Toit on (aja)lugu

Kui ma nägin Good Foodi juulinumbris rohelistest tikritest valmistatavat siidjat kreemi, ei kõnetanud see alguses mind üldse. Ma ütleks, et suisa nullreaktsioon. Kehitasin vaid õlgu  ja mõmisesin midagi "no-noh"-taolist, kui mulle seda seal näpuga näidati. Kollase lipiku panin sellele lehele hoopis ühe teise asja pärast. Kuna viimase nädala püsisin täiega hoidistelainel ja algsest ükskõiksest suhtumisest marjapõõsastesse oli tekkinud täielik kanaemakompleks, vaatasin meie roheliste marjadega tikripõõsast lõpuks ka vesiste silmadega. Noh, et midagi peab ju neist ka tegema. See on muide täiesti taevalike marjadega põõsas, mille viljad muutuvad ülevalmides mesisteks ja klaasjalt läbipaistvateks. Meil on kaks punaste marjadega põõsast ka, kuid nende marjad ei maitse toorelt sugugi nii taevalikult. Lihtsalt tikrid. Sordinimedest ei tea ma ühegi  puhul tuhkagi, sest põõsad on iidvanad ja kas ka istutades nende nime teati, kahtlen. Niisiis teemaks rohelised tikrid. Praegu on na...

Teine puhkusejupp saab läbi. Ausalt öelda oli seekord mõnus puhkus, kus sai osa sellest lihtsalt logeleda, aeg kulges omasoodu ja kole hea oli olla. Mulle meeldib kohutavalt hommikuti tatsata aeda ja imetleda, millised õied on puhkenud ja mis juurde kasvanud. See on hurmav vaatepilt, kuidas kastepiisad või ka vahel möödunud sajust jäänud veepiisad pärlendavad sirama löönud päikeses. Veel tunnike ja need piisad on läinud, ehk tulevad tagasi järgmisel päeval, vahel ka ei kunagi enam. Täna sai veel viimaseid suuremaid töid tehtud, muru niidetud ja läätspuuhekk madalamaks lõigatud. Viimastel hommikutel on õhk olnud kuidagi teistmoodi, juba kergelt sügisene. Võib-olla on see sellest, et gladioolid ja kukeharjad juba õitsevad. Sõstrad on peaaegu korjatud, õunu sajab puu otsast alla nagu pommidega kell iga sekundit tiksudes. Muide, äsjakoristatud viljapõld ei lõhna sel aastal läbi trumli käinud tulise vilja järele... Minu lemmik - roheline gladiool Varane kukehari on õites Arvest...

No ei ole minus seda praeguse Sovetskoje Igristoje või mis iganes Sovetskoje ta on, soont. See käib nende niiöelda vahuveinide kohta, milles limpsile on gaas sisse pandud. Mingist kääritamis- ja töötlemismeetodiga peene mulli sissesaamisest on nende Hispaanias, Poolas või kes-teab-kus pudeldatud Sovetskoje polusladkojete kohta ikka ropult palju tahetud. Pealegi ei saa minu sisikond, mis talub küll igatsorti kummalisi toite, sedasorti jookidega läbi (muide, ka tavalistel limpsidel lasen enne joomist gaasil ära lahtuda). Sellest hoolimata saabub alati punt vanemaid sugulasi sünnipäevadele, pudel Sovetskojet käes, hoolimata sellest, et suguvõsa sünnipäevadel olen pidevalt rõhutanud, et ei joo seda kraami. No mida ma nendega tegema pean! Varem sai pudel lahti tehtud ja neile sugulastele sisse joodetud, nüüd ei joo nad enam ise ka seda. Kui just midagi tooma peab, tunneksin pudelist kangemast napsist või kasvõi likööristki märksa enam rõõmu, need saab ju kusagile toidu sisse rõõmsalt ära k...