Toit on (aja)lugu

  Mul pole naljatuju ollagi, jutt tuleb täiesti tõsine. Üks mu lapsepõlvest senini püsinud kiikse on, et ma ei armasta väikest luist kala. Rist ja viletsus on liha sealt kätte saada. See, et mu isa oli kirglik harrastuskalamees ja värske Peipsi järve kala oli mu lapsepõlveaegu pidevalt laual, ei loe siin karvavõrdki. Ja nii jätavad väikesemõõduline ahven, räim ja muu selline mind täiesti külmaks. Kuigi tuleb möönda, et piimakastmes rohke sibulaga hautatud verivärske ahven on üks parimaid toite, õieti küll see kala- ja sibulamaitseline tummine leem. See eelnev jutt puudutas siis värskest kalast valmistatud roogi. Vürtsikilu ja soolaheeringat armastan ma näiteks väga, suitsurääbiski on in :). See on ju kiiks, normaalne küll mitte! Eriti imelik on seda kirja panna:) On kuidas on, aga räimest tehtud toidud minus kuumi tundeid ei tekita. Andke näiteks sudakat või karpi, silmad lähevad kohe särama:). Lõpuks võtsin südame rindu ja otsustasin oma valgete kätega teha räimevormi. Põhjus

Taas üks mu lemmikküpsetisi - toorjuustutriipudega kakaost tummised brownied. Nagu ma aru saan, ei ole eesti keeles sellele küpsetisele suudetud veel sobivat vastet leida, mhm, äkki oleks üks variant lihtsalt "braunid". Igatahes uskumatu, et see juba üle 100 aasta vanune koogilaadne toode ei ole eesti keelde oma sõna toonud. Kuigi, olgem ausad, siinkandis seda Põhja-Ameerika päritolu maiust ei ole ka nii kaua tuntud. Praegu torkas pähe, et kui on olemas komisjon, mis arutleb uute eestikeelsete taimenimede moodustamise üle, võiks olla ka sarnane komisjon toidu teemal. Saaks ehk nii mõnegi sõna klaariks. Nüüd aga koogi juurde. See on pehme ja õrn, kakaost pruuni kihti täiendab veidi hapukas toorjuustukiht. Pühapäevaseks nautimiseks päris paras suutäis. Retsept pärineb ühest mu lemmikraamatust "Robert Rose`s Favourite Cookies, Cakes and Pies". Tainas on noa abil segi keerutatud 2,5 dl pruuni suhkrut 0,75 dl hapukoort 0,5 dl toiduõli 1 muna 1 munavalge 1,7

Uskumatu, kuidas keskkond mõjutab tööisu ja paneb mõtted lendama. Seda kõike tõdesime neljapäeval-reedel idüllilises Suure-Jaanis - täielik zen... Ma ei taha siinkohal laskuda kõne all olnud kultuurimälestiste väärtuskriteeriumide maailma ja arutleda autentsuse teemal, vaid õhata selle olustiku üle, mis meid ees ootas, valge vatina endasse mässis ning ei taha kuidagi mõtetest lahtuda. Kõigepealt pean mainima, et fotokat ma sinna kaasa ei võtnud, mis oli aga ilmselge viga. Nii palju oli tegelikult emotsioone, mida oleks tahtnud kaamerasilma püüda, aga kes siis nii kaugele taipas mõelda, kui plaanis oli Word ja Excel:(. Hea kolleegi Mari proovis mind natuke aidata, saiapildid on tehtud juba kodus. Esimene reegel on see, et mõttetöö jaoks on tarvis rahu ning vaikust. Neljapäevane Suure-Jaani tähendaski seda 110 % - külalistemaja , mille koosolekuruumi me kasutasime, paiknes kiriku vastas üle järve. Äsjasadanud lumi, päike kiriku katuse kohal säramas, pardid jääkirmest vabal veepinnal,

