega sidrunikoogist veidi teise nurga all

2012-01-23T08:12:00.004+02:00

Beseekattega sidrunikook eesti keeles või lemon meringue pie inglise keeles, kes seda kooki ei teaks. Paljude kodus on see lemmikuks kujunenud ja neid kodusid leiab nii Eestist, Inglismaalt, USA-st, Austraaliast või kust iganes veel. Väikesed variatsioonid on loomulikud, kuid krõbe põhi, hapukas kreemine sidrunitäidis ning kohev munavalgevaht on kõigil raudselt olemas. Kust võiks selle ülimaitsva ja mitte eriti keerulise koogi fenomen alguse saada, on omaette küsimus.

Ütleme nii, et see küsimus on mul tükk aega hinge peal olnud, kuid tõuke selle üle põhalikumaks mõtisklemiseks andis hiljuti "läbi töötatud" tuntud Inglise koka, restoranipidaja ja oma raamatute kaudu Inglise köögi eest seisja Mark Hixi raamat "British Regional Food". Raamat anti esmakordselt välja viis aastat tagasi ja isegi hea, et see ei sattunud mu lugemislauale varem. Ilmselgelt oskan nüüd märksa enam hinnata tema hingestatud põikeid maa erinevatesse kohtadesse, tema isiklikke lugusid ühe või teise koha või mõne toiduga või toorainega seoses. Tema põhisihiks on taastada mälu ehk leida võimalikult autentset Inglise toitu läbi võimalikult autentsete isiklike seoste ja emotsioonide, see on super!

Ja nüüd siis see sidrunikook või õigemini Hixi õhkupaisatud mõttekäik. Nimelt leidis ta 1868.a Mary Jewry kokaraamatust "Warne`s Model Cookery" Chester pie nimelise koogi ja otsemaid kerkis talle silme mõttekonstruktsioon, et kes teab, äkki on selline kook Ameerikas seetõttu nii popp, et retsept viidi kaasa Liverpoolist Ameerikasse välja rännates, sadamalinn Liverpool on aga Chesterist vähem kui 50 km kaugusel. Ehk et koogi juured võiksid olla Inglismaal.

Nagu ma alguses mainisin, on sedasorti kook äärmiselt popp paljudes maades. Enamasti on täidise paksendajaks kas jahu või maisitärklis, mandlitega varianti, nagu selles 1868.a retseptis oli, ei kohanud ma mõningase guugeldamise järel küll mitte. Vastupidiselt ootustele leidsin oma riiulis olevast Kanadas välja antud raamatust "Robert Rose`s Favourite Cookies, Cakes and Pies" kaks retsepti, milles ühes oli sidruni-laimitäidis tehtud maisitärklisega, kuid teises variandis eelküpsetati tainapõhi koos mandlikreemiga (vahustatud kreem umbes nagu võikreem) ja põhitäidiseks läks pärast tüüpiline lemon curd.

Uskudes Wikipediat, pani selle koogi retsepti esimest korda kirja hoopiski Šveitsi pagar Alexander Frehse 19.sajandil (ilmselt keskpaiga kandis). Kuidas see jõudis Mary Jewry kokaraamatusse, polegi enam nii oluline. Tema raamat kuulub kindlasti aga enamlevinud kokaraamatute hulka, sest uusi parandatud trükke antakse välja tänapäevani. Nii polegi miskit imestada, kui Ameerikasse väljarändajad võtsid kaasa tükikese kodust Euroopat, tutvustasid seda tervele ilmale ja see hakkas omaette elu elama.

Enda koogiks valisingi Mark Hixi vahendatud variandi 1868.a Mary Jewry "Warne`s Model Cookery" kokaraamatust.

60 g võid
30 g suhkrut
0,5 sidruni riivitud koor
1 muna
näpuotsaga soola
125 g jahu

100 g võid
3 sidruni mahl ja 2 sidruni riivitud koor
225 g suhkrut
8 munakollast
2 sl jahvatatud mandleid (mandlijahu)
1,2 dl vahukoort

3 munavalget
90 g suhkrut

Põhja jaoks vahusta toasoe pehme või suhkru ja sidrunikoorega õhuliseks, lisa lahtiklopitud muna, vahusta uuesti ühtlaseks ja vala juurde jahu. Sega kõik ühtlaseks pehmeks ja elastseks tainaks. Rulli tainas jahusel laual õhukeseks ja kata 24-cm läbimõõduga koogivormi põhi ja serv tainaga, tõsta vorm 30 minutiks külma tahenema.
Samal ajal valmista täidis. Sulata kastrulipõhjas või ja lisa kõik teised ained. Kuumuta kreemi madalal tulel või veevannil pidevalt segades, kuni see muutub paksuks ja lusikaga segamisest jäävad näha tugevad vaod. Kreemi valmistatakse samal põhimõttel nagu vanilikastet või sidrunivõiet ehk et segu ei tohi keema minna, vastasel korral läheb kõik tükki ja tulemus on mokas. Kreemi kuumutamiseks kulub vähemalt 15 minutit.
Pane ahi 200 kraadi juurde soojenema. Toesta vormi serv fooliumiribadega, torgi kahvliga tainapõhjale mõned augud ja küpseta 20 minutit. Võta vorm ahjust, eemalda foolium, vala põhjale sidrunitäidis ja küpseta veel 10 minutit.
Teistkordse küpsemise ajal valmista beseekate. Vahusta munavalged tugevaks vahuks ja edasi mikserdades lisa järk-järgult suhkur. Vaht peab jääma tihe ja läikiv. Võta vorm ahjust ja laota munavalgevaht täidisele. Eriti hoolikas tuleb olla koogipõhja servadega, ehk et vaht tuleb suruda tihedalt vastu eelküpsetatud tainaserva, sest vastasel juhul eraldub ta pärast jahtumise ajal servast ja tulemus ei jää nii kaunis. Küpseta kooki viimast korda samuti 200 kraadi juures umbes 10 minutit, kuni on pealt kaunilt pruunikirju.
Kook maitseb kõige paremini järgmisel päeval.

P.S. Ameeriklased peavad seda kooki mõistagi enda omaks. Sidrunikooke tehti seal ennegi ja lõuna pool, kus kasvas hulgaliselt kuldseid sidruneid, on see ka täiesti enesestmõistetav. Lause a la "beseekattega sidrunikook on olnud ameeriklaste lemmik alates 19.sajandist" tähendab seda, et tänase koogi eelkäija loojaks peetakse hoopiski Philadelphia kondiitrit, kokaraamatute autorit ja kuulsate kokakursuste läbiviijat Elizabeth Baker Pierson Coane Goodfellow`d (1768–1851).
Kas ja kuidas tegelikult kõik oli, kas on õigus Hixil või mitte, on juba hoopis uus lugu. Kook on aga kõigest hoolimata pagana hea.

Maitseelamuse kojast saab süüa ja elamusi

2012-01-20T08:16:00.004+02:00

Kõõlusin pühapäeva lõunaajal Antoniuse õues Maitseelamuse koja rõdurinnatisel, kuulates Jaani kiriku kellade kõlavaid lööke. Järsku taipasin, et see ongi see vana (loe: keskaegne) Tartu, mida selles linnas on häbematult vähe alles jäänud. Küll me oleme seda meeleheitlikult otsinud Jaani ja toomkirikust, küll Spordimuuseumi keldris asuvatest ainsatest tolleaegsetest kobedamatest profaanarhitektuuri jäänustest, küll linnamüüri kandist, ei midagi. Jah, müürid küll on, kuid need on üksnes müürid. Antoniuse õuest on näha nii Jaani kirik koos kunagise Academia Gustaviana tänaseks küll tundmatuseni muutunud hoonega kui tunda sügavat rahu. Õue keskel olevast lavast on saanud talvel mõnus uisuplats, kuhu saab niisama tulla uisku proovima, aga kõrvale võib tellida ka tulist mustikasuppi. Ja mis kõige uuem ja põnevam - nii mustikasupi küsimiseks kui niisama võib astuda sisse Maitseelamuse kotta, sinnasamasse, mille ukse ees ma ennist kõõlusin.

Pean tunnistama, et mulle meeldib seal kojas. Tegelikult pole see mingi koda, vaid korralikult varustatud suur ja hästi valgustatud köök koos kahe ruumiga, kus on võimalik nii kunsti nautida kui pärast kooskokkamist rõõmsalt einestada. Muide, kuni 5.veebruarini on seal võimalik uuidistada väga vaimukat näitust "Söök". Esimene kohtumine Triinu ja Taunoga oli ehk veidi hirmutav, sest nende tohutu energia ja rutiinist väljaspool seismine tundus minusugusele liig mis liig olevat. Kuid nüüd olen sellega harjunud, võiks öelda, et ei kujutakski seda kohta teistmoodi ette. Aga mida seal siis tehakse, võiks küsida. Süüa, ikka süüa:). Palju ja hästi, võiks öelda isegi, et tohutult palju ja tohutult hästi ning mis peamine, südamega.

Lühidalt ja ametlikult öeldes võttis Loomemajaduskeskus Antoniuse õue turgutamise sügisel enda hooleks ja seni enamjaolt tühjalt seisvasse kööki kolis MTÜ Peipsimaa Kogukonnaköök ning nimetas need ruumid Maitseelamuse kojaks. Iga kuu jaoks pannakse kokku uus õpitubade ja muude ürituste kalender, nii et nädala sees toimuvad eriteemalised kooskokkamised, vähemalt kord kuus kutsutakse juhendajaks keegi oma ala tippudest (juba on käinud Emmanuel Wille, järgmisel nädalal on tulemas Joonas Koppel), pühapäeviti toimuvad lastele mõeldud kooskokkamised ja kui keegi soovib, võib ta tellida oma seltskonnale ka personaalse programmi. Lisaks pakutakse toitlustusteenust ja võimalust tähtpäevade pidamiseks.

Vutisült

Kui aga jätkata mitteametlikult, siis on see üks suur Eesti toidu, Eesti tootjate ja Eesti mahetoidu propageerimise asutus. Tõeline toidunautlejate oaas ja paradiis. Jube vahva!
Ja nüüd mõned märksõnad. Kohe kindlasti ei saa ma märkimata jätta kondiiter Anaryt, kes toimetab hästi vaikselt, vuristab mikseriga, istub korraks hinge tõmbama ja hetk hiljem võtab ahjust näiteks imekaunid muffinid, läheb veel üks hetk ja pitsiline sefiiritort rändab külmkappi. Tema rukki-meekoogist ei räägi ma üldse, kes teab, see teab:). Teiseks vutt. Avad sa millise külmkapi tahes, igalt poolt vaatab vastu vutt, küll puljongina, küll süldina (teen seinale kolm risti, sest mina, kes ma muidu sülti ei söö, oleks võinud vabalt terve karbitäie imelist klaari leemega vutisülti nahka pista), küll toorena sügavkülmas. Koda on tabanud tõeline vutihullus! Kolmandaks Lõunakeskuse Taluturg. Nimelt tehakse koostööd turuga, ehk siis aeg-ajalt tulevad ennast näitama seal esindatud tootjad ning koos valmistatakse konkreetsest toorainest midagi põnevat.

Maitseelamuse kojas armastatakse Aakre moose:)

Seni olen sattunud sinna kolmel korral ja iga kord erinevas rollis, kindlasti tuleb neid kordi veel lugematul hulgal, selles olen ma küll kindel. Ilma selle majata nagu ei oskagi enam:).

Detsembris juhendasime koos Jaanikaga verikäkkide ja verivorstide tegemist. Kohaletulijad olid õnneks kõik sellised, kes verd ega soolikaid ei peljanud, nii et oli üks äraütlemata mõnus pühapäev. Igaühel olid nende toitudega omad mälestused või kogemused, nii et õppida oli meil kõigil, lisaks koostegemisest tekkinud tõeline sünergia. Vot see ongi just õige sõna, mis seda maja iseloomustab.

Eelmisel nädalal käisin seal nii õpipoisi kui kõrvaltkiibitsejana (võib nimetada ka reisisaatjaks). Reedel tutvustas Aigar Brett Lukel tehtavaid Eesti ainsaid hallitusjuustusid (Breti juustud on tuntud juba alates 2004.a), võttes kaasa hunniku tavalist valgehallitusjuustu, kreeka pähklitega valgehallitusjuustu ja sinihallitusjuustu ning suure tüki tuhaga punast brie juustu. Ma ütleks, et juustul ja juustul on ikka vahe küll. Nimelt loobusin juba tükk aega tagasi suurematest poodidest Breti juustude ostmisest, kuna ei saanud enam korralikku kaupa, küll oli juustu pealmine pind muutunud limaseks, jne. Nüüd, kui Aigar laotas lauale otse kodust kaasavõetud juustukarbid, siis paremat juustu annab otsida! Nii et kui vähegi võimalik, tuleks uurida, kui pikk on olnud meierei ja sinu ostukorvi vaheline ahel. Sestap tasub Breti juuste otsida laatadelt, kus on alati värske kraam, Tartus ka Lõunakeskuse Taluturult. Muide, kõige paremini müüvat äpardunud juustulaarid. Ostsin ka ise viimaselt maamessilt kaasa tuhaga juustu ja nüüd proovitud veel laagerdamist vajavaga võrreldes oli see ikka tõeline püss ja vile (loe: superpikantne).
Toitude osas valmistasime oliiviõli ja rosmariiniga ahjus üleküpsetatud juustu, mis maitses õrnalt ja sametiselt koos krõbeda ciabatta ning Emmanuel Wille retsepti järgi valmistatud aromaatse ja peene jõhvikamoosiga. Näksimiseks veel ajatu klassika ehk ahjus küpsetatud šampinjonid sinihallitusjuustu ja singiga. Vahelduseks sinihallitusjuustu-pirnipirukas ürdisel muretainapõhjal ja lõpetuseks pannil ülepraetud brie juust murakamoosi ja törtsu koorelikööriga. Juust-juust-juust! Ütleme nii, et järgmine hommik oli vaevaline. Seda mitte ohtralt manustatud veinist, vaid organismi üleküllastumisest juustudega. Aga ausalt öeldes ei ole kahetseda midagi, sest elamus oli seda väärt.

Pühapäeval juustusid pildistama minnes läks istumine sujuvalt üle lasteürituseks. Jaanika ja Signe juhendasid õpituba, milles tehti koos pitsat, vahvleid ja maasika-hapukoorejäätist. Minu ülesandeks oli jäädvustada sealt mõned hetked, aidata vahepeal natuke lõikuda-küpsetada ja lõpuks muidugi ka degusteerida. Uskumatu, millise sädemega silmis mätsisid poisid pitsatainast või riivis väike piiga juustu, nii et sõrm vajas plaasterdamist. Ei midagi, natuke aega elu üle järelemõtlemist ja juba uue hooga järgmiste tegemiste kallale. Ja veel kui uhkete nägudega istuti hiljem söögilauda omavalmistatud toitu maitsma!

Mina usun küll, et Maitseelamuse kojast väljuvad õnnelikud inimesed. No ei ole teisiti võimalik:).

Koja tegevustega saab ennast kursis hoida nende FB lehe kaudu. Mõistagi võib ka kohapealt läbi astuda ja panna ennast mõnele huvitavale üritusele kirja.

Anna Edasist saab abi külmetuse korral

2012-01-16T08:15:00.003+02:00

Detail kohviku väärikalt välisukselt

Vähemalt tartlased on saanud viimasel ajal pidevalt kaasa elada Karlova linnaosa alguses tegutseva perekohviku Anna Edasi fassaadi kaunistava suhkrukringli saatusele - kord varastatud, siis jälle leitud, uuesti varastatud ning taaskord leitud. Täna ripuvad ukse kõrval vaid ketid, hubases kohvitoas ollakse natuke skeptilised kringli tagasipanekusse, äkki tekib jälle kellelgi soov kringel kaasa võtta. Küllap on tegemist kringliarmastaja või vastupidi, hoopis vihkajaga, kes ei taha, et teised sellest valges ja koduselt mitmekihilise sisustusega väikeses kohvikus saaksid rahus maiustada.

Birjo ja Silver Urbase asutatud kohvik saab varsti juba 2-aastaseks, nime sai see Birjo Hiiumaal elanud vanavanaema Anna Edasi järgi, mis ülekantud tähenduses võiks viidata ka oma oskuste edasiandmisele. Birjo on nimelt väljaõppinud küpsetaja.

Vaikne kohvik asub Tartus Karlovas Tähe tänava alguses, endistes apteegiruumides. 1916.a Tartu linnaga liidetud piirkond sai oma nime 18.saj lõpus rajatud Karlova mõisa järgi. Esmane hoonestus rajati praeguse Kalevi tänava äärde, laienedes järk-järgult jõest kaugemale ehk tänase Tähe tänava suunas ning sealt edasi. Kuna majad ehitati alguses oma parima äranägemise kohaselt, nimetati seda piirkonda oma ekletilisuse tõttu ka Pilpakülaks. Täna on tegemist aga Tartu ühe olulisema miljööväärtusega hoonestusala ja hinnatud elamispiirkonnaga. Kohvik paikneb peamises "äripiirkonnas" ja ühel käidavamal tänavalõigul. Asub ju natuke maad edasi Tartu Kõrgem Kunstikool, nii et kohvikus kohtab nii noorukesi kunstitudengeid kui austatud õppejõude, mõistagi ka karlovlasi. Saab sealt ju kõike, alates pudrust kuni uhkete tortideni, suppi ja praadi ka vahele.

Sinna kunstikooli on mul ka vahetevahel asja, kuid iga kord jõuan pärast vaid kohviku vastas üle tänava asuvasse teise ringi nõude ja muu pudi-padi poodi "Uus elu" (muide, minu lemmikpood, kust leiab vahel päris vahvaid paari-kolmekümne aasta vanuseid nõusid, sekka ka vanemaid). Siis hakkab tavaliselt kiire, nii et olen sunnitud ohkama "mõni teine kord". Nüüd juhtisid Eesti Maitsed mind sellesse kohvikusse, viimaks ometi!

Mulle istub see mittesteriilne sisustus, kus igal toolil, laual ja pitslinal on oma lugu rääkida. Kus noad-kahvlid ei asetse saepuruplaadist sahtlites, vaid väikestes ämbrites ning kus vana hea hakklihamasin täidab pliiatsitopsi ülesannet. Ukse kõrval seisab riiul vanade nostalgiliste vinüülplaatidega, kust saab muusikat valida (isegi "Entel-Tentel" on esindatud:) ), varasemat apteeki meenutavad paksuseinalised pudelid, nurgas seisab mängukorras klaver ja lapsed saavad toimetada oma mängualal. Kõlab ju hästi!

Rukki-mustikakook koos nõmm-liivateega. Foto: Lauri Laan

Kohviku uhkest koogiletist leiab nende klassiku ehk rukki-mustikakoogi, mis sobitatuna Vadi nõmm-liivateega on lumisel päeval justkui ravimi eest. On ju kook valmistatud puhtast võist ja rukkijahust, vahel suve meenutavad mustikad. Puhas ja aromaatne tee on aga just see, mida talvel veidi käheda kurgu ja kraaksuva häälega tarvis on. Mõlemad on menüüs eraldi, kuid tasub kindlasti ka koos proovida, puhas toidumeditsiin:).

Kohvikus pakutakse erinevaid Vadi ravimtaimeteesid

Kohvik on avatud esmaspäevast laupäevani kella 11-st 18-ni, pühapäeval suletud.

Tartu uued märksõnad on liha, lumi ja mehed

2012-01-12T23:12:00.003+02:00

Veidi enne jõule avati Tartus Küütri uulitsas uue söögikoha Meat Market uks. Truffest teada-tuntud Joel Ostrat võttis asja ette, korjas inspiratsiooni nii Ameerikamaalt kui kodusest Eestist ja tegi ära. Iseenesest intrigeeriv mõte luua hillitsetud ülikoolilinna toidumaastikul selline ambitsioonikas paik, mille kandvaks teemaks on liha ja kokteil. Mitmed ideed on juba kusagilt tuttavad, kuid las ta olla, see kusagil ei asu Tartus.

Vaade pühale jahisöömaajale. Foto: Lauri Laan.

Ütleme nii, et mõtteintriige jätkub veel pikaks ajaks, sest sisekujundus on tulvil sümbolitest. Kuidas muidu saaks külmalt suhtuda näiteks esimese ruumi otsaseinas eksponeeritavasse püha jahisöömaaja pilti. Mismoodi mõista piiblist tuntud ja Leonardo da Vinci ning teiste lugematute kunstnike poolt kujutava kunsti kaudu tuttavaks saanud viimse õhtusöömaaja stseeni uut tõlgendust. Meie ilmas tähistab see stseen kõigi kristlike tähenduste kõrval ka ühtsust - nii toit kui meie oleme üks. Kas laual olev vein ja leib peavad olema ning jääma traditsioonilisteks või võib samal eesmärgil kasutada coca-colat ja kartulikrõpse nagu kusagilt juhtusin lugema. Või erinevaid lihasid nagu siin? Esimese ruumi pikem valge sein pidi saama lähiajal ka samas võtmes dekoreeritud. Kas sinna reastuvad siis metamorfoosid Flaami või Prantsuse maalide ainetel? Muide, isegi armastatud Claude Monet on lähivaates suurt lihakäntsakast kujutanud.

Seinakell baarileti kõrval

Teine küsimus puudutab seinakelli, mida kohtab eriti tagumises söögitoas. Kõik nad on erinevad, kõik näitavad erinevat aega ja kõik nad ... seisavad. Milleks, mis eesmärgil, kas aeg seisab? Jah, need pidavat tõesti sümboliseerima rahulolu (aeg seisab, kuni sa oled siin). Ah jaa, üks õiget aega näitav kell on plaanis siiski ka üles panna:).

Tükk punast tellisseina

Üks element, millest ma ei saanud ega saa siiski kohe mitte kuidagi aru, on klaaskasti topitud ja hulga lambikestega välja valgustatud jupike punasest tellisest laotud seinast. Kui kogu plats on viisakas, kaasaegse pehme ja mugava mööbli, õhulise söögiriistadega ehitud suure lühtri ja armsa kolme tulega põrandalühtriga, siis see tellis ... Ju mängib kaasa ametiga kaasaskäiv kretinism, nii et silmal hakkab valus vaadata alasti kistud suvalist konstruktsiooni. Puhas ja ehe on selles kontekstis tänapäevane väljamõeldis.

Otse loomulikult kohtab igal pool restorani logolt pärit sarvikut, mis ei lase unustada oma asukohta. Püsige valvel, neid tuleb juurdegi!

See oli siis väike ekskursioon ekslevale pilgule pärast uksest sisseastumist. Veidi aega endale mugava istumise tekitamiseks ja ongi kord menüü käes. Lisaks lihale, lihale ja veelkord lihale on võimalik saada ka midagi kergemat, kas salatit, suppi, samuti magusat. Otse loomulikult on menüüs pikk kokteililist, kus nii maailmakuulsaid klassikuid kui oma maja loomingut (näiteks rohekat värvi mis-ta-iganes-nimi-oligi on ülimalt omapärane eksemplar). Lisaks teeb restoran koostööd Lõunakeskuse Taluturuga, kust saabuvad mõnusad koduküpsetatud leivad. Mõistagi on menüüs ka päevapakkumine, ikka liha teemal:).

Tummine lihasupp jõhvikate ja seemnetega leiva ning ürdivõiga, juurde Saku mõdu. Foto: Lauri Laan

Meat Market viskus otsemaid ka Eesti Maitsete karussellile, pakkudes välja järgmise intriigi ehk koosluse lihasupist ja magusast mõdust. Rohkete ürtide, sibula ja seentega ning väikese demerara suhkru vimkaga puhtast lihast tihkeks haudunud tummine supp maitseks ideaalselt pärast paarikümnes miinuskraadis külmetamist ja kuuluks kindla peale meeste eelistuste toppi. Sestap loodab Joel krõbedamatele ilmadele ja arvab, et kui lund ja talve ikka jätkub, võiks see menüüs olla ka veel veebruaris.

Kui rääkida kõrvalepakutavast joogipoolisest, siis minu esimene reaktsioon komplekti nime - magus lihasupp - nähes, oli pigem ei (no kes siis mesist mõdu supi kõrvale joob!). Mida tühjemaks supikauss sai, seda enam tundus supp ja jook omavahel sobivat. Ehk ka seepärast, et koos joogiga sattus klaasi äärelt suhu ka sidrunist hapukaid suhkrukristalle. Selle peale tahtnuks jalad sohvale kerida ja mõneks ajaks sinna mõnulema jääda. Usun, et kel veel selline mõte peaks tekkima, ei keela seda vast keegi. Soovitavalt ilma saabasteta:).

Nii et kel tahtmine pääseda välja päevapraadide rutiinist šnitsel-hautis-šnitsel, tasuks astuda sisse aadressil Küütri 3 paiknevasse Meat Marketisse ja küsida Eesti Maitsete pakkumist. Usun, te ei kahetse. Auto unustaga aga maha, sest mõdu kangus on 4%.

P.S. MM-i kirev elu kulgeb hetkel vaid Facebookis, kuid peagi saab juba rohkem infot nende kodulehelt.
P.P.S. MM-s ei lasta ainult plaadimuusikat, aeg-ajalt esinevad seal õhtusel ajal päriselt häält tegevad inimesed või lahutavad külaliste meeli DJ-d. Pidu, pidu, pidu!

Märkus: MM ei ole veel päris valmis. Ja teine märkus: väljumisel ärge unustage astet:).

Šokolaadimuffinid ehk ööd on siin mustad

2012-01-10T18:03:00.002+02:00

Ütlen ausalt, nii musti muffineid ei ole ma vist eales söönud, sekka siiski ka mõni valge ricottatäpike justnagu ekslev täht taevas. Detsembris oleks see kõik tundunud kerge mõnitamisena, kuid nüüd, kui põllud valged, taevast sajab laiu helbeid ja lumelabidad on tulnud talvekortereist välja koukida, võib selliseid juba pakkuda.

Muffinid jäävad mahlased ja kerged, ricotta ning hapukoor annavad õhulisust parajalt juurdegi. Kasutasin sel korral kitsepiimast valmistatud ricottat, mis võrreldes tavalise lehmapiimast tehtud ülimaheda variandiga annab veidi pikantsemat mekki juurde.

Mõnus vahepala talvisesse päeva, jõuab jälle edasi rassida:).

1 pakk Vilma šokolaadimuffinipulbrit (400 g)
2 dl piima
1 dl toiduõli
0,5 dl hapukoort
200 g ricottat
150 g kuivatatud pehmeid musti ploome
0,5 tl vanilliekstrakti

Haki ploomid ja sega ülejäänud ainetega ühtlaseks tainaks. Aseta paberist vormikesed muffinipanni ja vala 2/3 kõrguseni täis. Küpseta 200 kraadi juures 25-30 minutit.
Sellest tainakogusest saab 18 keskmist muffinit.

Vilma tooteid jagas katsetamiseks kommifirma Kalev.

Küpsised, mis muutuvad magusast soolaseks

2012-01-08T14:01:00.003+02:00

Nagu siit blogist ka aru saada, ei ole ma eriline küpsisefänn. Siiski on mõned krõbistamismagnetid nagu kaerahelbeküpsised ja kookosmakroonid, mille järele aeg-ajalt täiesti vajadust tunnen.
Aga soolased küpsised? Oo jaa, krõbedad köömne- või soolapulgad on viimase peal. Sel korral köitsid mu pilku hoopiski tüümiani ja sinepiga küpsised. Ütlen kohe, et algsest retseptist valmis kolm erinevat versiooni, millest kõige omapärasemaks osutus esimene, kõige suupärasemaks aga viimane.

Algne suhkru-soola vahekord (2 sl suhkrut : näpuotsaga soola) andis ääretult põneva maitse, esimest suutäit proovides on küpsis magus, veel ei tunne ei sinepit ega tüümiani, teist ampsu võttes on tunda juba soolasemat nüanssi ja lõpuks jääb suhu seesamiseemnete pähkline mekk. Täiesti vapustav. Järgnevates proovides sai tavaline nisujahu asendatud täisterajahuga ja kaerahelbed kaerakliidega ning seesamiseemnete kogust suurendatud. Nüüd jäi tulemus krõbedam ja magusa-soolase efekt sutsu väiksemaks, kuid lõppmaitse oli veelgi nauditavam.
Küpsiseid võib mõistagi niisama nahistada, kuid sobivad väga hästi ka erinevate juustude juurde.

Retsepti algversioon pärineb H.Waldeni raamatust "Cookies, irrestible biscuits, brownies and bars".

3 dl täisteranisujahu
0,5 dl tavalist nisujahu
2 dl kaerakliisid
3 sl seesamiseemneid
1 sl suhkrut
1 tl soola
veidike jahvatatud pipart
2 tl küpsetuspulbrit
1-2 sl värskeid tüümianilehti (vajadusel haki peenemaks)
100 g võid
0,5 dl piima
2 munakollast või 1 muna
2 sl Felixi Inglise sinepit

Sega kuivained omavahel, lisa sulatatud või, piim, muna ja sinep. Sega ühtlaseks tainaks. Kui tundub, et jääb liiga purune, võid tilga piima juurde panna. Vormi toidukile abiga tainast vorst ja jäta vähemalt pooleks tunniks külma tahenema. Lõika külmast tainast umbes 0,5 cm paksused viilud ja tõsta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta 200 kraadi juures 10 minutit. Lase küpsistel ahjuplaadil täielikult maha jahtuda, kuna kuumast peast on nad hästi rabedad.
Sellest kogusest saad umbes 40 küpsist.

Mahedad kanarullid

2012-01-05T08:13:00.001+02:00

Broilerifileest valmistatud roal on reeglina suurem tõenäosus untsu minna kui näiteks ahju küpsema torgatud kintsulihal. Filee kipub kergesti üle küpsema ja ära kuivama ning kui niisutavat kastet ka pole, eelnevast marinaadist rääkimata, siis on see üks paras tuim tükk.
Sestap võib fileest teha hoopiski ühes mõnusad rullid, rammusas soustis jäävad nad parajalt mahlased. Kes armastab vürtsikamat lõpptulemust, võib ju oma maitseaineriiuli üle takseerida, kuid õrnalt sinepine maitse koos hamba all prõksuvate jõhvikate hapususega oli sel hetkel täpselt õige.
Pealegi parajalt lihtne argiõhtune roog.

