Toit on (aja)lugu

Elle Reeder saates "Vaata kööki", 30.05.1981. EPM FP 388:26. Eesti Maaelumuuseumid SA, Eesti Põllumajandusmuuseum, muis.ee Elle Reederi kui hoidistamisguru nimi sööbis mällu keskkooli ajast, mil katsetasin ohjeldamatult igasuguste hoidistega. Kui 1988. aastal ilmus tema sulest raamat “Toiduainete säilitamine kodus”, lappasin selle kapsaks ning proovisin sealseid nõuandeid järgida ja igasuguseid retsepte läbi teha. Kõik muu õnnestus ja kaaned jäid pidama, kuid kurkidega ei saanud klappi. Küll sai soola vähe, küll hakkasid kurgid kaanetatud purgis uuesti hapnema ning kelder oli pealt lennanud kaasi täis. Eks tol ajal oli sobivate purgikaantega nagu oli, ehk oli põhjus ka seal. Siiski, kurkidega ei ole ka järgnevatel aastatel - suisa aastakümnetel - kodurahu majja tulnud, kuid katsetasin tänavu taas. Äkki saabub seekord õnnelik lõpp, hetkel lootust on. Teiseks on mulle meelde jäänud tema seos Põltsamaa Aianduse ja Mesinduse Seltsiga, kuidas ta toimetas selle juures sügisnäituste...

Helkivad ööpilved, 14. juuli 2020 Jõulu esimese püha hommik võttis vastu taas valge maaga. Öösel sadanud lund polnud küll palju, kuid maa oli piisavalt valge. Kell 8 oli välja nii vaikne, et võinuks kuulata enda hingamist. Vahepeal haukus külas üks koer ning natukese aja pärast sõitis maanteel vaid piimatsisternauto. Täna pole veel mõtet kiruda ette lumelükkamist. Aega on, nagu viimased aastad on näidanud. Pigem mõtlesin tagasi suvele ja sügisele, sest tahtsin koguda kokku need laudatagused lood, mis jõudsid suvest talvisesse pööripäeva. See oli suvi, kuhu mahtus hulganisti rääbiseid ja hulk öid helkivate ööpilvede ning tähesadude lummuses. Ausõna, pole varem kunagi niipalju, pea kuklas, taevasse vahtinud. Juulikuus omandas avatud talude päev hoopis teistsuguse tähenduse. Kui muidu tähendas see muretut vaadet maaelule, siis seekord oli see üks esimesi mastaapseid üritusi, mida sai üle tüki aja külastada. Ehk pani see kevad nii mõnegi teistmoodi ringi vaatama, et järsku polegi see maale...

Mulle meeldib pehmem sõir. Aeg-ajalt tuntakse muret, et kas meie sõirategu mitte unustusse ei vaju. Minu meelest küll mitte. Seda tehakse kodudes, aeg-ajalt vilksab mõne ajakirja või ajalehe köögilehekülgedel, blogides, kalendrites jne. Nii et kes tahab esimest korda juustumeistriks hakata, leiab retsepti üpris lihtsa vaevaga. Peenhäälestusena võib juba laskuda kitsama piiritluse juurde, et kas määritav või lõigatav juust, kas lisanditega või ilma. Ütlen kohe ära, et minu enda lemmik on jätkuvalt pehmemat sorti klassikaline, ainult köömnetega juust. Olen sõira teinud aastaid, katsetanud erinevaid maitsekooslusi ja jõudnud tänaseks tagasi alguse juures. Kuradi targad need meie esivanemad ikka! Eesti keeles on juust (aga ka ajalooallikates saksakeelne Käse ) üpris universaalne sõna, tähendades üldterminina nii seda kohupiimajuustu kui juuretise abil tehtud laabijuustu, aga ka moodsamaid hallitusjuuste ning takkapihta toorjuustu. Konteksti saab paika siis, kui lisada täiendsõna. Si...

Täna on Eesti Vabariigi sünnipäev. Kas needsamad väärtused, mis kehtisid 97 aastat tagasi, on veel arusaadavad või võib presidendi kombel tõdeda "Mis toond on meid siia, see enam edasi ei vii." Paraku väärtused ongi ajas muutuvad. Võtame kasvõi mulle kõige tuttavama valdkonna  - kultuuripärandi. Kultuuripärand on ühiskonna poolt konstrueeritud kokkulepe teatud väärtustest, millel on alati teatud poliitiline maik man. See, kas säilitada maja, kus trükiti kommunistlikku ajalehte või taastada vabadussõja mälestussammas, tundub olevat lihtne otsus. Küsimus on vaid, millal seda otsustada. Samas, kumma postkaardi te ostaksite: kas hommikupäikeses särava Märjamaa kirikuga kevadiselt hiirekõrvul puude taustal või laguneva Laeva sovhoosi keskusega, mida kutsuti mausoleumiks? Vastandid, kas pole nii? Ongi. Stalkerlikes varemetes ja mahajäetuses on oma võlu, nendes rändamine tekitab adrenaliini rohkem kui sellesama kauni Märjamaa kiriku kunagi väga uhkete hauatähistega, nüüd aja j...