Toit on (aja)lugu

Veetsin möödunud nädala piltlikult öeldes raamatukuhjade vahel, võrreldes 18. ja 19. sajandi Eesti ja Läti kokaraamatuid. Põhjuseks tööst (osaleme Est-Lati projektis "Livimaa Toidutee") tulenev vajadus toimetada Läti esimesest kokaraamatust eesti keelde pandud väikest retseptide valikut. Teadupärast on tolleaegsete tekstide tänapäevasesse keelde ümberpanek üsna keeruline ja kui see tõlgitakse veel võõrkeelde, siis seda enam. Seda kõike juhul, kui soovitakse säilitada autori stiil ning ajastule iseloomulik väljendusviis. Kokaraamatud on osa meie kultuuriloost ja väärivad tähelepanu nii toidukultuuri, keele arengu kui kultuuridevahelise silla vaatepunktist. (1) Lisaks on esimestes omakeelsetes kokaraamatutes toodud vähemlevinud toiduained muutunud kohaliku kirjanduse ja kultuuri osadeks. (2) Talurahvale mõeldud retseptiraamatud hakkasid ju ilmuma alles 19. sajandi viimasel veerandil. 18. sajandi lõpuks oli jõutud huvitavasse situatsiooni: mõisate kokki, kes olid kohalik

Üle kuue aasta taas Gotlandil. See on saar, mis on minu jaoks õige koht ja kus kell võiks kogu aeg olla kolmveerand üks. Roosid, juukseid sasiv tuul, vaiksed Visby tänavad, kus on kuulda vaid enda kingakontsade klõbin. Siit nurgast üles ja teisest alla, vahelduseks pilk kellegi aknasse või kirikuvõlvide vahelt väljaturritavale rohututile. Õhtul merre potsatav päikeseratas, vahepeal kiljuvad kajakad, kusagil on ka piiritajad. Ja need müürid. Olgu see end muust saarest isoleerinud Visby, peaaegu iga käänaku tagant kõrguv kirik või kasvõi Fårö kiviaiad - neis kõigis on mingi sõnulseletamatu rahu. Seisad kõrgel Högklindil või vaatad Villa Muramarise või William Bruce maalistuudio juures Brucebos kaugusse, lülitud hetkeks muust maailmast välja ja ongi olemas kõik mis vaja. Gotland vajab rahu ning ... aega, kiirustades pole sinna mõtet minna. Sestap ma fännan aega enne suurt suve, mil saar on ellu ärganud, roosid puhkevad kohe õide, öösel kuuleb vanalinna kitsail tänavail siilide turt