3 kobedamat broilerifileed
3 porgandit
4 sl Meira konjakisinepit
soola
pipart
jõhvikaid
võid
vett
1 sl jahu
1 dl vahukoort
soovi korral tüümiani

Lõika iga filee lapiti kolmeks õhukeseks viiluks ja vasarda kergelt. Määri igale viilule umbes 0,5 sl sinepit, puista soola ja pipart ning tõsta mõned porgandikangid ja jõhvikad. Keera liha rulli ja kinnita hambatikuga. Pruunista rullid kuumal pannil või sees ja tõsta seejärel haudepotti. Vala pannile umbes 2 dl vett, lase keema ja vala lihale. Hauta rulle umbes 30 minutit, kuni porgandiribad on pehmed. Sega jahu koorega, vala potti ja lase kõik mõneks minutiks keema. Vajadusel lisa kastmele soola, viska sekka veel natuke jõhvikaid ning soovi korral ka värsket tüümiani.
Serveeri mureda keedukartuliga.

Pardi-rillette ja head uut aastat!

2012-01-02T17:17:00.004+02:00

Head uut toiduaastat!
Loodetavasti jagub uusi ideid ja katsetusi, aga kõige enam südant sinna juurde (tõlge:südamega tegemist).

Säravast perspektiivist hoolimata teen kaks tagasivaadet vanasse aastasse, sest mõned asjad saab alles uuel aastal ära klaarida.

Kõigepealt tuleks neil, kel kõrge kolesterool ja nõrk tahtejõud, silmad ja arvuti sulgeda. Juttu tuleb nimelt sulaselge rasva propageerimisest ehk prantsusepärasest võileivakattest - rillette`st (huvitav, kas eesti keeles võiks seda nimetada lihtsalt rilett?). Meenutuseks, et algupärasel kujul on tegemist pikaajaliselt küpsetatud sealihaga, mida annab kahvliga purustada ja mis on seejärel purki või muuse nõusse veidike kokku surutud ning pikaajalisema säilimise tagamiseks rasvaga üle valatud. Maitseb hukatuslikult hästi saia või leiva peal.
Repliigina, et mu meeldejäävaim riletikogemus pärineb Poolast, õigemini on see riletilaadse toidu kogemus. Nimelt pakuti meile ühel õhtusöögil eelroogade hulgas rohke sibula ja küüslauguga praetud seakõrneid jahtunud ja tahkunud kujul, musta leiba ja ohtralt külma viina sinna juurde. Lookas laudadelt kadus see "hangunud searasv" kõige kiiremini, nii patuselt maitsev oli see. Ei saa salata, ka viina kulus sinna juurde päris tublisti:).

Riletti võib valmistada muidugi A-st ja O-st alates, näiteks Liina õpetuse järgi. Kui on aga käepärast pühadeprae ülejäägid, on just paras hetk üks purgike tapvalt head leivamääret kõrvale panna. Vahet pole, kas võtta aeglaselt (vähemalt 3 tundi) omas mahlas muredaks küpsenud sea küljeliha või näiteks part.

Koguseid on siin isegi keeruline nimetada või mingit väga täpset tegevusjuhist anda. Oluline on liha ja rasv, vaid maitseained tuleb valida endale meele järgi.
Pardirileti jaoks võiks võtta 3 dl kahvliga peenestatud veel sooja pardipraadi, segada juurde 1 suurem hästi peeneks hakitud küüslauguküüs, natuke uhmerdatud roseepipart (7-8 tera) ja väike oksake hakitud tüümiani, segada läbi ning suruda purki või kaanega suletavasse karpi. Valada üle ahjupanni põhja jäänud praerasvaga. Lasta segul külmas tahkuda ja tarbida leiva või krõbeda saiaga.

Nüüd aga tagasi jõuludesse. Enne pühi kutsusin jagama mõtteid jõulutraditsioonide teemal. Kiirel pühadeajal leidsid nii mitmedki toredad inimesed mahti kirjutada oma jõululauast, aitäh hingekosutavate kommentaaride eest! Meelde jäi see, et igaühel on oma traditsiooniks kujunenud isetehtud jõululaud, mille puhul on mõned toidud nagu raudpolt samad, kuid mõnede toitude või käikude osas varieeritakse uute ideede ja maitsetega. Aga toitudest veelgi tähtsamad on armsad inimesed, kellega neid pühi koos pidada, seda ei tohi kohe mitte unustada.
Meiegi jõululaual oli pool päeva ahjus küpsenud seakülg (muide, kõige mahlasema tulemuse annab küpsetuspaberi sees küpsemine ja kauneima ruudulise kamara saab ... terava tapeedinoa abiga:) ), porgandiga hapukapsad, muredad kartulid ja seekord üle tüki aja isetehtud verivorstid. Juurde veel kõrvitsasalatit ja pohlamoosi ning muud nipet-näpet kuni hapukoore ja sibulaga heeringani. Magusaks kohvi-vaarikatäidisega kook ja magus stritsel. Juurde kodust magusat õunamahla ja pits sügisest saati laagerdunud õunanapsi. Ja justnimelt kallid inimesed ümber laua!
Toidutraditsioonidega on nagu inimese elukaarega, mingil ajal tuleb ära mässata ja sarved maha joosta ning siis on kõik jälle selge. Olen jõululaua jaoks teinud kõikvõimalikke katsetusi, kalast lindudeni. Ja ikka jõuan notsu juurde tagasi. Võib-olla seepärast, et eestimaine siga on taas pjedestaalil, võib-olla ka seepärast, et mul on hea meel, et siga on tagasi. Ausam kraam igatahes kui Euroopa linnuke! Traditsioon on natuke ka nagu pidepunkt, aitab vahel isegi siis, kui hinges on raske. Mulle teeb rõõmu see, et üha rohkem leiab neid, kes soovivad südamest esivanemate traditsioone edasi kanda või on alusepanijaks uuele traditsioonile. See ongi kultuuri järjepidevus, ka toidukultuuri oma.

Lubatud raamatuloosimise võitis arvutifortuuna tahtel Kristi. Kristi, ole hea ja saada mulle (jukk.ylle@gmail.com) oma aadress, et saaksin Sulle pakikese teele panna (kas tavalise posti või SmartPOSTiga, kumb Sulle paremini sobib).

Head vana aasta lõppu!

2011-12-30T17:12:00.005+02:00

Selle väikese kollaaži toidupildid pärinevad meil töö juures suhteliselt üleöö korraldunud aastalõpulauakeselt. Nimelt leiavad meie kontoris aeg-ajalt aset sellised väikesed meeleolukad ühistoiduhetked, mis on tegelikult imearmas ja nagu me naerame, suisa kodune:).

Alustades soolasest, oli valikus marineeritud baklažaan minu poolt (siinkohal aitäh Jutale tema eilselt raamatuesitlusest saadud inspireeriva maitseelamuse eest), seejärel mahlane kohupiimatort Ilonalt ja pähklite ning ananassiga krõbedad biscotti Reelikalt. Puhas nauding!

Maitsvat aastavahetust!

Briti sibulasupp

2011-12-29T08:13:00.003+02:00

Jõuludest on saanud vähemalt välispidiselt puhas kommertspüha. Kauplused teatavad uhkelt, mida ja kui palju on neil õnnestunud inimestele maha müüa, sealhulgas ka toitu. On see siis kodune jõuluõhtu või järgmiste päevade külaskäigud või küllaootamine, lauad on eestlastele kohaselt ikka lookas. No heakene küll, alguses jõuad veel üsna rõõmsa näoga taldriku tühjaks teha (ise oled selle ju täis tõstnud!), kuid kolmandaks päevaks piirdud vaid linnunokatäiega ja unistad üksnes suvealguse värskest salatist ja maasikatest, isegi kodutehtud verivorstid ei tekita enam mingeid emotsioone. Lisaks kangastub õudusunenäona silme ette uus kujutluspilt nädala lõpus kättejõudvast samasugusest söömisorgiast.
Mis siis teha? Mõistagi säilitada kainet meelt toiduliudade ees. Kui tervis tundub ikka juba väga pahana, püüda tavalisest rohkem taimeteed või vett juua ning süüa näiteks jogurtit. Pidulaua taga praevaagna ees on seda muidugi natuke kentsakas nõuda, kuid vahest leiab ehk ka mõne kodusema hetke.

Lisaks tahaks midagi kerget, tahaks suppi, tahaks näiteks sibulasuppi. Pealegi võimaldab ilm peenralt värsket ja rohelist tüümiani noppida, sellist luksust ei ole iga detsembri lõpus.

Tüümianipõõsas ühel veidi kargemal talvehommikul

Inglise ja Prantsuse köögi vahel on nii mitmegi toidu puhul tunda tõelist rivaliteeti, kes kellele ära paneb. Pikalt hautatud tummine Prantsuse sibulasupp on laialt tuntud ja ega siis britid taha kehvemad olla, asendasid veini siidriga ja lisasid ka sortsukese rammusat koort ning voilaa, oma versioon sibulasupist oligi sündinud. Inglise sibulasupi erinevates versioonides ei ole siider tingimata vajalik, küll aga piim ja/või koor.
Retsepti põhi pärineb Mark Hixi raamatust "British Food", koostisainete koguseid on veidike muudetud.

2 sl toiduõli
7 suuremat sibulat
korralik kimp värsket tüümiani
50 g võid
1 tl suhkrut
1 kuhjaga sl jahu
2 dl kuiva õunasiidrit
1 l köögivilja- või kanapuljongit
0,5 dl vahukoort
soola
pipart

Lõika sibulad risti pooleks ja viiluta õhukeselt, hauta keskmisel või sutike madalamal tulel keedupotis koos õli ja peeneks hakitud tüümianiga umbes 20 minutit (sega vahepeal ka), kuni sbul pehmeneb, kuid ei ole eriti pruunistunud. Lisa või, suhkur ja jahu, kuumuta korralikult läbi, lisa ka siider ja lase mõni minut suuremal kuumusel keeda, kuni siider ära vahutab. Vala juurde puljong ja jäta tasasemale tulele umbes 1 tunniks podisema. Pikaajalise hautamise tulemusena kaotab sibul oma "viha" maitse ja muutub õrnaks ning suisa magusaks. Lõpuks lisa ka koor ja lase uuesti keema. Kontrolli maitset, kasuta vajadusel soola ja pipart.
Serveeri krõbedaks röstitud saia või ahjus küpsetatud soojade juustusaiadega.

Tänavune jõulukook NÕHK-i teemal

2011-12-26T19:40:00.008+02:00

Kaunis jõuluõhtu, päevasest vihmast, jäitest ja lörtsist sai õhtuks lumi, justnagu tellitult. Talvine pööripäev, Kristuse sündimise püha, õrn lumi, kas see pole mitte kaunis ja südantliigutav. See on aeg, kus tänatakse mööduva aasta eest ja pühitsetakse seda, mida on inimestele antud. Lugesin just, et eestlased on jõulurahvas, isegi kui inimesed ei pea muidu kirikus käimist oluliseks, püütakse seda kindlasti jõulude ajal teha või vähemalt peetakse seda püha koduses ringis kõigist teistest pühadest olulisemaks. Ei saa salata, rahvakalendris on jõulud kõige tähtsamad pühad, siinses kristlikus kalendris on see samuti nii läinud.

Seda, et jõulu teiseks pühaks on maa ootamatult must ja tunne nagu oktoobris, lisaks vintske torm Patrick, ei osanud jõululaupäeva õhtul küll ette näha. Tuletades meelde möödunud jõule, oli muidugi õnn, et nüüd kihutas tuul ja mitte lumetuisk. Kui ligi kuue aasta tagune jaanuaritorm tegi 1:0 meie suure kadakaga, siis Patricu saagiks langes vana kaheharuline vaher, mille üks pool pikutab nüüd garaaži katusel. Lisaks võttis kasvuhoone tiivad külge ja tahtis vist lõunamaale hakata lendama, paraku jäi ta kahe saare vahele lihtsalt kinni. Ja kõrge piksemasti kinnitustrossid tuleb kevadel ka välja vahetada, juhul, kui on veel, mida vahetada.

Meie üsna klassikalise jõululaua juures on ainus kindel muutuja õhtusööki lõpetav kook. Idee tänavuseks koogiks sain Werneri kohviku NÕHK-i koogist*, mida häbi tunnistada, maitsesin esimest korda alles nädalakene tagasi. Pisut guugeldamist ja selgus, et see kook on kohviku koogilistis juba tubli 2 aastat... Ütleme nii, et juhtub ka parimates perekondades ja asjaolu, et mul on õpetajapaberid taskus, ei tule siinkohal kasuks.

Originaalkook meenutab natuke Britat, kuid kakaoga pruuni põhja ja kohvimaitselise kreemiga. Minu versiooni ülesehitus on sarnane, täidises kasutasin punaste sõstarde asemel hoopis vaarikaid. Tänu hapudele marjadele polnud kook üleliia magus ja sööjad olid äärmiselt rahul.

3 muna
1 dl suhkrut
2,75 dl jahu
3 sl kakaod
1 tl küpsetuspulbrit
75 g võid
0,5 dl piima
2 munavalget
0,6 dl suhkrut

2 dl vahukoort
0,5 dl suhkrut
200 g toorjuustu
1 dl tumeda šokolaadi nööpe või 50 g mõru šokolaadi
2-3 dl vaarikaid (külmutatud marjad sulata eelnevalt)
2 sl lahustuvat kohvi
3 sl tulist vett
2-3 lehte želatiini

Põhja jaoks vahusta 3 muna suhkruga võimalikult tugevaks vahuks, lisa sõelutud jahu ja kakao ning küpsetuspulber, sega kergelt läbi. Lõpuks vala juurde sulatatud või ja toasoe piim, sega ühtlaseks. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud küpsetusplaadile (veidi väiksem tavalisest ahjuplaadist) ja aja lusikaga ühtlaselt laiali. Vahusta 2 munavalget tihkemaks vahuks, lisa edasi vahustades järk-järgult suhkur, vaht peab jääma läikiv. Laota vaht poolele tainale ja küpseta põhja 200 kraadi juures 15-20 minutit. Kui besee kipub liiga pruunikaks tõmbuma, alanda temperatuur 180 kraadile.
Kreemi jaoks paisuta želatiinilehed külmas vees ja sulata lahustuvast kohvist valmistatud kanges kohvis. Vahusta koor suhkruga, mikserda juurde toorjuust ja vahusta koos õhuliseks. Lisa väiksemaks hakitud šokolaadinööbid (näiteks "Odense" toode) või tavaline tahvelšokolaad (nööbid on siiski sobivamad, kuna tahvelšokolaadi tükid jäävad liiga pudised ja kandilised), vaarikad ja lõpuks pidevalt segades mahajahtunud želatiinisegu.
Jahtunud põhi lõika risti pooleks. Aseta pruun pool sobiva suurusega küpsetusvormi või ehita teise inimese abiga küpsetuspaberiribadest koogist kõrgem äär ümber põhja (seo vähemalt kahest eri kõrgusest niidiga kinni, et paberiääred lahti ei läheks). Vala kogu kreem põhjale ja suru beseega pool ühtlaselt peale. Vormi või paberäärt on seepärast tarvis, et kreem on veel kaunis vedel ja ei püsi muidu paksu kihina alumise ja pealmise pruuni kihi vahel.
Lase koogil vähemalt 3 tundi jahedas tarduda.

Kaunist teise jõulupüha jätku ja lootust, et tormid rahunevad.

* - NÕHK on Noore Õpetaja Huviklubi, mis tegeleb õpetajaameti propageerimise ja väärtustamisega, klubisse kuulub nii õpetajakoolituse üleõpilasi kui noori õpetajaid. Werneri kohvik valmistab ka samanimelist kooki.

Kodutehtud verivorstid koos väikese üleskutsega

2011-12-23T07:54:00.007+02:00

Täna on rahvatraditsiooni järgi kõige õigem päev verivorstide valmistamiseks. Kui käkke tehti kohe pärast seatapmist, siis vorstidega oodati veidi ning võeti see tegu ette just jõulureedel.

Enamus eestlasi armastab verivorsti. Juhtusin hiljuti lugema Tartu Postimehest artiklit, milles Maxima poeketi avalike suhete juht oli üllatunud, kui teatud aja jooksul müüdi Tartus 25% rohkem verivorsti kui samal ajal Ida-Virumaa samaväärsetes poodides. Ja oh-hoo, AS-s Pere on märgatud, et piirkonniti erineb nii veri- kui tanguvorsti müük, viimast ostavad rohkem saarlased ja Läänemaa inimesed.

Tõsi ta on, verivorstita ei kujuta Kesk- ja Lõuna-Eesti inimesed oma jõululauda suurt ettegi, Põhja-Eestis ja setodel võidakse nii mõnelgi pool eelistada valgeid tanguvorste või Raplamaal hoopis kartulivorste. Neist viimastest kirjutasin aastakese eest. Paraku ei ole see eestlaste verivorstiarmastus kestnud kuigi kaua, umbes 150 aastat ainult ja seda ka mitte igal pool.

Tanguvorste ja käkke loetakse tavanditoitudeks. Läänemere-soome hõimud sõid varem valgeid tanguvorste. Soomes tehti küll verivorste, kuid need kujutasid endast pigem soolde topitud verega valmistatud käkitainast ehk jahutainast. Vere kasutamisega on üldse veidi kummalised lood: kui verikäkke tehti üle Eesti, siis verivorsti mitte, vorstide puhul olevat usutud looma hinge ülekandumisse. See ei takistanud balti rahvaid ja liivlasi, kellelt arvataksegi see tava üles põhja poole tulnud olevat. Tulles tagasi käkkide ja jahuvorstide juurde, seostatakse nende levikut Baltikumi ja Soome alale aga Rootsi ja Saksa köögi mõjudega.

On öeldud, et verivorstide tegemise mood tuli mõisatest. Eks ta õige ole, sest juba esimeses eestikeelses rootsi keelest tõlgitud kokaraamatus (1781) on olemas verivorstide retsept, seda küll üsnagi ettearvatult rukkijahuga. Raamatu autor Kajsa Warg tegutses ju Rootsis Eestiski tuntud Stackelbergide juures majapidajannana. Murrangu toob Riias ilmunud Katharina Fehre "Livländisches Koch- und Wirtschaftsbuch", kus on kirjas tangudest eestipärase verivorsti retsept. Märkusena, et 1824.a ilmus Katharina Fehre raamat ka eestikeelses versioonis, oli see ju saksa keeles esimest korda välja tulnud juba 1816.a (kokku anti seda välja 7 trükki).
Jaan Koori kokaraamatus on verivorstid samuti täiesti olemas. Koor hakkab lausa eksperimenteerima, muutes aja jooksul retsepti, nii et kui esmatrükis 1888.a on kõik veel lihtne, siis 1900.a 3.trüki juures leiab muskaatõit ja tüümiani. Huvitaval kombel tekib vahepeal mingi verivorstivastane trots või mis, kuid tüki aja jooksul ei pööra suuremad kokaraamatud sellele toidule erilist tähelepanu, Elisabeth Sillla "Keedu- ja majapidamisramatus" on see taas olemas.

Üks on kindel, 1930.aastateks olid verivorstid levinud üle Eesti, kõige rohkem tehti neid siiski Viljandi-, Tartu- ja Võrumaal. Tinglikult võibki verivorstide ja valgete tanguvorstide piiri tõmmata Eesti- ja Liivimaa vahele. Üks erand siiski on - setod, kes ei söönud verega vorste. Siit tuleb ka vastus alguses kirjutatule, nimelt ei armasta Peipsi järve teise poole venelased verivorste, nende jaoks on see toit võõras.

Üks Eesti-sisene erinevus ka. Kui Liivimaa osas kasutati vorsti sees tangu ja käki sees odrajahu, siis Eestimaal vstavalt kruupe ja rukkijahu. Kui vaadata praegu poeriiuleid, siis kaubanduses valitseb paraku üksnes Eestimaa ehk praegune põhjapoolne Eesti:(.

Valmissegatud ja maitsestatud vorstipuder

Nüüd aga meie vorstiteost, mis toimus ligi nädal aega tagasi. Juba suvel nuias mu klassiõde Kati, et tema tahab näha verikäkkide valmistamist, samuti oli tal kustumatu huvi täidetud mao tegemiseks, noh ja kui juba, siis verivorstid ei teeks samuti paha. Nädal enne seda möllasime verelainel koos Jaanikaga Antoniuse õues Maitseelamuse kojas, nii et ühe soojaga jätkus jaksu pikemalt. Maoga tuleb oodata, seda ei õnnestunud nüüd hankida, ehk kunagi edaspidi.

Vorstitoppimine

Kõigepealt tuleb alustada soolte puhastamisega, pikalt ja põhjalikult kirjutab sellest Ilse. Minu ema puhastas neid alati nüri noa või noaseljaga, mina leidsin väga hea abimehe hoopiski sirge jäätisepulga näol: sirutasin soole kraanikausis viltu asetatud suuremale lõikelauale ja voolava vee all oli väga mugav soolikarasva maha kraapida. Proovisin ka varraste vahelt läbi tõmmata, kuid jäätisepulgavariant osutus efektiivsemaks ja kuidagi käepärasemaks. Pesin sooled korralikult läbi ja jätsin soolaga segatult õiget päeva ootama.

Valmis vorstid ootavad keetmist

Nüüd ei jäänud muud kui alustada minu ema Malle õpetuste järgi, kes sai need omakorda oma ämmalt Roosilt. Minu teine vanaema ehk emaema Alma olevat verivorste natuke teistmoodi teinud, nimelt pani ta peki koos tangudega keema ja hakkis keenud liha pärast pudru hulka. Üsna kaval mõte, kuna üsna sitket liha on päris keeruline hästi peeneks hakkida. Mu kursuseõde Riina rääkis, et neil oli liha hoopis läbi hakklihamasina aetud. Nii et eks igal perel või talul või külal olid oma tegemisviisid. Maitsestamisega on täpselt sama lugu.

1,5 kg tangu
700 g kõhualust rasvast liha, kõlbab ka põseliha
4-5 suurt sibulat
4-5 küüslauguküünt
6-7 loorberilehte
umbes 1,2 l verd
rohkelt majoraani ehk vorstirohtu
1 kuhjaga sl hakitud värsket tüümiani
soola
pipart

seasooli (12 - 15 m)

Pese tangud läbi ja jäta tunnikeseks likku, siis kulub pärast keetmisele vähem aega. Haki liha võimalikult väikesteks vürfliteks ja pane veega keema. Kui vaht on pealt korjatud, lisa tangud, hakitud sibulad ja küüslauguküüned ning purustatud loorberilehed (pistsin sibulad koos loorberilehtedega köögikombaini ja tulemus oli väga priima), samuti piisavas koguses vett ning hauta madalamal kuumusel peaaegu pehmeks. Vorstipuder ei tohi olla nii pehme kui tavaline söömiseks mõeldud puder, lisaks peab ta ka tihke olema. Ja veel, keemise vältel ei tohi putru segada, muidu muutub see kleepuvaks. Nii et keedupoti valimisel tuleb arvestada pärastise kõrbenud potipõhja puhastamisega:(. Leotatud tangude puhul on keeduaeg kuni 1 tund.
Sega valmis puder kergelt läbi ja tõsta jahtuma. Lisa leigele pudrule väga lahke käega ürdid (parem rohkem kui vähem) ja veri (verd ära korraga lisa, lõpus peab kogust timmima vastavalt pudru paksusele), soola ja natuke jahvatatud pipart ka. Sega läbi ja jäta umbes pooleks tunniks maitsestuma. Kontrolli maitset ja segu paksust, puder peab olema ühtlane, kuid mitte liiga vedel).
Võta lehter (vanaaegne plekist lehter on ikka kõige parem) ja kääri soolejupi ots umbes 10 cm pikkuselt lehtri toru otsa. Tervet soolt pole mõtet peale käärida, see on asjatu vaev. Alusta vorstide toppimist. Kõige mugavam on seda teha kahekesi, kus üks hoiab lehtrit ja topib pulgaga, teine hoiab soole alumist otsa, et täidis välja ei tuleks ja tõstab samal ajal putru lehtrisse. Kui alumine ots enne toppimist kinni siduda, võib õhk soolde sisse jääda ja pärst on kole keeruline seda mulli välja saada. Meie sidusime vorstid jämeda puuvillase niidiga, vanasti kasutati spetsiaalselt selleks voolitud peenikesi puupulkasid (praegusel ajal sobivad näiteks hambaorgid). Vorstid peavad jääma pehmed, kergelt lapergused. Liiga täis ei tohi sooli toppida, kuna keemisel puder paisub ja vorstid võivad lõhkeda.
Kui sobiva pikkusega vorstid on valmis, lase vesi suure potiga keema, viska sisse mõned loorberilehed ja tõsta vorstirõngad keema. Keeda neid kergelt mulisevas vees 10-15 minutit, kuni nõela või sukavardaga torgates ei eraldu enam vedelat verd. Tõsta vorstid veest välja ja lase järgmise päevani taheneda.
Määri küpsetusvorm searasvaga ja küpseta vorste umbes 200 kraadi juures 20-30 minutit, vahepeal teist külge keerates, kuni vorstid on pealt ilusad krõbedad. Liiga suures kuumuses kipuvad nad lõhkema, aga eks seda teab iga verivorstisõber.

Keedetud vorstid, jäänud on veel küpsetamine

Ära keedetud verivorstid sobivad suurepäraselt külmutamiseks, nii et jaanipäeval grillil verivorste küpsetades teenite kindlasti vaimustusepunkte:).

Mäletan oma lapsepõlvest, et verivorstitegu kestis terve päeva ja köögi põrandal polnud ainsatki puhast laiku. Nüüd sattus põrandale vaid paar-kolm veretilka, sest kui toppida vorste suures pesukausis ja tiimitöö on paigas, läheb kõik ludinal:). Aitäh Katile ja emale! Ja aitäh Taunole, kellelt lunisin verd ja soolikaid:).

* * *

Nüüd aga ühest mõttest, mis ei anna teps mitte asu. Nimelt on enamasti igal perel oma pühadetraditsioonid ja sellega seoses valitud ka kindlad pühadetoidud. Aga kas see peab nii olema? Kas jõululaud ongi enam nii kanooniline kui varem? Kas otsitakse jõulusöömaajast tuge ja kindlust? Kuidas mõeldakse jõululaua katmisele võõrsil või kodust kaugel olles? Ja kas on mõtet sellest üldse rääkida?
Et talletada käesoleva aasta pühademälestused ja -mõtted, kutsun üles neid jagama siin kommentaariumis. Aega selleks on kuni 31.detsembri südaööni ja kõigi kirjutajate vahel läheb tänutäheks loosi üks südamega tehtud roosa-valgetriibulise kaanega "Kulinaarsete kroonikute kokaraamat", milles on ka minul au jagada oma emotsioone toidu teemal.
Ootan põnevusega teie mõtteid!

Kauneid jõulupühi!

Pehmed piparkoogid Emma Leesmendi järgi

2011-12-22T00:51:00.006+02:00

Hiljuti sain taas ühe väärtusliku kokaraamatu omanikuks. Seekord lisandus riiulile majapidamisinstruktori Emma Leesmendi (end Mälberg) toimetatud "Perenaiste käsiraamatu" eksemplar 4. trükist, välja antud 1927. Esimene trükk ilmus juba 1913. aastal, kokku anti seda raamatut välja viis trükki (1913, 1924, 1925, 1927, 1929), mis kõneleb väljaande suurest müügiedust. Kui tiraažist rääkida, siis 1. trükk tuli välja lausa 5000 eksemplaris (kui tuua siia meelevaldne võrdlus, siis eile Tartu Jaani kirikus esitletud Jaani kiriku monograafiat trükiti kõigest 500 eksemplari), arvud kõnelevad juba enda eest ja rohkem kommentaare pole vajagi.

Raamat on tegelikult äärmiselt sisukas ja praktiline ning mõeldud eeskätt taluperenaistele, eriti imponeerisid põhjalikud loomade tükeldamisskeemid koos juhatustega, millist rooga millisest tükist valmistada. Juba eessõnas kutsutakse üles kokkuhoidlikkusele ja rohkem kodumaise tooraine tarbimisele. Ei unustata ka manitsemast, et tuleb rohkem taimetoitu tarbida ja üldse tervislikumalt toituda, muuhulgas margariini asemel ikka puhast võid kasutada.

Ehk kõneleb käsiraamatu suurest menust ka fakt, et Toolamaa vallas sündinud Emma Leesment (1886-1940) oli Soomes kodumajandust õppinud ning töötas seejärel Põhja-Liivimaa Põllutöö Keskseltsi esimese kodumajaduse instruktorina. Abiellus seejärel Pärnumaal Jäärja vallas Lanksaare suurtalu omaniku ja hilisema vallavanema Kaarel Leesmendiga, kes suri 1942.a Venemaal. Talu oli Haridusministeeriumi poolt 1938.a tunnustatud õppetaluks ja 1939.a õppekoduks. Emma valiti 1936.a Eesti Maanaiste Keskseltsi ja Eesti Naisliidu peakoosolekute poolt ka I Kodumajanduskoja (kutsealane organisatsioon) liikmeks.Nii et tegemist oli kõrgelt hinnatud oskustega autoriga.

Nähes pehmete piparkookide retsepti, tabas mind mingi seninägematu härdushoog. Vot neid tuleb küll teha, milles probleem:). Veidi aega hiljem selgus, et ikkagi on, pomerantsikoort pole. Olin Tuuli postitustest tähele pannud, et jahvatatud pomerantsikoort leidub Meira toodete seas. Aga võta näpust, millegipärast laiutab enamuses toidupoodides Santa Maria. Prismas olin väga lähedal eesmärgile, nähes riiulil silti, aga kohe selle taga ka tühjust. Jeeeee, vähemalt sain teada, et see peab olema purgis, mitte fooliumpakis. Kilomeetreid kokku ei lugenud, kuid armas kaubamaja toidupood aitas mind seekord lõpuks välja. Kiireid arvutusi tehes olin ära olnud pea kaks tundi, millest üsna suur osa kulus pomerantsiotsingutele. Seejuures ei saa unustada ka loo positiivset külge, ka teised vajalikud ostud ja asjaajamised said sealjuures tehtud:).