Avastasin selle koogi retsepti ühel päeval Ramsese pead otsides. Kuidas see on võimalik, võiks nüüd röögatada!!! Õnneks või kahjuks pole vaesel Egiptuse vaaraol mitte vähimatki pistmist selle imelise koogiga. Selgituseks, et kild "Ramsese pead otsima" on tekkinud mu lähikonnas sellest, kui asud internetiavarustes midagi konkreetset otsima, lõpetad aga pidevalt edasi klikkides hoopis teises teemas. Kuidas selline võrdlus alguse sai, täpselt enam ei mäleta. Kui aga naasta koogi juurde, siis lugedes retsepti, teadsin kohe, et tahan seda proovida, apelsin ja šokolaad on niikuinii taevalik paar. Ja nii oligi! Imeliselt krõbe põhi koos pehme tumekollase täidise ja paksu šokolaadikihiga on midagi sellist, millest ei saa külmalt mööda jalutada. Olgem ausad, kook on magus, retseptis ettenähtud suhkrukogust vähendasin isegi, kuid sellegipoolest ei kuulu ta selliste küpsetiste hulka, mida saab süüa pool kooki korraga. Eeldades ikka, et küpsetised on valmistatud enam-vähem tavalise s

Ilmateade ei valeta, lörtsisadu ongi Tartus kohal, tihe, märg ja tugeva tuulega. Paras aeg pasteedisaia teha ning istuda kodus. Külmaks pidavat ka minema ja seega tulebki panustada vähe toitvamale söögipoolisele. Viimane kord, kui mul oli kavas seamaksaga katseid teha, hakkas turul silma ilus värske lambamaks. Olgem ausad, minu ja lambamaksa kohtumine sellisel kujul leidis aset täiesti esmakordselt. Tuletades meelde jumalikku suvist Põhjaka lambamaksapasteeti, hakkas lambike kohe peas põlema, mis ma valetan - lausa leegitsema. Tulemus oli igatahes eufooriat väärt. 500 g lambamaksa (1 sl võid) 2 sibulat 3-4 küüslauguküünt 100 g pekist suitsupeekonit 2 pastinaaki 1 tl suhkrut 0,5 dl brändit või konjakit soola, pipart 100 g võid Sibul, küüslauk ja peekon hakkida ning praadida pannil, kuni pekist hakkab rasva välja tulema. Algul, kui liha enda rasva veel pole, võib panna alla veidi võid. Nüüd lisada puhastatud ja kuubikuteks tükeldatud maks. Praadida edasi, kuni kogu kraam

Jälle ehin ennast võõraste sulgedega:). Aga see kook lihtsalt vajab jäädvustamist! Uskumatult mahe ja kreemine, õrna sidrunimekiga. Perfektne maitse! Lugu sai alguse sellest, et mu  sõbrannale sadas laua peale kilone karp Vigala mascaponet, millest pidi tulema tema järelsünnipäeva jaoks kook. Aga milline? Tingimused olid, et see peaks olema hea ja teisalt ka piisavalt lihtne, kuna menüüsse oli kavandatud veel ahjus küpsetatud part ning nii kook kui part pidid saama pärastlõunaks valmis. Eelmisel õhtul ei tulnud kuidagi vaimu peale, et hakata koogiga tegelema. Kui pea tühi, aitab ikka välja BBC Good Food. Nii ka seekord . Teostus ja fotod Karmenilt. 1 pakk Selga heledaid küpsiseid 100 g võid 800 g mascarponet 2 muna 2 munakollast 3 sidruni mahl ja riivitud koor 4 sl jahu 175 g suhkrut 250 g pakk hapukoort kaunistamiseks riivitud sidrunikoort ja vaarikaid Põhja jaoks purustada küpsised köögikombainis, lisada sulatatud või ja segada ühtlaseks. Vooderdada 24-cm laht

