6. detsember 2011

1930. aastate heeringakaaviar


Taas väike pilguheit ajalukku, seekord 1930. aastatesse, mil ilmus juba päris hulk üksteist uuendustega ületrumpavat kokaraamatut. Uuendused seisnesid keeleuuenduslikes sõnakasutustes, aga palju propageeriti tervislikku toitumist, sh toortoitu, viibutades muuhulgas näppu rasvase ja ühekülgse toidu suunas. Ääremärkusena, et keedukursuste juhendajad hakkasid riburada pidi oma kokaraamatuid välja andma.

Seda teed astus ka Tartus oma keedu- ja majapidamiskursusi läbi viinud Elisabeth Sild, kes üllitas 1932. aastal mahuka raamatu, milles oli hulganisti toiduretsepte, kuid kolmandiku raamatust moodustasid majapidamisõpetused. Raamat oli üllatavalt popp, nii et 1937. anti välja uus ja täiendatud trükk (598 lk), kordustrükk ilmus veel 1946. a ning uuesti 2001.a.


Kes oli Elisabeth Sild ja miks tema raamat on oluline? Ausalt öelda ei ole ma temast rohkem teada saanud, kui et ta pidas praegusel Ülikooli tänaval Vallikraavi ja Vanemuise tänavate vahel oma neljanädalasi keedukursusi ning vähemalt raamatu põhjal tundub, et tegemist oli väga karske ja põhimõttekindla inimesega. Postimehes (18.11.1932) ilmunud raamatuarvustus kiidab seda kui seniilmunutega võrreldes mahukamat ja täielikumat käsiraamatut. Kiidetakse toitumisõpetuse, väikelaste toitmise ja toortoitude osa, viimane oli sel ajal eriti uuenduslik. Sarjatakse aga raamatu redaktorit ja tema liigset uudissõnade kasutamist.

Mulle jäi silma, et proua Elisabeth armastas hullupööra tabeleid, alates toiduainetest ja toidu koostisest kuni  pesupesemise ja majapidamisvarustuseni välja. Kahju, et tema ajal ei tuntud veel Excelit:). Maja pidi läikima, kõik pidi olema hüpersüsteemne. Ma armastan muidu süsteemsust, kuid proua Elisabethi kõrval kahvatun küll täiega:).

Raamat algab toitumisõpetusega, mida oli isegi nüüd huvitav lugeda. Asjalikkuse kõrval ei saa ta ilma moraalilugemiseta ja teemad on täna täpselt sama aktuaalsed. Mõned näited: "Väga kahjulikult mõjuvad tervisele suurtööstuslikult ümbertöötatud toiduained, mis oma loomulikest tähtsaist toitvaist omadusist on lagedaks tehtud ja rikutud..." või "... liigne toidutarvitamine on mitte ainult majanduslik pillamine, vaid ka asjatult suur energiakulu organismi elundeile ja kudelele...". Seejuures manitseb ta sööma rohkem toortoitu, juhtides tähelepanu, et juba Kreutzwald kutsus üles vähem liha tarbima.  Lisaks kutsub ta üles loobuma toitudest ja jookidest, mis ärritavad närve, see on siis oakohvist, hiina teest ja alkoholist. Ja et loobutaks ka alkoholist toidu sees! Karm!

Kodumajanduse osas alustab ta sellest, milline peab üks maja või korter olema, kuidas olema jaotatud ja millist kunsti millises ruumis eksponeerida, unustamata isegi, millised peaksid olema kütteseadmed. Muidugi antakse põhjalikud juhised pesu pesemiseks, parasiitidega võitlemiseks ja kodu-apteegi komplekteerimiseks. Otse loomulikult pühendatakse eraldi peatükid lauakatmisele, peolaua organiseerimisele, jne. Ütlen ausalt, pärast raamatu läbitöötamist tundsin ennast madalam kui muru. Ilmselt ikka sellepärast, et mul puudub kodu-apteegi nimekiri, puhastusvahendite nimekiri ja ma ei ole kindel, kas mu rõivad "on kooskõlas inimese väljanägemise, kehaehituse, näo, vanuse ja elukutsega". Veel karmim!

Kui naasta raamatu põhiosa ehk toiduretseptide juurde, siis midagi eriti revolutsioonilist silma ei hakanud. Paistab, et autori soov inimesi harida tähendas ka kättesaadavatest toiduainetest üsna lihtsa valmistuskäiguga roogade valmistamist. Mõned retseptid näivad olevat ka traditsioonilisest köögist, näiteks pulmakaku valmistamine.
Omaette elamust pakub aga keelekasutus. See, et kõrvits on kürvits, ei ole veel hullu. Vaht on aga vahund, keeks on keek, lasta keeda = lasta kiia, pasteet on võidis, terriini moodi vorm on kohend. Kõige lõbusam on vast vilpamine ehk vahustamine. Mnjaa, ei juurdunud need sõnad sellistena:).

Valisin raamatust ühe lihtsa suupiste - heeringakaaviari, mis tähendab ju üsna tavalist heeringat-sibulat-hapukoort-leiba. Üllatusena on seal sees tomatipasta, mis annab vanale heale klassikale hoopis värskema meki.

150 g soolaheeringa fileed
1 väiksem sibul
0,5 tl mädarõigast
0,5 dl hapukoort
1 sl tihket tomatipastat
1 tl toiduõli

serveerimiseks rukkileiba
kaunistamiseks hakitud tilli

Haki heeringas ja sibul hästi peeneks ning sega teiste ainetega. Kui kasutasid õlist võetud heeringafileed, ei ole tarvis enam eraldi õli lisada. Lase veerand tundi maitsestuda ja serveeri rukkileival ohtra tilliga ülepuistatult.

5 kommentaari:

Piret ütles ...

Tänud, hea ülevaade! Üllatas toortoidu propageerimine, lõbus oli ka keelekasutus:)

Ülle ütles ...

Piret, aitäh! 30-ndatel rõhuti tõesti tervislikule toitumisele, propageeriti taimetoitlust, mitmel pool lausa toortoitu (nagu ka seesama E. Sild). Paraku läksid need ideed vahepealsete aastakümnetega kaduma ja on nüüd justkui uuesti avastatud.

Voisula ütles ...

Väärt retsept, peab proovima kui heeringaisu peale tuleb.

Ülle ütles ...

Voisula, näiteks jõululauale on see mõnus suupiste.

Voisula ütles ...

Just, jôululauale väga sobiv. Kahjuks oleme me jôulud kodust ära ja suuri jôuluroogi ei planeeri. Ilusat jôuluootust!

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...