3 dl tumedat siirupit (näiteks Dansukker)
1,5 dl suhkrut
1 tl jahvatatud nelki
1 tl kardemoni
1 tl kaneeli
1 tl ingverit
2 sl jahvatatud pomerantsikoort
200 g võid
5 sl hapukoort
5 muna
2 tl soodat
10-11 dl jahu

Lase siirup soojaks (peaaegu kuumaks), lisa suhkur ja hõõru puulusikaga segu ühtlaseks. Lisa jahvatatud maitseained, sega läbi ja lisa toasoe pehme või. Hõõru taas kõik ühtlaseks ja jäta jahtuma. Leigele segule pane juurde hapukoor ja kergelt vahustatud munad, sega hästi läbi. Lõpuks lisa soodaga segatud jahu ja klopi ühtlaseks tainaks. Kata tainanõu kaane või toidukilega ja jäta järgmise, kui mitte ülejärgmise päevani jahedasse tahenema. Jahu paisub ning esmapilgul vedelgi tundunud tainas pakseneb.
Tõsta teelusika abiga või veereta jahustes peopesades väikese kastanimuna suurused pallid ja tõsta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Pallikeste vahele tuleks jätta ruumi umbes 2 palli läbimõõtu, kuna nad paisuvad küpsemisel päris kenasti. Küpseta 200 kraadi juures 10 minutit.

Pühapäevased ahjuõunad

2011-12-18T21:18:00.002+02:00

Ahjuõunad on üks äraütlemata armas ja kodune magustoit. Mõistagi on parem seda teha kodumaistest õuntest, nii et kel keldris sügisesi ubinaid, on kindlasti õunteuuristamise korduvalt ette võtnud. Erinevate pliitide vahel võrdluskatseid tehes jääb peale hoopiski puudega köetav ahi - sütele asetatud malmpotis pehmeks haudunud õunte vastu ei saa üksi AEG ega Electrolux.

Valmistamine on lihtsamast lihtsam, õuntel tuleb südamikud välja urgitseda (näiteks Fiskarsi tootesarjas on olemas spetsiaalne riistapuu, ärksamad perenaised valmistavad selle jubina ise mingist sobivast torujupist:) ) ja täita meelepärase seguga. Jäätisepall või kuhjake vahustatud koort sinna juurde ning jõulupühade-eelne nädal võib alata. Köök on taevalikult mõnusast lõhnast tulvil.

8 õuna
75 g martsipani
2 sl riivsaia
pehmet võid
4 sl demerara suhkrut
(soovi korral 8 kuivatatud ploomi ja 2 sl brändit või marjamahla)

vanillijäätist või kardemoniga maitsestatud vahustatud koort

Pane martsipan eelnevalt külmkappi kõvenema, siis on teda hiljem kergem riivida.
Eemalda õuntel südamikud ja aseta võiga määritud ahjuvormi. Riivi martsipan jämeda riiviga ja sega riivsaiaga, siis ei paaku martsipan ära. Kui küpsetad kaanega vormis või fooliumi all, võid täidisele lisada ka brändis leotatud hakitud kuivatatud ploome või kuivatatud marju. Lahtiselt küpsetades kipuvad marja- või puuviljatükid kõrbema ja parem on neid sel juhul mitte kasutada.
Määri noa abil pehmed võid õunte pealispinnale, tõsta ka noaotsatäis täidisele ning puista üle demerara suhkruga.
Küpseta umbes 30-40 minutit 200 kraadi juures (kui ei ole päris ahju võtta), vajadusel kata vahepeal fooliumiga. Lase veidike jahtuda ja serveeri vanillijäätise või kardemoniga maitsestatud vahustatud koorega.

Midagi head tahaks

2011-12-12T20:41:00.002+02:00

Tüüpiline mõmin. Kusjuures tükk aega pole sellist tunnet olnud, et tahaks magusat saia. Viimasel ajal on aur läinud rohkem soolasele, magusa aset jõuavad täita vaid mõned kommid. See selleks. Kui aga tõesti tuleb üks suur magusaisu, aitab kõige kiiremini pärmitainas - teed taina valmis ja kerkimise ajal mõtled, mida sinna vahele rullida. Nii lihtne see ongi. Muude kookide ja keekside puhul peab kontseptioon ju kohe valmis olema:).

Niisiis üks hea ja magus sai.Vormisin selle valmis nagu Heidi Parki babka, mis oma tagasi pööratud ja seejärel vinti keeratud rullina esindab babka juudipärast versiooni. Babadest (tänapäeval nimetatakse rohkem babkadeks) tuleb kindlasti juttu kevadepoole, on ju tegemist lihavõtteküpsetisega, mis on viimasel ajal kuidagi unarusse jäänud.

Tagasi advendiaega naastes on see aga täiesti sobiv jõulueelne küpsetis, kuna sisaldab ohtralt martsipani. Harilik martsipan on tavaliselt liiga kõva (aitab vaid sügavkülma panek ja seejärel riivimine), kuid "Odense" tootesarjas leidub ka pehmet martsipanimassi, mida on mugav suisa noa või spaatliga laiali määrida. Kasutasin seekord rohelist pistaatsiamaitselist massi, et koos punaste jõhvikaträpsudega anda küpsetisele veidi lõbusamat nägu.

3 dl piima
2 sl suhkrut
0,5 tl soola
0,25 tl kardemoni
umbes 5-6 dl jahu
1 pk kuivpärmi (12 g)
100 g kuivatatud jõhvikaid
50 g võid
200 g pehmet martsipanimassi
kaunistamiseks tuhksuhkrut

Soojenda piim, lisa maitseained, jahuga segatud kuivpärm ja peenikeseks hakitud jõhvikad ning sega läbi. Pane juurde tükkideks lõigatud pehme või ja klopi tainas hästi läbi (lööb kausi servadest kenasti lahti, vajadusel lisa veel jahu). Teen seda tavaliselt puulusikaga suures kausis, sõtkuda polegi tarvis.
Kata kauss toidukile või köögirätiga ja pane sooja kohta kerkima.
Rulli tainas ristkülikukujuliseks tükiks ja määri peale martsipanimass. Keera rulli, näpi serv korralikult kinni ja vooli laual kätega rullides seda "soolikat" veel pikemaks ja peenemaks. Seejärel painuta rull pooleks ja keeruta mõned keerud peale nagu lõngavihti tehes. Tõsta sai küpsetuspaberiga kaetud keeksivormi, lase veel 15-20 minutit soojas kohas kerkida, määri pealt lahtiklopitud munaga ja küpseta 15 minutit 200 kraadi juures ning seejärel 20-30 minutit 180 kraadi juures. Tainakoguse võib vabalt ka poolitada ja küpsetada kaks väiksemat saia.
Magus sai maitseb kõige paremini leigelt koos klaasi piimaga.

Kolm uut Eesti maitset Tartust - rumba, disko ja paso doble

2011-12-08T07:50:00.003+02:00

Kas te teate, mis on Eesti Maitsed? Nutikamad tuletavad meelde parimate restoranide valimisi ja veelgi nutikamad arvavad ära, et ju käib ka kahvlite-nugade klõbin sellega kaasas. Täpselt nii just ongi! Eesti Maitsetele on tulnud seltsiks Eesti Maitsed Täna, millega liitunud söögikohad panevad välja põnevad ja veidi teistmoodi pakkumised. Ja mitte ainult toidu osas, roaga sobitatakse ka kõrvalepakutav jook. Tegemist ei ole mitte päevapakkumistega, vaid spetsiaalselt kokku pandud hõrgutise, peibutise või kui soovite, ka komplimendiga kallitele külalistele. Ettevõtmisega on liitunud hetkel Tallinna, Tartu ja Pärnu söögikohad, täpsemat infot kõigi osalejate kohta leiab Eesti Maitsete kodulehelt (vajuta allservas sinist kasti TÄNA), aga veel šefim on ennast kursis hoida läbi Facebooki lehe (ära unusta Like nuppu:) ), kus lisaks jooksvale infole loositakse lugejate seas välja ka võimalusi nendesamade toitude nautimiseks.

Mida siis Tartu restoranidest otsida? Tartu vaim on niikuinii igas kohas valvamas, nii et teda eraldi jahtida pole mõtet. Küll aga tasub juhul, kui seistes ülikooli peahoone juures või Pirogovi kõrval tekib tunne, et hing ihkab midagi erilist, seada sammud alla jõe poole: algul Wernerisse, siis Truffe`sse ja lõpetuseks Taskusse Cookbook`i. On ju ilus teerada, loogiline pealegi:).

Kokteilimaias part Werneris

Vana hea ja ustav Werner, mis on jäänud pea ainsaks vanakooli kohvikukultuuri kandjaks, suudab tõeliselt üllatada. Kas pole juba imestust väärt, kui valmistudes kohtinguks pardiga, tuuakse kavala naeratuse saatel lauale magus kokteil. Mida? Poleks osanud oodata. Siis saabub aga oodatud part, õrnkrõbeda pealispinna sees peidab ennast roosa ja imelises küpsusastmes liha, kaaslasteks õun, spargel, rukola, kirsstomatid ja koorevaht. Milline õnnis kooslus! Õhus, pardoon, suus, on tunda soolase ja magusa duelli, mis päädib õnneliku lõpuga. Ja kõige tipuks see kokteil:). Vahele proovitud väikesed sõõmud hapukast õunaliköörist, vahukoorest ja demerara suhkrust valmistatud õhulist jooki suunavad sujuvalt maiste naudingute aeda, mida oleks parem tunnetada suisa kinnisilmi. Lõpetan eine äraoleval pilgul, isegi uksest väljudes saadab mind pealtnäha kohtlane naeratus. Ma usun, et selline tunne on ülim, mille suudab esile kutsuda üks imeliselt harmooniline toit.

Werneri kokteil

Sellesama vaimustusest kohtlase naeratuse saatel põikan Truffe´ sse. Kui Werneris pakutust õhkus oma värvide ja olustiku kaudu klassikalist ning traditsioone austavat, isegi akadeemilisust, siis Truffe vallutab kohe oma värvidemängu ja mitmekesise maitsebuketiga. Peale hurmavat pearooga maitstud dessert annab sombusele detsembripäevale otsemaid elu juurde. Taldrikul kohtuvad tumeroosa vaarikagranita, õrnalt rohekas meloni-basiilikusalat, kuldselt soe pruuni suhkru karamellkreem ja õrnalt roosakas suhkruvatt. Ahh milline õhulise tupsuga valgusfoor. Kui sinna juurde mekkida Itaaliast hangitud limoncellot, võikski korraks unustada, kus sa parasjagu viibid. Taldrikule paigutatu täiendab üksteist, mõjudes kokku üldse mitte tapva suhkrupommina. Mina, kes ma sõin elus teist korda suhkruvatti, sattusin sellest ülimasse vaimustusse. Näete, mis juhtub isegi täiskasvanud inimesega, pruugib vaid Jorma mõttevälgatusi täis köögi ligi lasta:). Oh, oleksin peaaegu unustanud rukkililled, üks isamaaline kiiks peab suhkruvatti ometi ju kodustada aitama:).

Kummitav kooslus Truffe`s

Nägu jätkuvalt ebatavaliselt optimistlik, võtan ette kerge jalutuskäigu Taskusse Cookbook`i. Kas härjaks on raamatud kõrvalasuvas raamatupoes või on seda suussulav kaalujälgijate hirm - pistaatsiakook koos mõrkja Iiri kohviga? Jätan selle keerulise küsimuse teiste magusasõprade lahendada ja keskendun ise maitsete nautimisele. Pistaatsiaroheline kreemjas täidis krõbedal küpsisepõhjal on iga maiasmoka unelm ja lonks tugevalt viskist kohvi täiendab koogi rikkalikku maitset. Üks on kindel, sulnis rahulolu laseb teid hiljem poepoolele hüpates segamatul ilmel ning rahulikul meelel kokaraamatuid sirvida, te ei tunne mingit ahvatlust kaunitel fotodel kujutatu järele, te olete rahul.

Kokaraamat Taskus

Niisiis, elamusi täis jalutuskäik tänaste Eesti maitsete radadel on lõppenud. Ütlen ette, et kiire sprindi asemel tuleks kasutada tasast jalutamist, soovitavalt etappide kaupa. Proovitud maitsed on seda väärt, et nende nautimiseks aega võtta.

Kõigis kolmes söögikohas saab kirjeldatud roogi maitsta alates järgmisest nädalast ja eeldatavalt vähemasti aastavahetuseni. Werneris ollakse optimistlikud, et ehk jääb see kelmikas pardike suisa menüsse (uues menüüs on olemas pardikoib). Ja ärge unustage ka tavalist menüüd uurimast, nii mitmedki restoranid on siirdunud juba jõululainele

Fotod: Lauri Laan

1930. aastate heeringakaaviar

2011-12-06T00:59:00.005+02:00

Taas väike pilguheit ajalukku, seekord 1930. aastatesse, mil ilmus juba päris hulk üksteist uuendustega ületrumpavat kokaraamatut. Uuendused seisnesid keeleuuenduslikes sõnakasutustes, aga palju propageeriti tervislikku toitumist, sh toortoitu, viibutades muuhulgas näppu rasvase ja ühekülgse toidu suunas. Ääremärkusena, et keedukursuste juhendajad hakkasid riburada pidi oma kokaraamatuid välja andma.

Seda teed astus ka Tartus oma keedu- ja majapidamiskursusi läbi viinud Elisabeth Sild, kes üllitas 1932. aastal mahuka raamatu, milles oli hulganisti toiduretsepte, kuid kolmandiku raamatust moodustasid majapidamisõpetused. Raamat oli üllatavalt popp, nii et 1937. anti välja uus ja täiendatud trükk (598 lk), kordustrükk ilmus veel 1946. a ning uuesti 2001.a.

Kes oli Elisabeth Sild ja miks tema raamat on oluline? Ausalt öelda ei ole ma temast rohkem teada saanud, kui et ta pidas praegusel Ülikooli tänaval Vallikraavi ja Vanemuise tänavate vahel oma neljanädalasi keedukursusi ning vähemalt raamatu põhjal tundub, et tegemist oli väga karske ja põhimõttekindla inimesega. Postimehes (18.11.1932) ilmunud raamatuarvustus kiidab seda kui seniilmunutega võrreldes mahukamat ja täielikumat käsiraamatut. Kiidetakse toitumisõpetuse, väikelaste toitmise ja toortoitude osa, viimane oli sel ajal eriti uuenduslik. Sarjatakse aga raamatu redaktorit ja tema liigset uudissõnade kasutamist.

Mulle jäi silma, et proua Elisabeth armastas hullupööra tabeleid, alates toiduainetest ja toidu koostisest kuni pesupesemise ja majapidamisvarustuseni välja. Kahju, et tema ajal ei tuntud veel Excelit:). Maja pidi läikima, kõik pidi olema hüpersüsteemne. Ma armastan muidu süsteemsust, kuid proua Elisabethi kõrval kahvatun küll täiega:).

Raamat algab toitumisõpetusega, mida oli isegi nüüd huvitav lugeda. Asjalikkuse kõrval ei saa ta ilma moraalilugemiseta ja teemad on täna täpselt sama aktuaalsed. Mõned näited: "Väga kahjulikult mõjuvad tervisele suurtööstuslikult ümbertöötatud toiduained, mis oma loomulikest tähtsaist toitvaist omadusist on lagedaks tehtud ja rikutud..." või "... liigne toidutarvitamine on mitte ainult majanduslik pillamine, vaid ka asjatult suur energiakulu organismi elundeile ja kudelele...". Seejuures manitseb ta sööma rohkem toortoitu, juhtides tähelepanu, et juba Kreutzwald kutsus üles vähem liha tarbima. Lisaks kutsub ta üles loobuma toitudest ja jookidest, mis ärritavad närve, see on siis oakohvist, hiina teest ja alkoholist. Ja et loobutaks ka alkoholist toidu sees! Karm!

Kodumajanduse osas alustab ta sellest, milline peab üks maja või korter olema, kuidas olema jaotatud ja millist kunsti millises ruumis eksponeerida, unustamata isegi, millised peaksid olema kütteseadmed. Muidugi antakse põhjalikud juhised pesu pesemiseks, parasiitidega võitlemiseks ja kodu-apteegi komplekteerimiseks. Otse loomulikult pühendatakse eraldi peatükid lauakatmisele, peolaua organiseerimisele, jne. Ütlen ausalt, pärast raamatu läbitöötamist tundsin ennast madalam kui muru. Ilmselt ikka sellepärast, et mul puudub kodu-apteegi nimekiri, puhastusvahendite nimekiri ja ma ei ole kindel, kas mu rõivad "on kooskõlas inimese väljanägemise, kehaehituse, näo, vanuse ja elukutsega". Veel karmim!

Kui naasta raamatu põhiosa ehk toiduretseptide juurde, siis midagi eriti revolutsioonilist silma ei hakanud. Paistab, et autori soov inimesi harida tähendas ka kättesaadavatest toiduainetest üsna lihtsa valmistuskäiguga roogade valmistamist. Mõned retseptid näivad olevat ka traditsioonilisest köögist, näiteks pulmakaku valmistamine.
Omaette elamust pakub aga keelekasutus. See, et kõrvits on kürvits, ei ole veel hullu. Vaht on aga vahund, keeks on keek, lasta keeda = lasta kiia, pasteet on võidis, terriini moodi vorm on kohend. Kõige lõbusam on vast vilpamine ehk vahustamine. Mnjaa, ei juurdunud need sõnad sellistena:).

Valisin raamatust ühe lihtsa suupiste - heeringakaaviari, mis tähendab ju üsna tavalist heeringat-sibulat-hapukoort-leiba. Üllatusena on seal sees tomatipasta, mis annab vanale heale klassikale hoopis värskema meki.

150 g soolaheeringa fileed
1 väiksem sibul
0,5 tl mädarõigast
0,5 dl hapukoort
1 sl tihket tomatipastat
1 tl toiduõli

serveerimiseks rukkileiba
kaunistamiseks hakitud tilli

Haki heeringas ja sibul hästi peeneks ning sega teiste ainetega. Kui kasutasid õlist võetud heeringafileed, ei ole tarvis enam eraldi õli lisada. Lase veerand tundi maitsestuda ja serveeri rukkileival ohtra tilliga ülepuistatult.

Londonist uue pilguga ehk õed, nälg ja janu

2011-12-02T00:46:00.006+02:00

Eks inimese silmade haaramislaius kasvab vanusega, kole küll öelda, aga nii see on. Kui esimestel pikematel reisidel ahmisin maksku mis maksab endasse neid kunstiteoseid ja arhitektuurišedöövreid, mida olid seni vaid raamatupiltidel näinud, siis mida aeg edasi, seda enam hakkas ka muud silma jääma - muid kultuuriväärtusi, pildikesi inimeste olemisest. Aeg on see, mida tasub reisil võtta, see on kõige väärtuslikum, sama väärtuslikud on ka head reisikaaslased. Kui ma peaks välja tooma oma kõige südantsoojendavamad reisielamused, kuuluvad nende hulka õhtune Taani vanima linna Ribe nukulikult kauni vanalinna imetlemine, Cesise tagahoovide avastamine (ärge unustage Lätit!), ringsõit Ontario väikestes veinimõisates (ja-jaa, ka Kanadas tehakse veini ja väga põnevat) ja kõige tipuks - pidulik õhtusöök Stralsundi Püha Jakobi kirikus. Just nimelt kirikus! Keskaegne Püha Jakobi kirik sai sõjas tugevasti kannatada, hiljem oli seal ühes osas ka mingi ladu, kuid pärast Saksamaa taasühinemist asuti seda restaureerima ja taastama, minu teada küll pigem kultuurisündmuste paigana. Ja nüüd, kujutage ette - kõrgete, pisut mustunud ja lagunenud võlvidega lage kirikusaal, orel, mille hiilgus on vaid aimatav, altar oma tolmunud pildiga ning kõige selle keskel asuvad kiiskavvalgete linade ja piinlikult täpselt volditud servjettidega ümmargused lauad, valgetesse kleitidesse riietatud toolid, kuldsete raamidega kõrged peeglid, suursugused küünlalühtrid ja vaikne muusika. Kõige selle keskel liiguvad vaikselt kelnerid, saal on kevade kohta alles külm, isegi hingeõhk on kergelt üleval. Kuid see on nii lummav vaatepilt, et sööbib mällu igaveseks. See, mida meile pakuti, pole enam meeles ja see polegi oluline. Oluline on see tunne, mis jäi.

Näete, jälle jõudsin toidu juurde:).
Eelmise nädala alguses Londoni-nädalalõpuks plaane tehes oli meil alustuseks tõeliselt turistlik idee tegeleda kaunite kunstidega ja mu samuti kunstiajaloolasest sõbranna M. teatas, et minu hobidega (köök ja söök) tegeleme pärast kohustusliku programmi läbimist. Mitte et ma oleks mingi nõidumisega tegelenud, kuid asi kujunes täiega vastupidiseks ehk tegelesime peamiselt just minu hobidega ja ma ütleks, et rahulolu oli kõigipoolne:).

Alustuseks otsingud tõelise fish-and-chipsi tabamiseks. Ma nõudsin meie võõrustajalt ehk kolmandalt õelt K.-lt* tõelist krõbekala, mis pakitakse paberisse ja seejärel ajalehte. K. teatas selle peale, et pimedas sellistesse kohtadesse valged inimesed ei lähe. No nii. Ega siis jäänudki muud üle, kui leppida temapakutud pubiga The Windsor Castle, mille f&c vastas täielikult standardile: friikad, tainas praetud krõbe kala, veidike tartarkastet ja kuhi mündiga hernepüreed. Selle viimasega meenub küll üks osa Poirot`seriaalist, kuid see pole tänase jutu teema. Muide, see pubi olevat olnud mingil hetkel isegi Madonna & Guy Ritchie lemmikpubi, niipalju siis gossipist:). Teise pubi, kuhu tuleb järgmisel korral minna kindlasti f&c sööma, leidsime hoopiski linna teisest otsast, Greenwichist. Vot see, väidetavalt alates 1770.aastast niisugust toitu pakkuv söögikoht, püsis endiselt paberi ja ajalehe juures. Seepärst tulebki sinna tagasi minna:).

Seejärel väike õhtune jalutuskäik Kensingtoni ja Notting Hilli kandis, kuna K. kui truu riigialam elab nüüd kolm aastat sealkandis. Raske on õhtul tänavatulede valgel kujutada ette, milline melu toimub näiteks päevasel ajal Portobellos oma kiiksuga poekestes ja antiigiärides.

Järgmisel päeval oli selge, et kaunid kunstid on kõigest hoolimata väga väsitavad ja tuleb ennast vabaks lasta.
Ehk mõjus selliselt hulk kaasaegset kunsti Tate Modernis, sealhulgas tarbimisühiskonda pilav näide Michelangelo Pistolettolt, "Veenus kaltsudel" 1967,1974 (marmor, tekstiil).

Igatahes oli kuidas oli, edasi suundusime Borough Marketile, mis jäi nende päevade üheks kõrghetkeks. Sopiline turg, mis on kõigi toidunautlejate paradiis, peidab endas kõikvõimalikku alates briti juustudest, küpsetistest, moosidest, edasi värske liha, kala, mereannid, värske roheline, edasi kaugemalt pärit juustud, maitseained, oliivid, mida iganes. Lisaks turu ääres olevad väikesed poekesed hea ja paremaga, muuseumid, jne. See on kvartal London Bridge`i lähedal, kus jätkub tegevust terveks päevaks. Targem on sinna minna neljapäeval või reedel, laupäeval võib inimmass rahulikuks uudistamiseks liiga tihe olla.

Õnnestus külastada ka Londoni üht lahedamat nõude ja köögitarvikute poodi, seda siis Divertimenti ketist. Silma võttis kirjuks, kohe kõike oleks tahtnud. Õnneks sai siiski kaine mõistus võitu ja lahkusin poest vaid kahe väikese keeksivormi ja käepäraste mõõdulusikatega.

Laupäeva teemaks kujunes aga pea tervenisti toit ja vabadus. Alustasime hommikul kodust viie minuti tee kaugusel olevast Whole Foodsist. Tegemist on USA-st pärineva mahetoidupoodide ketiga, millel on Londonis viis poodi ja üks Glasgows. Jummel küll, see poekülastus nägi välja nagu Ohh ja Ahh matkal. No iga asja tuli uurida ja puurida. Sellelt poekäigult pärines ka pisut ootamatu laupäevahommikune elamus - kinoaviina (70% kinoad ja 30% nisu) degusteerimine, mõistagi oli tegemist ökoviinaga:). Ütleme nii, et toasooja napsu kohta maitses see üllatavalt hea.

Mõistagi sai ära käidud Jamie Itaalia restoranis, K. valis välja Islingtonis paikneva söögikoha. Suussulavad ravioolid lambaliha, baklažaani, tsukiini ja pühvlipiimast ricottaga kirsstomatitest, punasest sibulast, küüslaugust, tšillist ja sidrunist valmistatud kastmes. Taevalik! Ah jaa, ka Jamie juures ei pääsenud ökota, valisime nende majaveini Chardonnay di Puglia, 2010:). Ääremärkusena, et täiusliku ökopäeva lõpetas veel ökoõlu:).

Muide, hästi vahvad on laupäevased turud, kus tänavale lüüakse üles putkade rivid ja müüakse kõike alates õuntest-apelsinidest kuni mööblini välja. Olenevalt turust kohtab vahel ka kaunist käsitööd, kuid enamasti on tegemist odava väljamüügiträniga. Sattusime nii Islingtonis Chapeli turule (sealt ka pildid) kui Greenwichi turule.

Ja hakkaski meie päikeseline nädalalõpp läbi saama. Lisaks räägitule mahtus sinna mõistagi rohkem lõbusaid hetki. Kahju oli lahkuda K.-st ja tema ehtinglaslikust tihendamist mittevõimaldavate akende, viltuste põrandate ja jääkülma vannitoaga vanas majas asuvast korterist. Aga mis sa teed, see on vana hea Inglismaa, kus nüüd räägitavat mõttest, et hoonete energiatõhususe osas peaks Põhjamaadelt hakkama eeskuju võtma:).

* - me kolmekesi ei ole küll päriselt õed, kuid vahel on tunne, et võiksime seda olla:).

Sushist kaalikakoogini

2011-11-29T08:05:00.003+02:00

Selleaastane PÖFF tundus algul käest libisevat, teadsin ju ette, et suurema osa ajast pean kusagil mujal olema. Valmistudes ohkamiseks ja veel suuremaks ohkamiseks, millest kõigest tuleb ilma jääda, juhtus hoopis vastupidine - need filmid, mida tahtsin kohe kindlasti näha, sattusid just käesolevasse nädalasse, PÖFF-i lõppu. Kas pole tore see:).

Sestap olen veel praegugi imeliselt südamliku Jaapani filmi "Jiro unistab sushist" meelevallas. Ühe lausega kokku võttes räägib dokumentaalfilm 85-aastasest perfektsionistist sushimeistrist, kes tahab jätkuvalt areneda, hoolimata sellest, et ta on oma ala tippude tipus. Saada kolm Michelini tärni jubedas maa all asuvas imetillukeses "putkas" pakutava maailma parima sushi eest - ütleme nii, et selline stsenaarium on jõukohane vaid ülivähestele.

Tegelikult ütleb film, et armastage oma tööd, tehke seda hingega, harige ennast pidevalt, viimistlege oma oskusi, vaid siis on lootust saada tõeliseks spetsialistiks, kes tunneb oma ala ja keda respekteeritakse. Kui mitu korda pead sa veel õpipoisi eas sama asja tegema, tippu jõudnuna pead aga sama karm olema uute õpipoiste suhtes. Ja mis meeskonnatöö see on, kui puudub sisemine usaldus üksteise suhtes.

Kui rääkida perfektsest toidust, siis aluse selleks paneb perfektne tooraine. Keskpärasest või veelgi hullem, kehvast toorainest ei ole võimalik enam filigraanset tulemust välja võluda. Heana võib ta isegi välja kukkuda, kuid idee oli mäletatavasti pakkuda ju parimat. Sestap jäi garderoobi juures kõrva kahe tudengineiu elav vestlus äsjanähtud filmi üle stiilis, no miks ta ei kasutanud riisikeetjat, oleks saanud märksa kiirema tulemuse, kui käsitsi keetes-jahutades-segades. Muigasin ja mõtlesin, aega veel on.

Ja veel, toorainet tuleb osata ka käsitseda. Sealjuures õigesti, et kanduks edasi kõige intensiivsemad aroomid, kõige külluslikumad maitsed ja kõige sügavamad emotsioonid. Toidu juures on tarvis sisetunnet, teadlikkust ja veenmisoskust. Sattusin mõni päev tagasi nägema ühte telesaadet, kus räägiti uuenduslikust Briti köögist. Kui oluline on osata valida erinevate toitude jaoks lisaks kartulisordile ka sea- või loomatõuge. Köögiviljasortide teemal olen heietanud varemgi, kuid nüüd väikese lisandusena, et praegusel lihaveiseajastul on hakatud rääkima erinevate veiselihasortide puhul eri tõugudest küll. Notsude puhul on endiselt kõik üks suur siga. Rohkem teadlikkust sõbrad, teadlikkust!!!

Meile passib praegusesse tuulisesse novembrilõppu üks mõnusalt soojendav juurikatoit. Viimases Oma Maitses nähtud kaalikakook ei andnud üldse mitte asu, nii lihtne ja täiuslik. Mõnevõrra kohandatud retsepti alusel väljus see kaunis küpsetis ka minu ahjust, koos murulauguse hapukooretörtsu ja kartulivorstidega* parajalt kobe kõhutäis.

