Toit on (aja)lugu

Lapsepõlves ma ei armastanud sefiiritorti, igavesti imalalt lääge munavalgevahuga tort, isegi võikreem oli etem. Vaid hapu moos biskviidikihtide vahel võis olukorda natuke päästa. Ja ega see sefiirivärk ei kutsu isegi nüüd mingit erilist vaimustusepalangut esile. Pigem oli see huvi, mis ajendas mind mõni aeg tagasi sefiiritordile mõtlema. Küllap oli põhjus ka trühveltordis , mis tõi ilmselt kusagilt alateadvusest esile väikese nostalgiakuradi, rohkem küll proovimiseks, et kas vahepeal on midagi muutunud.   Teine põhjus oli märksa pragmaatilisem – kust küll pärineb sefiiritort. Nimelt oli mulle jäänud pähe kummitama kusagilt loetud lausejupp, et sefiir olevat vaid mingi Eesti ja Läti värk, et nagu mujal ei ole see levinud.  Läti kohta ei oska ma midagi öelda, Laima sefiirid on müügil ja nii ongi. Miks meil tuntud munavalgevahuga torti nimetatakse sefiiritordiks, ma ka ei tea. Õigemini ei tea, millal selline nimetus tekkis. Nõukogude ühtses tordikunstis sellist ...

Pihlapuud on tänaseks marjadest tühjad mis tühjad, vaid samasse perekonda kuuluvad pooppuud uhkeldavad veel oma punaste kobaratega. Muide, kes jahib sügiseti pihlakamarju, peaks jälgima põldude seisu. Niikaua, kui kasvõi viimane viljapõld on veel koristamata, võib rahulik olla, lindudel on süüa küllalt. Kui aga kõik kombainid on põllult lahkunud, tuleb siva teha, hiljemalt nädala pärast on arooniate ja pihlamarjadega kaputt. Korduvalt järele proovitud, haledalt urisetud ja taas ämbrisse astutud, seda ikka lootuses, et äkki linnud käituvad sel aastal teisiti. Tegelikkuses pole seda juhtunud, kõik kordub uuesti:). Sel aastal avastasin tänu koerale, et kodulähedane harilik pihlakas on kasvatanud õite prisked marjakobarad ja patt oleks need vaid lindudele jätta. Niisiis algas pihlakaaktsioon juba siis, kui marjad olid alles oranžid, uhh, tulikibedad pealekauba:). Kogusin mitmel nädalavahetusel suurest hirmust üha punasemaks minevaid marju, et varsti äkki enam ei ole. Kõik läks aga...

Vasika pilti mul kahjuks ei ole, lihtsalt ei ole. Küll on aga lammas, las ta olla siis vasika eest. Ühesõnaga mässisin ennast sisse. Millalgi augusti teisel poolel kirjutas Mari-Liis ääri-veeri, et Tiiu on tore ajakiri ja kas ma ei tahaks mõelda sealsete köögilehekülgede tegemisele, et nagu teatepulga ülevõtmine või nii. Halleluuja ja seitse inglit! Nüüd ma tean juba või sain õigemini järjekodset kinnitust ütlusele, et ära ütle kunagi iial. Liiga tihti on viimasel ajal juhtunud, et asjad, millele olen mõttes resoluutselt hõiganud "EI IIAL!", pööravad ühel päeval minu vastu ja seda just meeldivas võtmes. Kui Tiiu alustas eelmise aasta oktoobris ilmumist ja Mari-Liis oli ajakirja käivitamise juures olemisest tohutult elevil, sirvisin põnevusega kohe esimese trükivärske numbri toidulehekülgi. Mäletan, et esimene reaktsioon oli, et oi-ei, köögiosa maht on ju Oma Maitse järel teisel kohal, ise küll sellist asja ei julgeks ette võtta!!! Noh ja nüüd on see siis käes! Tõsi,...