Toit on (aja)lugu

Elul on vahel kavas imelikud keerdkäigud ja elu on täis märke, oska vaid õigel ajal lugeda. Seetõttu on siin kohane Carl von Linné lause: "Leia imesid kõiges, isegi kõige tavalisemates asjades". Minu mõttekäigud said alguse umbes nädal aega tagasi, kui kavatsesin minna vaatama, kuidas tunneb botaanikaaias ennast möödunud suvel rajatud ravimtaimeaed. Aed oli muutunud juba kauniks ja lopsakaks, vägisi tuli kadedus peale lihavaid ja enda omadest mitu korda võimsamaid ürdipuhmaid nähes. Tegelikult tuligi, ei saa salata:). Sellegipoolest on vastrajatud aianurk juba päris põnev, seal kohtab nii tuttavaid maitsetaimi kui suisa mürgiseid taimi, mis on sinna peenardesse leidnud tee oma raviomaduste tõttu. Ja eks ikka ports pedagoogilist efekti käi ka asja juurde:). Tartu Ülikooli botaanikaaia 2011. a rajatud ravimtaimeaed Harilik viigipuu Korralikult poputatud karulauk Lustlik "kiviparkett" Harilik loorberipuu (igaks juhuks on neid kaks:...

Minu sellekevadine lemmikmagustoit on hapukoorekreem. Lugu sai alguse eelmisel suvel lõunaosariikide toidublogarditega pealinna restoranituuril käies, kui Sfääris pakuti meile siidist ja õhulist hapukoore panna cottat. Loomulikult võlus see magustoit meid kõiki, proovisin mõni aeg hiljem ka kodus hapukoort mikseriga vahustada, aga loobusin oma paaril korral nii kümnekonna minuti pärast. Mõni aeg tagasi tuli sellest Jaanikaga uuesti juttu ja tema itsitas, et mitte nii vähe, vaid ikka oma kolmveerand tundi tuleb mikserit kulutada. Kolmveerand tundi, mõtelge!!! Tegin uuesti kodus järele ja jutt sulatõsi:). Hapukoor muutub vahustades algul veidi vedelamaks (see oli see minu murdumiskoht), kuid hakkab vaikselt uuesti paksenema ja mahuliseks muutuma. Kõik oleneb siin hapukoorest, mõnega on juba 20 minutiga rahu majas, kuid mõnda peab tõesti kuni kolmveerand tundi vahustama. Mäng on aga küünlaid väärt. Magusa kreemiga sobituvad igasugused marjad, pragusel rabarberihooajal näiteks veidik...

Kui Eva-Kaia tegi ettepaneku kirjutada Eesti Rahva Muuseumi blogisse külalispostitus Linda Pettist (1918-2000), tundus see väga põneva väljakutsena. On ju see nimi tuttav kokaraamatute kaantelt, süüvides aga põhjalikumalt daami (no kuidas nimetada kübaraga prouat oma pruunist saepuruplaadist töölaua taga, säravi silmi porruvart käes hoidvat!) pärandisse, avastasin, kui fanaatilise ja laheda inimesega oli tegemist. Linda Martinsoo (Petti) tuttmütsi ja salliga, ERM Fk 2942:164, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/portaal/museaalview/1626204 "Ema ütles ikka: inimesel peab olena üks kindel mõte ja püüdmine." /tsitaat päevikust/ Linda Petti, kes sündis Pajusi vallas samal aastal, kui loodi Eesti Vabariik, elas liiga vara ehk mõtles oma ajast ees olles. Samal aastal sündis veel Elle Reeder, Salme Masso oli veidi vanem, Laine Remmelgas aga noorem, Hilda Ottenson kuulus peaaegu eelmisse põlvkonda. Igaüks neist leidis Eesti kokandusmaailmas oma koha. Minu põlvkon...