2 kaalikat
1 pastinaak
3 suuremat jahust kartulit
50 g võid
peotäis salveilehti
1 muna
soola
musta pipart
6-8 suitsupeekoni viilu

Puhasta köögiviljad, tükelda väiksemaks ja keeda (võib ka aurutada) pehmeks. Juurikaid on mõistlik panna keema valmimisaja järgi alates kaalikast, kui see poolpehme, siis pastinaak ja mõne minuti pärast kartulid. Lõpus võiks lasta neil aurus taheneda, et jahune efekt paremini välja tuleks. Suru pudruniuaga kõik sodiks.
Sulata väikesel pannil või, viska sisse salveilehed ja prae, kuni lehed on kergelt krõbedad. Sega või kaalikapudru hulka ja lase veidike lahtuda. Lisa lahtiklopitud muna ning maitse järgi soola-pipart, sega ühtlaseks. Soola lisamisel arvesta ka peekonist eralduva soolase maitsega.
Tõsta peekoniviilud lilleõiekujuliselt 24-cm lahtikäiva koogivormi põhjale, nii et otsad ulatuksid ka servapidi üles. Vala kaalikapuder vormi ja küpseta 200-kraadises ahjus umbes 30 minutit, kuni vorm on läbiküpsenud ja pealt kenasti jumekas.
Lase ahjust väljavõetud vormil veidi jahtuda ja kummuta "tort" serveerimisvaagnale. Lõika igale sööjale vahva tordiviil, mille keskel ka särisev peekoniriba.

* - see pole mõeldud küll reklaamina, kuid UVIC on hakanud valmistama röstsibulaga kartulivorste, kui ikka isetehtuid pole võtta, ajavad need kenasti asja ära.

Jõhvika-beseekook

2011-11-24T08:15:00.002+02:00

Pigem sobiks selle suurepärase magusa-hapu balansiga küpsetise kohta öelda tort. Mitte et "kook" kõlaks halvasti, sõna "tort" omab lihtsalt tubli sammujagu pidulikkust enam. Kuigi sellistel puhkudel tuleb mulle alati meelde üks ammukuuldud lugu, kuidas mees läks naisele külla (=pimekohting), ontlikult nelgikimp ja kinninööritud tordikarp ühes, portfell teises käes. Kui aga uks avati, tabas külalist ehmatus, sest külastatav ei vastanud temast kirjade läbi tekkinud ettekujutusele. Niisiis olevat härra oma külakosti kokku kraaminud ja tordi külgepidi portfelli toppinud. Kahju kohe teisest, tordist see tähendab:).

Kogu see lugu ei takista aga karvavõrdki küpsetamast üht mõnusat krõbeda põhja, hapuka ja samal ajal sametise täidise ning koheva beseemütsiga kooki. Rappa on juba hilja minna, aga kel kodus veepurgis või sügavkülmas mõni jõhvikas leidub, turutädide lettidest rääkimata, on just paras aeg ennast kostitada ühe maitsva suutäiega.
Retsept pärineb A.Kangi, L.Virkuse ja P.Endeni raamatust "100 kooki, 3", avastasin ta raamatu ilmudes sealt oma lihtsuses ja võlus, mis kestab ning jätkub.

100 g võid
1 dl suhkrut
1 muna
3 dl jahu
(1 tl kaneeli)
1 tl küpsetuspulbrit

3 dl jõhvikaid
2 dl vett
1 dl suhkrut
3 sl kartulitärklist

3 munavalget
1 dl suhkrut

Põhja jaoks vahusta toasoe pehme või suhkruga, lisa muna ja vahusta ühtlaseks. Lisa kuivained ja sega ühtlaseks. Määri 26-cm läbimõõduga koogivormi põhi ja serv võiga ning suru tainas jahuse lusika abil vormi põhjale ja äärt pidi üles. Toesta äär fooliumiga, torgi kahvliga tainapõhjale mõned augud ja küpseta põhja 200 kraadi juures 7-10 minutit, kuni tainas küpseb läbi ja läheb kergelt pruunikaks. Tõsta vorm ahjust välja, eemalda foolium ja lase jahtuda.
Täidise jaoks purusta marjad suurema osa veega (jäta 0,5 dl tärklise jaoks) ühtlaseks massiks, lisa suhkur ja lase keema. Lahusta tärklis vees ja vala segades marjasegu hulka. Lase podiseda, kuni kissell pakseneb. Jahuta kissell leigeks ja vala eelküpsetatud põhjale.
Katte jaoks vahusta munavalged tugevaks vahuks, lisa edasi mikserdades järk-järgult suhkur, kuni vaht muutub läikivaks. Tõsta beseemass koogile (suru ääred eriti tihkelt kinni, kuna besee lööb muidu äärtest lahti) või pritsi kondiitrikoti abil viiruliseks. Küpseta kooki 175 kraadi juures umbes 10 minutit, kuni munavalge muutuvad jumekamaks. Lase aeglaselt jahtuda, siis ei vaju besee alla.

Hommikusöök - see väike päeva alguse nauding

2011-11-20T19:54:00.004+02:00

Mireille Guiliano kirjeldab oma raamatus "Prantslannad ei lähe paksuks. Kokaraamat" ühte võluhommikusööki, mis on tervislik, maitsev ja mis kõige tähtsam, mõjuvat taevalikult hästi figuurile. No seda viimast tahab küll iga naisterahvas siin ilmas kuulda! Iseenesest on tegemist kõige lihtsama ja käepärasema hommikusöögiga, milles veidike helbeid, jogurtit, mett, sidrunimahla ja õli. Taevalik kooslus! Kogused on mõistagi igaühe südames, ehk siis näiteks minu jaoks oli pakutud kausike praktiliselt olematu. Nojah, eks see ole sööja pealt ka näha:).

Nii et löön oma võileivale jätkuvalt hambad sisse, kuid jätkan mõnusa jogurti-granolaportsuga, milles hullutavaid helbeid täiendab paks ja kreemjas Kreeka või Türgi jogurt ning lusikatäis vahtrasiirupit. Kui nii võtta, siis kõik võluhommikusöögi koostisained on ju esindatud:). Rõõmus algus kogu päevale on aga raudselt tagatud.

Seekord näiteks sellise granolaga:

6 dl täisterakaerahelbeid
1 dl kõrvitsa- või õunapüreed
0,5 dl toiduõli
1 dl ebaküdooniahoidist või 1 sidruni mahl + 0,5 dl vahtrasiirupit
0,75 dl demerara suhkrut
100 g kreeka või india pähkleid
100 g musti ploome

Valmista püree, keetes kõrvitsa- või õunatükid tilgas vees pehmeks ja surudes kõik seejärel kahvli või pudrunuiaga ühtlaseks massiks. Lase jahtuda. Sega 1 dl püreed (ülejäänu võid sügavkülma pista) õli, ebaküdooniahoidise ja suhkruga ühtlaseks, lisa kaerahelbed, peenemaks hakitud pähklid ning ploomid. Laota saadud segu küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta 175 kraadi juures umbes 15 minutit. Vahepeal võid massi kahvliga segada, et küpseks ühtlasemalt.
Lase valmis segul pannil maha jahtuda, purusta kahvli või lusikaga paakunud klombid ja tõsta valmis granola õhukindlalt suletavasse purki.

Mis on ühist Murmanskil, pelmeenidel ja Ida Savil

2011-11-16T20:01:00.005+02:00

Juhuse läbi sattus minu kätte paar huvitavat venekeelset kokaraamatut, aitäh siinkohal V.-le, ning mul tekkis sellest üks ootamatu mõte. Nimelt tahaksin aeg-ajalt tutvustada vähelevinud või natuke kiiksuga või unustustehõlma vajunud kokaraamatuid. Kindlasti ei tule siinkohal jutuks Jamie`d või Nigella`d või muud sinnakanti rihtivad tänapäevased toidusuunajad. Minu mõte kiskus pigem eesti-, vene- ja miks mitte ka mõne muu võõrkeelse raamatu suunas, mida meil pole võimalik iga päev riiulilt krabada.

Kokaraamatud moodustavad kindlasti ühe osa meie kultuuriloost.* Vaadates eestikeelsete kokaraamatute ajalugu, on see tegelikult hästi noor valdkond. Hoolimata sellest, et esimene eestikeelne kokaraamat ilmus juba 230 aastat tagasi, 1781. a, võime kokaraamatute laiema leviku alguseks lugeda alles 1880. aastaid. Alguses ilmunud kokaraamatud olid küll eesti keeles, kuid mõeldud pigem sakstele toidu valmistajatele, talurahvas ja lihtsamad linnainimesed ei kuulunud veel sellesse sihtgruppi. Kokaraamatud peegeldavad ajastule iseloomulikku moodi, suhtumist, uute või vähelevinud koostisainete kasutamist, sissejuurdunud traditsioone, aga ka keelekasutust ja -uuendust. Minu meelest on hästi põnev jälgida just niiöelda vanaaegsete raamatute keelekasutust, kuidas keegi mõtleb välja või kohandab muust keelest uusi toitude või toiduainete nimetusi, osad jäävad püsima, kuid osad kuuluvad pigem uudissõnade rubriiki ja unustatakse peagi.
Ants Viires toob tuntud ütluse "Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!" üle ka toidukultuuri. Kui 19. saj keskpaiku olevat rahva seas suisa kardetud toiduvalmistamise õpetamist, siis 19. saj lõpus - 20.saj alguses tuule tiibadesse saanud kokanduskursused näitavad juba midagi muud. Ärkamisaeg tähendab siinse toidulaua liitumist Euroopa vanemate köögisaladuste ja -traditsioonidega, mis viib ka siinse traditsioonilise ja üsnagi vähevarieeruva toiduraamistiku lõhkumiseni. Nii tuli Euroopa Eestisse ka toidukultuuri ja kokaraamatute kaudu ning minu arvates on mõnikord suisa raske vahet teha, kas Eesti toit või traditsiooniline Eesti toit. Eesti toit on sümbioos parimast ja uusimast, mis sulandub traditsioonilisse talupojakööki, traditsiooniline toit aga samastub pigem etnograafias uuritud arhailise talupojaköögiga. Traditsioon ei pea tähendama iseenesest vana, mõne asja jaoks piisab selleks juba paari-kolme aastasest kogemusest, kuid toidu puhul me mõistame seda sõna üldjuhul kõvasti pikema sammuna. Siiski, kui näiteks mingi toit, mille juured ulatuvad hoopis-hoopis mujale, on ka meil jõudsalt levinud, ei saa seda siiski meie traditsiooniliseks toiduks nimetada. Kasvõi näiteks pelmeene, millest nüüd kohe juttu tuleb.

Tulen tagasi pealkirja juurde, mis seos siis ikkagi on Murmanskil, pelmeenidel ja Ida Savil:). Nimelt väljus 1990. aastate päris alguses (täpset aastaarvu ei ole kirjas) Murmanski NLKP kirjastuse trükikojast üks väga omapärane õhuke kokaraamat "Võpetška mutšnõh izdelji" (esikaanel on "Võpetška hlebnõh izdelji"), koostajaks keegi M.A.Akimotškina. Raamat ise on väga tõhus ja praktiline: pirukad, pelmeenid, pliinid, vahvlid, tordid ja veel natuke pudi-padi. Pealtnäha ju ei midagi erilist. Eriliseks muutis selle raamatu aga lõpus olev kirjanduse loetelu, kus kahe Moskvas ja ühe Kiievis väljaantud venekeelse kokaraamatu kõrval figureeris seal ka meie oma Ida Savi "Saiad, pirukad, koogid" 1980. aastate alguses välja antud venekeelses versioonis. Murmansk ja Ida Savi - vot kuhu üks hea raamat võib välja jõuda!

Minu tähelepanu köitsid selles raamatukeses hoopis pelmeenid, täpsemalt "Kaug-Ida pelmeenid". Ja head said need küll. Kala ja liha üheskoos annavad tegelikult väga õrna tulemuse, mässamist küll on, kuid kes see ütles, et elu peab lihtne olema.

6 dl jahu
1,5 dl piima
1 dl vett
1 suur muna
soola
1 sl toiduõli

250 g seahakkliha
300 g valge kala fileed
2 sibulat
1 muna
0,5 dl vett
soola
pipart

Taina jaoks tõsta jahu (lisa veidike soola) laua peale kuhja, tee keskele süvend. Sega piim ja vesi ning vala süvendisse (igaks juhuks ära kogu vedelikku kohe sisse vala). Hakka kahvliga tasakesi jahu piima hulka segama, kui asi võtab juba jumet, lisa ka muna ja lõpuks õli. Sõtku elastne tainas, vajadusel lisa jahu juurde. Mässi tainapall kuivamise vältimiseks kilesse või niiskesse rätikusse ja valmista ette täidis.
Täidise jaoks lase sibul ja kalatükid läbi hakklihamasina ning sega ülejäänud ainetega. Täidis peaks jääma pigem natuke soolane kui mage, sest pelmeenide keetmisel eraldub osa maitseid niikuinii keeduvette ja tulemus võib magedapoolne jääda.
Rulli tainas jahusel laual õhukeseks ja lõika näiteks klaasi abil kettad. Venita neid veidi elastsemaks, tõsta keskele täidist ja vormi pelmeenideks. Valmis pelmeene võib keeta puljongis, praadida või teha nendega muid trikke. Külmutamiseks lasta nad ühekordse kihina kõigepealt sügavkülmas läbi külmuda ja pakkida seejärel kilekotti või karpi. Teinekord jälle hea võtta:).

* - postituse jaoks sain ideid Ants Viirese artiklist "Kokaramatud kultuuriloo kajastajatena", ilmunud tema kogumikus "Kultuur ja traditsioon", Tartu 2001.

Üks lihtne pirukas

2011-11-13T18:48:00.002+02:00

Üks lihtne pirukas, sobilik tänasesse päeva. Meenutab veidike pitsat (no milliseid asju me siis pitsa peale paneme:) ). Kokkupanek 1-2-3. Tulemus veidi karune, kuid sellest hoolimata suussulav. Tunda on sügist, toonid on sügavad, pigem tumedad. Aitab küll, rohkem ei räägi. Meestevärk;).

Maitseb kõige paremini soojalt.

0,5 kg pärmilehttainast
2 suuremat sibulat
2 sl toiduõli
2-3 eelnevalt röstitud punapeeti
peotäis kirsstomateid
kitsejuustu (halloumi juust on siia päris sobiv, kuna pruunistub kenasti)
värsket tüümiani

Lõika sibulad pooleks ja viiluta õhukeselt. Prae sibulaviile õli sees, kuni sibul pehmeneb ja hakkab pruunistuma, tõsta jahtuma. Kui kitsejuust on magedapoolne, lisa sibulatele väheke soola.
Kui kasutad külmutatud valmis lehttainast, sulata see eelnevalt ja rulli vajadusel veidi õhemaks. Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga ja laota tainas plaadile. Tõsta peale sibulad, viska vaba käega laiali peediviilud (kui röstida ei viitsi, kõlbab ka keedupeet) ja poolitatud kirsstomatid. Võta paar vart tüümiani ja pudista maitsetaimelehed samuti laiali. Lõpuks viiluta kitsejuust ning laota ka juustuviilud üle pirukapõhja (ära koonerda juustuga!).
Küpseta 200 kraadi juures umbes 20-25 minutit, kuni tainaservad on kuldsed ja juust samuti.

Arvutiekraanilt kulinaarsete kroonikute kokaraamatusse

2011-11-10T07:58:00.004+02:00

Minu isa tavatses alati öelda, et 13. kuupäeva ei pea kartma, tavaliselt juhtuvad siis toredad, kui mitte suisa õnnelikult asjad. Varvast ära lüüa, tulise panniga sõrmi kõrvetada või reha otsa komistada jõuab ju kõigil ülejäänud päevadelgi:).

Niisiis potsatas juunikuu 13. kuupäeval postkasti üks esmapilgul uskumatu ettepanek osaleda kirjastuse "Pegasus" väljaantavas toidublogijate kokaraamatus. Ütlen kohe ära, et idee sellise kokaraamatu üllitamiseks tuli Tuuli sõnul kirjastuselt endalt. Esialgsed kahtlused, kui sa ei tea mitte midagi põhjalikumalt sellest ideest, tulevase raamatu formaadist, jne, jne, said üsna pea summutatud, kuna meist kümnest üks - Tuuli - oli valitud kirjastuse poolt raamatu koostajaks ning ühtlasi ülejäänud üheksa kädistava blogardi vahemeheks.

Lühidalt öeldes, asi peab olema fun ja nii see ka oli. Uskumatu, kuidas kümme erinevat karakterit ehk siis kroonikut - Tuuli, Liina, Juta, Aet, Mari-Liis, Piret, Priit, Elis, Marju ja mina - olime kogu aeg ühel meelel. Seda isegi asjade suhtes, mida tahtnuks muuta, kuid mis polnud meie võimuses:). Ei saa salata, et on hea meel kuuluda juba 230 aastat kestnud ahelasse (nimelt avaldati 1781. aastal esimene eestikeelne kokaraamat, mis sest, et rootsi keelest tõlgituna).

Raamat keerleb mõistagi toidu ümber, lisaks enesepaljastustele (paraku küll vaid toidu teemal:) ) on igaühelt kaheksa lemmikrooga etteantud teemadel, ikka koos retsepti ja pildiga. Küll oli naljakas keset juulikuud valmistada talviseid palasid või hoopis midagi kevadist või kiruda, miks kodumaise karpkala hooaeg algab sügisel. Kes otsis juulikuus kala, kes rabarberit, kes veel midagi kolmandat. See on see, kui sul on sisuliselt kuu aega, et mahutada sellesse kevad-suvi-sügis-talv, favoriite on ju igast aastaajast. Lisaks ei teadnud ma varem, kui õudne tunne on pildistada oma toite uuesti, pea tühi nagu koolieksamil! Kui Tuuli tegi esitatud materjalist esimese vahekokkuvõtte, selgus, et vist kõigis kategooriates leidus sarnaseid retsepte (issand, kui vaimuvaesed me endale tundusime või on toidublogarditel tekkinud kollektiivse alateadvuse kõrvale ka kollektiivne maitsemeel:) ) Mis siis muud, kui uuele ringile. Tänasin minagi algul õnne, et vähemalt üks presenteeritav toit on mul talvest saati sügavkülmas - kartulivorstid, kuid loovutasin selle ilmutamisõiguse siiski Priidule, kel Märjamaaga märksa kodusemad suhted.

Kui tõsisemalt võtta, siis on tegemist tunnustusega kõigile toidublogarditele. Suurem osa meist ei ole kokaks-kondiitriks õppinud, nii et kanname asjaarmastaja austavat nimetust. Küll aga tuleb see asjaarmastus südamest, mõnel on see olnud hinges lapsest saati, mõni on selle võlumaailma avastanud alles täiskasvanuna. Paljud on leidnud toiduteemas lausa oma elu uue kutsumuse. Toit on uus must!

Aitäh meile kõigile eesotsas Tuuliga ja armsatele abilistele! Erilised tänud Marjule, kes hoolitses meie portreefotode ja kirsina tordi peal ka vaimustavaks videoks seatud pildikollaaži eest.

Ma ei taha sundida, et lihtsalt ostke seda raamatut. Pigem tahan öelda, et ammutage sellest positiivseid emotsioone, ehk ka inspiratsiooni. Toit on kirg - 10 toidublogijat, 80 retsepti ja 208 lehekülge! Alates 20. novembrist, kirjastusest saab ette tellida juba nüüd!
Kes on aga nõus veel veidike kannatama, siis raamatu esitlus toimub 8.detsembril kell 17.00 Tallinnas Viru keskuse Rahva Raamatu poes.

Eks kaege enne järele:)

(kui otselink ei tööta, siis vaata siit)

Brüleekreem kanamaksast - kes kannatab, see kaua elab:)

2011-11-06T23:04:00.009+02:00

Mõni aeg tagasi lubasin juttu teha ühest katsetusest Heston Blumenthali õpetusi järgides. Käesoleva aasta septembrikuu FT Weekend Magazine, nr 24/25, heidab pilgu Heston Blumenthali nüüd juba ilmunud raamatule "Heston Blumenthal at Home". Kui Heston lubab oma raamatus, et kõik on teostatav ka kodustes tingimustes, siis nii ongi. Küsimus on vaid, kuidas ja millise aja- ning närvikuluga. Näiteks varasemast "hoiatavast" kogemusest, kuidas ühendada 24 tunniga vaid kana, kartul ja porgand, võib lugeda siit.

Valisin ajakirjas toodud retseptidest ühe enda meelest põnevama - kanamaksabrülee. Mõneti tuli meelde eelmise sügise searallist pärit ja hiljem laineid löönud sea grais. Sarnasus on olemas, kui pidada silmas, et tegemist on maksast valmistatud roaga ja lõplik valmimine toimub veevannis. Sinna vahele jäävad aga mõned totaalselt erinevad protseduurid.

Ütlen ette, et sellises koosluses jääb kanamaks õrn ja vahuline, paljalt seda kreemjat rooga aga ei ole võimalik tarbida, nii rammus ja tugev on see maitse (kui retsepti loete, saate isegi aru, miks;) ). Röstitud saiatükikesega mõjub aga kui match made in heaven. Pruunistatud suhkrukiht on sealjuures kohustuslik, see muudab saadava maitseüllatuse veelgi võimsamaks. Kindlasti kandideerib ta pidulike suupistete rivvi, mida võib teha, kui on a) aega, st palju aega, b) ootamas on suurem arv külalisi (mida rohkem teha, seda vähem on süümepiinu:) ) ja c) kiire, sest toidu annab teha päev-kaks varem valmis.

Nüüd aga asja juurde. Lisaks allpool toodud koostisainetele ei lähe teil tarvis hirmpikka köögiarsenali nimekirja (lubati ju, et kõik on koduköögis teostatav!): vaid 2 potti, 1 saumikser või blender, vedelikutermomeeter (idee poolest oleks tarvis ka lihatermomeetrit, aga saab ka ilma), 3 kilekotti, köögikell või munakeetmise taimer, vorme maksamassi küpsetamiseks (ja neid on tarvis palju) ja kindlasti ka pliiti. See on aga alles leebe algus...

Tegevuskäigust: koostisained on asetatud kilekottidesse temperatuure ühtlustama ja seejärel blenderisse, paremal pool ühtlaseks mikserdatud segu

Vaherepliigina, et kasutasin alkoholireduktsiooni valmistamiseks portveinide asemel meie enda Võhu veine - magusat mustasõstraveini ja kelmikat valget Lust und Liebet. Kindlasti annab veelgi intensiivsema tulemuse Põltsamaa veinidega eksperimenteerimine. Originaalretseptis tuleb alkoholi valimisel võtta 1,5 dl kuiva madeirat, 1,5 dl punast portveini, 1.5 dl valget portveini ja 0,75 dl brändit.

Ja veel, Heston soovitab küpsetada maksakreemi väikestes brüleekreemi vormides. See oleks tõesti õigem kui kasutada mingit oluliselt suuremat koogivormi, hädapärast kõlbaks ehk kitsas keeksivorm. Väikestes vormikestes küpseb kreem kiiremini läbi ja jääb ühtlasema tekstuuriga. Liiga suures vormis võivad servad muutuda kummiseks ja tuimaks, samal ajal kui keskkoht alles toorevõitu on.

1 sibul (või 2 šalottsibulat)
1 küüslauguküüs
suurem tüümianioks (eelistada intensiivsema maitsega sorte)
3 dl Põltsamaa Kuldset või Võhu Lust und Liebet
1,5 dl Põltsamaa Tõmmut või Võhu Mustasõstraveini
0,75 dl brändit

400 g kelmetest puhastatud kanamaksa
4 muna
400 g võid
soola
1,25 dl vahukoort

Viiluta sibul ja küüslauk ning pane koos veinide, brändi ja tüümianioksaga keema ja keeda, kuni sellest suurest vedelikuhulgast on alles umbes 0,5 dl või sutsu rohkem. Tulemus peab jääma tummine ja siirupine.
Heston rõhutab, et täiusliku tulemuse saamiseks peavad kõik järgnevad koostisained olema võimalikult sama temperatuuriga ehk siis toasoojad. Parima tulemuse saamiseks pane maksatükid ühte kilekotti, löö munad lahti teise kilekotti, tükeldatud või kolmandasse ja pane sobiva suurusega potti eelnevalt 50 kraadini kuumutatud vette 10 minutiks temperatuure ühtlustama. Seejärel tõsta maks, munad, maitse järgi soola ja kontsentreeritud veinisegu blenderikannu või saumikserit kasutades kõrgemasse kaussi ning surista hästi ühtlaseks. Jäta mikser tööle ja lisa järkjärgult sulanud või. Mass peab jääma hästi ühtlane. Vala saadud kreemjas segu läbi tiheda sõela, eemaldades niiviisi maksakiud, jms segava olluse. Sega nüüd juurde vedel rõõsk koor (ikka toasoe!) ja jaota väikestesse keraamilistesse vormidesse. Tõsta 4/5 kõrguseni täidetud vormikesed suuremasse vormi või kõrgemate äärtega küpsetuspannile ja vala pannile keeva vett kuni 2/3 vormikeste kõrguseni, kata pann fooliumiga.
Kuumuta ahi 110-120 kraadini ja küpseta maksakreemi umbes 20 minutit (võib minna ka kauem) veevannis, kuni segu on hüübinud, kuid seest kenasti roosa. Kõige mõistlikum oleks proovida toidutermomeetriga, kui vormikese sisetemperatuur on 62 kraadi (kindluse mõttes lasin siiski 70-ni), on kreem valmis.
Tõsta valmis kreemivormid veest välja ja lase üleöö korralikult maha jahtuda ja taheneda.
Vahetult enne serveerimist puista vormidesse demerara suhkrut ja kõrveta leeklambiga karamelliks.

Sellest kogusest jagub umbes 10 brüleekreemi vormi jaoks (vähemalt 20 portsjonit kui mitte 40). Kui tahta serveerida kohe väikeses portsjonvormis, siis tuleb vormi valada lihtsalt vähem toorest kreemi, ülejäänud tegevuskäik järgib propotsionaalselt eelnevat õpetust.
Serveerida võib lusika või noaga otse vormist või vormida enne karamellistamist lusika abil või peopesas väikesed pallikesed, katta veidikese suhkruga ja kõrvetada siis karamelliks.

Olen brüleekreemiga tülis ja katsun sidrunikoogi abil taas lepitust leida

2011-11-03T07:46:00.002+02:00

Oi kui valus on seda välja öelda, aga ma ei oska enam brüleekreemi teha. Õigemini ei tule see välja nii nagu peab. Ja nii oma aastajagu aega vähemalt. Varem õnnestus portsjonvormides valmistatav õrn kergelt võbelev maius isegi siis, kui teoreetiliselt oleks pidanud untsu minema. Aga võtke või jätke, ... ah pigem jätke.

Seda enam tundsin töö juures puudutet, kui T. viskas ühel päeval õhku intriigitekitava küsimuse, kas keegi oskab teha järele Werneri kohviku brüleekreemi-kooki, jube hea pidavat olema. Ja kujutage ette, naistelt ei mingeid reaktsioone. Pobisesin vaid, et suvel üritasin ühte sarnase põhimõttega kooki teha, kuid see läks täiega aia taha. Omavahel öeldes, lõpp läks kanadele. Mitte et väljanägemine oleks kole olnud, vaid täidise konsistents polnud see, mida olin ette kujutanud. Sellele õnnetule koogile eelnesid ja ka järgnesid päris mitmed kõrvetatud suhkruga magustoidu katsetused, parem ei räägi neist täna.

Kui see Werneri-jutt ära lõpetada, lubasin rahvale linnupiimakooki, kuna see kripeldab juba tükk aega hinge peal. Kodus sattus aga näppu laimi-brüleekoogi retsept Oma Maitse 2008. a novembrikuu numbrist ja kuidagi ei andnud see enam asu, mis siis, et valmistuskäik sisaldas brüleekreemile natuke sarnast põhimõtet. Ohh jummel, teate nüüd küll neid vanasõnu ja kõnekäände!

Minu versioonis sai laimist sidrun ja tainaks oma lemmikmuretainas. Teate, see kook maitseb nagu oleksite ära söönud ... purgitäie sidrunivõiet (lemon curd) - kreemjas, kollane, rammus ja hullult sidrunine. Täidise tegemine erineb mõnevõrra klassikalise brüleekreemi omast, kuid see oligi antud juhul mu mässamise eesmärk. Ütlen ette, et leppimist on õhus juba tunda:).
Hoiatan, maohaavade olemasolul ei ole mõistlik seda küpsetist palju tarbida, haput on liiga palju. Sestap söögu seda need, kes saavad, teised söögu näiteks ... kohupiimakooki.

100 g võid
4 dl jahu
näpuotsaga soola
2 tl suhkrut
1 munakollane
3-4 sl külma vett

9 muna
400 g suhkrut
2 dl sidrunimahla
2 - 3 keskmise sidruni riivitud koor
2,5 dl vahukoort

suhkrut (põletamiseks)

Taina jaoks näpi külm või ja jahu puruks, lisa suhkur-sool ja munakollane ning järkäjärgult vett, kuni saad mätsida koosseisva taina. Veel parem on muidugi köögikombaini kasutada. Mähi tainapass toidukilesse ja tõsta pooleks tunniks külmkappi. Tahenenud tainas rulli õhukeseks ja kata 26-cm läbimõõduga koogivormi põhi ja serv. Toesta serv fooliumiribadega ja küpseta 200 kraadi juures 7 minutit, eemalda foolium ja küpseta veel 3-4 minutit, kuni tainas ei ole enam päris valge.
Põhja küpsemise ajal valmista täidis. Klopi munad koos suhkruga kergelt lahti (vahtu ajada ei ole tarvis), lisa sidrunimahl ja riivitud sidrunikoor, lõpuks vedel vahukoor, sega ühtlaseks. Vala eelküpsetatud põhjale.
Alanda ahju kuumus 140 kraadile ja küpseta kooki 35-45 minutit, kuni vormi veidi kallutades ei ole täidis enam vedel. Võta kook ahjust ja lase vormi sees aeglaselt maha jahtuda, parem oleks, kui ta saaks üleöö seista.
Puista külma koogi pealispinnale suhkrut ja sulata-pruunista see leeklambiga (ikka köögis kasutatavaga, mitte ehituse omaga:) ) või pane mõneks hetkeks ahju grillelemendi alla.
Naudi tassi kohviga või toeka söögikorra lõpetuseks.

P.S. linnupiimakook tuleb ikka ka, ükskord vähemalt:).
P.P.S. Werneri kohvikusse võib alati minna.

