Toit on (aja)lugu

Minu isa tavatses alati öelda, et 13. kuupäeva ei pea kartma, tavaliselt juhtuvad siis toredad, kui mitte suisa õnnelikult asjad. Varvast ära lüüa, tulise panniga sõrmi kõrvetada või reha otsa komistada jõuab ju kõigil ülejäänud päevadelgi:). Niisiis potsatas juunikuu 13. kuupäeval postkasti üks esmapilgul uskumatu ettepanek osaleda kirjastuse "Pegasus" väljaantavas toidublogijate kokaraamatus . Ütlen kohe ära, et idee sellise kokaraamatu üllitamiseks tuli Tuuli sõnul kirjastuselt endalt. Esialgsed kahtlused, kui sa ei tea mitte midagi põhjalikumalt sellest ideest, tulevase raamatu formaadist, jne, jne, said üsna pea summutatud, kuna meist kümnest üks - Tuuli - oli valitud kirjastuse poolt raamatu koostajaks ning ühtlasi ülejäänud üheksa kädistava blogardi vahemeheks. Lühidalt öeldes, asi peab olema fun ja nii see ka oli. Uskumatu, kuidas kümme erinevat karakterit ehk siis kroonikut -  Tuuli , Liina , Juta , Aet , Mari-Liis , Piret , Priit , Elis , Marju ja mina - oli...

  Mõni aeg tagasi lubasin juttu teha ühest katsetusest Heston Blumenthali õpetusi järgides. Käesoleva aasta septembrikuu FT Weekend Magazine, nr 24/25, heidab pilgu Heston Blumenthali nüüd juba ilmunud raamatule "Heston Blumenthal at Home" . Kui Heston lubab oma raamatus, et kõik on teostatav ka kodustes tingimustes, siis nii ongi. Küsimus on vaid, kuidas ja millise aja- ning närvikuluga. Näiteks varasemast "hoiatavast" kogemusest, kuidas ühendada 24 tunniga vaid kana, kartul ja porgand, võib lugeda siit . Valisin ajakirjas toodud retseptidest ühe enda meelest põnevama - kanamaksabrülee. Mõneti tuli meelde eelmise sügise searallist pärit ja hiljem laineid löönud sea grais . Sarnasus on olemas, kui pidada silmas, et tegemist on maksast valmistatud roaga ja lõplik valmimine toimub veevannis. Sinna vahele jäävad aga mõned totaalselt erinevad protseduurid. Ütlen ette, et sellises koosluses jääb kanamaks õrn ja vahuline, paljalt seda kreemjat rooga aga ei ole võim...

  Oi kui valus on seda välja öelda, aga ma ei oska enam brüleekreemi teha. Õigemini ei tule see välja nii nagu peab. Ja nii oma aastajagu aega vähemalt. Varem õnnestus portsjonvormides valmistatav õrn kergelt võbelev maius isegi siis, kui teoreetiliselt oleks pidanud untsu minema. Aga võtke või jätke, ... ah pigem jätke. Seda enam tundsin töö juures puudutet, kui T. viskas ühel päeval õhku intriigitekitava küsimuse, kas keegi oskab teha järele Werneri kohviku brüleekreemi-kooki, jube hea pidavat olema. Ja kujutage ette, naistelt ei mingeid reaktsioone. Pobisesin vaid, et suvel üritasin ühte sarnase põhimõttega kooki teha, kuid see läks täiega aia taha. Omavahel öeldes, lõpp läks kanadele. Mitte et väljanägemine oleks kole olnud, vaid täidise konsistents polnud see, mida olin ette kujutanud. Sellele õnnetule koogile eelnesid ja ka järgnesid päris mitmed kõrvetatud suhkruga magustoidu katsetused, parem ei räägi neist täna. Kui see Werneri-jutt ära lõpetada, lubasin rahvale linnu...