Toit on (aja)lugu

Just nimelt! Koos heade abilistega lööme üheksakesi Tartus Tasku kaubanduskeskuses enam-vähem kahe nädala pärast, 21.mail laagri üles ja pakume möödakäijatele ning ekstra kohaletulnutele seda kõike maitsta. Muidugi mitte niisama möödaminnes püstijalu ja jooksu pealt, vaid ikka nagu päris, kohvikus nimega "Blogi 2". Aasta algul kirjutati, et 2011.a. üheks toidutrendiks on impulsiivsed pop-up söögikohad, kus tullakse kokku vaid üheks päevaks, ollakse rõõmus ja nauditakse häid maitseid. Ja ega Eestigi saa kehvem olla:) . Veebruari alguses paiskas õhku elevust MTÜ Maitseklubi poolt ettevõetud ja Tallinnas Solarise keskuse aatriumis ülesseatud esimene blogipidajate kohvik. Kahel päeval pakkusid Mari-Liis, Liina, Tuuli, Piret, Ragne, Priit, Elis, Kätrin ning Katrin head ja paremat, mis kadusid kui sabaga tähed karges taevas. Ühesõnaga oli see üks äraütlemata menukas ettevõtmine. Ise sinna kahjuks kiibitsema ei jõudnud, sest talvine külmetushaigus otsustas just sellel nädalavahet...

Selleks, et jõuda keedetud suhkruni, tuleb alustada algusest. Tahaksin nimelt jagada oma viimase aja suurimat vau-efektiga lugemiselamust. Ma arvan, et mõistatada pole väga raske, niimoodi alustades peab see olema  kulinaaria valdkonnast:) . Kõik algas sellest, kuidas aprillis pidas Marju Kõivupuu Eesti Rahva Muuseumis toimunud toidukultuuri konverentsi programmis Marina Kuvaitsevaga kahasse ettevalmistatud ettekande Eesti vanausuliste toidukultuurist. Kuulasin põnevusega, sest aastaid Peipsiäärsete vanausulistega kokku puutununa olid paljud märkused ja tähelepanekud mulle tuttavad. Küll aga kuulsin esimest korda, et vanausulised ei jäta õhtul kunagi musti nõusid pesemata. Vähe sellest, need tuleb ka kuivatada ja kinnisesse kappi kummuli panna, muidu on vanakuri platsis ja poeb sisse. Nii et ei mingeid ööseks vedelema jäetud nõusid enam! Ettekande lõpus tutvustas Marju Kõivupuu kahte raamatut. Esimene neist, nüüdseks juba ilmunud "Peipsi veerel. Vanausulised paluvad lauda...

Pärast tänavutalvist lumeuputust ei julenud vist keegi loota, et lumi võiks enne jaanipäeva kadunud olla, mai algusest rääkimata. Aga vat loodus otsustas hoopis, et töö tuleb kiire ja korralik ning aia- ja põllukevad saab alata isegi varem. Isegi rabarberikooki sai paar päeva varem kui mullu! Ja rabarber oli juba päris rabarber, mitte rohumaitseline mõruhapu kraam. Aga et ühe tordi tegemisest jäi alles maasikamaitselist partsipani (sellist Taani martsipani müüakse poes, vähemasti Selverites), otsustasin alustada rabarberihooaega ühe rikkaliku ja lõhnava keeksiga. Maasikamartsipani asendab edukalt tavaline valge, aga et värvi oleks sutsu rohkem, võib tainasse tükeldada mõned punapõsksed ehtsad maasikad. 200 g võid 2 dl suhkrut 1 tl vanillsuhkrut 4 muna 0,5 tl kardemoni 4 dl jahu 1 kuhjaga tl küpsetuspulbrit 80 - 100 g maasikamaitselist martsipani või sama kogus tavalist martsipani + 3-4 maasikat 2 -3 keskmist rabarberivart Pehme või vahustada suhkrutega kohevaks, lisa...