Šokolaadine kõrvitsakook

2011-10-31T08:11:00.001+02:00

Oktoobri lõpp-novembri algus on tavapäraselt kottpime aeg, mil teed kisuvad juba jäiseks, öökülmad on teinud kõige rohelisega 1:0 ning leheriisumisest saab väheke selga sirutada. Sel aastal need reeglid nagu ei kehti, üksnes leheriisumine käib sama malli järgi nagu tavaliselt. Suvejorjenid õitsevad veel täies ilus ja musta jääd on kohatud vaid mõned harvad korrad. See kõik küll uinutab, kuid kalender näitab tuima ükskõiksusega halloweeni. Homme pühakutepäev, ükehomme hingedepäev - ilus komme mõelda esivanemate peale, olla natuke tasem ja hetk iseendaga. Süüdata küünlad ja tuletada meelde ilusaid hetki kallite inimestega, keda pole enam meie hulgas. Rahvatraditsiooni järgi oodati pimedal hingedeajal neljapäevaõhtuti hingi koju, neile kaeti laud, neilt paluti karja- ja viljaõnne, mõistagi ei jäetud neid ka tänamata. See on ilus ja liigutav.
Sestap tundub mulle see trick-or-treat tingel-tangel sutsu imelik, kuigi laste jaoks on see mõistagi põnev. Ei tasu unustada, et meie mardi- ja kadripäeval saab ju ka kostüümidega ringi joosta. Noh ja siis see kõrvits. Kõrvitsalaternad on tegelikult ju nunnud, suht jubedalt mõjuvad muidugi need koledad sakilisteks lõigatud koletislikud hambad.

Pigem on nii, et praegusel pimedal ajal on paras aeg mässata kõrvitsaga hoopis köögis - suvikõrvitsad on otsas, samuti teised suviselt tarbitavad köögiviljad. Keldris olevad juurikad võivad seal veel mõnda aega istuda, ei juhtu nendega miskit, samuti õunad. Küll aga tahab kõrvits kapi otsast allavõtmist, seda siiski piltlikult öeldes. Tegelikult tahavad kõrvitsad aiamajast tuppatoomist, aga et nende poolt hõivatav põrandapind ei ületaks mõistlikkuse piiri, tuleb nendega mida ette võtta. Näiteks kõrvitsakooki:).
Minul oli võimalus valmistada seda kooki kitsepiimast valmistatud kohupiimaga (tänud taas Edale!), kuid samahästi võib kasutada tavalist kohupiima. Sobib ka ricotta.

100 g võid
4 dl jahu
2 tl suhkrut
veidike soola
1 munakollane
2-4 sl vett

250 g kohupiima
150 g (muskaat)kõrvitsat
4 sl ebaküdooniasiirupit või 0,5 sidruni mahl
0,75 g suhkrut
(2 sl vahtrasiirupit)
1 tl vanillsuhkrut
3 sl maisijahu
3 muna
50 g tumedat šokolaadi
1 dl vahukoort

Taina jaoks haki külm või jahu hulka, lisa suhkur ja sool ning munakollane, lisaks jaokaupa vett, kuni saad mätsida puru tainapalliks. Lihtsam on seda kõike teha köögikombainiga. Mässi tainapall toidukilesse ja tõsta pooleks tunniks külmkappi. Rulli tainas lahti ja kata 24-26-cm lahtikäiva koogivormi põhi ja äär. Toesta serv fooliumiga ja küpseta põhja 200 kraadi juures umbes 8 minutit, kuni tainas on tahkunud.
Täidise jaoks riivi kõrvits (kasuta pigem jämedamat riivi) ja sega kohupiima, sidrunimahla, magusainete, maisijahu ja munadega ühtlaseks. Lisa hakitud šokolaad ja vedel koor ning sega korralikult läbi. Vala täidis eelküpsetatud põhjale ja küpseta 180 kraadi kuures 30-40 minutit, ehk kuni koogi sisse torgatud puutikk jääb puhtaks.
Seda kooki võib süüa ka ninaga (šokolaadi ja vanilli hullutav lõhn ju:) ), igatahes maitseb ta ülimalt hästi leigelt, kuna põhi ei ole jõudnud veel pehmeneda. Alternatiiv oleks ta maha jahutada ja maiustada hoopiski järgmisel päeval, kui maitsed on ühtlustunud.

Toorjuustukook laimi ja valge šokolaadiga Key lime pie jälgedes

2011-10-27T12:09:00.004+03:00

Key lime pie - kas klassikaline munakollastest, kondenspiimast ja Florida Keys` laimidest või tänapäevane kergem variant. Teadmine, et selline kook kukkus välja just selles maailma otsas, kus kasvasid ainulaadsed kollased laimid ja kondenspiima kasutati seepärast, et toorpiima polnud võimalik säilitada, on ju tegelikult meie õnn. Muidu poleks isegi Nigella Lawson saanud soovitada oma šokolaadiküpsistest valmistatud põhjaga versiooni. Ja mis sest, et 2006. aastal kuulutati see kook Florida osariigi ametlikuks koogiks (Official Pie of the State of Florida). Ja mis sest, et meil on siin poes saadaval vaid rohelised laimid.

Tuntud koogist on "aretatud" hulga erinevaid modifikatsioone, huvitaval kombel on mitmed inimesed jõudnud oma katsetustes sarnase lõpptulemuseni, mis näitab, et head maitsed leitakse üles ka üksteisest sõltumatult:). Ühte neist (vt ka siia ) on meie väikesel Rüütli tänava seltskonnal olnud õnn maitsta päris mitmel mäletamistväärival juhul. Ja küllap tuleb neid kordi veel ja veel, ehk muutub lausa traditsiooniks, vähemasti kadunud poja rõõmsa jällenägemise puhul:).

Retsepti kompilatsioon ja teostus Reelikalt, kes oli nõus seda kõike ka teistele jagama.

200 g digestive-küpsiseid
100 g võid
300 g maitsestamata toorjuustu
1 purk (~ 400 g) magusat kondenspiima
100 g valget šokolaadi
5-6 laimi mahl
riivitud laimikoort

Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga. Kata 24-cm lahtikäiva koogivormi põhi küpsetuspaberiga ja suru pudi ühtlaselt vormi põhjale, tõsta külmkappi tahenema. Samal ajal sulata valge šokolaad veevannil, pressi laimidest mahl ning riivi koor. Vahusta toasoe toorjuust õhulisemaks, lisa kondenspiim, sulatatud šokolaad, laimimahl ja umbes 1 tl riivitud laimikoort ning mikserda korralikult läbi. Vala täidis küpsisepõhjale ja tõsta külmkappi vähemalt 3 tunniks, parem kui üleöö. Seistes kook taheneb ja muutub kenasti lõigatavaks. Kaunista riivitud laimikoorega.

Pastinaagikook

2011-10-25T08:55:00.001+03:00

Kui on olemas porgandikook, miks ei võiks olla olemas ka pastinaagikook. Mitte et ma nüüd püüaks teravmeelne või teravkeelne olla, aga kõikvõimalikud köögiviljad on soolaste toitude kõrval justkui loodud ka magusama kraami jaoks põnevust looma. Kes suutis ilma minestamata lugeda peeditordist, võib nüüd rahulikult edasi lugeda ka pastinaagikoogist:).

Pastinaak on minu jaoks üks positiivsemaid avastusi juba hea mitu aastat, olles muutunud ühepajatoitude ja ahjuköögiviljade lahutamatuks osaks. Suurepäraselt passib ta veel suppide sisse ja nüüd ka koogisse. Selle geniaalse idee peale ei tulnud ma kahjuks ise, vaid lugesin ajakirja Delicious novembrinumbrist. Minu osaks jäi seda retsepti vaid enda jaoks sutike kohandada.
Nagu ka porgandikoogid, jääb see küpsetis mõnusalt pehme ning mahlane, seda on eriti tunda just teisel päeval. Muidu on aga õhus aimata kerget talvist aroomi, mida annavad piparkoogimaitseaine ja kaneel. See aga ei takista seda kooki juba praegu nautida.

175 g võid
1 dl demerara suhkrut
1 dl vahtrasiirupit
3 muna
250 g jahu
2 tl küpsetuspulbrit
1/3 tl piparkoogimaitseainet
1 tl vanillsuhkrut
0,5 tl kaneeli
50 g hakitud kreeka pähkleid
250 g pastinaaki (3 juurikat)
(1 õun)
1 sidruni mahl
tuhksuhkrut

Sulata või koos suhkruga, lisa siirup ja jäta jahtuma, leigele massile mikserda juurde munad. Sega omavahel kuivained ja vala muna-suhkrusegusse, sega kergelt läbi. Riivi pastinaagid jämedama riiviga, soovi korral riivi ka 1 õun. Lisa need koos sidrunimahlaga (kui kasutad õuna, võid arvestada vaid 0,5 sidruni mahlaga) tainale ja sega nüüd korralikult läbi.
Kata 24-cm lahtikäiva koogivormi põhi küpsetuspaberiga ja määri serv võiga. Vala tainas vormi ning küpseta 200 kraadi juures umbes 40 minutit. Küpsemise lõpupoolel (viimane 15 minutit) võid ahju temperatuuri alandada 180 kraadile, muidu võib küpsetis kergesti kõrbema minna. Vajadusel võid vormi pealt ka fooliumiga katta.
Naudi leigelt piimaga või teisel päeval kohvilaual. Jahtunud koogile sõelu peale tuhksuhkrut või kata hoopis toorjuustuglasuuriga.

Üks sügisene supp

2011-10-22T17:27:00.003+03:00

Uduvihm, rõskus ja mis kõik veel. Ei, ma ei vingu, mitte sinnapoolegi! Selle asemel tuleb teha üks soojendav supp, milles veel viimased (loe: ülekasvanud) tsukiinid. Minu versioonis kohtab ka viimaseid hiina lehtnaeri ehk hiina kapsa ehk paksoi lehti, kuid nende puudumine ei tähenda siiski maailma lõppu. Edukalt võib selle koostisosa asendada kähara peakapsa või spinatiga või olla veel kolmat moodi loominguline.

Paksoi on aga vahva taim. Kevadel tärkab ta kiiresti, lehti võib murda kogu suve jooksul ning mis kõige tähtsam - erinevalt tavalistest salatitest, ei võta üle kasvades juurde kirbet maitset. Enda aia selle aasta saagist mul kahjuks pilti pole, kuna kevadel ründasid pontsakaid taimi lehekahjurid ja lehed nägi välja kui nõeltega torgitud (kevadisel külvil tuleks katteloor panna peale nagu porganditelegi, suvisel külvil pole see nii oluline). See ei kahandanud mõistagi nende väärtust potti jõudes, kuid esteetiliselt ei näinud nad kuigi kenad välja. Suvel tulnud uued lehed olid terved ja kenad, kuid taime vars kippus veidike välja venima, jälle ei tundunud see peenrajupp eriti fotogeenilise väljanägemisega. Sestap kuuleb ja loodetavasti ka näeb selle taime võlusid köögilaual järgmisel põllumajandushooajal. Seni tuleb uskuda või mitte uskuda ainult juttu:).

Veidike ta taimenimedest. Meile on pähe juurdunud või juurutatud, et enamasti poes saada olev kräsuline ja tugeva valge rootsuga pea on hiina kapsas. Vat ei ole! See talvisel ajal enam-vähem ainus roheline taim, millest kõik vihuvad salateid teha, on õige nimega pekingi lehtnaeris ehk pekingi kapsas. Kuigi, ühiselt nimetatakse neid hiina kapsaks tihtipeale ka kirjanduses. Siiski, kui tahta olla täpne, tuleb vaadata, kas lehed moodustavad pea (pekingi kapsas) või hoiavad lehed eraldi (sel juhul siis hiina kapsas ehk paksoi). See tähendab, et paksoil on nagu pekingi kapsal valged tugevamad rootsud, kuid neid eristab üldistatult öeldes lehtede kuju ja asetus.

2 sl toiduõli
1 suurem sibul
2 küüslauguküünt
1/3 tl koriandriseemneid
1 l kanapuljongit
1 pastinaak
500 g puhastatud tsukiinit
2 kartulit
peotäis paksoilehti
100 g peekonit või salaamit
100 g sulatatud juustu
vajadusel soola
krutoone

Haki sibul ja küüslauk ning prae õlis klaasjaks. Lisa ka koriandriseemned ja prae veel veidike.Vala juurde puljong ja lase umbes 5 minutit supipõhjal keeda. Tükelda pastinaak, tsukiini ja kartulid, lase supp uuesti keema. Kui köögiviljad on enam-vähem pehmed, lisa ka väikemaks rebitud või hakitud paksoilehed ja peenemaks hakitud peekon või salaami. Kui kogu kraam on pehme, tõsta supisse meelepärast sorti sulatatud juust ning surista saumikseriga ühtlaseks. Serveeri krõbedate saiakrutoonidega.

Kui Muhamed ei tule mäe juurde, läheb mägi Muhamedi juurde ehk Tartu läheb Tallinnasse

2011-10-18T23:11:00.004+03:00

Lõuna-eestlasena tean väga hästi, et tee Tallinnast Tartusse on enamasti pikem kui Tartust Tallinnasse. Selleks, et sillutada põhja-eestlastele teed lõuna poole toidu manu, võtavad Tartu söögikohtade kokad ette selle 186 km ja lähevad ise kohale. Isiklik touch on ikka midagi muud kui üks anonüümne lõuna.

Kui nüüd väike torin ära lõpetada ja asja helgema poole pealt vaadata, siis on tore tõdeda, et viimasel ajal on moodi läinud restoranivahetus (novembris vahetavad kohad veel näiteks Moon ja Põhjaka). Tahes tahtmata tuleb meelde telekas jooksnud sari "Naistevahetus", kus algul oli kõik äraütlemata roosiline, aga mida enam uude koju sisse elati, seda keerulisemaks läks teise pere harjumuste ja kommetega kohanemine. See ei tähenda siinses kontekstis, et hurraa ja õhinaga teise kööki minek võrduks juustekatkumise, ahastamise ja kirumisega. Kaugel sellest, pigem on see väljakutse, kuidas teistes, veel kodustamata oludes hakkama saada sellega, mis enda turvalises keskkonnas nii loomulikult välja kukub. Väike ekstreemsport või mis;).

Igatahes olge valvel, sest 9. novembril seatakse Tallinnas Olümpia hotellis restorani Senso banketisaalis lauale enamasti Lõuna-Eesti väiketootjate toorainest, metsaandidest ja aiasaadustest ning Dorpati, Creppi, Truffe, Vilde ja Werneri kokkade poolt valmistatud road.

Tartu toidublogijatel oli võimalus käia eelluurel ja saada osa suurest orkestriproovist. Ehk siis ülekantud tähenduses harjutas ja viimistles igaüks oma etteastet seni eraldi, kuid täna õhtul toimus ühine proov. Ürituse idee on tutvustada Lõuna-Eestit, sealset toorainet ja sellest kokkupandud maitsemänge. Kõike ei taha ma kindlasti siin ära rääkida, mingi üllatusmoment peab ikkagi ka jääma, kuid suurima elamuse pakkus mulle Vilde lokaali rumeenlasest peakoka Nico Lontrase esiltletud pearoog. Tema roa ja selle valmistamiskäigu kirjeldus oli nii pikk, et lõppu jõudes jõudis algus juba ununeda. Küll jäi mällu kindlalt selline asi nagu kuusevõrsesiirup (mille hääldamisega sai ta lõpuks juba perfektselt hakkama:) ), mida ta kasutas peaaegu iga roa osa juures. Fantastiline, kuidas üks mitte-eesti-mees suutis oma maitsemängus kasutada siinset toorainet ja veel millise osavusega, keskendudes seejuures just mitte-tavapärasele.


Erinevate roogade vahele serveeriti kõrvitsa-tomatisorbetti ja ...

... astelpaju - Vana Tallinna sorbetti

Mida siis oodata on.
Õhtu avab otse loomulikult väike üllatus, mida ma ei saa siinkohal mõistagi välja lobiseda. Kui hing seest soojaks saadud (novembri algus võib juba päris külm olla), tasub nautida Ahto Kikase 3 tundi soolas olnud veist, tõeline eestimaine carpaccio, milles soolalihale sekundeerib ahvatlev jõhvikas ja aniisine fenkol.

Priit Palgi käe all saab Peipsi ahven endale selga mustast leivast ja meest kasuka, sinna juurde sügisest aedvilja ja sorbetti meenutav õrnroheline herne-kartulipüree. Taas põnev kombinatsioon veidi teistsuguses kuues, kui me muidu oleme harjunud.

Joel Ostrat & Jorma Riivald ei saanud muidu, kui hautasid BBQ ahjus valminud lamba veel puljongis üle, mängisid suhkru ja soolaga, said tumemusta supi, milles valget värvi annavad kruubid ja punast tomat. Ütlen ette, tulemus on tugevalt mehine ja võimas ning kindlasti tasub oodata supi juurde pakutavat köömne-tüümianinapsu.

Nico Lontras žongleerib väga osavalt vuti ja jõhvikatega, lisades igale poole kuusevõrsesiirupit ning tüümiani. Uskuge, see taldrik on tulvil täiuslikus tasakaalus maitsenaudinguid!

Õie Pritson & Joel Ostrat ühendasid armastatud õunakoogi kitsejuustuga, pakkudes sinna juurde astelpaju-õuna-keedukreemiga kastet ning efektiks kastankõrvitsast tšipsikese. Pildil olevaid imenunnusid purgikesi paraku Tallinna näha ei saa, sest Joel ei jaksanud neid Brüsselist niipalju ka kaasa tuua.

Õhtusöögi veinivaliku teeb Rein Kasela. Niipalju võin öelda, et lisaks ühisele testimisele hindas toitude-veinide kooskõla ka Vilde veinikeldri sommeljee Raivo Leesalu ja võrreldes algse valikuga võib tulla väikeseid muudatusi.

Ürdiviin köömnete ja tüümianiga

9. novembrini on veel aega, kuid sellegipoolest tasub kiirustada, sest õhtusöögil saab osaleda vaid 100 inimest. Piletid on müügil Olümpia hotellis kohapeal, aga võimalus on soetada need ka interneti teel siit.

Detail Nico Lontrase pearoast

Head Lõuna-Eesti nautimist!

Mahlane õunakook

2011-10-16T13:43:00.001+03:00

Vahelduseks üks täiesti rutiinivaba pühapäevane kook. Aeg-ajalt päikest näitaval puhkepäeval on muudki vahvat teha, nii et keerulisemate küpsetiste aeg tuleb ehk siis, kui õues on porine ja ligane, nii et vabatahtlikult ei taha ninagi välja pista. Nüüd aga tuleks sügisest võtta veel mis annab ja teha hoopis üks kiire koogike. Õunu ju on, nii et mõistagi tuleb sellest üks mahlane õunakook.

100 g võid
0,5 dl suhkrut
1 muna
1 dl hapukoort
2,5 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl vanillsuhkrut

õunu

2 muna
1 dl suhkrut
200 g ricottat
kardemonipulbrit

Taina jaoks vahusta pehme või suhkruga, lisa muna ja vahusta ühtlaseks. Lisa küpsetuspulbri ja vanillsuhkruga segatud jahu ning hapukoor ja sega korralikult läbi. Kata 24-cm lahtikäiva koogivormi põhi küpsetuspaberiga ja määri serv võiga. Suru tainas vormi põhjale ja paar sentimeetrit ka servale.
Viiluta õunad ja kata tainas ühtlase õunakihiga (ära väga paksult igaks juhuks pane, kuna nad ei pruugi sel juhul korralikult läbi küpseda).
Katte jaoks vahusta munad suhkruga kohevaks, sega juurde ricotta (mul oli seekord kitsepiimast valmistatud kraam) ja sisetunde järgi kardemonipulbrit (umbes lusikaotsatäis, muidu muutub kook liiga vängeks). Küpseta 200 kraadi juures umnes pool tundi või veidi rohkem, kuni õunad on pehmed ja kogu küpsetis kenasti valmis.Maitseb hästi leigest peast.

Vasikavaimustuses ebaküdooniatest

2011-10-12T07:46:00.002+03:00

Huvitaval kombel olen varem vaadanud ebaküdooniatest mööda, kohe päris kaugelt. Kellegi teise vaimustus või tähelepanujuhtimine neile sügisestele kollasetele viljadele on pannud seni vaid õlgu kehitama ja viisakusest naeratama. Nii pole meil aias ka kunagi ühtegi ebaküdooniapõõsast kasvanud! Aga nüüd juba tahaks ja kindlasti on selline mõte tulnud tänu toidublogija maniakaalsele huvile toidu vastu:).

Niisiis ebaküdoonia, mida oma hapuka maitse ja tervisele kasulike omaduste tõttu nimetatakse ka põhjamaa sidruniks. Muide, samal päeval, kui nakatatuna Koopatibi vaimustavast katsetusest ebaküdooniatega marssisin turule neid otsima, tõi mu armas onunaine Eda neid mulle terve suure kausitäie.

Olles vaimu ette valmistanud suurteks katsumusteks, ei tundunud viljade puhastamine üldsegi nii ennastületava ettevõtmisena. Seda küll, et isepäiseid seemneid kippus igale poole lendama ja väheke tooremate isendite poolitamine nõudis sutsu tugevamat noatööd. Aga kõik see on teostatav:). Vili tuleb pikuti neljaks lõigata, seejärel südamikuosa väikese terava noaga välja lõigata, allesjäänud viljaliha ära viilutada ja ... ongi teil sügisõhtu täidetud. Nii et kui teil igav juhtub olema, võtke ette kausitäis ebaküdooniaid ja elu on jälle lill:).

Aga mida nendega teha? Kõige traditsioonilisem viis on kahtlemata koos suhkruga purkipanek, mis on väga mugav ja lihtne two-in-one variant. Ühesõnaga, puhastatud ja viilutatud ebaküdooniad tuleb sama koguse suhkruga (näiteks 500 g puhastatud ebaküdooniaviile ja 500 g suhkrut) aeg-ajalt läbi segada, kuni viljadest eralduva mahla mõjul suhkur sulab. Seejärel tõsta segu purkidesse ja asetada külmkappi või heasse külma keldrisse. Sügisel, talvel ja kevadel hea võtta niisama turgutuseks või külmetuse puhul, aga sobib imehästi ka tee sisse. Ja otse loomulikult saab sellega kõikvõimalikke toite "vääristada". Erinevalt sidrunist on suhkrusiirupisel ebaküdoonial selline mõnus magusvürtsikas mekk man.

Järgmine tasand on sutsu keerulisemad hoidised. Näiteks see vaimustav päikeseloojanguoranž moos (või pigem marmelaad), mille retsepti leidsin A.Luigela raamatust "Hoidised". Tõeline hurmur niisama limpsimiseks, aga ka ideaalne kaaslane juustude juurde, samuti hommikuse röstsaia peale.

1 kg puhastatud ebaküdooniaid
1 kg puhastatud porgandeid
2 dl vett
300 g tavalist + 200 g moosisuhkrut
0,5 tl koriandriseemneid
0,5 tl riivitud muskaatpähklit

Pane viilutatud ebaküdooniad keedupotti koos 300 g suhkruga seisma, sega aeg-ajalt, kuni hakkab mahla eralduma. Keeda tasasemal tulel pehmeks. Teises kastrulis keeda viilutatud porgandid koos uhmerdatud koriandri ja veega samuti pehmeks. Ühenda mõlemad keedused, lase saumikseriga ühtlaseks massiks. Lisa moosisuhkur ja riivitud muskaatpähkel ning keeda umbes 5 minutit. Kui tarvis, riisu pealetulev vaht. Tõsta moos puhastesse kuumadesse purkidesse ja säilita jahedas.

Kolmas võimalus on kasutada hapukasmagusaid ebaküdooniatükke erinevate soolaste toitude juures maitserikastajatena. Tegin katseid nii kana- kui sealihaga ja tulemus jäi väga mõnus. Vähemalt kolm tundi ahjus küpsevale läbikasvanud seaküljele võib tavapärase sinepi-soola lisaks panna ka sortsukese ebaküdooniasiirupit, jälle uus õrn maitsenüanss juures.
Kana võib aga näiteks niimoodi teha: võta meelepäraseid kanatükke (poolkoivad, fileed, vms) ja pruunista kiiresti kuumas võis, seejärel aseta nad ahjuvormi, riputa peale soola, puista üle häbenemata moel tubli peotäie salveilehtedega, tõsta igale lihatükile sisetunde järgi siirupiseid ebaküdooniaviile ja vala kanale kergeks vanniks valget veini (umbes poole tahkema kraami kõrguseni või õige tsipake rohkem). Tõsta vorm ahju ja küpseta 200 kraadi juures pool tundi kuni tund, vahepeal lihatükke vedelikuga üle kastes, siis on liha mure ja suussulav.

Neljas ja viies ja ... võimalus on mõistagi ka, aga pean ma siis kõik kohe korraga ära rääkima;).

Ameerika lumi

2011-10-09T10:42:00.009+03:00

Ameerika lumi on punast, õigemini roosat värvi. Siiski, olen küll Ameerikas lund näinud, aga kindlasti mitte roosat. Miks ma üldse nii jaburat asja väitsin??? Aga sellepärast, et on üks magustoit - Ameerika lumi, mis on roosat värvi. Miks ta sellise nimega on, mina ei tea, vähemalt mitte veel.

Lugu sai alguse möödunud talvel, kui minu kolleeg I. korraldas soolaleivapeo ja otsustas letti, see tähendab lauale laduda tõelise perekonnaklassika. Selle klassika hulka kuulus ka üks veidi kummaline magustoit - Ameerika lumi. Ärge saage valesti aru, see maitses taevalikult hästi, mitte selles mõttes polnud tegemist "huvitava" roaga. Huvitavaks muutis selle desserdi asjaolu, et kust küll oli sihuke nimi võetud, pole enne kuulnud.

Tükk aega käisin ringi, murekorts laubal, kuni ühel kaunil päeval, mõni kuu tagasi, ostsin Mirja von Knorringi paar aastat tagasi ilmunud "Virtina kokaraamatu". Ja mida ma näen, seal kannab üks sellesama mõisavirtina Selma Mattilde Ariko magustoit sama nime. Vahemärkusena, et 20.saj alguse toiduretseptide ja -ideede leviku uurimisel on see raamat ülimalt suure ajaloolise ja kultuuriloolise tähendusega, aga kole halvasti toimetatud, õigemini lausa toimetamata, millest on tavalugejale mõeldes tegelikult hirmus kahju.

Lugu hakkas aga edasi hargnema. Kui ma oma armsast Jaan Koori kokaraamatust (1901) leidsin magustoidu "Gröönimaa lumi", läks asi juba põnevaks. Järjekordse vahemärkusena, et Koori raamatu 1888.a esmatrükis seda retsepti veel polnud (NB! digiteeritud raamat on kättesaadav Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis).

Väike kokkuvõte ehk minupoolne versioon selle retsepti käekäigust. Tegemist on magustoiduga, mille erinevad variatsioonid sisaldavad kindlasti hapukat želatiiniga tehtavat tarretist ja mis oma valmistamispõhimõttelt sarnaneb vahustatud tarretisega, oluline on selle juures roosakas värvitoon. Ärme unusta, et Selma Mattilde Ariko õppis Tartus majapidamise ja keedukursusel 1907/1908, mille teises osas õpetati ka peenemaid roogi valmistama. Selleks ajaks oli ju ilmunud juba õige mitu eestikeelset kokaraamatut, nii algupäraselt eesti keeles, kui saksa või rootsi keelest tõlgituna, lisaks siis kokakoolis omandatud teadmised, kindlasti ka erinevatest mõisatest, kus ta töötas, saadud ideed ja retseptid. Oma retseptivihikusse koondas ta ju oma igapäevased ja lemmikretseptid, lisaks ka midagi uut ja põnevat, kuna paistis tegemist olevat väga kohusetundliku, kaasaegse mõtlemise ja oma tööd armastava inimesega.
Ma olen eelmise vabariigi aegseid ajakirju lapates sattunud ka sedatüüpi magustoiduretsepti lugema, aga kindlasti ei kandnud see nii uhket nime.
Kuidas ja miks hakkas I. Tartu vanaema umbes 1970-ndatel tegema sama nimega magustoitu, kuigi mõnevõrra teise valmistuspõhimõttega, jääbki meil paraku teadmata. Nende kodus olevat see olnud eriline dessert, kuna vanaema polevat olnud suur magustoidumeister, nii et kui Ameerika lund pakuti, oli pidupäev:). Lappasin huvi pärast läbi hunniku nõukaaegseid kokaraamatuid, niisuguse ülesehitusega magustoitu ma sealt igatahes küll ei leidnud, küll aga olid kirjas erinevad vahustatud tarretised..

Retsepist lähemalt. Jaan Koori Gröönimaa lume jaoks tuleb punased ja valged želatiinilehed sulatada, segada läbi tugevasti vahustatud munavalgete, suhkru, natukese moosi ja rummiga ning valada vormidesse tarduma. Serveerida tuli seda rooga sidrunimaitselise siirupiga. Proua Ariko õpetus on ilma munavalgeteta ja sarnaneb vahustatud tarretise põhimõttele: valged ja punased želatiinilehed tuleb koos riivitud sidrunikoorega sulatada, lisada külm vesi ja sidrunimahl ning kloppida vahtu, seejärel tõsta vormidesse lõplikult tarduma.
I. vanaema retsept on aga rohkem tunde järgi, kus punast värvi annab hapu jõhvikamahl, vahu osa täidab hoopiski vahukoor ja tulemus peab jääma veidike tükiline, mitte nii ühtlane nagu eelmistes retseptides.

Järgneb siis minu versioon I. vanaema omast. Spikriks võtsin möödunudaastase mälestuse ja hapu-magusa vahekorraks isikliku maitse-eelistuse.

300 g jõhvikaid
4 dl vett
2 dl suhkrut
7-8 želatiinilehte

4 dl vahukoort
3-4 sl suhkrut

Lase jõhvikad koos veega saumikeri abil ühtlaseks, suru läbi peene sõela seemned ja kestad välja. Kuumuta jõhvikamahl keemiseni, lisa suhkur ja sega, kuni see on lahustunud ja tõsta jahtuma. Paisuta želatiinilehed külmas vees, pigista kuivaks ja sulata veel soojas jõhvikamahlas, lase maha jahtuda ja külmkapis korralikult läbi tarduda. Vahusta rõõsk koor suhkruga, lisa lusikaga või tavalise mikseri abil kergelt purustatud tarretisemass (peab jääma nähtavalt tükiline), sega läbi ja tõsta veelkord jahedasse tahenema.

