Toit on (aja)lugu

Kas te teate, mis on Eesti Maitsed? Nutikamad tuletavad meelde parimate restoranide valimisi ja veelgi nutikamad arvavad ära, et ju käib ka kahvlite-nugade klõbin sellega kaasas. Täpselt nii just ongi! Eesti Maitsetele on tulnud seltsiks Eesti Maitsed Täna, millega liitunud söögikohad panevad välja põnevad ja veidi teistmoodi pakkumised. Ja mitte ainult toidu osas, roaga sobitatakse ka kõrvalepakutav jook. Tegemist ei ole mitte päevapakkumistega, vaid spetsiaalselt kokku pandud hõrgutise, peibutise või kui soovite, ka komplimendiga kallitele külalistele. Ettevõtmisega on liitunud hetkel Tallinna, Tartu ja Pärnu söögikohad, täpsemat infot kõigi osalejate kohta leiab Eesti Maitsete kodulehelt (vajuta allservas sinist kasti TÄNA), aga veel šefim on ennast kursis hoida läbi Facebooki lehe (ära unusta Like nuppu:) ), kus lisaks jooksvale infole loositakse lugejate seas välja ka võimalusi nendesamade toitude nautimiseks. Mida siis Tartu restoranidest otsida? Tartu vaim on niikuinii igas ...

Taas väike pilguheit ajalukku, seekord 1930. aastatesse, mil ilmus juba päris hulk üksteist uuendustega ületrumpavat kokaraamatut. Uuendused seisnesid keeleuuenduslikes sõnakasutustes, aga palju propageeriti tervislikku toitumist, sh toortoitu, viibutades muuhulgas näppu rasvase ja ühekülgse toidu suunas. Ääremärkusena, et keedukursuste juhendajad hakkasid riburada pidi oma kokaraamatuid välja andma. Seda teed astus ka Tartus oma keedu- ja majapidamiskursusi läbi viinud Elisabeth Sild, kes üllitas 1932. aastal mahuka raamatu, milles oli hulganisti toiduretsepte, kuid kolmandiku raamatust moodustasid majapidamisõpetused. Raamat oli üllatavalt popp, nii et 1937. anti välja uus ja täiendatud trükk (598 lk), kordustrükk ilmus veel 1946. a ning uuesti 2001.a. Kes oli Elisabeth Sild ja miks tema raamat on oluline? Ausalt öelda ei ole ma temast rohkem teada saanud, kui et ta pidas praegusel Ülikooli tänaval Vallikraavi ja Vanemuise tänavate vahel oma neljanädalasi keedukursusi ning vähe...

Eks inimese silmade haaramislaius kasvab vanusega, kole küll öelda, aga nii see on. Kui esimestel pikematel reisidel ahmisin maksku mis maksab endasse neid kunstiteoseid ja arhitektuurišedöövreid, mida olid seni vaid raamatupiltidel näinud, siis mida aeg edasi, seda enam hakkas ka muud silma jääma - muid kultuuriväärtusi, pildikesi inimeste olemisest. Aeg on see, mida tasub reisil võtta, see on kõige väärtuslikum, sama väärtuslikud on ka head reisikaaslased. Kui ma peaks välja tooma oma kõige südantsoojendavamad reisielamused, kuuluvad nende hulka õhtune Taani vanima linna Ribe nukulikult kauni vanalinna imetlemine, Cesise tagahoovide avastamine (ärge unustage Lätit!), ringsõit Ontario väikestes veinimõisates (ja-jaa, ka Kanadas tehakse veini ja väga põnevat) ja kõige tipuks - pidulik õhtusöök Stralsundi Püha Jakobi kirikus. Just nimelt kirikus! Keskaegne Püha Jakobi kirik sai sõjas tugevasti kannatada, hiljem oli seal ühes osas ka mingi ladu, kuid pärast Saksamaa taasühinemist asuti s...