Toit on (aja)lugu

Üheteranisu "Terzino" METKi mahekatsete põllul, juuli 2022   Üheteranisu , õigemini kultuur-üheteranisu (laiemalt tuntud kui einkorn ) kuulub n-ö iidsete, metsikute ehk ürgnisude hulka. Olen kohanud erinevaid sõnu eristamaks vanu nisusid tänapäevasest saianisust. Evolutsiooni järjekord algabki üheteranisust (= einkorn , Triticum monococcum ), siis tuleb kaheteranisu (= emmer, Triticum dicoccum ), seejärel spelta ( Triticum spelta L ), kuni lõpuks tekib tänapäevane nisu ( Triticum aestivum ). Tänaseks on spelta tuntud ja paljude lemmik ning laiemat tutvustamist enam ei vaja. Kusjuures öeldagu mida tahes ja räägitagu langemisarvudest palju tahes, kehval kivisel maal kasvanud vili on hoopis teise maitsega kui heal põllumaal sirgunu. Minu suured lemmikud on Läänemaalt Jahu-Jaani kaubamärgi mahe rukkijahu ja speltahelbed. Rukkileival ja speltapudrul on hoopis teine mekk. Ja kui rikkaliku maitsega üheteranisujahu sealt tuleks! Sügiseselt Itaalia reisilt Umbriasse, kus on speltakas...

Hämmastav, kui kiiresti aeg küll läheb. Postitus, mida tahtsin üles riputada poolteist aastat tagasi, jõuab internetiavarustesse alles nüüd. Ega sest midagi poleks, kui ei jõuaks ka, aga rohkem enda jaoks. Algselt Facebooki postitustena mõeldud lugusid oleks lihtsalt hea koondada kokku, et näha, mis on aja jooksul juhtunud. Neis on rohkem päevakajalisust kui n-ö tavalistes blogipostitustes. Oma aja ja hetkede portreed. Täna hakkavad näiteks koroonakevaded juba ununema, kuid mõned asjad ajavad tagantjärele muidama küll. Niisiis tagasipõige 2021. aasta esimesse poolde. 12. jaanuar 2021 - sült   Täna sööme sülti, homme sööme sülti, sülti sööme ülehomme ... Täpselt selline tunne on viimased kolm nädalat. Jõulude eel polnud mingit kavatsust sülti keeta, kuid Vasula lihapoes värskeid koote-jalgu nähes murdusin. Ma lihtsalt polnud arvestanud sellega, et selline pilt üldse avaneb. Idee poolest pidanuks olema see letiosa nii tühi, et ammu puhtakski küüritud. Vana aasta lõpus läksin taas lih...

Retseptikogumiku 2014. aasta väljaande kaas kopeerib originaali Isiklikud retseptivihikud on väga huvitavad ajalooallikad. Toidupärand mistahes vormis on tihedalt seotud nii indiviidi kui kirjutamise koha või piirkonna identiteedimääratlusega. Millisesse sotsiaalsesse gruppi autor kuulub, kuidas see teda mõjutab, millised on tema huvid, milline on tema ettevaatamisvõime - kõigest sellest kõnelevad need käsitsi kirjutatud lehed. Ja mitte ainult. Sellest, kuidas esmapilgul anonüümsed vihikud võivad “kõnelema” hakata, kirjutasin SIIN . Jah, 19. sajandi teisest poolest alates on siinses kultuuriruumis retseptide jälgede ajamine täiesti võimalik ning võimalik rekonstrueerida nende saamislugu. Mis puutub varasemasse aega, siis selliste vihikute leidmine ise on juba tõeline üllatus, eriti koos autori nimega ning kui autor vihjeid ei anna, võib algallikate leidmine olla vaid pime juhus. Tulles baltisakslaste juurde, siis tollases saksa, inglise, prantsuse ja itaalia kultuuriruumis oli juba nii...