P.S. Kui kellelgi on mälestusi sellenimelise magustoiduga või on midagi kuulnud sellest, olen väga tänulik info eest.

Kõrvitsarisoto Heston Blumenthaliliku vimkaga

2011-10-07T08:00:00.001+03:00

Vahel jagatakse mullle ülesandeid, vihjamisi. Seekordne vihje pärines mu mõnda aega Londonis resideeruvalt sõbrannalt, kes jättis mulle oma korraks-Tallinnas-käigul purgi imelist soola koos ühe ajakirjaga. Sellest viimasest aga edaspidi, kuigi vihjeks saab olema samuti Heston Blumenthal.

Kui mõni inimene on geniaalne, siis nii see ka on. Sellest hoolimata ühte ma ütlen: kui teist keegi peaks võtma ette mingi roa selle briti kuulsuse kokaraamatust või tema saadetest, siis olge hea, saatke kogu pere vähemalt nädalaks kodust minema, andke lemmikloomad kasvõi turvakodusse, eemaldage uksekell ja ärge pöörake tähelepanu ummistuvale postkastile. Teie käikudest kolmnurgas pliit-kraanikauss-külmkapp kujuneb hästi poleerima löödud rada, lisaks kulub ohtralt vett, seepi ja elektrit, ainsa boonusena aga mitte eriti prügikotte.
See õpetus oli räägitud igaks juhuks, et ei oleks pärast kedagi süüdistada.Kui te olete proovinud midagi selle superkoka retseptivaramust, siis te noogutate praegu mõistvalt kaasa.

Ajakirja manu minekuks tegin veidike eelsoojendust, ühendades sügisese kõrvitsarisoto Heston from Waitrose sarja kuuluva tammesuitsuse soolaga. Tegemist on siis meresoolalaastukestega, millele on antud tugevalt suitsune aroom ja seeläbi tammine-suitsune mekk. Toitudele annab see juurde sügavust, veidi põnevat lisamaitset ja sobib justkui valatult juba pimedaks ning rõskeks muutuvatesse sügisõhtutesse.

50 g võid
1 suur sibul
2 küüslauguküünt
250 g risotoriisi
2 sl seesamiseemneid
300 g puhastatud kõrvitsat
1 dl valget veini
umbes 0,75 l aedvilja- või kanapuljongit
suitsutatud soola
100 g head juustu (laagerdunud gouda, parmesan, jne)
hakitud peterselli

Sulata või kastruli põhjas, lisa hakitud sibul ja prae mõni minut, kuni sibul muutub kergelt klaasjaks. Lisa ka hakitud küüslauguküüned, prae veel veidike. Vala juurde riis ja seesamiseemned, prae ka need läbi, kuni riisiterad hakkavad natuke läbi kumama. Nüüd on paras aeg segada juurde jämedalt riivitud kõrvits, kuumutada taas koos läbi, valada juurde vein ja lasta läbi keeda. Seejärel tuleb hakata kulbihaaval puljongit lisama, kuni iga vedelikuports on riisisse imendunud. Aega kulub selleks kõigeks umbes poole tunni jagu, ehk et riis ei tohi päris pudruks muutuda. Seda tuleb ennetada ja reserveerida keemisajast mõni minut juustule. Ehk siis riivi juust ja sega peaaegu valmis risoto hulka, lisa ka maitse järgi suitsuse mekiga soola (selle puudumisel ei tule maailmalõppu, kõlbab ka tavaline sool, kui seda üldse vaja läheb), lase pliidiserval veel mõni minut tõmmata ja serveeri hakitud peterselli ja juustulaastudega.

Kohe parem tunne tuli:)

Sametised pirnimoosid

2011-10-04T08:47:00.001+03:00

Just nii võiks iseloomustada magusatest ja mahlastest pirnidest valmistatud moose. Pirnid kuuluvad mu lemmikpuuviljade top 3 hulka, mis tähendab, et kui suvisel ajal õnnestub kellegi toreda inimese käest saada ämbritäis pirne, tunnen ennast justkui õnnesärgis sündinuna. Meie aias pirnipuid kahjuks pole, mõne aasta tagune üritus lõppede jänkude võiduga ja uut ei ole veel julenud välja valida. Aga kevadel tuleb see hetk kindla peale, ega siis nii lihtsalt saa neile puunärijatele ka alla anda.

Esimese ämbritäie sain sel aastal täiesti kogemata, kui oli plaan onunaise Edaga nende poolt edasi pohlametsa siirduda. Plaani rikkus ära vihm, nii et mätta otsas küürutamise asemel suunas Eda mind sujuvalt oma pirnipuude alla. Oi milline rõõm! Kuna varased pirnid (nagu õunadki)on hästi õrnakesed ja kipuvad kiiresti riknema, säilitamiseks need ei sobi, siis läks suuremaks moosivaaritamiseks. Mmmm, kui mõnus:).

Kui kaneeliga pirnimoos on selline talvine pai, kus kerid jalad teki sisse ja süda ihkab midagi soojendavat, siis pohlamoos meenutab pigem sametiselt sumedat augustiööd, mil tähed laiutasid üle taeva ning linnutee sirutas ennast pea kohal. Ilus ju;).

Pirnimoos sidruni ja kaneeliga

Pirnimoos sidruni ja kaneeliga

1 kg puhastatud pirne
1 dl vett
1 sidruni koor
1 kaneelikang
250 g Dansukkeri 1+3 moosisuhkrut

Tükelda pirnid ja pane vähese veega keema, lisa ka kaneelikang ja riivitud sidrunikoor. Hauta tasasemal tulel, kuni pirnid on pehmed. Eriti ühtlase ja siidise tulemuse nimel lase mass saumikseriga ühtlaseks. Lisa nüüd suhkur, keeda mõni minut, vajadusel riisu vaht ning tõsta moos ettevalmistatud kuumadesse purkidesse.

Sametine pohlamoos õunte ja pirnidega

Sametine pohlamoos

0,5 kg pohli
0,5 kg tükeldatud õunu
0,5 kg tükeldatud pirne
2 dl vett
450 g moosisuhkrut
1 tl vanillsuhkrut

Pane marjad ja puuviljad koos veega keema, eemalda vahepeal vaht. Kui kogu kraam on pehme, purusta keedus saumikseriga hästi ühtlaseks ja peeneks massiks. Lisa nüüd suhkur ja keeda moosi umbes 5 minutit, vajadusel riisu tekkiv vaht. Tõsta pott tulelt, maitsesta moos vanillsuhkruga ning tõsta kuumadesse purkidesse.

Kõrvitsasupp läätsedega

2011-10-02T13:10:00.000+03:00

Tuleb tunnistada sügise jõudmist sinnamaale, kus suvikõrvitsad asenduvad toidulaual säilituskõrvitsaga. Ütlen ausalt, harilik kodune tsipa koreda viljalihaga kõrvits, millest valmistavad enamvähem kõik kodanikud, kes on pidanud kordki selle viljaga silmitsi seisma, nelgi ja äädikaga marineeritud kõrvitsakuubikuid, ei ole mind eriti kunagi veennud selle köögivilja headusest. Nojah, viimastel aastatel ehk siiski, kuigi pigem on see äraproovimistuhin kui jäädav liit. Küll aga omab hoopis teistsugust mõju alles mõned aastad tagasi avastatud muskaatkõrvits - tihke, tumekollane, küpsedes kergelt jahune. Hoopis teine tera:).

Nii avaski minu selleaastase kõrvitsahooaja üks tummine supp, mis petab isegi natuke ära. Sööjad arvasid nimelt, et tegemist on kartulisupiga:).

25 g võid
punt salveilehti (12-14 keskmist lehte on paras)
1 suur sibul
0,5-1 tšillikaun
500 g puhastatud muskaatkõrvitsat
1,2-1,5 l kanapuljongit
1 dl läätsi

Sulata potipõhjas või ja prae salveilehti, kuni need hakkavad värvi muutma. Lisa hakitud sibul ja tšillipipar ning prae veel, kuni sibul muutub klaasjaks. Vala juurde suupäraseks tükeldatud kõrvitsakuubikud, prae veel mõni minut. Kalla juurde puljong (vedeliku hulk sõltub, kui vedelat või paksu suppi keegi armastab) ja keeda, kuni kõrvits pehmeneb. Lisa nüüd läätsed ja keeda, kuni ka need on pehmed. Märkusena, et supi värvus oleneb sellest, mis värvi läätsi kasutad. Kontrolli maitset, lisa vajadusel soola.
Naudi koos kauni ja värvilise sügisega:).

Peeditort

2011-09-28T07:50:00.000+03:00

Sügis tekitab köögis turvalise tunde, kõike on ju palju. Kevad on selline oh ja ah aastaaeg, iga rohelist karva liblekest tahaks imetleda ning potti pista, suvel tahaks lihtsalt olla ning vahel üldse mitte varvast liigutada, talvel liiguvad jalad iseenesest vaid külmkapi ja ahju vahet. Aga sügisel? Hee, mitte ükski uus roheline libleke ei pane südant kiiremini lööma, sest on tekkinud mõnulev küllastunud tunne. Ja mis peamine - sisemine rahu. Sa ju tead, et varsti tuleb valge kaamos ja selle eest ei page kuhugi. Vahemärkusena, et meie kass muutub juba iga päevaga ümaramaks ja karv kohevamaks, ilmselge märk veelgi külmemast talvest kui mullu.

Noh ja kuidas sa siis jätad selle külluse kasutamata. Punapeedid, mis on nii magusad ja mahlased, kohe kutsuvad endaga eksperimenteerima. Ja kui ei ütle, siis ei saa keegi pihta, et juurikad on koogi sisse aetud. Ja kui saavadki, ei usu sellegipoolest:).

200 g võid
1,5 dl suhkrut
4 muna
3 dl jahu
1 tl kaneeli
1,5 tl küpsetuspulbrit
3 dl riivitud toorest peeti
50 g hakitud kreeka pähkleid

2 dl vahukoort
1-2 sl suhkrut
150 g toorjuustu
3 sl jõhvika- või pohlamoosi

Vahusta või suhkruga, lisa edasi vahustades ükshaaval munad. Kalla juurde omavahel segatud kuivained, peene riiviga riivitud punapeet (vajadusel kätega kuivemaks pigistatud) ja hakitud pähklid. Sega ühtlaseks tainaks, vala võiga määritud 24-cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi ning küpseta 200 kraadi juures umbes 40 minutit. Kõrbemisohu puhul võid küpsemise lõpupoole katta vormi pealt fooliumiga. Valmis kook võta ahjust, jahuta restil maha ja lõika horisontaalselt kaheks kettaks.
Kreemi jaoks vahusta koor suhkuga, mikserda juurde toorjuust. 1/3 kreemist tõsta teise kaussi ja sega jõhvika- või pohlamoosiga. Tõsta üks tordiketas serveerimisalusele, laota sinna peale jõhvikamoosiga kreem, tõsta teine ketas peale ja kata pealt ning külgedelt ülejäänud kreemiga. Kõige parem oleks, kui kook saaks üleöö jahedas seista, et maitsed ühtlustuksid.
Serveerimisel puista kaunistamiseks peale samu marju, millest oli tehtud täidisesse minev moos. Mõned melissilehed ei teeks ka paha.

Kitseke pärlivannis

2011-09-26T00:18:00.004+03:00

Kui mõni aeg tagasi tekkis võimalus kodukitse liha osta, ei kiljunud ma esimesel hetkel üldsegi vaimustusest. Olin päris nõutu, ei teadnud isegi, kumba poolt valida. Noh et kas jee-jeeee või mh-mh-mhhhh. Kits piimaandjana oleks mind märksa rohkem inspireerinud, kuid liha ... Õigupoolest ei tulnud pähe ainsatki revolutsioonilist ideed. Kui aga kuulutati välja demokraatlik lihajagamisvoor ehk et iga soovija saab valiku erinevatest tükkidest, hakkasid mul siiski sibajad jooksma. Tahaks ka - tahaks ka, üllatust noh!

Kui lapata eestikeelseid kokaraamatuid, siis kodukitse jaoks trükimusta eriti ei jagu. S. Masso ja O. Relve "Lihatoidud" (1976) toob välja küll peatüki lamba- ja kitselihatoitudest, kuid kõik pealkirjad räägivad üksnes lambast. Ja nii ka mujal. Juba tekkis väike kahtlus, kas ma ikka tegin õigesti. Lihapakkuja L. seletas küll, et see õpetus, mis käib lamba kohta, kehtib ka kitsele, kuid ikka tahtnuks midagi ka üle lugeda.

Onunaise kitsetall, kes kepsutab jätkuvalt rohelisel karjamaal, stressivabalt:).

Tegelikult on nii, et kaasajal on kitsepidamine taas tõusuteel, minu meelest kohati lausa moeasi. Isegi mu lugupeetud ema tahtis vahepeal endale kitse võtta:). Aliise Moora ütleb oma raamatus "Eesti talurahva vanem toit", et 18. sajandil peeti kitsi väga laialt, kuna kits oli vähenõudlik. Kitsepiima tarvitati toiduks, seda ka hapendati, liha soolati ja suitsutati või kuivatati. Mida aeg edasi, seda enam söödi sealiha ning kits jäi tahaplaanile, 19. sajandil peeti neid juba märksa vähem. Taludes, kus vaid üks siga saadi talveks ära teha, tapeti suve lõpus ka kits. Olevat öeldud, et hiljemalt lauritsapäevaks (10. august) pidid sokud olema tapetud, sest pärast hakkavat sokuliha haisema.

Minu mõte rändas noore kitse käntsakaid silmitsedes ahjuroogade poole ja millegipärast tundusid pärlsibulad kitsele need õiged kaaslased olema. Alati võib ahjuvormi liha juurde porgandeid ka laduda, aga ehk mõni teine kord.

1 kg kondiga kitseliha
1 väiksem purk pärlsibulaid
soola
tšilliga maitseainesegu või pool tšillikauna
kimp värsket tüümiani
1 tl koriandriseemneid
1 tl mett
2 sl pardirasva
2 dl valget veini
(1 dl vett või puljongit)
1 sl võid + 1 sl jahu

Haki tüümian, uhmerda koriandriseemned ja sega teiste maitseainete ja soolaga. Mudi lihatükke käte vahel, et kõik maitsed koos meega saaks lihasse kantud, lisa nõrutatud pärlsibulad ning jäta kaetult külmkappi üleöö seisma.
Järgmisel päeval või umbes 24 tunni pärast pane ahjuvormi põhja veidike pardirasva, laota lihatükid koos pärlsibulatega kenasti laiali, vala peale vein (kasutasin "Põltsamaa Kuldset" ja väga mõnus sai) ja küpseta kaanega ahjupotis algul 200 kraadi juures 30 minutit, seejärel 150 kraadi juures niikaua, kuni liha on pehme. Mida kauem küpseb, seda muredamaks liha muutub. Vahepeal võib lihatükke keerata, et kõik ühtlaselt maitsestuks ja küpseks, samuti tuleb kontrollida, kas vedelikku on piisavalt.
Kui liha on valmis, kurna vormipõhjas olev vedelik väikesesse kastrulisse, lisa paksendamiseks pehmest võist ja jahust mätsitud pallike ning keeda, kuni kaste muutub tummisemaks, kontrolli maitset, vajadusel lisa soola. Vala tagasi lihale ja serveeri kas keedukartulite või pastaga (näiteks tagliatellega).

Aitäh veelkord L.-le!

Sai, sai ja veelkord sai

2011-09-21T23:04:00.005+03:00

Juttu tuleb nimisõnast "sai", mitte tegusõnast "saama". Ja päris pikalt:).

Ise ma söön valget saia suhteliselt vähe, vahel röstsaia või siis, kui seda on tarvis näiteks supi või salati juurde krutoonideks teha. Aga häda ajab kõige vihasemagi härja kaevu ehk siis kolm erinevat saiategu sai ette võetud väga erinevatel, kuid piisavalt mõjuvatel põhjustel - suur uudishimu õllega tehtava saiataina vastu, kodutehtud soolalõhe sai valmis, aga saia netu ja poodi ei viitsinud minna ning lõpuks lihtsalt seepärast, et tomaticani juurde tundus isetehtud sai sobivat kõige enam.
Kõigest järjekorras.

Õllesai

Kui sattusin ükskord lugema retsepti, milles vee või piima asemel pandi pärmitainasse vedelikuna hoopis õlut, jäi see mind täielikult kummitama. Mõistagi tuli see läbi proovida.
Sai kerkis väga hästi, kohe ahjulakke välja:). Võluv tüümainimekk koos minu lemmikute - seesamiseemnetega jättis suurepärase mulje, lisaks püsis sai mitu päeva pehmena. Mõnele ei sobi ehk kergelt hapukas maitse, kuid seda saab parandada väga lihtsalt - sidrun tuleb lihtsalt välja jätta.
Nii et teeks teine kordki.

Retsept pärineb veidike kohandatud kujul ajakirjast Toit & Trend, juuli-august 2011.

5 dl pastöriseerimata õlut (Weissbier)
25 g pärmi
2 sl vahtrasiirupit või mett
1 tl soola
(0,5 sidruni mahl ja riivitud koor)
punt värsket tüümiani
1 dl maisijahu
1 dl kaerahelbeid
0,5 dl seesamiseemneid
10 dl jahu
5 sl oliiviõli

Soojenda õlut veidi, kuni ta on soe, aga mitte kuum. Lahusta pärm õlles, lisa magusaine, sool, sidrunimahl- ja koor ning peeneks hakitud tüümian. Vala juurde kuivained ja sega tugeva lusikaga tainaks. Lõpuks lisa oliiviõli ning sõtku pehmeks tainaks. Kata kauss toidukile või rätikuga ja jäta sooja kohta kerkima. Umbes tunni aja pärast sõtku kahekordseks kerkinud tainas esimest korda alla, veel poole tunni pärast teist korda.
Jaota tainas kahe võitatud või küpsetuspaberiga vooderdatud keeksivormi vahel, silu märjaks tehtud käega pealt ühtlaseks ja lase veelkord vähemalt pool tundi kerkida.
Küpseta 200 kraadi juures umbes 30-35 minutit, kuni saiad on korralikult läbi küpsenud. Võta vormid ahjust, kummuta saiad restile, kata niiske rätikuga ja jäta jahtuma.
Suurte saiade asemel võib teha väikeseid kukleid muffini- vm vormides. Toredaks vahelduseks tavalise saiakääru asemel.

Lihtne sai seesamiseemnetega

Mida teha, kui saia kodus pole? Variant a: poodi minna, variant b: ise saia küpsetama asuda. Kuna kohe mitte ei viitsinud poodi sõita, aga saia oli hädasti tarvis, tuli valida teine variant. Saia viiludeks lõikamiseni kulus mõistagi märksa rohkem aega, kui paar kilti edasi ja paar tagasi, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Retsept pärineb selle aasta septembrikuisest GoodFoodist.

3 dl vett
20 g pärmi
2 tl suhkrut
1 tl soola
500 g jahu
25 g võid
seesamiseemneid

Lahusta pärm käesoojas vees koos suhkru ja soolaga. Lisa jahu ja sega korralikult puulusikaga läbi. Lõpuks pane juurde ka pehme või ning klopi veel.
Tõsta kauss sooja kohta, kata pealt rätiku või toidukilega ja lase tunnike kerkida. Seejärel sõtku uuesti alla ja lase veel umbes pool tundi kerkida. Vala tainas võitatud või küpsetuspaberiga kaetud keeksivormi, silu märja käega pealt ühtlaseks ja puista peale seesamiseemneid (võid ka muid seemneid kasutada). Lase vähemalt pool tundi veel kerkida ja küpseta 200 kraadi juures 30 minutit, kuni sai on korralikult läbi küpsenud.
Tõsta vormist välja restile ja lase niiske rätiku all jahtuda.

Maisisai ja tomatican

Kõik algas tomaticanist, mille kohta leidsin vihje siit. Ja tõesti, nii lihtne see ongi, tomatican on Tšiilist pärit, kuid ka Argentiinas levinud sibula, küüslaugu, tomatite ja maisiga munapuder. Hirmus lihtne, aga tegelikult hullult hea, eksju.
Kuna Cristina retseptis ei olnud maisi, lisasin selle hoopis saiatainale. Mul on jätkuvalt posttraumaatiline seisund toidus leiduva maisi suhtes, isegi kui see on pärit oma peenralt. Ja kes on selles süüdi, Eesti Õhk oma konservmaisist imalate salatitega, mis ei taha isegi hea mitu aastat hiljem meelest minna. Nonii, kui see isiklik probleem kõrvale jätta, siis tuleks tomatican teha ikka koos maisiga ja küpsetada kohev sai sinna juurde. Ainult minusugused topivad maisiterad saia sisse:).

Saiaretseptiks kõlbab suurepäraselt eelmine retsept, ainult taina valmistamise ajal võib sinna lisada ühelt tõlvikult maharoogitud terad (soovi korral võib need enne veidi peenemaks hakkida või purustada).

Tomaticani jaoks aga:

2 sl toiduõli
2 sibulat
4 küüslauguküünt
3 suurt lihatomatit (näiteks "Härjasüda", vms)
6 muna
soola
meelepärast pipra- või tšillipiprasegu
hakitud tilli

Haki sibul ja prae õlis keskmisel kuumusel klaasjaks. Lisa ka hakitud küüslauk ning kooritud ja väikesteks kuubikuteks lõigatud tomatid (tomatiseemned tuleks ka eemaldada). Prae veel mõni minut, kuni tomat on korralikult läbi kuumenenud, aga ei tohi muutuda pudruks. Klopi munad soola ja pipraga lahti, vala tomatisegule ja lase aeg-ajalt massi läbi segades ära hüübida. Vahepeal saad veel maitset korrigeerida.
Puista peale hakitud tilli ja serveeri koos saiaga toekaks hommikueineks, väikeseks vahepalaks või võta vahelduseks piknikule kaasa.

Ploomikook ja kogujad

2011-09-19T00:49:00.006+03:00

Mälestus eelmisest Eesti Rahva Muuseumi majast

Eile Raadil aset leidnud kaunis pühapäevaüritus kutsus mõtisklema kogumise teemal. Ehk et nii maakonnamuuseumid kui Eesti Rahva Muuseum ise tõid oma fondidest vahvaid asju välja, ikka koos nende juurde kuuluvate lugudega, aga lauade taha võisid end sättida ka niiöelda tavalised inimesed, kellele meeldib erinevad asju kollektsioneerida. Kogu ei pea ju suur olema, kuid kogu omanikule on see kindlasti põnev tegevus ja hobi.

Kui meid, toidublogijaid, kutsuti ka sellele ettevõtmisele osalema enda kogutud maitsetega, käis mul peast läbi erinevaid mõtteid. Kas jääda etnograafiliste toitude juurde, mõelda midagi enda lapsepõlvest, otsida maitseid tänapäevast või ülistada kaunivärvilist aastaaega. Nii jõudsidki minu maitsed sügisesse. Kuna lettide taga ei jäänudki mahti pakutud toitude tagamaid selgitada, siis teen seda nüüd mõne sõnaga siin. Tsukiini-tomatipirukas kannab endas suvelõpu soojust, justkui öeldes, kui mahlakas on see aastaaeg. Ploomikook ütleb, et see mõrkjasmagus puuvili koos pehme kodukanamunadest kollase padja sees on nagu väike pai iseendale. Purgike kollakasoranži õuna-saialille-sidrunimoosi lubab isegi kübeke tervist juurde anda. Lambamaksapasteet kodutehtud rukkileival tähendab minu jaoks sügis-talvist hooaega, mil tugev võileib aitab külma ja rõskuse eest põgeneda. Need on maitsed, mis ülistavad praegust kolla-puna-rohelisekirjut septembrit koos päikese, vihmasagarate ja isegi erksa vikerkaarega.
Ajalookroonikate jaoks, et seitsme osaleja kohta oli meil 20 erinevat toodet, sh 13 magusat ja 7 soolast. Martiina luges kokku:).

Mis etnograafiasse puutub, siis selga panin küll ausa Äksi triibuga täisvillase seeliku. Seelikukanga kudus mulle aastal 1990 Elli Kalman, ise õmblesin valmis ja ta kuulub minu Laiuse veidike liba-komplekti, sest Laiuse kihelkonnal on küll enda tumesinise ja roosakaslillaga seelikutriip, kuid Helmi Kurrik oma 1938.a raamatus lubab Laiuse kihelkonna riietena kanda valge niidiga tikandiga särgi juurde ka Äksi seelikut. Oleksin 1990.a lasknud kududa kohe õige Laiuse triibuga seeliku, kuid millegipärast jäi ta tookord muuseumis nägemata. Eks ta ükskord tuleb ka:).

Aga menüütahvel pärines mu esivanemate varasalvest. Kulunud, nurk katki, aga aus ja ilus tsaariaegne "koolivihik". Ikka parem kui naabrite, Palamuse O. Lutsu Kihelkonnamuuseumi poolt jäti harjutamiseks pakutud Saksa päritolu tahvlike (koos Austria krihvliga:)).

Ploomikook viimast lihvi saamas

Nüüd aga ploomikoogist, mis jõudis Raadile alles ahjusoojana. Muide, see kook maitsebki kõige paremini leigelt, nii et see oli täpselt niiviisi planeeritud:).

75 g võid
1 dl suhkrut
1 muna
2 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 dl hapukoort

1 dl vahukoort
2 sl suhkrut
2-3 munakollast (oleneb munade suurusest)
veidike kardemoni
50 g martsipani
50 g mandlilaaste

ploome

Taina jaoks vahusta pehme toasoe või suhkruga, lisa muna ja vahusta ühtlaseks. Lisa küpsetuspulbriga segatud jahu ja hapukoor ning sega ühtlaseks tainaks. Etteruttavalt, et tainas jääb kaunis pehme.
Pese ploomid, poolita lapiti ja eemalda kivid.
Katte jaoks vahusta koor koos suhkruga üsna tugevaks vahuks, lisa munakollased ja mikserda veel umbes 10 sekundit. Pane juurde maitse järgi kardemoni (umbes 1/4 tl on täiesti piisav, võib isegi vähem panna), seejärel külmkapis hoitud ja riivitud matsipan ning mandlilaastud. Sega ühtlaseks.
Suru tainas võitatud 24-cm lahtikäiva koogivormi põhjale ja paari cm kõrguselt ka servale. Kuna tainas on pehme, on teda jahuse lusikaga lihtsam laiali lükata. Jaga peale poolikud ploomid, lõikepool üleval. Lõpuks vala peale kate ning küpseta algul 200 kraadi juures 20 minutit ja seejärel 175 kraadi juures veel 20-25 minutit, kuni kooresegu on hüübinud. Küpsetusaeg võib ka veidike pikemaks venida, oleneb ploomide mahlasusest.
Naudi samal päeval.

Lõpetuseks midagi klišeelikku ka ehk et oli tore sügispäev:).

Tomatisupp lambalihapallidega

2011-09-15T07:58:00.002+03:00

Vihm ja tugev tuul ihkavad enda seltsi juba tummisemat suutäit. Eilne käik ragisevate puudega seenemetsa tõestas, et Katia mõju ulatub isegi sinna. Teele mahalangenud kuused näitasid siiski pigem lollust, mis juhtub siis, kui kas tahetakse või kästakse alles jätta üksikud puud. Kuusk on hirmus õrn, olles oma juurtega kinnitunud vaid õhukesse mulda ja sedagi pigem horisontaalselt kui vertikaalselt. Kui nüüd kuuske või kuuski ümbritsev ja kaitsev muu mets maha võetakse, jääb see õnnetu alasti kistud puu tugeva tuule meelevalda. Mõistagi võib juhtuda see, mis juhtuda võib ning õnn, kui ükski inimene või hoone kannatada ei saa.

Saabuvad sügistormid tuletavad meelde, et tomat ja lammas on äraütlemata suured sõbrad, eriti kui kampa löövad sibul-küüslauk ning meeliülendav koriander. Ehh...

1 kg puhastatud tomateid
2 + 2 sl toiduõli
1 suurem sibul
3 küüslauguküünt
1 l vett
peotäis niitnuudleid, vm väikesemõõdulist pastat
soola
1 tl suhkrut
1 tl koriandriseemneid
hakitud peterselli

300 g lambahakkliha
1 muna
2 sl jahu
soola
pipart

Koori tomatid ja eemalda südamikud, nii et algul võiks neid vilju olla veidike üle kilo. Viiluta sibul ja pane keskmisel kuumusel kastruli põhja 2 sl õli sisse praadima. Kui sibul on juba klaasjaks muutunud ja servadest kergelt pruunikas, lisa ka hakitud küüslauk, prae veel veidi. Nüüd pane juurde tükeldatud tomatid ja vesi, lase keema ja lase tomatisegul vähemalt pool tundi podiseda. Maitsesta nüüd soola ja suhkruga ning puista juurde uhmerdatud koriander (võid kasutada ka jahvatatud koriandripulbrit). Kui sulle meeldivad tomatitükid, lase supipõhjal veel 10 minutit haududa, kui mitte, lase saumikseriga supp ühtlaseks ning keeda veel mõni minut.
Kui panid supipõhja algul keema, oli paras aeg alustada ka lihapallidega. Sega hakkliha teiste ainetega ühtlaseks tainaks. Vormi märja teelusika abil väikesed pallikesed ja prae neid õlisel pannil mõlemalt poolt kuni on kenasti pruunid ja läbi küpsenud. Tõsta taldrikule.
Kui tomatiosa on valmis, lisa niitnuudlid või muud meelepärased väikesemõõdulised pastatooted ja keeda pakendil nõutud minutid. Tõsta supisse ka lihapallid, et nad jõuaks uuesti piisavalt läbi kuumeneda.
Serveerimisel puista supile hakitud peterselli.

Pop-up muuseum Raadil - 18.septembril

2011-09-12T07:52:00.003+03:00

Nii nagu aasta alguses kirjutati, muutuvad sel aastal eriti popiks kõikvõimalikud spontaansed kokkutulemised. Toidublogarditega oleme sellise pop-up kohviku õhustikku juba nuusutada saanud, nüüd võtavad sama asja ette ka muuseumiinimesed. Kus siis ikka mujal kui Raadil lüüakse pühapäeval 18. septembril üles tõeline Eesti rahva muuseum. Harukordne võimalus tuua endale kallis ese ka teistele vaatamiseks välja.