Ei saa ikka sest kõrvitsast kuidagi lahti. Rullbiskviidi mõte tiksus peas alates momendist, kui esimese suure kõrvitsa lahti lõikasin. Huvi seisnes selles, kui edukalt on võimalik asendada osa jahust jahvatatud kõrvitsaseemnetega. Selgus, et see töötab isegi paremini kui ma üldse arvatagi oskasin. Biskviit jäi veidi õhem, kuid mõnusate krõmpsuvate terakestega. Vaid selline tähelepanek, et selline biskviit imab endasse rohkem täidisest tulevat niiskust kui tavaline munapõhi. Mõnevõrra saab seda leevendada nii, et kõrvitsapüree nõrutada sõelal hästi kuivaks. Iseenesest lihtne, aga veidike teistmoodi kollase-rohelisekirju rull. Muidugi neile, kes lepivad kõrvitsaga setmel eri moel:). 4 muna 4 kuhjaga sl suhkrut 1 kuhjaga sl jahu 1 sl kartulijahu 3 sl peeneks jahvatatud kõrvitsaseemneid 1,5 dl vahukoort 2 sl suhkrut 200 g kohupiimakreemi 2 dl kõrvitsapüreed 1 laimi mahl ja riivitud koor Munad vahustada suhkruga võimalikult tihedaks vahuks, lisada sõelutud jahud ja jahvatat

Kusjuures, vahepeal tuligi selline tunne peale, isegi minul kui teadupärast "külmal ja kalkuleerival taluperenaisel":). Kuidas sa muidu seletad söögisaali lae pealt kostuvaid samme, toksimist ja muud sellist. Ja selle söögisaali peal ei ole mingeid erilisi ruume, lossi teist poolt läbi käies ei hakanud ka teisel korrusel ainsatki hingelist silma. Ega ikka ei usu küll, et kokk vedas lihakeresid trepist üles ja kukkus neid seal tükkideks raiuma. Oleks väljas pime olnud, tundunuks see kõik päris õudne. Lossis muide, nagu ka igas teises, on (loe: olevat) oma kummitus või vaim või keski muu, kes endast aeg-ajalt märku annab. Pealegi on novembris hingedeaeg... Saal (ka päriselt oli see lossi söögisaal) oma tumedate seinte, lage kaunistava tagurpidi kirstukaane (mõisahärra lasi oma poja mälestuseks selle teha), ennast kordava katkise muusikaplaadi, inimhingetuse (loe: inimtühjuse), pea kohal kostuvate sammude ja väljas paistva kollase päikesevalgusega tekitas algul tõeliselt õõns

Kõrvits on tõeline nõiarohi - kui ta ükskord sind enda ümber mähib, ei saa neist köidikuist enam niisama lahti. Mitte ühelgi varasemal aastal pole ma niimoodi kõrvitsa lummusesse langenud kui sel hooajal. Kõrvits soolases toidus, kõrvits koogis, üha uuesti ja uuesti. Ma lihtsalt armastan kõrvitsat! Sattusin ühel päeval väljas lõunatades sööma kõrvitsa-mascarponekooki, nii mahe ja siidine tundus ta maitsemeeli paitades olevat. Hea mitu päeva selle koogi lummuses olnud, otsustasin ette võtta oma versiooni ehk ühendada siis kõrvitsa ja rammusa toorjuustu. Jälle üks kuldne päikesekiir sügisesse päeva, isadepäeva, paistes küllap ka üles pilvepiirile. 100 g võid 0,5 dl suhkrut 1 muna 2 dl jahu 50 g kõrvitsaseemneid 0,5 tl küpsetuspulbrit 2 dl kõrvitsapüreed 250 g (1 karp) mascarponet 1,5 dl suhkrut 1 tl vanillsuhkrut 3 muna 2 sl brändit Põhja jaoks vahustada pehme või suhkruga õhuliseks, lisada muna ja vahustada ühtlaseks. Lisada jahu, peenemaks hakitud kõrvitsaseemned ja

