Toit on (aja)lugu

Lappasin värskelt postkastist võetud uut Kodu & Aia numbrit (teadmiseks, et internetis on veel augustikuu) ja rõõmsa üllatusena leidsin sealt oma Läänemaa kolleegist Kallist ja tema praeguse kodu rajamisest kirjutatud loo, õigemini suisa kaaneloo. Öeldakse, et iga asi tuleb õigel ajal õige inimese juurde. Ja Kalli pere ongi kindlasti see õige, kelle juurde imeilus vana mööbel on kummalisi radu pidi jõudnud. Lisaks on Kalli täielik aiahull, kes valdab täielikult oma aia taimenimesid, vahel ka ladina keeles. Nagu ta ise on öelnud, mälutreening või umbes nii:). Kui tal on ikka vaja mingit taime ja süda kripeldab, siis põrutab kasvõi teise Eesti otsa. Muide, tänu talle julgen ma Eestimaa külmapealinna külje alll kasvatada kannasid, erinevalt Haapsalust küll potis, kuid asi seegi. Muidugi võtsin kohe ette artikli lõpus olnud piruka järeleahvimise:). Turvalise tundega sealjuures, teades, et kindel värk;). 6 dl riivitud tsukiinit 2 sibulat 2 küüslauguküünt 4 muna 1 dl toiduõli ...

Eilse päevaga sai seekordne vihmasadu otsa, tänane päev on juba märksa rõõmsam ja ka soojem. Seepeale tuleb ka mõnusat sügisest suppi teha, mis säraks taldrikutelt samuti nagu päike vastu:). Suppide juures on minu meelest eriti vahva see, et tee niipalju kui teed, ikka tuleb ta sutsu teistsuguse maitsega välja kui eelmisel korral. Kui näiteks koogi puhul on tihitpeale lausa vajalik koostisosi kaaluda, siis supp tehakse ikka käe järgi. No kes see viitsib:). Sel korral sai tsukiinisupp näteks kaunis porgandine, värvgi reedab seda. Tegelikult peaksid asjalood nii käima: 3 sl toiduõli 1 osa porgandeid 2 osa tsukiinit 1 osa kartuleid 1 sibul vett 1 puljonikuubik soola pipart 1-2 dl vahukoort hakitud murulauku Kuna ma köögivilju ei kaalu siin, siis optimaalne oleks vast 3 ilusamat porgandit ja 3-4 kartulit, oleneb muidugi nende suurusest. Noh ja tsukiinit tuleb võtta siis vastavalt teistele asjadele. Köögiviljad tuleb puhastada ja tükeldada. Ilu pole siin oluline, kuna se...

Nii, september ongi käes. Nukker tunnegi, et soe sai otsa nagu noaga lõigatult. Tagasi kooli, tööle, kes kuhu, argipäev ei kannata enam looderdamist. Pisuke nostalgia- ja järelemõtlemishetk (jaa, just praegu!) ..., millega haakub üks vana hea hapukoorekook. Seesama kook oli üks mu keskkooliaja lemmikuid, mida sai ikka suguvõsa sünnipäevadele tehtud. Nüüd hiljuti hakkas aga täditütretütar heietama, et tollal sai igaüks vaid tükikese ja tema oleks tahtnud alati rohkem saada. See kook olevat muutunud suisa kinnisidee taoliseks. Näe, mis selgub 20 aastat hiljem:):):). Mõtlesin, et teen talle sünnipäevaks terve koogi, las tunneb vähemalt täiskasvanunagi sellest rõõmu:). Retsept pärineb ilmselt 1989.a. saatest "Vaata kööki", kuid pead ei anna. Et üdini õiget asja teha, siis pealmiseks glasuuriks ei ole mitte sulatatud šokolaad (nagu ma praegu muidu teeks:) ), vaid vana hea kakaoga variant. Pean kahetsusega möönma, et kook oli küll väga hea, kuid maitse polnud enam see, mis laps...