Eks me kõik ole kogujad, kes kogub asju, kes kogub mõtteid, kes kogub veel midagi muud, mida võib-olla ei oska nimetadagi. Kasvõi pilvi võib koguda. Kogumisest järgmine etapp on aga muuseum, seda saavad endale lubada vaid vähesed.

Asju 20. saj I poolest, sh vabatahtlikust tuletõrjujast vanaisa varustust

See oli umbes põhikooli lõpus, kuid tahtsin endale ka muuseumi teha. Meil oli sauna otsas tuba, kuhu kavandasin oma tulevase ekspositsiooni. Seda küll vaid mõtetes, kuna muuseum ei teki üleöö ja enne tuleb hulga eeltööd teha. Muuseumisse pidid minema meie talust pärit vanad esemed, fotod, dokumendid ja muu säärane. Teadsin, et arvestada tuleb kahe olulise asjaga - asjade nimestik (= tulmeraamat) ja esemete korrektne säilitamine. Niisiis otsustasin suuremad asjad eelnevalt kastidesse pakkida, iga asi mõistagi kõigepealt eraldi paberisse, seejärel suuremasse kasti ja lõpuks kast ka veel paberisse. Otse loomulikult sai igale asjale ka number peale kleebitud ja vastavast vihikust läbi kantud, kastis olevate asjade nimekiri sai kirjutatud isegi kasti ümbrispaberile. Hoolikalt kokkupakitud kastid tõstsime aidas ülemistele riiulitele, kuhu nad jäid ligi kümneks aastaks. Vahepeal voolas hulk vett merre, elu läks edasi, lapselik muuseumimõte tundus tagantjärele mõeldes suisa muigamaajav, kuni tuli tahtmine vaadata oma toonast näputööd. Juhtunud oli aga see, et hiired pistsid nahka kogu pakkepaberi nii kastides sees kui väljas, ühte kasti oli tehtud isegi pesa. Nii ei jäänudki muud üle, kui kogu see krempel lahti võtta, osad asjad ümber pakkida, osad niisama lahtiselt jätta. Aga ilus oli see tookordne mõte ikkagi:).

Pühapäeval toimuvasse ühepäevamuuseumi kutsuti osalema ka toidublogijad. Ka meie kogume, seda küll enamasti maitsete näol, aga lisaks maitsele ja lõhnale kogume oma mälestusi ka toidunõudest. On see siis ülev tunne süüa mälestusväärselt vanalt taldrikult või püüda meenutada üht või teist rooga, mis mingi lauanõuga seostub. Vähemalt minuga on küll nii juhtunud, et mõnda kaunist lauanõud või -tarvikut silmates keeran ta otsemaid teistpidi, et põhja alt uurida, kus ja millal ta võiks valmistatud olla. Mhm, seda juhtub juba isegi külas käies või restoranis istudes:). Oma osa on sellises "nuhkimises" kindlasti professionaalses kretinismis, mis on kirikutest söögilauda üle kolinud, aga ma lohutan ennast silmaringi avardamise ettekäändega.

Mis aga puutub kogutud maitsete esitlemisse Raadil, siis teeme seda vähemalt seitsmekesi - esialgu Sille, Jaanika ja Signe, Kaare, Liilia, Dagris, Liisi ja mina, igaüks isemoodi. Minu valitud maitsed saavad alguse suvest ja jõuavad sügisesse - tihked tsukiinid, aromaatsed tomatid, suussulavad õunad, kirbed ploomid, jne.

Kohtumiseni Raadil, hingega asjade juures!

Tsukiini-tomatipirukas

2011-09-09T17:30:00.001+03:00

Taas üks võimalus sügiseseks köögiviljainvasiooniks, tsukiinid on niikuinii ülekasvanud, tomateid valmib rohkem kui ära jaksab süüa (siiski, üks korralik laar tomatimahla päästab igasugusest uputusest) ja üldse on kuidagi tunne, et peaks nagu tervislikumalt sööma. Ja seda tänavune hea saagiaasta kindlasti lubab:).

Tsukiini, tomat ja tüümian - neid ei ühenda üksnes t-täht sõna alguses, vaid nad moodustavad harmooniliselt kokkusobiva seltskonna. Kahetsusväärne oleks see võimalus kasutamata jätta, eriti kui kogu see kraam on praegu nii värske ja aromaatne.

100 g võid
2 dl täisterajahu
2 dl tavalist jahu
soola, lusikaotsaga suhkrut
1 munakollane
2-3 sl jääkülma vett

2 sl toiduõli
400 g puhastatud tsukiinit
1 sibul
soola, pipart
4 muna
2 dl vahukoort
1 dl piima
50 g parmesani
peotäis värsket tüümiani
veidi mingit tšillist maitseainesegu

Külm või haki jahudega või lase köögikombainis ühtlaseks puruks, lisa munakollane ja vesi ning sega ühtlaseks tainaks. Paki tainapall toidukilesse ja tõsta pooleks tunniks külmkappi. Rulli tainas õhukeseks ning kata sellega 26-cm koogivormi põhi ja serv, toesta serv fooliumiga, küpseta põhja 200 kraadi juures 10 minutit.
Samal ajal tükelda tsukiini (st vajadusel koori ja/või eemalda seemned), riivi see jämeda riiviga ja tõsta sõelale nõrguma. Haki sibul, prae see õlis kergelt klaasjaks, lisa ka käte vahel kuivemaks pigistatud riivitud tsukiini ning prae nüüd kõik peaaegu pehmeks, tõsta jahtuma. Klopi munad koore ja piimaga lahti (võid nende kahe asemel võtta ka 3 dl kohvikoort), lisa riivitud parmesan, hakitud tüümian ja muud meelepärased maitseained. Vala juurde ka leigeks jahtunud köögiviljasegu, kontrolli maitset.

Alanda ahju temperatuuri ja küpseta pirukat 175 kraadi juures umbes 45-50 minutit. Mahlane pirukas sobib hästi nii soojalt kui järgmisel päeval jahtunult.

Bubert kuremarjakisselliga

2011-09-07T09:48:00.001+03:00

Jõhvikahooaeg on alanud, seda kinnitab turule ilmunud hulk jõhvikamüüjaid. Niisiis võtsin laupäeval metsa seenele minnes kaasa lisaks suurele ka ühe väiksema ämbri, nii igaks juhuks, kui mõni jõhvikas peaks silma jääma. Päev lõppes aga täiesti vastupidiselt hommikul plaanitule - suur ämber sai hoopis priskeid jõhvikaid täis ja väiksesse eksisid mõned seened.
Sestap oleks olnud patt jätta tegemata üks mõnus vanaemadeaegne magustoit.

Bubert ja lumepallisupp on kaks tuntud ning hääd magustoitu, viimasel ajal on aga bubert jäänud kuidagi tahaplaanile. Ometi on tegemist ju "vääristatud" variatsiooniga mannapudru teemal, mida täiendab hapudest jõhvikatest kodukissell.
Minu kodus tehakse seda putru mannaga, mõnel pool kasutatakse paksendajaks hoopiski jahu. Kui ma ema käest tema bubertiretsepti uurisin, ütles ta, et tema ämm ehk vanaema Roosi oli õpetanud, et mannaga jääb see õhulisem, jahuga aga tihkem. Niisiis tehakse meil seda mannapudruversiooni, mis on ka enam levinud.

Sellegipoolest hakkas üha enam sees kripeldama küsimus, kust selline magustoit pärit on, naabritel lätlastel on täpselt sama asi olemas, nimi ka sama, s-iga lõpus:). Nemad peavad seda lausa oma rahvustoitude hulka kuuluvaks, kuigi see ühine Liivimaa-värk jätab veidikese mänguruumi:), tuleb asja edasi uurida. Minu armsas vanas Jaan Koori kokaraamatus on buberti nime all aga hoopis teistsugune magustoit. Nimelt tuleb segada munad, kaneel, roosivesi, vahukoor, suhkur ja kuivatatud korindid omavahel läbi ning küpsetada ahjus madalas vormis, kuni segu paksuks läheb. On ju teisest ooperist!

Ja mis saab siis kissellist? Lõunanaabrite bubertsi juurde kuulub mõistagi jõhvikakissell. No aga midagi "oma" võiks ju ikka ka sinna lisada, näiteks väikese nipi Jaan Koorilt. Nimelt soovitab ta kuremarjakissellile lisada keetmise ajal kaneeli- ja sidrunikoort. Ja mina soovitan seda edasi, on hää küll! Endapoolse nipina võiks jõhvikakissellile lisada ka veidikese vanillsuhkrut, mis toimib eriti hästi juhul, kui marjad on mõrkjashapud. Vanillsuhkur tõmbab seda mõrkjat tooni natuke allapoole.

0,5 l piima
3 sl mannat
3 muna
3 sl suhkrut
1 tl vanillsuhkrut

1 l vett
0,75 l jõhvikaid
umbes 2,5 dl suhkrut
1 kaneelikoor
veidi riivitud sidrunikoort
2-3 sl kartulitärklist
(0,5 tl vanillsuhkrut)

Buberti jaoks lase piim keema, lisa manna ja keeda ühtlaseks kergeks pudruks. Samal ajal mikserda munakollased suhkruga tihkeks heledaks vahuks, munavalged vahusta eraldi. Kui puder on valmis, sega juurde vahustatud munakollased ja kuumuta edasi, kuni segu pakseneb veelgi. Lisa vanillsuhkur ja vahustatud munavalged ning sega õrnalt tõstes hoolikalt läbi.
Kisselli jaoks lase vesi keema ja lisa marjad. Kui jõhvikad on pehmeks keenud, on mitu varianti. Esimese kohaselt tuleks marjasegu valada läbi sõela, nii et edasiseks tegutsemiseks jääks vaid selge vedelik. Teise ja mulle rohkem meeldiva tulemuse jaoks lase see kõik sauseguriga ühtlaseks. Kolmas variant on muidugi ka - marjakestad jäävad sisse nagu nad on ja pole üldse mingit probleemi:). On, kuidas on, edasi lisa maitse järgi suhkrut, viska potti kaneelikoor ja tükk sidrunikoort. Umbes 5 minuti pärast sega juurde vähese veega lahustatud tärklis ja keeda kisselli mõni minut, kuni keedus pakseneb ning kaob toores tärklisemaitse. Tulelt tõstes lisa ka vanillsuhkur, kui selleks soovi on. Jahuta kissell maha ja eemalda kaneeli- ning sidrunikoored.
Serveeri bubertit koos kisselliga.

Punased sõstrad suvekookides

2011-09-04T18:19:00.002+03:00

Väike tagasivaade augustisse:).

Punased sõstrad on muidu hapud ja ei kutsu just põõsasse eriti maiustama, seevastu sobivad nad suvistesse kookidesse justnagu valatult. Magus ja õhuline besee, kihiline lehttainas, no mida veel tahta. Punaste sõstardega pavlovast kujunes meie tõeline suvehitt, mida sai valmistada nii kodus külalistele, kui võtta kaasa külakostiks. Valmistamine on ääretult lihtne, kui teha osad ettevalmistused eelmisel õhtul, besee küpsetab ju ennast ise:). Ühel korral ununes mul isegi ära, et munavalgepõhi ahjus. Madalal kuumusel pole ju sellest erilist lugu, kui põhi istub ahjus tunnikese kauem, valge asemel saame lihtsalt kreemikamat karva aluse.

Beseepõhja valmistan maasikapavlova retsepti kohaselt ehk siis

4 munavalget
250 g suhkrut
2 tl maisitärklist
1 tl vanillsuhkrut
1 tl valge veini äädikat

Vahusta munavalged üsna tugevaks vahuks, kuni kummulikeeratud kausist midagi välja ei valgu. Jätka mikserdamist, lisades järk-järgult suhkrut. Vaht peab jääma ilus ja läikiv. Sõelu munavahu pinnale tärklis, lisa vanillsuhkur ja äädikas ning tõsta ettevaatlikult spaatli või suure lusika abil kõik segi. Laota vaht võitatud küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile endale meelepäras(t)e kujundi(te)na. Kui teed ühe suure põhja, siis küpseta 120 kuni 130 kraadi juures umbes 1 tund, alanda veel tsipake kuumust ja lase veel 1 tund kuivada. Väikeste portsjonkoogikeste puhul tuleb märksa vähem aega neid ahjus hoida.Valmis põhi peab olema sõrmega katsudes pealt kõva ega tohi enam sõrme külge kleepuda.

Täidiseks
3 dl vahukoort
2 sl suhkrut
1 tl vanillsuhkrut
2-3 dl punasesõstravõiet

Vahusta koor suhkrutega ja kata beseepõhi umbes 1/4 kreemiga, tõsta peale punasesõstravõiet ja lõpuks laota koogile ülejäänud koorevaht. Kaunista pealispind punasesõstrakobarate ja melissilehtedega.
Kooki võib teha ka ilma hapuka võideta või kasutada näiteks sidurnivõiet, kuid punasesõstravõie annab sellise kergema ja õrnalt hapuka hästi tasakaalustatud tulemuse. Osa vahukoorest võib mõistagi asendada kohupiima või toorjuustuga.

Teine ülimalt lihtne kook siis lehtainapõhjal. Kui enamjaolt tehakse marjatarretisega kook želatiiniga, siis Dansukker pakub oma tarretisesuhkru näol sellele alternatiivi. Sedaviisi valmistatud želee eelis on tema püsivuses, ta ei "sula" nii kergesti toatemperatuurile tuues, samuti on kooki kergem lõigata,

500 g pärmi-lehttainast
400 g paksemat magusat kohupiimakreemi
100 g magusat kondenspiima
1 tl vanillsuhkrut
4 dl vett
2 dl Dansukkeri tarretisesuhkrut
4 sl punasesõstramahla
punaseid sõstraid

Rulli tainas küpsetusplaadi suuruseks (ääred võid veidike kõrgemad jätta) ja küpseta 200 kraadi juures kergelt kuldseks. Jahuta saadud koogipõhi. Mikserda kohupiimakreem koos kondenspiima ja vanillsuhkruga õhulisemaks ja määri jahtunud põhjale. Laota peale punased sõstrad.
Želee jaoks lase vesi keema, vala juurde tarretisesuhkur ja sega läbi. Vajadusel kuumuta veel veidike, kuni vedelik muutub uuesti selgeks. Lisa marjamahl ja jäta segu jahtuma. Juba tarduv želee (tavaline želatiinilahus ei võimalda tarduvat segu laiali määrida, kuid tarretisesuhkruga variandi puhul on see isegi mõistlik, tulemus jääb ikkagi ok) vala või määri koogile ja lase enne serveerimist vähemalt paar tundi jahedas seista.

Nõukogude naise õunakook

2011-09-01T09:53:00.000+03:00

Veel täpsemalt peaks see pealkiri kõlama "Nõukogude naise õunakook Nõukogude Naisest". Vot nii:).

Ühel vihmasel puhkusepäeval hakkasin igavusest (vihma sadas ja miskit tarka ei saanud õues teha) oma vanu retseptivihikuid lappama. Kange isu oli õunakoogi järele ja ükski käeulatusesse jäänud retsept ei olnud päris see, mida hing sel hetkel ihaldanuks. Nii mõtlesin siis sukelduda oma lapsepõlve varasalve, äkki leian sealt lahenduse:). Ja leidsingi! Nii võluv, nii puhta maitsega ja niiiii lihtne:).

Mõne sõnaga ka neist retseptivihikutest, milles kajastus minu lapsepõlve best of. Nimelt võis see juhtuda kusagil põhikooli teises pooles, kui kodus olevad kokaraamatud olid ennast ammendanud, internetist polnud siis veel keegi kuulnud ja endal polnud veel niipalju oidu, et oleks ise midagi teistsugust leiutanud. Aasta võis siis olla umbes 1986:). Isa ehitas pööningule uue mahuka riiuli, kuhu vanemate aastakäikude ajakirju-ajalehti panna, kuna ma ei lubanud neid lihtsalt minema visata. Aga et kogu seda nodi oli ikka äraütlemata palju, siis tuli kusagil minna kompromissile. Selleks, et vana trükipaberit tulle ohverdada, tuli see enne hoolikalt läbi töötada. Ja nii see esimene retseptivihik ilmselt sündiski. Igatahes hakkasin välja lõikama toiduretsepte ja sobivaid pilte ning kleepima neid ruudulisse kaustikusse. Esimene kaustik nägi välja nagu päris, nummerdatud leheküljed ja taga sisuregister. Kui ei raatsinud paberitükki välja lõigata ja tahtsin ajakirja alles hoida, kirjutasin targa õpetuse ümber. Järgnevate kooliaastate jooksul kogunes selliseid kaustikuid kolm, lisaks üks pühendatuna hoidistele, lauakatmisele, kööginippidele, jms, üks jookidele ja üks spetsiaalselt saate "Vaata kööki" retseptide üleskirjutamiseks.
Kui nüüd vaadata seda enda koostatud valikut, siis ajab natuke naermagi, mõistagi prevaleerivad koogiretseptid:). Palju huvitavam on aga valitud teemade ja retseptide ring, sest mu eesmärk oli koguda põnevamaid retsepte ja õpetusi. Kui vahel üritatakse jätta muljet, et nõukogude köök oli hall ja vaimuvaene, kuna suhe läänemaailmaga puudus, siis nende retseptide põhjal ma seda küll väita ei julgeks. Mu toiduorbiiti sattus peamiselt Nõukogude Naisi alates 1960-aastatest, sinna juurde veel hilisemaid Sotsialistlikke Põllumajandusi, vabariigiaegseid Mareteid, Taluperenaisi, sekka ka muid väljaandeid, kalendreid, reklaammaterjale, jne. Meile tänaseks nii tuntud klassika nagu brioššid, šarlotid, osso buccod, jne olid kõik kajastatud, ehk küll tihti lihtsama nimega ja vahel mõne puuduva koostisosaga. Välismaise toidu õigest nimest või tekkeloost ei rääkinud mõistagi keegi, seevastu oli juures põhjalik toidu kirjeldus. Nii võis see kõik tunduda nii loomulik ja algupärane. Ma usun, et nii mõnegi jaoks oli maailma avanedes šokiks pigem see, et seda või teist rooga tuleb pidada hoopis mõne muu maailmanurga klassikaks:).
Paraku puuduvad neil väljalõigetel või ümberkirjutustel viited. Paberi, tekstikuju ja muude selliste näitajate järgi annab retsepti dateerida, aga paraku mitte aasta täpsusega.

Nii võiks see õunakoogi retsept pärineda ajakirjast Nõukogude Naine ja kusagilt 1970-aastate kandist.
Samas lööb see kook oma rikkumata maitsega, eneselgi uskumatult pistsin kolm tükki joonelt pintslisse. Ei mingeid maitsesuhkruid, toorjuuste ega muud säherdust. Puhas või, suhkur ja kaneel. Võib-olla oleme just pidevas katsetamiste tuhinas vindi üle keeranud ja otsides seda kõige-kõigemat, kipume unustama, et väheses peitub suurim väljakutse. Vahel võiks see meenuda:).

Kindlasti oleneb selle koogi õnnestumine ka õuntest. Parimad on sellised ubinad, mis küpsevad kenasti läbi ega jää "klimbiks". Praegu on ideaalne valge klaar, pärastpoolt "Antonovka".

100 g võid
1 dl suhkrut
1 muna
3 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
näpuotsaga soola
1,5 dl keefirit

4-5 õuna
2 sl suhkrut
1 tl kaneeli
25 g võid

Vahusta pehme toasoe või suhkruga, lisa muna ja vahusta ühtlaseks. Vala juurde küpsetuspulbri ja soolaga segatud jahu ning keefir. Sega hästi läbi. Kata jahuse lusikaselja abil pehme tainaga 26-cm lahtikäiva vormi põhi ja umbes sentimeeter kõrgemalt ka äär.
Koori õunad, eemalda südamikud ja lõika paksemateks viiludeks. Kata tainapõhi tihedalt õunaviiludega, puista peale suhkur ja kaneel ning lõika mõned võitükid (võid või ka sulatada ja siis üle koogi niristada).
Küpseta 200 kraadi juures umbes 30 minutit.
Kook maitseb kõige paremini soojalt.

Ilusat kooliaasta algust!

Ploomivorm või ploomikrõbedik, mitu võimalust

2011-08-30T08:21:00.001+03:00

Meil on juba aastaid ploomipuudega sellised sotid, et ei oskagi kohe loole nime anda. Tea kas külmapealinna lähedusest, õrnadest sortidest, ebasobivast asukohast või omaenda juhmusest, igatahes jõuavad ploomipuud just kandmisikka, kui tuleb üks külm talv ja kevadeks ei paisu ainsatki lehepunga enam. Taas kõigepealt natuke saevilinat ja seejärel labidakaevamist ning järgmine ring võib taas alata. Eelmine talv tegi meie suure lemmiku, kes-teab-juba-mitmenda "Emma Lepermanniga" jälle peaaegu 1:0. Paar oksa lehtisid siiski ja väike lootus säilis. Tänaseks on selge, et kevadel läheb jällegi sae ja labida koostööks. "Vilmitar" suutis välja minna juba üle-eelmisel talvel ja "Liivi kollane munaploom" lihtsalt pirtsutab. Nii et järgmisel kevadel tuleb taas hakata ilusaid istikuid vaatama.

Kuid ega ploomid seepärast maailmast veel otsas ole, ammugi mitte Eestist:). Praegu ju hooaeg!
Jutukstulevat magustoitu võib valmistada kahel moel, kas segada kõik ained kokku ja nimetada vormiroaks või panna ploomid vormi põhja ning katta kaerahelbeseguga, siis on ta rohkem krõbediku moodi. Tegelikult vahet pole, hea on ikkagi:).

Retsept nägi trükimusta ka laupäevases Õhtulehes.

400 g kividest puhastatud ploome
3 sl mandlilikööri
1 dl tumedat muscovado suhkrut
1 dl mandlilaaste
1 - 1,5 dl kiirkaerahelbeid
vanillijäätist

Tükelda kividest puhastatud ploomid neljaks, lisa liköör, sega läbi ja jäta 15 minutiks seisma.
Mahlase ploomivormi jaoks lisa seejärel suhkur, mandlilaastud ja kaerahelbed ning sega korralikult läbi. Vala ploomimass ahjuvormi ja küpseta 200 kraadi juures umbes 30 minutit.
Krõbediku jaoks lisa ploomidele 1/3 suhkrust ja vala see kõik ahjuvormi. Katte jaoks sega ülejäänud suhkur mandlilaastude ja kaerahelvestega ning puista ploomidele. Peale võib panna ka mõned võitükikesed. Küpseta samuti 200 kraadi juures 20-30 minutit, kuni pealispind on korralikult krõbe.
Serveeri leigelt koos vanillijäätisega.

Järjekordne sibulajutt, seekord Kallaste ainetel

2011-08-28T12:27:00.005+03:00

Sibul ja küüslauk - päeva tegijad

Kõrvaltvaatajale võib juba hakata tunduma, et ma olen mingi sibulafriik, muudkui kirjutan ja kirjutan ning üha kõrgematel tuuridel. Paraku ma armastan sibulat, õigemini head sibulat. Poes saadaolev Poola, Leedu või mis-iganes-muult-maalt pärit sibul ei kutsu mu`s esile ainsatki vaimustuspuhangut, üksnes kirumist, kui poolitatud sibulat väiksemaks hakkides lendab pool sellest sul noa alt kui väike rakett köögi teise otsa. SEE on raudne erinevus poest ostetud ja Peipsiäärse sibula vahel! Muide, selle lendamise kohta selline märkus, et toorel, äsja peenralt võetud sibulal on soomuste vaheline kilekiht tugev ja soomused ise veidi vintsked ja kuivad. Kui aga sibul on korralikult kuivatatud, muutub sibula soomus oluliselt mahlasemaks ja kilekiht peaaegu olematuks ja seda isegi väljamaa sortidel. Nii et kvaliteetse sibula mõõdupuuks on kindlasti korralik saagi kuivatamine.

Sibulat müüdi nii väikestelt lettidelt kui autofurgoonidest

Tänavune suvi on olnud sibulakasvatajatele meele järgi, vihma oli parasjagu ja õigel ajal, ja mis veelgi tähtsam, kuivatada sai õues päikese ja tuule käes. Mõnel aastal, kui suvelõpp on sajune, viiakse sibul näiteks sauna kuivama. Muidu mõistlik idee, kuid vahel võib temperatuuriga kogu saagi täiega tuksi keerata.
Sestap on ka neil inimestel, kes ise sibulat ei kasvata, kuid tahavad talvevarud nüüd ära soetada, hea ja kindel tunne seda teha. Võimalusi on oi kui palju: minna ise näiteks Varnja kanti (sealt pidi kõige paremat sibulat saama!) ja vaadata väravast väravasse oma silmaga, teha oma ostud laatadel, paluda kellegi sõbral või sugulasel seda teha, jne.

Patsid ringrajal

Eilne päev oli teise variandi kasuks otsustajate kuldpäev: küüslaugufestival Jõgeval, mee- ja sibulalaat Kallastel ning sibula- ja kalalaat Lüübnitsas. Pean ütlema, et Jõgeva laadale ei ole mind kõigi nende nelja aasta jooksul, kui seda festivali on peetud, tõmmanud mitte ükski vägi. Iga kord laupäeva hommikul minnes postkastist lehti võtma, vaatan seda kõrget aeda, rohelistes vestides justkui rahaautot valvavaid turvamehi väraval ja ... ei taha sinna vanglasse minna. Ega ausalt öeldes ka teised kohalikud inimesed ei käi seal. Minu meelest näide selle kohta, kuidas oskusliku reklaamiga on võimalik asi maha müüa ja paljud kaugemalt tulijad lähevadki õnge. Kindlasti on olemas ka selle ürituse tulihingelisi fanaatikuid, sest ega ilma nendeta sureks see ju välja, aga paistab, et hakkab suisa laienema ja liigub lähematel aastatel südalinna pargist hoopis avaramale alale. Muide, üks huvitav nüanss, olen kuulnud, kuidas inimesed, kes tulevad õhinal Jõgeva festivalile ja sõidavad edasi pettunult Kallastele ja/või Lüübnitsasse, on pärast äraütlemata rahul päeva teise poolega.

Järlepas valmistatakse imelisi triibukangaid (vt etno.ee), kõige popimaks müügiartikliks oli mõistagi kohalik triip Kodavere kihelkonnast

Kallaste poole keerasin autootsa ka mina. Peipsi äärde lähen alati sooja südamega, kuna seal elavad tõesti ühed äraütlemata kenad inimesed. Ja kenade inimeste juurde on alati tore minna. Veega ei ole mul just eriti sooje suhteid, teadagi, tule märk ja märg vesi:). Sestap jätab meri mind täiesti külmaks (külm on ta niikuinii), ka kodune Pedja jõgi on lihtsalt jõgi, kuid Peipsi on minu jaoks oluline. Õigemini on Peipsi värv see, mis räägib. Kord on ta sulnilt vaikne ja sinine, kord hall ja tujukas, kord keksivad seal jänkud, kord tuleb ta randa oma vankumatu väega. Peipsi on kodune, mis siis, et ma näen teda üsna harva.
Ja Kallaste on tuttav, lapsena sai pidevalt käidud isaga kaasas Kallaste legendaarsest kalaputkast kala ostmas, peamiselt küll suvel rääbist toomas, aga jahedamal ajal ka midagi muud. Isa suur hobi oli kalapüük ning Peipsi ahven, havi, sudakas (mu suurim lemmik), ka särg ja siig olid olenevalt hooajast meie toidulaual tavalised. Sellegipoolest käis ta aeg-ajalt Kallastelt lisa toomas.

Peened Avinurme korvid

Seekord siis Kallaste ja sibulad. Mee- ja sibulalaata on seal peetud juba hea mitu aastat, kuid arvasime, et autoga saab treppi ja kogu üritus mahub lahedasti keskväljakule ära. Jesver, kohale jõudes oli autodejoru maanteel väljas ja keskväljakule mahtus ära üksnes toitlustamine. Keskväljaku poole marssides tulid vastu mehed suurte sibulakottidega õlal (mõnedel isegi kaks:) ), naistel kaunid vanikud käes ja nägu vaimustusest äraolev. Laat teenis oma eesmärki täiega! Kogu ala oli kenasti tsoonideks jaotatud, keskel sibulad, mesi ja muu söödav, seal läheduses käsitöö, peamise sissekäigutee poolses otsas taimed, kiirte otstes rõivad ja jalatsid. Keskpäevaks kaupa uudistama tulnud inimesed mahtusid rõõmsalt "liiklema", ei mingit trügimist ega küünarnukkidega võitlemist. Kõigil oli aega asju vaadata, endale meelepärast välja valida, uurida ja küsida, nosida laadasaia ning lahkuda tõesti rõõmsameelselt.
Mis mulle eriti meeldis, oli see, et kõrva ei kisanud eufoorilised hääled "laadaraadiost", mis reklaamivad üht või teist letti. Keskväljakul tuli kõlakoja kõlareist venekeelne estraad (õhtupoolikul pidid seal esinema erinevad koorid, mis ma usun, oli äärmiselt meeleolukas), järve ääres sai aga segamatult kuulata reportaaži järvel toimuvast regatist, suurel staadionil mängiti jalgpalli Peipsi Cup, jne. Laat ei pea olema selline, kus sa saad müüjaga üksnes karjuda, kuna muidu ei kuuleks üksteist.

Peipsi regatt

Sibulat oli saada kõikvõimalikul kujul. Lahtiselt kiloga, valmiskaalutult suurte kottidega, väikeste ja suurte patsidena. Ja ka küüslauku oli piisavalt, justnagu festivalil:). Ühes telgis õpetati sibulatest palmikuid punuma, päris aeganõudev töö. Meest oleks võinud moodustada aga lausa omaette tänava. Ostsime kaasa ka ämbri Kallaste külje alt pärit meega, oli hea küll.
Laadal oli igaühe jaoks midagi. Sibul ja mesi mõistagi peateemadena, kuid ei puudunud ka kalapüügivahendid ja võrgud, kaunid punutud korvid, värvilised kaltsuvaibad ja isegi aiapäkapikud. Inimesed otsisid aga peamiselt kohalikku kaupa!