Sattusin lappama toredat raamatut - S.Reynaud`"Pork & Sons" , väga mõnus lugemine koos kelmikate joonistustega notsu teemadel. Nüüd võib nokkida, et kõik blogijad on justkui naelutatud sealainele, aga nagu öeldakse, igal asjal on oma aeg sinu juurde tulla. Sel sügisel paistab kõigil see seasuhe hirmus hästi toimivat:). Silm ja mõte jäi pidama muskaatveiniga seamaksaparfeel. Sõnal "parfee" on mitu tähendust, Euroopas mõistetakse seda tavaliselt pooljäätisena, Ameerikas aga mitmekihilise magustoiduna, kusjuures sügavkülmaga pole siis mingit pistmist. Minu katsejänesel pole aga kummagagi sarnasust, pigem oleks ta pidanud meenutama veini ja koorega hautatud ning tihedaks pressitud maksa, pealt kaetud kerge veinitarretisega. Aga näe, ettekujutus ja reaalsus on vahel täiesti erinevad asjad. Midagi selles retseptis ei klappinud, lisaks sattus veidi sitke maks olema. Niisiis tuli tegevuskava käigult ümber teha ning välja tuli hoopiski koorene ja väga rammus pasteet,

Need karaskid kukkusid välja pigem nagu muffinid, sest pätsikesteks vormitava taina suhtes valdab mind alati kohutav skepsis. Nimelt ronib hinge kartus, et tainas vajub lamedaks, tulemus sarnaneb pannitäie patissonidega ja kellel seda tarvis näha on (endale seejuures kõige vähem). Sestap jõudsin järeldusele, et muffinipann on mu parim abiline lahendamaks pätsiprobleemi. Tainale lisatav hautatud kõrvits annab muidu koredale tainale juurde mahlasust ning kakukesed olid ka teisel päeval mõnusalt pehmed. Ja muidugi kõrvitsaseemned - mu suured lemmikud! Retsept pärineb Toidutarest või Elina blogist . 300 g kõrvitsat 1 sl toiduõli 150 g odrajahu 150 g nisujahu 1 tl soola 1 sl suhkrut 2 tl küpsetuspulbrit 1 muna 400 g hapukoort kõrvitsaseemneid Kõrvits riivida jämeda riiviga ning hautada õlis pehmeks. Kuivained segada omavahel, mahajahtunud kõrvitsamass segada muna ja hapukoorega. Ühendada mõlemad pooled ja küpsetada kas suuremas vormis või minu moodi muffinipannil. Viimasel

Nüüd on see koht, kus mängu tuleb esimest korda külaline. Õigemini küll nii, et kuna juhuste kokkulangemise tõttu veedan sellel talvel (loe: õppeaastal) üle nädala nädalavahetuse Tallinnas, siis lisaks öömajale antakse mulle süüa ka. Ja kuidagi tuleb ju perenaist meeles pidada. Muidu öeldakse, et ei austata. Niisiis, areenile astub mu hea sõbranna Karmen, kes lahkas sel nädalavahetusel Saaremaalt pärit kõrvitsat. Järjekordsete juhuste kokkulangemiste tõttu (loe: on ju hooaeg:) ) on terve see nädal kõrvitsaline olnud, ausalt öelda ei kurda, pigem lõbus:). Ja kui hästi meelde tuletada, siis mu auto pagasnikus on ka üks kollane kõrvits. Sellest siis edaspidi. Kõrvitsasuppi sõin ka mõni päev tagasi Tartus väljas lõunatades - mahe, sametine, soojendav. Nüüdne supp pretendeeris tunduvalt enamale  - maitset täiendasid värtsid ja laim. Algne retsept pärineb BBC Good Foodist , mõningaste väikeste muudatustega. 1,5 kg kõrvitsat (võib ka rohkem) 2 + 2 sl toiduõli 1 tl ingveripulbrit + 1