Luik, haug või vähk:D

Kui tavaliselt pannaks laadal hinnale veel jupike otsa (kui inimene tahab, ostab ta niikuinii:) ), siis Kallastel jäid silma väga mõistlikud hinnad. Käisime eelmisel nädalal Piirissaarel ja osadel meie seltskonnas tekkis soov kohalikku sibulat kaasa osta. Kui ühel mehel õnnestus otse perenaiselt osta oma ports hinnaga 1 euro kilo, siis teised pidid sadamas kokkuostjalt ostes leppima 2 euroga kilolt. Kallastel maksis lahtine sibul aga 1,5 eurot. Kes ostsid suurte kottidega (ma usun, et need olid nii 15-20 kilo rasked), võisid ehk veelgi soodsamalt saada.

Sibulatee tüdrukutelt sai osta taari ja koduseid küpsetisi

Niisugune laat teeb olemise rõõmsaks ja annab tükiks ajaks hingele toitu. Käsi südamel, et näinud ainsatki torisevat inimest lahkumas:).
Illos päiv - just a perfect day! Ja rohkem polegi vaja.

P.S. Laupäeval, 10. septembril tasub keerata autonina taas Peipsi poole, kui Varnjas peetakse sibula- ja jõhvikalaata. Kel sibulavarud veel nadivõitu, tasub minna parimat sibulat pakkuvasse külla.

Õunakook krõbedal kaerahelbepõhjal

2011-08-25T09:13:00.001+03:00

Tundsin, et olen sel õunarikkal hooajal panustanud häbiväärselt vähe õunakookidesse. Sõstrad on veel käe sees ja mälus (sellesuvine hitt on meil punasesõstrapavlova!), nii et õunte juurde asumine nõuab suisa veidike kohanemisaega.
Justkui pehmeks üleminekuks valmis krõbeda põhjaga mahlane õunakook, milles õunu täiendavad tume karamelline suhkur, kaneel ja kardemon.

75 g võid
2 sl heledat Muscovado suhkrut
terake soola
1 muna
1,5 dl täisterajahu
1,5 dl kiirkaerahelbeid
1 tl küpsetuspulbrit

4-5 õuna
kaneeli (umbes 1 tl)
kardemoni (umbes 0,25 tl)
1 dl tumedat Muscovado suhkrut
150 g toorjuustu
1 suur muna

25 g võid
1 dl jahu
0,5 dl heledat Muscovado suhkrut

Taina jaoks vahusta pehme või suhkruga, lisa muna ja vahusta ühtlaseks. Vala juurde küpsetuspulbriga segatud kuivained ning sega ühtlaseks tainaks. Suru tainas 24-cm lahtikäiva koogivormi põhjale ja küljele.
Haki õunad väikesteks kuubikuteks, sega suhkru ja maitse järgi lisatud kaneeli ning kardemoniga. Teises kausis klopi muna lahti ja sega toorjuustuga. Vala toorjuustussegu õunte juurde ning sega ettevaatlikult läbi. Kui on hästi mahlased õunad, võid lisada toorjuustu hulka ka 1 sl maisitärklist, muidu võib täidis jääda liiga tänkjas.
Purukatte jaoks haki või jahu ja suhkru hulka, kuni segu muutub purulaadseks.
Vala täidis ettevalmistatud koogipõhjale ja puista üle puruseguga.
Küpseta 200 kraadi juures 30 - 40 minutit, kuni täidis on läbi küpsenud ega ole enam vedel. Nagu ikka, saab seda kõige lihtsamalt kindlaks teha puutiku abil.
Kook maitseb hästi samal päeval, siis on põhi eriti krõbe, kuid ka järgmisel, kui maitsed on ühtlustunud.

Pistaatsiapähklitega biscotti

2011-08-23T10:17:00.001+03:00

Augusti teine pool on käes ja kui lugeda väliürituste reklaame, siis enamasti kõik rõhuvad juba suvelõpupidudele. Tõsi ta on, hoolimata kalendrisuve lõpetamisest kaugel septembris, toimub see reaalselt ikka augusti lõpus, kus koolimineku aeg on raudseks märgiks aastaaegade vaheldumisest.
Nii tuli ka minul ühel päeval ootamatult suvelõpu tunne, tibutas vihma, taevas oli tumedamast tume ja akent avades lõi ninna külm ning rõske tuuleõhk. Ja mis paremat saab sellisel päeval teha, kui küpsiseid meisterdada.

Itaaliapäraste topeltküpsetatud küpsistega on nii, et neis peaks olema ka mandlimaitset, kuid saab läbi ka selleta. Küll aga tuleb lisada piisavalt pähkleid ja/või muid lisandeid, muutes niimoodi iga suutäie sulaselgeks naudinguks. Muidu juhtub nii nagu Tootsiga Kevade raamatus ja kellel seda jama vaja on:).
Algsel kujul pärineb retsept allrecipes.com veebilehelt, mida siis kohandasin oma maitse järgi.

60 ml toiduõli
75 g tavalist suhkrut
75 g Demerara suhkrut
1 tl vanillsuhkrut
(veidi mandliessentsi)
1 sl brändit
2 muna
terake soola
220 g jahu
1 tl küpsetuspulbrit
1,5 dl puhastatud ilma soolata pistaatsiapähkleid
0,5 dl kuivatatud ananassikuubikuid

Sega õli suhkrute ja brändiga ühtlaseks, soovi korral lisa ka tilgake mandliessentsi. Lisa ka lahtiklopitud munad ja vispelda läbi. Kalla juurde küpsetuspulbri ja soolaga segatud jahu ning sega tugevaks tainaks. Lõpuks lisa ka pähklid ja kuivatatud puuviljad või marjad (originaalretseptis on kasutatud kuivatatud jõhvikaid).
Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga ja vormi tainast märgade käte abil kaks pikka ja üsna peenikest vorstikest. Küpseta neid 150 kraadi juures umbes 30-35 minutit, kuni on kenasti kerkinud, läbi küpsenud ja hakkavad kergelt pruunistuma. Võta plaat ahjust välja, jahuta saadud leivakesi umbes 10 minutit.
Lõika pätsid umbes 1 cm paksusteks või vähe paksemateks viiludeks, lao need uuesti küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta teist korda 135 kraadi juures 10 minutit. Jahuta küpsised maha ja säilita tihedalt suletud karbis. Küpsiste võlu seisneb nende krõbeduses, kuid meie praeguse suure õhuniiskuse juures lahtiselt hoides muutuvad nad peagi tagasi pehmeks ja see ei ole mitte tore.
Küpsised maitsevad kõige paremini klaasi piimaga.

Õunakissell piparmündiga

2011-08-20T08:09:00.002+03:00

Sel aastal on meie aeda õnnistatud rikkaliku õunasaagiga. Tüüpilise maalapsena ei tunne ma peaaegu mingit vajadust roomata mööda õunapuualuseid ja otsida esimesi mahakukkunud kribalaid. Ja ega ka viimaseid mitte. Mõned üksikud õunasordid on, mida olen nõus toorelt pugima, aga seda ka mõne õuna kaupa. Talvel ei kutsu punapõsksetest hiigelõuntest täidetud supermarketi õunaletid aga üldse, mis ma sellest keemilisest õunapommist ikka endale sisse ajan, pigem rahuldun kodukeldri porgandiga. Muide, tean veel vähemalt ühte samasugust kiiksuga maalast:).

See ei tähenda, et ma õuntest ei hooli. Esimesed purgid kuldse õunamahlaga on juba keldris, mõni kookki on küpsetatud. Lisaks neile jumaldan Valgest Klaarist tehtud paksu õunakisselli, maitseks natuke piparmünti. See kuulub sellise toitude hulka, mis on igal aastal kohustuslike asjade listis. Õun ja suhkur moodustavad teadupärast ju veidi lääge kombinatsiooni, kuid koos karge piparmündiga õhkub sealt värske augustiõhtutuuleke, mis sutsukese vahukoorega on ühtaaegu nostalgiline, aga ka õrn ning parajalt värskendav. Ja hirmus lihtne pealekauba:). Kissell jääb hästi paks, kes sellist ei armasta, võib tärklisekogust mõistagi oma soovi kohaselt vähemaks timmida.

500 g viilutatud õunu
1 l vett
umbes 2,5 dl suhkrut
maitse järgi piparmündilehti (näiteks 14 tk)
4 sl kartulitärklist

Eemalda õuntel südamikud ja viiluta õhukeseks. Lase vesi keema, lisa õunad ja keeda mõni minut, kuni on peaaegu pehmed, kuid ei lagune veel, vala juurde suhkur. Lisa tilga veega segatud tärklis ja lase pidevalt segades uuesti keema, paksu kisselli puhul on tärkliseklimbid nimelt varmad tulema. Tõsta pott tulelt, haki juurde piparmündilehed ning jahuta kissell maha. Serveeri tubli vahukooretupsuga.

Kohupiima-mustasõstrakook

2011-08-18T07:43:00.002+03:00

Muide, see pole lihtsalt kohupiimakook, see on kitsepiimast valmistatud kohupiimast tehtud kook.
Minu armas onunaine Eda on katsetajafriik, lisaks siidise kasukaga eri masti küülikutele võttis ta kevadel endale ka kitsed. Itsitasime kõvasti, aga pole miskit öelda, piim ja kohupiim on neil laual.

Üks kahest kitseprouast

Koogi jaoks kõlbab mõistagi ka tavaline kohupiim, kitsepiimast tehtuga tuleb aga selline mõnus maguskirbe mekk juurde. Koos mõrtsukmagusa martsipaniga tasandab see kõik mustade sõstarde muidu vängevõitu maitset just nii parajalt, et tekib nauditav tasakaal.

umbes 150 g Savoiardi küpsiseid
400 g kohupiima
1 dl hapukoort
3 muna
2,5 dl musti sõstraid
50 g martsipani

Kata pooleks murtud küpsistega 24-cm lahtikäiva koogivormi serv, tervete küpsistega aga vormi põhi.
Täidise jaoks mikserda kokku munad, kohupiim ja hapukoor, lisa riivitud või väikesteks tükkideks lõigatud martsipan ja marjad. Sega õrnalt läbi ning vala vormi.
Küpseta 175 kraadi juures umbes 30-40 minutit, kuni täidis on hüübinud. Kui küpsiseäär kipub vahepeal kõrbema minema, tuleb vorm katta fooliumiga.
Kook maitseb kõige paremini jahtunult, ikka koos klaasi piimaga.

Koogi ja moosiga Hauka laadal

2011-08-15T21:05:00.007+03:00

DanSukkeri telk - Alari ja Leena

Kes ei saa minna Augustiunetusele, läheb Antslasse Hauka laadale. Nii oligi. Asjaolude kokkusattumise tulemusena oli minu ülesanne seal toetada DanSukkeri telgis Alarit ja Leenat moosi- ning tarretisesuhkrust valmistatud mooside-koogiga, et inimesed näeksid, mida on võimalik nende suhkrutega valmistada ja kuidas need asjad välja näevad. Lühidalt kokku võttes, uskumatult lahe kogemus ja läheks veel teine kordki:). Kuna meie telk oli laadaala tagaotsas suurtest ostutänavatest veidi eemal, leidis meid üles küll vähem rahvast, kuid see-eest sai tulijatega põhjalikult rääkida, kuulsime nende käest nii laada- köögi- kui elutarkusi ja ehk suutsime ka meie neile uusi ideid pakkuda. Vähemasti üritasime:D.

Laada pealava

Toimus ka filmitegemine

Kui rääkida mõne sõnaga ka laadast endast, siis minu jaoks oli see liiga kirju. Mitmel pool mujal on pakutavad asjad jagatud eri alade vahel, siin olid tulbisbulad, viinamarjad, kleidid ja sibulavanikud kõik ühes rivis. Ma ei tea, kas see tagab külastajate võrdse huvi kogu territooriumi suhtes, vaevalt.

Imelised Võrumaa viinamarjad

Lapsi sõidutanud poni lemmikmaiuseks osutus ... ketšup:)

Tegelikult kohtasime väga vahvaid uudistajaid-ostjaid. Südame tegi soojaks, kui meilt esimesel päeval kaneelisuhkrut ostnud proua astus järgmisel päeval leti eest läbi ja raporteeris, et täna ostab pärmi ka ja õhtul teeb kohe kaneelisaiu. Kiire otsuse tegi näiteks üks härra, kes veendus moosisaia mekkides, et moosisuhkrutega on võimalik valmistada paksemat hoidist, ja ostis kohe mitu pakki moosisuhkruid. Nende loetud sekundite vältel ütles ta täpselt ühe lause:).
Samas on aga huvitav jälgida inimeste harjumusi. Kuna fariinsuhkur on meil tumedatest suhkrutest kõige kauem müügil olnud, siis enim küsitigi seda. Samas tume Muscovado tekitas just vanemates prouades päris palju kõhklusi. Oh ja otse loomulikult nõuti Soome odavat suhkrut:D. Sellest ei saanud üle ega ümber.

Degusteerimislaud

Aga nüüd moosidest. Valmistasin maitsmiseks kahte sorti moosi, ühe marmelaaditaolise mahedama ja teise mõnevõrra vedelama ja kaunis tugevamamaitselise. Et oleks midagi nii lastele kui täiskasvanutele ja erinevateks kasutusviisideks. Tsukiinimarmelaad tekitas ehk enam elevust, kohe lubati minna koju ja hakata neist moosi keetma, arutasime, et sekka võib panna ju igasuguseid marju, aga ka ploome. Ideid kui palju:). Kui esimesel päeval oligi marmelaad laste lemmik, siis teisel päeval täiesti vastupidi. Ühed vahvad poisid segasid topsis mõlemad kokku ja teatasid, et nii on veel kõige parem.
Kõige enam tegelesime aga hoopis ... keeleküsimustega:). Nimelt otsustasin retseptiflaieril ja väljasolevatel siltidel kasutada üsna uut ja raskestijuurduvat eestikeelset vastet kabatšokile - rullkõrvitsat. Oi seda imestamist ja itsitamist, paljud leidsid, et päris vahva nimetus tegelikult. Samuti jäi inimestele segaseks kahe moosisuhkru erinevus. Kui kribukirjalist seletavat teksti ei näe poes pakendilt lugeda, jätab nii mõnigi uuema variandi ostmata.

Tikri-tsukiinimarmelaad

400 g tikreid (soovitavalt punasekoorelisi)
600 g tükeldatud tsukiinit

1 dl vett

200 - 250g Dansukkeri 1+3 moosisuhkrut
10 piparmündilehte
(1 tl vanillsuhkrut)

Pane puhastatud tikrid ja tükeldatud tsukiini vähese veega keema ja hauta aeg-ajalt segades, kuni tikrid on lagunenud ja kõrvitsatükid peaaegu pehmed. Lisa moosisuhkur ja piparmündilehed ning keeda veel umbes 5 minutit, kuni mass on kenasti segunenud. Purusta mass saumikseriga ühtlaseks. Lase uuesti keema ja keeda veel umbes 5 minutit, korja ka marmelaadi peale tulev vaht. Võta pott tulelt ja sega soovi korral juurde vanillisuhkur. Tõsta marmelaad puhastesse kuumadesse purkidesse ja kaaneta.
Mahedamaitseline marmelaad maitseb hästi hommikuse röstsaia või pannkookidega.

Mustasõstravürtsmoos

1 l mustasõstrapüreed (umbes 2 l marjadest)
400 g DanSukkeri moosisuhkrut
1 tl piparkoogimaitseainet
0,5 dl brändit

Kõigepealt valmista mustasõstrapüree, 1 l püree jaoks kulub ligi 2 l marju, olenevalt marjade sordist ja mahlasisaldusest. Purusta marjad köögikombainis ja lase 1 dl veega keema. Seejärel suru mass läbi sõela, eraldades niiviisi seemned ja kestad. Lase saadud 1 l püreed koos suhkruga uuesti keema ja keeda tasasel tulel 10 minutit. Lisa piparkoogimaitseaine ning brändi ja keeda veidi tugevamal tulel veel mõni minut, riisu tekkiv vaht.
Tõsta moos puhastesse kuumadesse purkidesse ja kaaneta. Natuke tarretist meenutav moos sobib hästi lisandiks juustuvaagna juurde, samuti ka talviste lihatoitude kaaslaseks.

Koogist räägime aga mõni teine kord:).

Tikri-kohupiimakook ehk kõik ei ole autoremondilukksepad

2011-08-10T07:49:00.005+03:00

See lugu juhtus juba hea mitu nädalat tagasi, aga tahtsin sellest siiski kirjutada, kasvõi mälestuseks. Koogist, ma mõtlen:). Ampsukese temast siiski sain, ülejäänu läks puhtal kujul kanadele, auto tagaistmelt on ausalt öeldes viimased purukesed veel praegugi kokku kraapimata.

Lühidalt öeldes oli idee sõita ühel kaunil pühapäeval Võrru, kaasas külakostiks viidav kook. Natuke pärast Tartu piiri tundsin koledat kärsalõhna, peatasin ühe talutee otsas auto ja nentisin autost välja ronides fakti, et mingi pidurivärk kärssab ja tossab. Tegin mõned telefonikõned, mis kinnitasid mu kahtlusi. Järgnenud instruktsioonide kohaselt pidin ettevaatlikult otsa ümber pöörama ja katsuma Tartusse tagasi sõita. Lühidalt öeldes ei miskit hullu, hoolimata pühapäevast ja sellest, et ma ei näe neid suuri ja väikeseid inimesi, kelle pärast see teekond sai ette võetud. Haa, ja nüüd mõtlete, et miks ma seda kirjutan ja kus see point siis on:). "Point" saabus mõne minuti pärast ehk siis plätudega Peremees tahtis oma õue keerata ja nähes, et mingi naisterahvas on osaliselt blokeerinud tema sissesõidutee, uuris, miks ma seal seisan.
Eesti mees on aga tantsulõvi :D. Otsemaid järgnes plätudega Peremehelt räiges serbo-horvaadi keeles pikk monoloog, et on kr... naised, ei oska sõita, kärsatavad siduri läbi. Piiksatasin siis vahele, et ikka piduri, siduriga on kõik korras. Peremees ei lasknud ennast sellest heidutada, ronis kapoti alla, kruttis siduritrossi, uuris tulist rattavelge ja oli sunnitud möönma, et tõesti pidur. Mõistagi kilkasin mina suurest heameelest, mis ma ju ütlesin! Peremees asus rooli ja minu väike punane auto sai tunda "tõelist" autotarka - mees teatas, et pidur tuleb puhtaks teha, tagurdas - pidur põhja, kiirendus edasi - uuesti pidur põhja. Ja niimoodi oma 4-5 korda järjest umbes 10 m pikkusel väikese kallakuga trassil, vahepeal sain õiendada selle eest, et naised ei julge ju pidurdada ja sellepärast ongi pidurid tuksis. Kui ühe hüppe käigus pudenes nimetatud kook tagumise akna pealt tahaistmele vormituks pudruks, nentis Peremees, et nüüd jääb sünnipäevale minemata. Porisesin vastuseks, et see sai selgeks juba varem. Lõpuks teatas Peremees rõõmsalt, et nüüd on pidur korras, näe, kallaku pealt alla veeredes ei ole mingit takistust ja võid tükk aega rahulikult sõita. Ütlesin aitäh ja teatasin, et sõidan hoopis koju tagasi. Tagasi Tartu poole sõites tundsin peagi uuesti kärsahaisu, püüdes tee ääres peatuda, et pidurit jahutada, selgus, et pidureid enam polegi .......
Järgmisel päeval päris autoremontijate juures imestati, kuidas küll mõlemad pidurivoolikud olid purunenud. Ei saa miskit öelda, plätudega Peremehe ennastsalgav pedaalitrampimine oli tõesti tulemuslik :).
Koogitegu tasub aga järgmise aasta tikrihooajal uuesti ette võtta.

Nii näeb välja see fooliumiribadega toestamine

100 g võid
2 tl suhkrut
veidi soola
4 dl jahu
1 munakollane
2 - 3 sl külma vett

300 g tikreid
0,75 dl suhkrut

3 muna
1,4 dl suhkrut
200 g kohupiima
1 dl vahukoort
1 tl vanillsuhkrut

Valmista koogipõhi samamoodi nagu vaarikakoogi puhul ehk siis külm või lõika kuubikuteks, pane koos jahu, suhkru ja soolaga köögikombaini ja surista ühtlaseks puruks. Lisa munakollane ja algul pool veest, pane masin uuesti käima, vajadusel lisa veel vett. Tainas peab moodustama ühtlase kämbu. Mässi tainapall toidukilese ja tõsta pooleks tunniks külmkappi.
Kuumuta suhkruga segatud tikrid kuni keemiseni ja hoia nõrgalt podisemas, kuni marjad hakkavad lõhkema. Tõsta pott tulelt ja jahuta maha.
Rulli tahenenud tainas õhukeseks ja vooderda 24-cm koogivormi põhi ja serv. Toesta vormi serv fooliumiribadega ja küpseta 200 kraadi juures 7 -8 minutit, kuni tainapõhi on kergelt küpsenud ja pole enam valge. Võta vorm ahjust välja ja eemalda fooliumiribad.
Täidise jaoks mikserda munad, suhkrud, pakikohupiim ja vedel vahukoor ühtlaseks kreemiks ning vala eelküpsetatud põhjale. Lõpuks tõsta kreemisse siirupist võetud marjad (mõned võid jätta kaunistamiseks).
Küpseta 175 kraadi juures umbes 1 tund, kuni täidis on kenasti hüübinud. Lase koogil veerand tundi jahtuda avatud uksega ahjus, seejärel võid ta ahjust välja tõsta. Kui teed seda kohe pärast küpsetusaja lõppu, on oht, et küpsetis vajub keskelt alla.
Maitseb hästi nii samal kui ka järgmisel päeval. Sama kooki võib valmistada ka teiste marjadega, näiteks mustikatega.

Ja Kristel, järgmisel suvel teen mõnda teist kooki, igaks juhuks:).

Posset rohelistest tikritest

2011-08-08T07:51:00.001+03:00

Kui ma nägin Good Foodi juulinumbris rohelistest tikritest valmistatavat siidjat kreemi, ei kõnetanud see alguses mind üldse. Ma ütleks, et suisa nullreaktsioon. Kehitasin vaid õlgu ja mõmisesin midagi "no-noh"-taolist, kui mulle seda seal näpuga näidati. Kollase lipiku panin sellele lehele hoopis ühe teise asja pärast.

Kuna viimase nädala püsisin täiega hoidistelainel ja algsest ükskõiksest suhtumisest marjapõõsastesse oli tekkinud täielik kanaemakompleks, vaatasin meie roheliste marjadega tikripõõsast lõpuks ka vesiste silmadega. Noh, et midagi peab ju neist ka tegema. See on muide täiesti taevalike marjadega põõsas, mille viljad muutuvad ülevalmides mesisteks ja klaasjalt läbipaistvateks. Meil on kaks punaste marjadega põõsast ka, kuid nende marjad ei maitse toorelt sugugi nii taevalikult. Lihtsalt tikrid. Sordinimedest ei tea ma ühegi puhul tuhkagi, sest põõsad on iidvanad ja kas ka istutades nende nime teati, kahtlen.

Niisiis teemaks rohelised tikrid. Praegu on nad lihtsalt valmis, mitte ülemäära, magusad aga siiski. Osad on juba niisama nahka pistetud, nii et ega põõsa küljes enam suurt midagi ei paistnud.
Aga nüüd hakkas see magustoit minuga rääkima. Pean tunnistama, et minu viimase aja üks vingemaid maitseelamusi. Mõmisesin süües rahulolust, nii siidine, nii tasakaalus, nii ...Uskumatu, kui lihtsatest ja vähestest koostisainetest saab säärase võluva desserdi.
Magustoit valmis veidike mugandatud retsepti alusel.

400 g rohelisi tikreid
2 + 4 sl suhkrut
4 dl vahukoort
0,5 tl vanillsuhkrut

Puhastatud tikrid pane 2 sl suhkruga keedunõusse ja kuumuta aeg-ajalt segades madalamal tulel umbes 5 minutit, kuni suhkur on sulanud ja veidike mahla eraldunud, kuid marjad ei ole veel plödiseks muutunud. Tõsta tulelt, lase mass saumikseriga sodiks, suru läbi sõela, et eraldada seemned ja kestad. Jäta mõned ilusamad marjad alles.
Teises potis kuumuta koor 4 sl suhkruga keemiseni ja lase madalamal tulel mõni minut podiseda. Sega vanillsuhkur ja suurem osa tikripüreed koore hulka, jättes 4 sl alles (vajalik serveerimisel). Jaota segu nelja magustoidukausi vahel ja tõsta paariks tunniks külmkappi tahenema.
Serveerimisel tõsta igale kreemiportsule lusikatäis marjapüreed ja mõned siirupised tikrid.

Vedel kurgisalat

2011-08-05T18:22:00.002+03:00

Teine puhkusejupp saab läbi. Ausalt öelda oli seekord mõnus puhkus, kus sai osa sellest lihtsalt logeleda, aeg kulges omasoodu ja kole hea oli olla. Mulle meeldib kohutavalt hommikuti tatsata aeda ja imetleda, millised õied on puhkenud ja mis juurde kasvanud. See on hurmav vaatepilt, kuidas kastepiisad või ka vahel möödunud sajust jäänud veepiisad pärlendavad sirama löönud päikeses. Veel tunnike ja need piisad on läinud, ehk tulevad tagasi järgmisel päeval, vahel ka ei kunagi enam.

Täna sai veel viimaseid suuremaid töid tehtud, muru niidetud ja läätspuuhekk madalamaks lõigatud. Viimastel hommikutel on õhk olnud kuidagi teistmoodi, juba kergelt sügisene. Võib-olla on see sellest, et gladioolid ja kukeharjad juba õitsevad. Sõstrad on peaaegu korjatud, õunu sajab puu otsast alla nagu pommidega kell iga sekundit tiksudes. Muide, äsjakoristatud viljapõld ei lõhna sel aastal läbi trumli käinud tulise vilja järele...

Minu lemmik - roheline gladiool

Varane kukehari on õites

Arvestades järgneva nädala niruvõitu ilmateadet, kasutasin tänast päikese ja hetke soodsat seisu, et teha lõunaks üks mõnus 2-in-1 ehk "vedel" kurgisalat (loodetavasti siiski mitte viimast korda sel aastal). Eilsest kurgipurgitamisest jäi üle veidi ülekasvanud magusaid kurke, peenral närvitsesid viimased Rooma salati pead, miks mitte.
Retsepti on siin keeruline anda, kõik kogused on silma järgi, oluline on maitsta:). Ja mis kõige tähtsam, vaeva selle juures tuleb näha minimaalselt.

ühe sööja kohta võiks arvestada
1 - 1,5 kobedamat peenrakurki
väike peotäis Rooma salati lehti või veerand väikest jääsalatipead
vastavalt maitsele tilli või piparmünti
keefirit
soola
sojakastet
(tilgake palsamiäädikat)
1 keedetud muna
hakitud murulauku

Pane tükeldatud kurgid, peenemaks rebitud salatilehed, till või münt ja keefir kannmikserisse ning purusta ühtlaseks. Maitsesta soola ja sojakastmega, võib lisada ka veidike palsamiäädikat. Vala supp kaussi, puista peale hakitud muna ja murulauku.

Šampatarretis

2011-08-03T22:19:00.004+03:00

No ei ole minus seda praeguse Sovetskoje Igristoje või mis iganes Sovetskoje ta on, soont. See käib nende niiöelda vahuveinide kohta, milles limpsile on gaas sisse pandud. Mingist kääritamis- ja töötlemismeetodiga peene mulli sissesaamisest on nende Hispaanias, Poolas või kes-teab-kus pudeldatud Sovetskoje polusladkojete kohta ikka ropult palju tahetud. Pealegi ei saa minu sisikond, mis talub küll igatsorti kummalisi toite, sedasorti jookidega läbi (muide, ka tavalistel limpsidel lasen enne joomist gaasil ära lahtuda). Sellest hoolimata saabub alati punt vanemaid sugulasi sünnipäevadele, pudel Sovetskojet käes, hoolimata sellest, et suguvõsa sünnipäevadel olen pidevalt rõhutanud, et ei joo seda kraami. No mida ma nendega tegema pean! Varem sai pudel lahti tehtud ja neile sugulastele sisse joodetud, nüüd ei joo nad enam ise ka seda. Kui just midagi tooma peab, tunneksin pudelist kangemast napsist või kasvõi likööristki märksa enam rõõmu, need saab ju kusagile toidu sisse rõõmsalt ära kasutada ja suisa tore pärast meenutada.

Jõllitades taas paari pudelit Sovetskojet, mõtlesime, et seekord kavaldame inimesed üle. Nii valmiski päris elegantne ... magusroog vist, milles ulatasid koduaia mustad sõstrad gaseeritud joogile oma abikäe. Ja pean tunnistama, kõht ei valutanud pärast:).
Mina kasutasin musti sõstraid, kuid tarretist võib valmistada mistahes ilusatest marjadest või meelepärastest pehmetest puuviljadest.

4 + 3 dl magusat või poolmagusat toasooja vahuveini
2 sl seemneteta magusat mustasõstrapüreed või -moosi
1 + 3 sl suhkrut
20 g želatiini
peotäis musti sõstraid

Pane želatiin vähese veega paisuma ja sulata seejärel pliidinurgal või kuumaveevannis.
Vala 4 dl vahuveini kaussi, lisa magus marjapüree või -moos ja 1 sl suhkrut ning sega läbi. Vala peene joana juurde umbes 2/3 sulatatud želatiinist, sega korralikult läbi ja jaota see 6 magustoidupokaali vahel. Tõsta külma tarduma.
Pealmise kihi jaoks sega vahuvein 1/3 sulatatud želatiini ja 3 sl suhkruga ning tõsta kauss jahedasse. Kui alumine kiht on juba piisavalt tahe, kuid siiski võbeleb pisut, aseta peale marjad ja tõsta lusika abil ettevaatlikult kõige peale poolenisti tarduma hakkav hele kiht. Ülemine võib natuke alumise sisse vajuda, jättes kena sujuva üleminekuga lõpptulemuse. Kui ülemise kihi pealevalades on alumine juba korralikult ära tardunud, jäävad kihid tugevate triipudena.
Serveeri kas niisama või vahukooretupsuga.