Lisaks tavapärastele välismaa müslidele hakkas ühel päeval mu kodupoes silma must pakend sinise rukkilillega - Eesti Müsli. Karpi uurides selgus, et kohalik Tartu värk (koduleht on veel tegemisel), ettevõte toodab mitut sorti müslit, säilitusainevaba ja ehtsa meega. Karbi käristasin küll lahti, kuid sisu ei ole jõudnud veel proovida, läbi kile tundub igatahes mõnus kraam olevat. Granola tegemine tiksus aga mõnda aega peas, võttes iga päevaga ühe konkreetsema kuju. Tegelikult mitte ka kuju, pigem selgines see, milliseid koostisosi kasutada.  Kindel oli see, et kõrvitsaseemned ja vahtrasiirup peavad olema, ülejäänu oli juba niiöelda dela tehniki . 5 dl täisterakaerahelbeid 1 dl kõrvitsaseemneid 1 dl peenemaks hakitud pekaanipähkleid 1 dl mandlilaaste 4 sl vahtrasiirupit 4 sl toiduõli 1 sl vett (1 sl fariinsuhkrut) 1 sl Cointreau`likööri 100 g kuivatatud jõhvikaid Kaerahelbed segada seemnete ja pählitega. Teises kausis ühendada omavahel vedelad ained. Valada siirupiseg

Mandleid sai selle koogi sisse tõesti hulgi, nii jahvatatud kujul kui laastudena. Aga kui tõele au anda, oleks võinud neid rohkemgi panna. Igatahes mõnus magus suutäis lusikatäie vahustatud koore või vanillijäätisega. Viimasega tuleb praegusel ajal, kui viirused möllavad ringi ja kurgud on valusad, mõistagi ettevaatlik olla. Kook on parim kas soojana, see on siis umbes pool tundi pärast ahjust väljavõtmist või hoopiski teisel päeval. Retsept pärineb väheke kohendatult Sue Maggsi raamatust "Jõulutoidud". 75 g võid 2 dl jahu 5 sl jahvatatud mandleid 0,5 dl suhkrut 1 muna 3 sl külma vett näpuotsatäis soola 1,5 dl jahu 1/4 tl kaneeli ja kardemoni 50 g võid 0,5 dl pruuni suhkrut 50 g mandlilaaste 3-4 suurt õuna 1 dl rosinaid Taina jaoks panna jahu ja tükkideks lõigatud või köögikombaini ja lasta ühtlaseks puruks. Lisada muna, vesi, mandlijahu ja sool, lasta segajal veel paar surtsu ringi käia, kuni purust on saanud tainapall. Mässida see kilesse ja tõsta vee

Kohe täielik fusion, endale ka meeldib - klassikaline Itaalia kohtab sama traditsioonilist Eestit:). Tegelikult on see kiiksuga vihje novembris Tartus taas toimuvatele Tartu sõpruslinnade rahvusköökide päevadele (justnagu seast veel vähe oleks;) ). Jube vahva, nagu orienteerumismäng, käid muudkui söögikohti pidi ringi ja kogud templeid. Ah tühja neist templitest, uusi maitseid avastada on märksa põnevam:). Polenta on tore roog, soojalt nagu puder, külmalt võib temaga juba erinevaid trikke teha - niisama süüa, grillida, praadida, frittida ning igasugu muid lisandeid kasutades maitset kallutada. See seenemöks (nimetada võib seda setmet moodi) on aga mu vaieldamatu lemmik. Kindlat retsepti siin pole, oluline on kasutada seeni, porgandeid, sibulaid ja tomateid. Ainete vahekord ei ole üldse oluline, peaasi, et saab endale meele järgi. Natuke soola, suhkrut, äädikat ja toiduõli ka ning suurepärane seenehoidis ongi valmis. See tähendab, oli valmis, sest keeta tuleb seda kõike ikka hooaja